Kuvatud on postitused sildiga #eestiblogiauhinnad. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga #eestiblogiauhinnad. Kuva kõik postitused

18/06/2019

#eestiblogiauhinnad2019

Need, kes rohkem blogisid loevad, on lähipäevadel kindlasti sattunud blogiauhindadest rääkivate postituste tulva alla. Nüüd ma vabandan nende ees, kes siit ainult teatrist lugeda tahavad. Sel korral saate veidi muud juttu, sest ma ei saa mitte vaiki olla.
15. juunil jagati Vaba Laval (igati sobilik koht teatriblogija jaoks) Eesti Blogiauhindu. Sel aastal juba viiendat korda. Mina olen osalenud neljal korral. Esimest korda osaledes õnnestus kultuuriblogide võit koju tuua. Järgnevatel aastatel sain vastavalt neljanda ja teise koha. Sain sel aastal samuti kirja, mis käskis 15. juunil Vaba Lavale kohale tulla, sest ma olen esikolmikusse pääsenud. Ma salamisi lootsin kolmandat kohta, sest siis oleks kõik esikolmiku kohad esindatud olnud. Aga kuna eelmisel aastal sai ainult esimene koht tunnustuse, siis oli mu auhinnariiulil ka teise koha tunnustus puudu. Sel aastal sai viga parandatud. Nüüd ilutseb mul kodus üks kena kuldse raamiga tunnustus, mis teatab et Triinu teatriblogi on Eesti Blogiauhinnad 2019 kultuuriblogide II koht. Päris uhke.
Kui päris aus olla, siis ma polnud auhindade jagamisele mineku osas väga positiivselt meelestatud, sest teadmine, et seal on kaamerad ja ülekanne jne paneb riietuse osas mulle erilise hoobi. Ma nimelt olen enda riietuse ja väljanägemise osas päris kriitiline ja nii oli kostüümidraama päris suur ja pisaraterohke. Sellele ei aidanud väga dresscode: shine bright like a diamond ka kaasa. Sest esiteks pole ma eriti särav isiksus ja teiseks polnud mul ühtegi säravat riietuseset. Ja ma kujutasin oma vaimusilmas ette, kuidas kõik teised dresscode´st kinni peavad ja säravadki teemantidena. Oleks saanud ka ilma dresscode järgimata peole minna, aga kuna ma oma kolme kantavat (sõbrannade arvates on mul ilusaid kleite natukene rohkem, aga siin tuleb mängu jälle enesekriitilisus) kleiti olen viimasel ajal igal pool kandnud, tahtsin midagi uut. Peale mitut päeva otsinguid, leidsin sobiva (loe: sõbranna meelest väga hästi sobiva) seeliku tund enne ürituse algust Kristiinest. Südametunnistus küll veidi piinab, et ma sisuliselt ühekordseks kandmiseks nii sädeleva seeliku ostsin, sest ma väga ei poolda sellist tarbimisühiskonda. Mis tehtud, see tehtud ja äkki ma leian ikka mõne ürituse, kus veel särada.
Olin kursis, et paljud teised blogijad lähevad juuksuri ja jumestaja juurde, mis tegi mu veel ebakindlamaks, sest mul polnud kummagi juurde aega ja ma pole ka ise teab mis jumestaja. Juustega oli plaan lokid pähe teha. Väga ilusad lokid olid. Kuni need mõne minuti pärast välja vajusid. Nii ma siis oma sorakil juustega kohale läksingi. Lohutuseks kordasin endale, et kunstiinimesed ongi veidi boheemlaslikud. Ja teater on ju kunst ja teatriblogija võib end siis ka kunstiinimeseks nimetada.
Õnneks tuli mu kursuseõde Susan minuga kaasa. Ta sai oma lemmikblogijaga (see ei ole kusjuures mina) pilti teha ja natuke süüa-juua (mis meiesugustele vaestele tudengitele igati ära kulus). Tundus, et tema jäi üritusega rahule. Kui aus olla, siis jäin ka mina rahule. Natukene mõne asja kallal ma virisen, aga need on tõesti väga pisikesed asjad. Näiteks see, et auhinnakotid olid vägevad. Ma reaalselt oleksin väga õnnelik olnud ka ainult raamitud tunnustuse üle. Aga sellega kaasnes korralik auhinnakott, mis oli päris raske. Seetõttu oli seda ka veidi tüütu hiljem kaasas tirida. Midagi pole teha, et ma taksoga ei sõida ja jalgsi liigelda tahan. Kotis leidus nii toiduaineid kui looduskosmeetikat, T1 kinkekaart, mõned testrid, soodusflaierid jne. Päris uhke värk. Ma ausalt ka oleksin vähemaga leppinud 😀. Vähemalt olen nüüd täieõiguslik blogija, kes on tasuta firmadelt tooteid saanud (see lause on naljaga pooleks).
Kuna me jõudsime kohale siis kui meet&greet juba käis, haarasime endale natukene süüa ja juua ning otsisime istekoha. Ürituse tutvustusest sain aru, et meet&greet ongi mõeldud lugejate ja blogijate kohtumiseks. Kuna ma nn lava taga suurt rahvamassi ei näinud, siis jäigi mulle mulje, et meet&greet oli teistele mõeldud rohkem kuulamiseks kui vaatamiseks. Nagu ma ütlesin, siis see on ilmselt minu viga, sest ma jõudsin keset üritust kohale ja ei julgenud sinna lava taha väga ronida ka, sest suurt rahvamassi ma seal ei näinud ja paljud juba istusid saalis. Ehk oleks võinud selle meet&greet teha seal samas laval, kus hiljem auhindu kätte anti. Inimesed ju istusid saalis, oleks elav publik olnud, kes blogijate jutule reageerib. EDIT: lugesin, et plaan oli ikka lugejate ees meet&greet teha, kuid keegi ei julgenud lava taha seisma minna. ehk oleksid pidanud korraldajad inimesi suunama. Ühel aastal küll korraldajad kenasti tervitasid uksel ja juhatasid kus pool söök ja kuspool jook ja kuspool töötoad asuvad. Sel aastal selline tervitus mulle silma ei jäänud.
Positiivne oli see, et kedagi ei sunnitud mikrofoni rääkima pärast auhinna saamist. Blogijad teadupärast parem kirjutavad kui räägivad. Samas enamus ikka "Aitäh" ütlesid. Nagu blogija Maris Kurvits (me ei ole sugulased, vähemalt minu teada mitte) ütles, siis ta on õpetaja ja harjunud klassi ees rääkima, kuid auhindade jagamisel rääkida ei tahtnud. Mul on peaaegu sama probleem. Olen korduvalt klassi ees seisnud ja erinevaid koolitusi läbi viinud ning isegi välismaistel konverentsidel osalenud, kuid blogiauhindade jagamisel midagi suurt öelda, tundus ületamatu ettevõtmine. Ühe lause vist ikka ütlesin. Sõbranna vähemalt ütles, et hästi öeldud :) Hea, et Kirsti Timmer pikema kõne pidas. Sai natukene naerda ja läks asi pikemalt. Muidu saab üritus liiga kiiresti otsa. Minu jaoks tuli lõpp niigi ootamatult. Ja ühispilti mina ära oodata ei jõudnud. Ehk võiks mõni esineja üritusel ikkagi olla, kes näiteks auhindade jagamise vahel ja pärast esineb. Mulle vähemalt tundus, et rahvas tahtis pärast ka veel oma auhindadega pildistada ja suhelda. Jah, oli võimalus afterparty'le edasi minna, kuid vahetu melu toimus ikkagi Vaba Laval. Natuke naljakas oli pildistada, kui juba dekoratsioone hakati kokku korjama. Ma saan aru küll, et aeg on raha ja see on piiratud, aga mingid lõppsõnad ja väike vahepala lõppu oleksid nagu rusikas silmaauku sobinud. Nagu Eveliisi blogist lugeda võis, siis isegi Kärbsesse (mis on Vaba Lava kõrval) ei jõudnud inimesed edasi istuma, ehk siis võikski proovida mingit afterparty laadset asja või istumist järgmine kord samas kohas pidada. Äkki siis ei jookseks kõik laiali ka.  Praegu lõppes üritus mu jaoks kuidagi väga järsku ära. 
Ehk on selles veidi "süüdi" ka Meelise lõpukõne, milles ta rõhutas, et blogijad peaksid ühtne kogukond olema ja mitte draamasid üles keerutama. Ma olen sellega väga päri. Mulle ei hakanud isegi see osa vastu, et Marimellid ise teisi oma blogis kõvasti lahanud on. Ju ma siis pole nende blogi nii palju lugenud ja kõikide draamadega ma kursis ka ei ole. Aga ehk oleks see kõne algusesse paremini sobinud, kui seda kõnet vaja oli. Umbes stiilis, et jätame erimeelsused kõrvale ja keskendume sellele, mis meis kõigis ühist on - blogimine. Oleks see tume noot alguses ära olnud ja oleks pärast rõõmsalt saanud peoga edasi minna. Seda oleks saanud väga ilusti peoga siduda, et proovimegi tänast auhindade jagamist paremini teha ja ütleme üksteisele häid sõnu, mitte ei lähe auhindade jagamiselt koju ja ei hakka vinguma, et see oli halvasti ja too oli halvasti. Mulle jäi praegu veidi meh tunne, sest nii ilus ja tore pidu oli, aga siis selline mõtlemapanev ja veidi tumedaid varjusid tekitav lõpp. Ma saan väga hästi aru, mida Meelis selle kõnega öelda tahtis ja nagu ma ütlesin, siis mulle sisuliselt kõne meeldis. Ainult ajastus oli vale. Ma küll võtsin Meelise õpetust kuulda, sest postitus on üle päeva mustandites seisnud, kuid need veidi negatiivsemad mõtted EBA suhtes tahtsin ma ikkagi välja öelda. Ja need mõtted ongi tekkinud just nüüd, paar päeva hiljem. Sest vahetult peale üritust oli mul väga hea meeleolu, sest see oli vaieldamatult minu kõige huvitavam EBA gala.
Kui ma juba irisen, siis lasen täie raha eest. See on ehk ainult minu viga, aga ma oleksin EBA teemalist fotoseina Napsie omale eelistanud. Tahaks ikka uhkustada, et ma viibisin EBA-l. Kasvõi ühes nurgas viide üritusele, oleks piisav olnud. Natukene annaksin korraldajatele mõtlemisainet ka kategooriate kohta. Hetkel on elu välismaal ja reisiblogid samas kategoorias. Võitjateks osutusid sel aastal kõik elu välismaal blogid ja neist polnud kedagi kohal. Täiesti loogiline, et keegi ei hakka Kanadast kohale sõitma selleks. Aga minu jaoks pole elu välismaal ja reisiblogid päris sarnased, et neid samasse kategooriasse panna. Enamasti elu välismaal blogides kirjutatakse ikkagi pereelust. Seega ei tundu mu jaoks üldse sobilik neid reisiblogidega samasse patta panna. Reisiblogidest ma ikka ootaks nippe, soovitusi ja juhtniite reisimiseks. Elu välismaal võiks olla kas täiesti eraldi kategooria või peaksidki välismaal elavad blogijad end vastavalt blogi teemale nt pereblogide või eluliste blogide alla paigutama. Jällegi, ehk on viga ainult minus.
Muidu oli pidu tore. Kõige parem  EBA kus ma osalenud olen. Nii palju säravaid (sõna kõige otsesemas mõttes) ja ilusaid inimesi. Ma ei näinud mitte ühtegi koledat inimest. Kõik olid rõõmsad ja õnnelikud. Selline peabki üks üritus olema. 
Aitäh kõigile, kes minu poolt hääletasid. Tänu teile ma selle teise koha saavutasin. Aitäh ka neile, kes julgustasid mind sel aastal ikkagi osalema, kuigi ma eelmisel aastal pühalikult vandusin, et rohkem enam ei osale. Hoolimata madalast enesehinnangust on mul ikkagi päris kõrge saavutusvajadus ja kuna viimasel ajal läheb kõik allamäge, oli tore vahelduseks positiivseid emotsioone saada. 
Aitäh ka Mari-Leenule ja kogu korraldustiimile! Kuigi ma veidi vingusin, siis üldjoontes oli tegemist väga vinge üritusega, kus oli tunda, et korraldajad on pingutanud nii et ninast veri väljas. Mul oli au sellest osa saada. Emotsioon oli nii laes, et öösel magamisest ei tulnud suurt midagi välja.


Pildi autor Susan Sooäär
Panen Teile lõpetuseks endast pildi ka. See on siiani kõige parem pilt minust. Ma pole teab mis fotogeeniline. Just nii "särav" ma blogiauhindade jagamisel olingi.

17/06/2018

Eesti Blogiauhinnad - kas aeg on muutusteks?


16.06.2018 jagati välja järjekordsed Eesti Blogiauhinnad. Blogi püsilugejate ja jälgijate jaoks pole kindlasti mingi uudis, et ka mina osalesin. Põhjus oli tegelikult väga lihtne. Nii nagu enamus blogijaid, soovisin ka mina tunnustatud saada. Etteruttavalt võib öelda, et ega järgmisel aastal mind osalemas ilmselt ei näe. Sõbranna ütles, et seda sama olin ma ka eelmine aasta öelnud. Aga mulle tundub, et sel korral on mul rohkem tõsi taga, sest mulle isiklikult tundub, et see üritus on oma uudsuse kaotanud ja hakkab kuidagi "ära vajuma". Või siis on mulle selline mulje jäänud ainult seetõttu, et järjest rohkem hakkavad suuremad (ja ühtlasi ka tuntumad) blogijad üritust ignoreerima ja seetõttu jääb kajastust vähemaks.
Tegelikult tulin ma rääkima ikkagi viimastest blogiauhindadest. Kuna ma olin otsustanud osaleda, siis tuli ka kohale minna (see oli registreerimise tingimustes kirjas). Viimasel paaril nädalal süvenes minus aga tunne, et ma kohe mitte kuidagi ei taha sinna üritusele kohale minna. Tundsin, et see üritus pole ikka üldse minu jaoks. Eks osaliselt tekitab seda tunnet ka teadmine, et ma blogin teatrist ja olgem ausad, see on teema, mida ilmselt paljud inimesed lugeda ei viitsi/taha. Ja mida ma seal üritusel siis üksinda teen, kui mul pole teemat, millest teistega rääkida? Sest enamus spordiblogijaid või arvamusblogijaid jne ikka teavad üksteist ja suhtlevad omavahel aktiivselt, ja nii ongi neil tore auhindade jagamisel kokku saada ja muljetada. Jah, ma tean, et alati on võimalik endale uusi tutvusi leida, aga natuke imelik on teiste seltskonda imbuda ja öelda, et teate ma olen ka blogija ja ma tegelikult olen teie nimesid ja nägusid internetis näinud. Kuna ma ise teiste blogisid regulaarselt ei loe, siis ei oskaks ma nendega väga kaasa rääkida ka.
Blogiauhindade korraldajad aga "otsustasid" minu eest selle minemise probleemi ära. Nimelt sain ma juuni alguses sellise kirja:

Kui ikka auhinda lubatakse, siis tuleb ju kohale minna. Varasematel aastatel on esikolmik kõik auhinnad saanud ja seetõttu pidanud lavale minema. Teades, et ürituse meediapartner on Õhtuleht, siis hakkasin paratamatult mõtlema, et peab vist veidi rohkem end sättima, kuna auhinna saamisega seoses on suurem võimalus pildile jääda. Sättimine tähendas minu puhul siis seda, et ma lasin oma väljakasvanud juuksed ära värvida ja lõigata. Sõbranna tegi hommikul lokid ka pähe. Ennast valmis sätitud, võiski teekond Tallinnasse Telliskivi loomelinnakusse alata. Maakas, nagu ma olen, olin Telliskivis ainult kaks korda varem käinud. Seega meeldis mulle, et blogiauhindade ürituse lehel oli loomelinnaku skeem, kus oli ära näidatud kuhu täpselt tulema peab. Võib-olla oleks mõni suunaviit võinud loomelinnakus ka olla. Aga ma leidsin mõned tuttavad näod (need, kelle nägusid ma olen kõige rohkem Facebookis blogikommuunides figureerimas näinud), kelle järgi sain sujuvalt õigesse kohta kõnnitud.
Vaba Laval oli vastuvõtt väga hästi korraldatud. Otse ukselt juhatati, kus asuvad töötoad, kus saab süüa, kus juua ja kus on fotosein. Fotosein oli otse sissepääsu vastas ja nii oli võimatu fotoseinast mööduda nii, et sa pildile ei jää. Kõik oli täpselt nii, nagu minu ettekujutluses suurtel ja uhketel vastuvõttudel olema peab. Sööki ja jooki oli piisavalt, arvestades, et põhirõhk on ikkagi auhindade jagamisel, mitte toidul ja joogil. Mina isiklikult oleksin eelistanud laual näha rohkem puu-ja juurvilju, mitte nii palju erinevaid Subway võileibu. Ma küll olen kõigesööja, aga tänapäeval on nii palju neid, kes erinevaid asju ei söö. See on siiski pisidetail, sest nagu ma juba ütlesin, siis põhirõhk pole söögil ja joogil. 
Igatahes siiani tundus üritus igati äge olevat. Ka nö lava oli olemas ja sai istuda. Kuigi mulle tundus, et toole on vähevõitu, sest varasemalt on minu meelest rahvast päris palju olnud. Korraldajad küll kuulutasid enne ürituse algust sotsiaalmeedias, et toole on piisavalt ja naised võivad kontsadega tulla. Nii vedasin ka mina kontsakingad kaasa (kaasa võtsin seepärast, et ma ei tahtnud autos mitu tundi kontsadega istuda). Nähes aga blogijaid loomelinnakusse sisenemas tenniste ja baleriinadega, otsustasin enda kontsad ka autosse jätta ja madalate kingadega minna. Ütleme nii, et see oli üsna õige otsus. 
Töötubades sai istuda kott-toolidel. Ja ma väga ei kujuta ette, kuidas ma seal põrandal oma kontsadega end mugavalt istuma oleksin sättinud. Selles osas oli päris huvitav vaadata, kuidas naised end istuma sättisid ja sealt pärast viisakalt üles üritasid tulla. Valida oli kahe töötoa vahel. Esimene oli Promoty töötuba "Sisuloome kui elukutse" ja teine oli Samsungi töötuba "Pane oma telefon enda kasuks tööle". Ma loomulikult valisin teise töötoa, sest ma teen siiani pilte oma suurte kaameratega ja tundus huvitav õppida kuidas telefoniga paremaid pilte teha. Seda enam, et mul on hetkel ka Samsungi telefon. Ja arvestades, et ma blogin teatrist, siis ma ei kujutanud väga ette, kuidas teatriblogis sellist siuloomet teha, et sellest saaks elukutse. Äkki oleks pidanud selle Promoty töötoa kasuks ikka otsustama? Enamus otsustas Promoty kasuks. Samsungi töötoas oli vist max 10 inimest. Ja ma pean tunnistama, et ma mõtlesin päris mitmel korral töötoa ajal töötuba vahetada. Ilmselgelt on viga minus, aga ma eeldasin pealkirja järgi, et fotograaf õpetab meid kuidas telefoniga mingeid ägedaid pilte teha. Võib-olla annab mõne salanipi või nii. Töötoa põhiidee oli aga see, et Samsung S9 on nii võimsa kaameraga telefon ja sellel kaameral on kõik uhked võimalused filtrite ja ma ei tea millega profipiltide muljet jätta. Fotograaf isegi arvas, et talle meeldiks kui ta saaks näiteks pulma minna telefoniga pildistama. Ma olen ikka nii vanamoodne, et minu jaoks on vahe kas pildistada telefoni või kaameraga. Ja peale seda fotograafi öeldud lauset olin ma aina negatiivsem kogu selle töötoa suhtes. Ega fotograaf meiega seal töötoas midagi teha ka ei osanud. Näitas mõned funktsioonid ära ja lasi meil telefoni näppida ja kell 20 oli enam-vähem töötuba läbi. Töötuba, mis oli plaanitud kestma tund aega, kestis suurte pingutuste ja venitamistega pool tundi. 
Samas oli hea, et meie töötuba varem lõppes, sai endale mõnusasti istekoha valida. Esmalt ronisin ma kusagile kõrgustesse, aga siis öeldi, et nominendid võiksid esimestesse ridadesse istuda, et nad saaksid kiiresti auhindadele järgi tulla. Nii ma siis ka tegin. Kogu aja ootasin ärevalt, et kes sel aastal õhtujuht on. Tavaliselt on ikka varem kuulutatud kes esineb ja kes õhtujuht on. Sel aastal oli täielik vaikus. 
Üllatusesinejaks oli sel aastal õpilasfirmast välja kasvanud firma nimega "Kolm Põrsakest" (kolmporsakest.ee), kes tegid teadusteatrit. Mulle kui teatriblogijale igati sobiv üllatus. Samas olen ma Ahhaaa teadusteatrit nii palju näinud, et kõik need trikid olid mulle teada ja seega jäi minul suurem vau efekt ära. Samas meeldis selline üllatus mulle rohkem kui mõnda alustavat popstaari kuulata. Peatselt selgus ka õhtujuht, kelleks oli Anu Saagim. Kõik ju teavad milline Anu Saagim on ja seega mind tema edvistamine ei häirinud. Kuna Saagim tegi Õhtulehte otseülekannet, siis oli ta niikuinii üritusel kohal ja oleks ehk intervjuusid võitjatega teinud, seega oli see igati mõistlik valik.
Kiitust tahaksin avaldada selle üle, et nominendid ja kategooriad tulid lindilt. Täpselt nii nagu uhketel auhinnagaladel. Kui nominendid kuulatud, teatas Saagim võitja, kes siis pidi Saagimi juurde diivanile minema juttu ajama ja auhinda vastu võtma. See oli kuidagi läbi mõtlemata osa minu meelest. Osad läksid otse Saagimi juurde, osad võtsid enne auhinnad vastu. Aga see auhindade vastu võtmine käis minu meelest kuidagi nii muuseas, et ah võta oma auhinnahunnik ja mine. Vähemalt ma ei näinud sellist viisakat käesurumist ja õnne soovimist enamustel juhtudel (aga ma võin vabalt ka pime olla). Ja see, mis seal diivanil toimus, oli minu meelest täiesti mage. Eks ma seepärast ei võitnudki, et ma olen liiga igav inimene (see oli nüüd nali). Vähemalt mulle jäi mulje, et enamuste võitjate puhul olid nende suurimad blogiskandaalid välja otsitud ja neid siis Saagim seal uuris ja puuris. Minu jaoks jäi täpselt selline mulje, et mingit kõmu ja intriige on vaja toota, et rohkem meediakajastust saada. Ma ikka eeldasin klassikalisi küsimusi stiilis kuidas sinust sai blogija ja mis on sinu blogi edu saladus jms. Eks neid küsiti ka, aga vähe. Üleüldse on selline ristküsitlus veidi sobimatu, arvestades seda et blogijad on inimesed, kes kirjutavad. Ilmselgelt meile, blogijatele meeldib rohkem kirjutada kui avalikkuse ees esineda. Seda enam lähevad inimesed lukku, kui neile hakkab Anu Saagim oma kurrnjäu häälega mingit soppa meelde tuletama, mida sa võib-olla parema meelega tahaksid ära unustada.
Mis mind jäi aga kogu õhtu juures kõige rohkem häirima, oli see, et auhinna sai ainult esikoht. Ma julgen käe südamele panna ja öelda, et ma ei ole kade. Küll aga pettunud. Kui ma saan kirja, milles on selgelt kirjas, et ma olen nii kõrgele jõudnud, et kui ma tulla ei saa peab keegi minu eest minema ja mu auhinna ära võtma, siis ma eeldan ka auhinda saada. Oleks see kiri siis kasvõi kuidagi teisiti sõnastatud, näiteks et ma olen üheks nominendiks valitud ja ma pean peole tulema, et teada saada, kas ma ka võitsin. Siis oleks asi hoopis teisiti olnud. Siis ma poleks sinna läinud nende ootustega, et ma saan mingi auhinna. Ma pean tunnistama, et ega ma täpselt ei tea mis kultuuriblogide kategoorias nendes auhinna kottides peale kingade veel olid. Kingad oleksid mulle ka väikesed olnud ja ma ei oleks viitsinud nende ümber vahetamisega niikuinii tegeleda. Igasuguseid flaiereid ja sooduskoode ma väga ka ei kasuta ja ehteid teen ma ise, seega poleks ma sellest kinkekotist väga rõõmu tundnud. Aga kui varasematel aastatel on esikolmik saanud diplomi/aukirja (nimetage seda kuidas tahate), siis oleks kasvõi sel aastal teisele ja kolmandale kohale aukirjad anda. Või siis varakult öelda, et sel aastal on igas kategoorias ainult üks võitja ja selle kirja teisiti sõnastada. Ma poleks siis nii suurte ootuste ja kindla veendumusega sinna auhindade jagamisele läinud. Aga eks see on suuresti juba minu viga, et ma oma ootused nii suureks kütsin. Hetkel on küll tunne nagu ma oleks laps, kellele on uut mänguasja lubatud ja siis on laps sellest mänguasjast ilma jäetud.
Ürituselt ära tulles kuulsin ka teisi blogijaid sel samal teemal arutlemas, et kui kirjas on lubatud auhind, siis miks ei saanud kõik need auhinda, kellele seda lubati. Ma usun, et keegi poleks selle auhinnast ilma jäämise peale pahane, kui see kiri oleks teisiti sõnastatud. Sest enamasti saabki auhinnagaladel ainult parim auhinna. Lihtsalt blogijad on harjunud, et varasematel aastatel on esikolmik tunnustatud saanud ja eks see kiri lubas ka seda sel aastal oletada. Tulin just mõttele, et äkki otsustati sel aastal ainult esikohta autasustada, kuna see on promomise seisukohalt kasulik. Kuna mitmed tuntud blogijad sel aastal ei osalenud, oli nii mõneski kategoorias väga palju tundmatumaid blogijaid. Kui see tundmatu blogija näiteks saab teise või kolmanda koha, siis sellest pole ürituse korraldajatele mingit kasu, sest ta on tundmatu. Aga kui kogu esikolmik on tunnustatud blogijad, siis on nende avalikustamine oluliselt kulutõhusam korraldajatele, sest paratamatult toovad tuntumad nimed endaga rohkem kajastust kaasa. Aga see on lihtalt üks uitmõte, mis mul hetke ajel pähe kargas. Muidu pean tunnistama, et selline korraldus mulle meeldis. Eks teatriblogijale meeldibki teatrisaalis istuda ja seega ma pole ehk kõige objektiivsem selles osas. Oligi selline tunne nagu oleks päris uhketel auhindade jagamisel. Ainult need paar tilka tõrva rikkusid minu jaoks selle asja täielikult ära. 
Seepärast ma arvangi, et blogiauhinnad vajaksid mingit suuremat sorti muutust. Ma täpselt ei tea veel, mis muudatused need olema peaksid, kuid mulle tundub et praegusel moel hakkab üritus end ammendama ja järjest enam blogijaid hoiab üritusest eemale. Mis omakorda tähendab seda, et korraldajad peavad iga hinna eest furoori tekitama, et üritusest ikkagi mingisugune kajastus oleks ja nad sponsoreid saaksid hoida. 
Kui näiteks Kroonika korraldab meelelahutusauhindasid, kas siis näiteks ei võiks blogiauhindade korraldamist praeguselt tiimilt ära võtta ja anda seda Õhtulehele korraldada. Neil on oma trükikoda, kus nende lehti trükitakse, seal saaks ilmselt tänukirjad/diplomid trükkida lasta ja fotograafid on neil samuti olemas, kes üritust kajastaksid. Pole väga palju suuri sponsoreid vaja. Õhtuleht sobiks mu meelest lihtsalt seepärast, et nad on praegu niikuinii meediapartnerina auhindade jagamisega seotud. Iseasi on muidugi see, kui palju seda intriigide loomist Õhtulehe korraldatavatel auhindadel vähem oleks. Ilmselt mitte oluliselt.
Ma küll ei tea, võib-olla mõni blogija blogibki ainult asjade pärast ja on väga rõõmus kui ta saab miljon erinevat auhinnakotikest. Enamus siiski oleksid ka väiksema tähelepanu ja näiteks mõne kujukese või tänukirja üle õnnelikud. Ma tean, et tasuta lõunaid pole olemas, kuid see liigne asjade promomine hakkab tänapäeval juba inimestele vastu. Võib-olla nõukogude ajal kui midagi saada polnud, oleks selline asjade kuhjamine ja promomine rahvale peale läinud, kuid praegu enam mitte. Seega ma leian, et nüüd võiks kas aasta vahele jätta auhindade jagamises või jätta ära selle liigse asjade hulluse ja inimeste kaasamise, kes ei taha kaasatud olla. Mulle hakkab isegi tunduma, et see kiri oli teadlikult nii sõnastatud, et rohkem inimesi (ja see läbi rohkem kajastust) üritusele saada. Igatahes, kui nii, siis minu poolt on linnuke kirjas, rääkisin ka oma suu puhtaks.
Igatahes nüüd ma olen end välja elanud. 
Suured tänud kõikidele nendele, kes minu poolt hääletasid!

Päisepildi autoriks on Anton Klink.