Kuvatud on postitused sildiga Egon Nuter. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Egon Nuter. Kuva kõik postitused

10/10/2026

Alguses oli laul

 30. septembril 2026 Tallinna Linnateatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Siim Vahur

Tallinna Linnateatri lavastus „Alguses oli laul“ ühendab endas muusika-, kirjandus- ja kultuuriloo ning pakub vaatajale ülevaatliku rännaku läbi eestikeelse kirjasõna kujunemise. Lavastus on pühendatud Eesti Raamatu 500. aastapäevale ning asetab keskmesse küsimuse, kuidas on kujunenud meie kirjakeel, kirjandus ja kultuuriline eneseteadvus.

Ootused lavastusele olid minu jaoks üsna kõrged. Olen varem näinud Tallinna Linnateatri „Osnapit“, kus Voldemar Panso elulugu oli põimitud erinevate laulunumbritega, ning seetõttu lootsin ka „Alguses oli laul“ puhul eelkõige tugevale muusikalisele elamusele. Lisaks teeb lavastuses kaasa mitu näitlejat, kelle head lauluoskust olin varasematest lavastustest juba kogenud ja ootasin nende lauluhääle kuulamist. Seetõttu eeldasin, et ees ootab hoogne ja muusikaliselt mitmekesine teatriõhtu.

Lavastus osutus aga sisult märksa ajaloolisemaks ja harivamaks, kui olin oodanud. Selle keskmes on esimesed eestikeelsed trükised, kirjakeele kujunemine ning neis allikates leidunud laulud. Lavastuse ülesehitus järgib teatavat kronoloogilist loogikat: liigutakse varasematest kirikulauludest ja vanast kirjakeelest rahvusliku ärkamisaja ning tuttavamate lauludeni. Selline lahendus loob selge terviku ning aitab mõista, kuidas keel, kirjasõna ja laul on Eesti kultuuriloos omavahel põimunud.

Isiklikult oleksin soovinud kuulda rohkem laule, millega tänapäeva vaatajal on tugevam emotsionaalne side. Varasemad kirikulaulud ja vana kirjakeel jäid mulle kohati võõraks, kuigi äratundmisrõõmu pakkusid näiteks „Oh ma vaene Tarto liin“ ja „Meie isa palve“. Lavastuse emotsionaalne mõju kasvas minu jaoks märgatavalt siis, kui jõuti rahvusliku ärkamisaja ning tuttavamate lauludeni. Eriti mõjusaks kujunes „Eesti muld ja Eesti süda“, mis jäi minu jaoks kogu lavastuse muusikaliseks kõrgpunktiks.

Samas on oluline rõhutada, et „Alguses oli laul“ ei ole pelgalt kontsert või tuntud eesti laulude kogumik. Selle peamine väärtus seisneb kultuuriloolises tervikus. Lavastus aitab mõtestada, kui pika ja keeruka arengutee on läbinud eesti kirjakeel ning kui paljude inimeste töö tulemusel on kujunenud tänapäevane eesti kultuuriruum. Selles mõttes sobiks lavastus väga hästi ka kooliõpilastele kirjanduse või ajalooõppe täienduseks, sest ajalooline materjal on esitatud teatrile omases elavas ja mängulises vormis.

Kuigi lavastus käsitleb eelkõige minevikku, leidub selles ka tänapäevaseid viiteid ja humoorikaid paralleele. Need aitavad ajaloolist materjali aktualiseerida ning loovad silla mineviku ja tänapäeva vahel. Sellised hetked hoiavad ära võimaluse, et lavastus muutuks liiga didaktiliseks või pelgalt faktide esituseks.

Lavastuse üheks suurimaks tugevuseks on kahtlemata näitlejate ansamblimäng. Trupp toimib väga ühtselt ning kellelgi ei ole selgelt domineerivat rolli. Kõik näitlejad saavad võimaluse esile tulla nii sõnalises kui ka muusikalises plaanis, kuid tervik jääb siiski tasakaalustatuks.

Kõige enam jäi mulle meelde Hele Kõrve, kelle tugev vokaalne võimekus ja lavaline kohalolu on muljetavaldavad. Tema lauluhääl lihtsalt jõuab otse südamesse ning samal ajal ei jää laulmine kuidagi näitlejatöö kõrval eraldiseisvaks. Kõrve puhul moodustavad sõna, muusika ja karakteriloome ühe terviku. Positiivse üllatuse pakkusid ka Kristiin Räägel ja Hele Palumaa, kelle laulmisoskust ma varem väga kuulnud ei olnud. Räägel paistab lisaks silma tugeva karakternäitlejana. Eriti meeldejääv oli tema lavastuse alguses kehastatud kurat, milles oli nii mängulisust kui ka selget karakteri teravust.

Meesnäitlejatest oli minu jaoks suurim avastus Laurits Muru, keda ma varem laval näinud ei olnud. Andero Ermeli ja Mart Toome head lauluoskust olin juba varasemates lavastustes märganud ning ka siin kinnitasid nad oma mitmekülgsust. Eraldi väärib esiletõstmist Egon Nuter, kelle puhul on huvitav lavastuslik võte see, et suure osa etendusest ta ei laula. Just seetõttu muutub eriti mõjusaks hetk, mil tema esituses kõlab „Eesti muld ja Eesti süda“. Nuteriga seostub ka üks lavastuse humoorikamaid ja publikule äratuntavamaid hetki. Lennart Meri nime mainimise järel kõlab laval tema kõnemaneeri väga täpne jäljendus, mille poolest Nuter veel paarkümmend aastat tagasi tuntud oli. Hetkel tundus Meri hääle laval kuulmine värske üllatusena, sest aja jooksul oli minul küll meelest läinud, et Nuter kunagi tihti Lennart Merd parodeeris. Seega mõjus see stseen nii naljaka vahepalana kui ka osana laiemast kultuurilisest mäluväljast.

Lisaks laulmisele on lavastuses oluline roll ka liikumisel. Eve Mutso seatud liikumis- ja tantsunumbrid annavad etendusele rütmi ning näitavad taas, kui mitmekülgsed Linnateatri näitlejad on. Laulmine, tantsimine ja kiire rollivahetus toimuvad näilise kergusega ning toetavad lavastuse üldist ansamblilisust.

Lavakujundus on minimalistlik ja funktsionaalne. Laval kasutatakse vaid üksikuid elemente: tahvlit, toole, pinki ja väheseid rekvisiite. Keskseteks esemeteks kujunevad aga raamatud, mida lavastuse jooksul järjest lisandub ning millest moodustuvad lõpuks suured virnad. See on visuaalselt lihtne, kuid tähenduslik kujund, mis võtab hästi kokku lavastuse põhiteema: üksikutest trükistest kujuneb aja jooksul terve kultuur. Ka kostüümikujundus on valdavalt tagasihoidlik ja mustvalge, võimaldades tähelepanu hoida näitlejatel, sõnal ja muusikal. Värvilisemaid detaile kasutatakse vaid konkreetsetes stseenides, näiteks keskaegsete keepide või laulupeoga seotud elementide puhul. Selline kujundus toetab lavastuse sisulist fookust ega hakka sellega konkureerima.

„Alguses oli laul“ on lavastus, mille puhul sõna ise muutub peategelaseks. Kuigi pealkiri rõhutab laulu, jutustab tervik tegelikult sellest, kuidas keelest saab kirjakeel ja kirjakeelest kultuuri kandja. See tuletab meelde, et tänapäeval enesestmõistetavana tunduv võimalus lugeda, kirjutada ja luua eesti keeles on pika ajaloolise arengu tulemus.

Lavastus ei vastanud täielikult minu esialgsetele ootustele, sest ootasin rohkem tuttavaid laule ja tugevamat kontserdilaadset elamust. Selle asemel sain kultuuri- ja kirjandusloolise rännaku, mille väärtus seisneb eelkõige teadmiste, muusika ja teatrikeele ühendamises. Mis muidugi ei tähenda seda, et lavastus mulle ei meeldinud, tegemist on väga hea lavastusega ja võimaluse avanedes ilmselt vaataksin seda veel. Lihtsalt minu ootused ja laval nähtu ei ühtinud. Ehk oleksid minu ootused olnud ka veidi teistsugused kui ma oleksin eelnevalt lavastuse tutvustusega tutvunud.

Soovitaksin „Alguses oli laulu“ eelkõige neile, kes tunnevad huvi eesti keele, kirjanduse, ajaloo ja kultuuriloo vastu. Mul on iseenesest kahju, et nii vähe noori oli teatris. Minu hinnangul on tegemist täpselt selle lavastusega, mida kirjanduse tunni raames näiteks gümnaasiumiõpilastega vaatama tulla. Lavastus annab hea ja kompaktse ülevaate eestikeelse kirjasõna kujunemisest ning teeb seda viisil, mis ei piirdu pelgalt faktide esitamisega. Muusika, näitlejatöö, liikumine ja minimalistlik kujundus moodustavad ühtse terviku, mille keskmesse jääb küsimus sellest, kuidas ühest keelest kujuneb kultuuri ja identiteedi kandja.

 

Autor: Riina Roose ja Paavo Piik

Lavastaja: Riina Roose

Muusikajuht: Riina Roose

Dramaturg: Paavo Piik

Kunstnik: Anu Konze

Liikumisjuht: Eve Mutso

Esitajad: Hele Kõrve, Hele Palumaa, Kristiin Räägel, Andero Ermel, Laurit Muru, Mart Toome, Egon Nuter, Riina Roose

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

20/10/2018

Põrgu Jaan



Nüüd tuleb vahelduseks jälle natukene filmi juttu. Nimelt käisin ma järjekordset Eesti filmi vaatamas. Tõe huvides peab küll mainima, et niisama ma ilmselt seda filmi vaatama poleks läinud. Läksingi ainult seepärast, et ma lubasin endale võimalikult paljud Eesti filmid ära vaadata. Ma pean endale ikkagi tõestama, et ma mõnda lubadust suudan pidada ka (erinevalt kaalu langetamise ja füüsilise aktiivsuse tõstmise lubadustest) Film ise ei tundunud reklaami põhjal mitte kuidagi minu maitse olema. Aga nüüd, kui film on vaadatud, võin julgelt öelda, et film meeldis mulle rohkem kui nii mõnigi teine Eesti film, mille kinno tulekut ma pikisilmi oodanud olen. Film, millest sel korral juttu teen, kannab pealkirja „Põrgu Jaan“.
Peamine põhjus, miks ma arvasin, et film pole päris minu maitsele oli sünge meeleolu, mida reklaampostrid ja klipid süvendasid. Kuidagi oli selline tunne neid klippe vaadates, et see pole lihtsalt ajaloofilm, vaid kogu selle süngusega on filmi autorid mingisugust kõrgemat kunstilist taset soovinud saavutada, millest ma aru ei saa. Ühesõnaga, ma kartsin et film on minu jaoks liiga kõrge kunstilise tasemega ja seega jääb sisu mulle mõistmatuks. Lisaks viitas ka filmi pealkiri mingile müstilisele tegevusele põrgus (vähemalt nii ma seda endale ette kujutasin). Mõningas osas olid mu kartused põhjendatud, kuid siiski suutis film mind positiivselt üllatada.
Film oli tumedates toonides, täpselt nagu ma kartsingi. Filmi tegevus toimus Põhjasõja järgsel Eestimaal. Ehk siis 18. sajandil, mis on umbes täpselt 300 aastat enne tänapäeva. Ilmselt praegu sellele ajale tagasi mõeldes, tundubki kõik pime ja tume. Vähemalt, kui ma mõtlen sellele ajastule, tuleb mulle täpselt selline tume ja pime Eestimaa silme ette nagu ma nüüd filmis nägin. Filmi vaadates oli kogu aeg tunne nagu olekski Eestis tol ajal ainult pilkane pimedus ja igavene öö olnud. Samas, eks neid sõjajärgseid rüüsteretki silmas pidades, võiski inimese meeleolu selline olla nagu nad elaksidki pilkases pimeduses. Kuigi ma olen enam kui kindel, et ka tol ajal paistis päike Eestis ja polnud see olemine neil nii pime midagi, kui me ette kujutame. Ega päike pole alles 100 aastat tagasi leiutatud. Ometigi mulle tundub, et kõik arvavad, et valgus hakkas Eestimaa pinnale paistma umbes alles 19.sajandi lõpus, kuid kõige kindlam on ikkagi väita, et valgus jõudis Eestisse 20.sajandil. 
Ka sisu osas läks minu kartus täide. Sisu polnud keeruline, aga ma ei saanud päris täpselt kõikidest nüanssidest aru. Lisaks pole ma kindel, et ma tõlgendasin filmi päris samuti nagu seda autor mõtles/tahtis, et vaatajad mõtleksid. Tegevust küll oli ja põnevust minu jaoks ka jagus, kuid puudus point või mingi õpetlik sõnum. Vaatasin filmi ära ja lõpuks lihtsalt keerles mul peas mõte, et mis selle filmi mõte oli? Mingisugused mõtted mul küll tekkisid, kuid need jäid ka poolikuteks mõteteks. Ja ma ei saa neid filmi keskseks ideeks pidada. Näiteks hakkasin ma kohe parunit ja külarahvast omavahel vastandama. See on ju teada, et vanasti pöörati seisustele suurt rõhku ja sageli ei saanud lihtrahvas endale õiget arstiabi lubada ja nii nad uskusidki rohkem rahvameditsiini ja igasuguseid külanõidasid. Samas kui parunid ja mõisahärrad neid nõidasid patu tegemise pärast karistasid ja ise teaduslikku meditsiini uskusid (kui teaduslik see meditsiin tol ajal oli, on muidugi iseasi). Või uskusidki inimesed taassündi ja surmajärgset elu. Filmis näidati tüdrukut, kes oli arsti silmis surnud, kuid erinevate tulerituaalidega ärkas tüdruk ellu ja jagas oma kogemusi teispoolsusest. Seda põhjendasin ma endale massipsühhoosiga, mis kaasnes kurnatuse ja mõjuvõimsa nõia sõnadega. Samas lasi parun selle tüdruku hiljem oma aita luku taha panna. Kas ka parun ja tema teenijad läksid siis selle massipsühhoosiga kaasa, et nad uskusid ja said tüdruku kinni võtta ning mõisa aita viia? Või polnud Jaan, kes tüdruku surnuks kuulutas siiski päris arst, nagu talle sisendada püüti ja ei eristanud näiteks koomat ja surma ära ning hiljem ärkas tüdruk koomast üles ning sai seetõttu oma teispoolsuse kogemusi jagada. Ühesõnaga üsna segane lugu, millele ka filmi lõpus otseselt lahendust ei näidatud. Ühel hetkel oli tüdruk aidast lihtsalt kadunud ja mul tekkis mõte, et kas ta üldse oligi olemas?
Ma sain filmist nii palju aru, et mõisas olid mingi aeg hobustel ratsutavad röövlid käinud ja midagi hirmsat seal mõisas korda saatnud. Ma mingil põhjusel eeldasin, et nad üritasid selle käigus ka parunessi ära vägistada. Sest paruness leiti peale seda aknast alla hüpanuna. Ja parunessi poeg lakkas peale neid sündmusi rääkimast ja liikumast. Sisuliselt oli ta nagu hingav nukk, keda pidi liigutama. Ka teenijatüdruk, kes sel ajal majas oli, põgenes ja hiljem suri. Kusjuures teenijatüdruk oli see sama tüdruk, kes külaelanikele teispoolsusest rääkis. Kui filmi lõpus hakkas parunessi poeg iseseisvalt liikuma, lootsin ma, et ta toob selle saladuse päevavalgele. Aga see jäigi ainult lootuseks. See lõputa lugu oligi peamine põhjus, miks mulle sisuline pool ei meeldinud. Ma oleks kasvõi mingit vihjet tahtnud, et mis seal mõisas sii tol korral parunessiga juhtus. Kas see oli lihtsalt röövretk (nagu neid tol ajal palju ette tuli) või oli seal midagi muud taga? Ja kui see oli lihtne röövretk, siis mida seal nii hirmsat juhtus, et laps seetõttu rääkimise lõpetas? Nendele küsimustele ei leidnud mina filmist mitte mingisuguseid vastuseid.
Muidu kogu pattude andeks palumine oma isiklikke asju põletades ja erinevad rituaalid tulega, olid väga huvitavad. Just seetõttu, et minu jaoks peegeldasid need tolle ajastu elu. Mul mingil seletamatul põhjusel on eelarvamus, et tol ajal tegeleti palju rohkem ohverdamiste ja nõidumistega ning see, mida me filmis nägime, võiski selle ajastu igapäevane elu olla. Samas võib see sama tõenäoliselt olla ka minu fantaasia. Veel meeldis mulle kaldalt leitud tundmatu teadvusetu mehe motiiv, kellel polnud õrna aimugi, kes ta tegelikult on. Ta võis olla kuulus ja hea arst, kui talle seda sisendati. Samas võis ta olla paruni mõisasse sisse tunginud üks röövlitest, kui ta seda ise nii mõelda tahtis. Või hoopis mees, kes on pärit põrgust. Ma tegelikult arvasin, et seda põrgu motiivi on filmis rohkem sees, sest filmi pealkiri lubas mul sellise oletuse teha. Aga põrgut, kui sellist ei näidatud seal üldse. Vähemalt mitte otse.
Kujundlikult võis kogu filmis näidatud pimedus ja tuli viidata põrgule, millest Eesti ja eestlased on pidanud aja jooksul läbi käima. Viitab ka Jaani nimi tüüpilisele Eesti mehele, kes siis kujundlikult kogu Eesti rahvast sümboliseerib. Film on siiski pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks ja seega peame me seda filmi mingit moodi oma ajaloo konteksti sobitama. Ma väga hästi ei taha uskuda, et filmi tegijad lihtsalt soovisid ainult sisuga viidata meie minevikule. Surnust üles ärganud tüdruk rääkis, et maailmalõpp tuleb suure veeuputusega. Kui see tänasesse päeva üle tuua, siis veeuputus võib näiteks kliima soojenemisele vihjata. Ja ühel päeval võibki kliima soojenemise tõttu maailma lõpp tulla. Ja mõisniku ühe teenijapoisi minek oma tehtud parvega merele, kui vihma sadama hakkas võib viidata kõikidele nendele kordadele, kui eestlased on pidanud oma maalt lahkuma. Mis viib mu mõtteni, et maailmalõpp veeuputuse läbi ei ole siiski kliima soojenemine, vaid vesi on see võõrvõim, kes meilt on mitmel korral oma riigi käest ära võtnud ja seega ongi Eesti, kui riigi jaoks tekkinud maailma lõpp. Kuigi ma tean, et seda ei saa võtta päris üks-ühele, sest Eesti ei saanud ju peale Põhjasõda iseseisvaks. Aga sellised mõtted mul tekkisid. Ja Põhjasõda võib filmis olla ka lihtsalt üks laiem kujund kõikide sõdade kujutamiseks.
Vähemalt on film selles mõttes asja ette läinud, et mul tekkisid mingid seosed ja ma mõtlesin peale filmi selle peale, et mida ma siis nägin ja mis seos sellel kõigel minuga on. Ma saan aru, et enamus inimesi läheb ikkagi kinno meelelahutuslikul eesmärgil, mitte filosofeerima teemadel, mida see tuli ja pimedus, mida ekraanil poolteist tundi näidati, ikkagi sümboliseeris. Ma ütlen, see koolis käimine on juba selle kahe kuu jooksul mu mõtlemist muutma hakanud. Üldiselt meie inimestele meeldivad lõbusad ja lihtsama sisuga filmid. Kes see ikka enda esivanemate kannatusi näha tahab. Seda enam, kui kõiki asju ei öelda otse välja ja sa pead ise oma peaga mõtlema. Pole me ju veel väga harjunud ise mõtlema. Oleme ju ainult 27 aastat saanud rahus seda ise mõtlemist praktiseerida, ilma et keegi võõras meid juhiks kuidas ja mida mõtelda.
Ometigi ma leian, et need vähesed inimesed, kes olid vaevaks võtnud kinno minna, ei pidanud pettuma. Kui sisu ei pakkunud huvi ja tundus igav, siis filmi tehniline teostus oli selle eest väga paeluv. Mind hämmastas, et kuidas on Eestis tänapäeval võimalik sellises ulatuses tühja ja äärmiselt kõledat raba leida. Ja siis meenus mulle Kõrvemaal asuv Jussi nõmm, mis ongi kilomeetrite viisi lagedat tühjust. Ma muidugi ei tea, kas filmi stseenid olid seal filmitud või mitte, aga mu point on see, et Eestis ikkagi leidub tänapäeval kõledaks võtvalt lagedaid maa-alasid. Või siis oli kogu see maastik ja kõledus arvutiga hiljem töödeldud. Aga vahet ei ole. Kunstilise poole pealt tegi filmi kujundus nii mõnelegi kuulsale Hollwoodi filmile silmad ette. Nagu oleks mingit müstilist muinasjuttu vaadanud. Kuigi muinasjutte pole me harjunud nii tumedates toonides nägema. Aga kuidagi müstiliselt kaasahaaravalt mõjus mulle filmi tehniline lahendus. Ja eks see tehniline lahendus rõhutas ülejäänud laia maailma arvamust meist - mingi tühermaa ja natukene merd ja mõned üksikud metslaste moodi käituvad barbaarsed inimesed seal kõledal maal.
Ka näitlejad sobisid rollidesse ülihästi. Ma pole muidu suur Meelis Rämmeldi austaja, aga oma sasipeaga oleks ta võinud kasvõi Vanakuradit ise mängida. Lisapunktid annaksin ma selle eest, et üldiselt oli filmis kasutatud näitlejaid (või ka lavastajaid), keda me igapäevaselt teleekraanidel ei näe. Nii näiteks mõjus kiilaspäine Anne Türnpu naise rollis vägagi kaasahaaravalt. Eks Anne Türnpu folkloori taust mängis siin suurt rolli, sest ma vaatasin teda ja mul ei tekkinud tunnet, et see on näitleja kes mängib mingit rolli, vaid ma tundsin läbi kinoekraani seda võimu ja energiat, mida see naine neid rituaale läbi viies külaelanikesse sisendas. Ja ka need näitlejad, keda inimesed ehk on rohkem harjunud nägema (nagu Peeter Volkonski, Pääru Oja ja Egon Nuter) mõjusid sel korral teiste tugevate rollide kõrval uudsetena. Egon Nuteri kubjas siiski meenutas mulle natukene suvel nähtud Kõrboja vana peremeest, aga see oli pigem väline sarnasus (sarnased habemed ja liigutused).
Kokkuvõtteks võingi öelda, et kindlasti pole tegemist laiatarbe kaubaga, ehk filmiga mis sobiks igale eestlasele lihtsaks meelelahutuseks. Ma ei taha end nüüd kuidagi teistest paremaks ja targemaks teha, kuid ma julgen väita, et see film on mõeldud natukene rohkem mõtlemist armastavale filmisõbrale. Ehk ka nendele, kellele on keskmisest tugevam huvi ajaloo ja kunstide vastu. Mul need huvid puuduvad ja seega jäi minu jaoks filmi sisu raskesti mõistetavaks. Kuigi mõtlemisainet sain päris palju ja visuaalne elamus oli tasemel. Aga ilmselt suuremate kunstiliste huvidega inimesed peavad sellest filmist rohkem lugu. 

28/08/2018

Eestirand. Lootuse kursil

25.augustil 2018 Prangli saare sadamakuuris



Ma tegelikult ei teagi, kas sel korral kirjutan ma rohkem teatri- või reisiblogi. Ilmselt tulevad mõlemad läbisegi, aga ma loodan, et teatriaustajad annavad selle andeks. Sest kui sa lähed teise Eesti otsa, mida Prangli saar kahtlemata on, teatrisse, siis on päris kindel, et teater tuleb ka väikese saareekskursiooniga ühendada. Ja kuna kogu eelnev päev saarel (ja reis saarele ning tagasi mandrile) mõjutas tugevalt minu emotsioone, siis jagangi sel korral blogis ka veidi reisimuljeid.
Kõige õigem on vist alustada sellest, et kui ma kunagi kevadel või suve alguses suvelavastuste ülevaadet tegin, siis jäi „Eestirand. Lootuse kursil“ lavastus mulle kohe oma plakatiga silma. Ilus roosades ja sinistes toonides päikeseloojang merel. Ja ma tundsin kohe, et seda lavastust tahaksin ma näha. Kui see ainult nii kaugel ei toimuks. Pean tunnistama, et ega ma tol korral plakati vaatamisest väga kaugemale ei jõudnud. Sisuga vist tutvusin nii palju, et sain aru, et lavastus on pühendatud EV 100 tähtpäevale ja on mingit moodi ikkagi merega seotud. Seega võis isegi vaatama minekule mõelda. Aga sellest asja ikkagi ei saanud.
See on plakatil olnud ilus loojangupilt, mis mind lavastuse poole meelitas. Pilt on pärit Prangli Reiside lehelt.
Suvi läks aga nii kiiresti, mõtlemisest kaugemale ma ei jõudnudki. Kuni mulle kirjutasid Prangli Reisid, kes pakkusid võimalust sõita Pranglile teatrisse. Mis mul selle võimaluse vastu olla sai? Eriti kui arvestada seda, et sain neilt ka väikesed soovitused, kuidas enne teatrit saarel vaba aega veeta. Kuigi mul on teatriblogi, siis soovitan täiesti julgelt Prangli Reiside poole pöörduda, kui Te soovite näiteks Prangli saarega tutvuma minna. Kui keegi arvab, et see postitus on nende poolt kinni makstud, siis ütlen kohe ära, et nende poolt sain tasuta ainult teatripileti. Transport saarele ja tagasi ning kõik muud kulud katsin omast taskust. Seega põhinevad kõik soovitused täiesti minu enda vabast tahtest. Kõik need Prangli Reiside töötajad, kellega mina saarel (ja ka mandril) kokku puutusin olid igati toredad naised ja väga minu tüüpi inimesed. Just sellised, kellega ma julgeksin luurele minna, vähemalt Prangli saarele kindlasti. Just seepärast ma neid ka soovitan. 
Kuna 25.august oli Pranglile minekuks väga populaarne päev (ilmselt mängis siin rolli lisaks etendusele ka muinastulede öö), siis sain piletid lisalaevale Stefani, mis pidi hommikul kell 9.00 Leppneeme sadamast väljuma. Selgus, aga et põhipraamil Wrangö on tehniline rike ja nii pidid väiksemad alused kõik Wrangö reisijad ka saarele ja sealt tagasi toimetama. Seega nihkus Stefani väljumine 8.30 peale. Ma pean tunnistama, et ma polnud selle üle kuigi rõõmus, sest ma teadsin, et mul on vaja pikk maa maha sõita, et Leppneemele jõuda. Tartust oleks ka päris pikk maa olnud, aga ma asusin sel korral teele Läänemaalt Dirhamist. See tähendas, aga hommikul kell 5 ärkamist ja juba enne kella 6 olin ma autoroolis, et Dirhamist Leppneemele jõuda. Umbes 2h autosõitu ja olingi kohal. Stefani väljumine venis natukene ja nii asusimegi umbes kell 8.45 Prangli poole teele. Veidi rohkem kui tunnikene meresõitu ja peale mõningaid laineid, olimegi Pranglil. Kindlasti oli väikese Stefaniga merereis oluliselt meeleolukam, kui suure Wrangöga. Eks alguses tegid lained (mis järgnevate päevade lainetusega võrreldes olid, väga väikesed) ikka natukene seest õõnsaks, aga üldiselt sain kinnitust, et merehaigust mul kohe kindlasti pole. Ja tahaks aina veel ja veel merele minna. Muuseas Prangli saarelt saab spetsiaalset merehaiguse vastast jooki - kuldjuureviina ka osta.
Laev Stefani, mis meid Pranglile viis.
Võib öelda, et ma olin kergelt elevil, sest see oli minu esimene kokkupuude Prangliga. Eks ma veidi kartsin küll, et tegemist on väikese saarega ja teatrini on umbes neli tundi aega ja kuidas ma selle aja ära sisustan. Õnneks oli mul sõbranna kaasas ja etteruttavalt võib öelda, et aeg läks päris kiiresti. Esmalt tegime kohe sadamakohvikus väikese hommikusöögi (sest ärkamisest oli juba 5h möödas ja me polnud veel midagi söönud). Seejärel laenutasime rattad ja läksime saarega tutvuma. Tuleb välja, et saare osaliselt vägagi liivaste rannateede tõttu polnud see rattaga kulgemine pooltki nii kerge, nagu ma lootsin. Aga saare väiksust arvestades saime päris hea 12km pikkuse ringi ratastel tehtud. Ilmselt oleks saanud veelgi rohkem kilomeetreid koguda, aga natukene hakkas sellest liivas rattaga vänderdamisest isu täis saama. Vaatamisväärsustest jäid nii mõnedki asjad vaatamata, sest kõik viidad ei olnud täpsed ja nii me jõudsime väikse ekslemise järel peaaegu alati sinna, kuhu me ei planeerinud jõuda. Sellest on muidugi kahju, sest ma oleksin tahtnud ikkagi selle "Eestirand" laeva mälestusmärgi ära näha. Ehk kunagi õnnestub Pranglile uuesti matkama minna ja need vaatamisväärsused ära näha, mis end sel korral minu eest peita otsustasid.
Peale kahe tunnist ratta sõitu tutvusime turismiinfos kohaliku käsitööga ja ostsime mõned meened ka koju kaasa. Kuigi etenduse alguseni oli veel peaaegu 2 tundi aega, läks aeg siiski meeleolukalt. Kohati nii meeleolukalt, et hakkasin end juba päris kohalikuna tundma. Isegi saarel olevad koerad käitusid kõikide turistidega nii nagu me oleksime omad inimesed. Mis koertesse puutub, siis neid oli saarel palju ja kõik jooksid vabalt ringi. Kohati jäi mulje nagu koerad oleksid kogu saare omad, sest tihti võis neid koos erinevate majapidamiste juures näha. Polnud sellist asja nagu mandril, kus keegi vaatab kõõrdi kui su koer natukene sinust eemal ringi liigub. Ja need koerad olid sõbralikud, täpselt nagu ülejäänud saare rahvas. Või vähemalt need, kellega mina kokku puutusin. Kes arvab, et tahaks saarele minna, aga rattaga nii palju sõita ei taha, siis on võimalik saarega ka veoauto kastis ekskusiooni teha ja jalgsi saarel liigelda. Lisaks sadamas olevale kohvikule on saarel veel pood, saare-resto ja mõned väiksemad kodukohvikud, mis pakuvad turistidele kiirtoitu. Tegevust peaks seega jaguma.
Pilt, mida osad on ilmselt Instagramis või Facebookis juba näinud. Aga täpselt nii me saarel aega veetsimegi - kohalike alkohoolseid jooke turistidele reklaamides ja pildistades. Taamal paistabki see paadikuur, kus etendus toimus.
 Natukene langes mu tuju siis, kui ma kuulsin, et etendus hakkab pool tundi hiljem (ilmselt selle sama Wrangö rikke tõttu, sest väiksed laevad ei jõua õigeks ajaks kõiki inimesi saarele tuua). Mitte, et mul oleks saarel oleku vastu midagi olnud, aga ma olin arvestanud sellega, et Stefani läheb kell 17 tagasi mandrile ja ma olen umbes kell 18 mandril. Nimelt oli mul vaja kell 20.30 jälle Dirhamis olla. Kui siis teatrisaalis olles selgus, et etendus ei hakka ka kell 15, sest üks laev on veel vaja ära oodata, siis muutusin ma veidi ärevaks. Sellest oli aga kahju, sest see pidev mõtlemine, et mis kell nüüd laev väljub ja mis kell ta mandrile jõuab ja kas ma siis jõuan õigeks ajaks sihtpunkti, segas etenduse nautimist. Ja ma ei olnud ainus. Mitmed teisedki inimesed hakkasid arvestama, et kui laev väljub kell 17, et siis peavad nad poole etenduse pealt lahkuma. Ma siiski sain ikka aru, et laevad ootavad kõik ära ja ma sellele ei mõelnud, et ma nüüd saarele pean ööbima jääma. Samas ei süüdista ma mitte kedagi ja ma saan täiesti aru, et laeva tehniline rike pole mitte kellegi süü ja kõik osapooled andsid endast selles olukorras parima. Pigem on see kivi minu enda kapsaaeda, et ühele päevale ei tohi nii palju asju broneerida. 
Siiski võin etteruttavalt öelda, et lõpuks lahenes õhtu minu jaoks päris ilusasti. Jäin küll Dirhamisse umbes 15 minutit hiljaks, aga sellest ei olnud väga hullu midagi, sain seal siiski mõnusat päikeseloojangut, head toitu ja muinastulede ööd nautida. Minu eelis oli see, et ma sain ise autoga oma aega planeerida (ei, see ei tähenda kiiruse ületamist). Mitmed teised inimesed käisid küll laevas viibides kaasreisijatelt uurimas, et millega nad linna (Viimsisse või Tallinnasse) lähevad, sest nende planeeritud transport oli lahkunud. Tahan lihtsalt seda öelda, et saarele minnes tuleb sellisteks ootamatusteks valmis olla. Me jõudsime mandrile tagasi vist umbes tund hiljem, kui oleksime pidanud jõudma.
Lõpetan nüüd lõpuks reisiblogi pidamise ära ja alustan ajaloo blogi pidamisega. Lavastus „Eestirand. Lootuse kursil“ põhineb tõsielul ja räägib loo 1941. aastal toimunud pommitamisest ja selle käigus viga saanud Eesti tollel ajal suurima laeva „Eestirand“ pääsemisest ja päästmisest. Paljuski antakse lavastusega vastused küsimustele mis sai laevalt pääsenutest ja mis sai laevast endast edasi? Kui keegi ei tea, siis „Eestirand“ oli omal ajal suurim Eesti kauba-ja kalalaev, mis II Maailmasõja ajal Punaarmee poolt natsionaliseeriti ja sellega hakati Eesti noormehi Punaarmeesse mobiliseerima. Laev sai 1941. aasta augustis pommirünnakutes viga, kuid oli siiski suuteline vaikselt edasi liikuma. Kroonlinna (kuhu laev pidi mobiliseeritud Eesti mehed viima) sõitmise asemel otsustas kapten punavõimule vastu hakata ja laeva Prangli saare suunas juhtida. Laev jäi madalikule kinni umbes 300m kaugusel Prangli saarest. Nii said punavõimu poolt mobiliseeritud mehed (ja ka hukkunud) saarele. Mõne aja pärast ajasid laevalt pääsenud peaaegu 3000 meest punaväelased saarelt minema ja heiskasid kõrge männi otsa sinimustvalge lipu. Nii nagu kogu Eestis, said lõpuks ka Pranglil võimule sakslased. Kes täpsemalt tahab „Eestiranna“ ja tema tragöödia kohta lugeda, siis Vikipeedias on see päris hästi kirja pandud. Või teine võimalus on 2019. aasta suvel teatrisse minna, sest sisuliselt kogu see jutt räägitakse ka lavastuses ära. Muidugi omapoolsete lisanditega Prangli elanike mälestustest ja legendidest.
Ma pean tunnistama, et ma olin natukene siiski skeptiline, kui ma avastasin, et suurema osa lavastusest mängivad ära kooliõpilased. Nad on küll kõik kas praegused või endised Tallinnas 32. Keskkooli teatrisuuna õpilased, kuid siiski on nad õpilased. Kui ma pole isegi päris kutseliste näitlejate poolt tehtava teatriga rahul, siis õpilaste puhul olin ma ekstra skeptiline. Kuigi kuulutuses lubati, et peaosades on Egon Nuter ja Külli Reinumägi, siis ma julgen väita, et pigem olid nemad kõrvalosades ja õpilased peaosades. Seega jäi mulle paratamatult lavastusest mulje pigem kui kooliteatrist, mitte kui kutselisest teatrist. Samas olen ma näinud ka sellist kooliteatrit, mis teeb kutselistele teatritele pika puuga ära, seega ei ole kooliteater veel mingi näitaja. Ka sel korral ei mõtle ma nähtud lavastuse nimetamist kooliteatriks kuidagi halvas tähenduses.
Eks seda kooliteatri tunnet süvendas veidi ka kogu lavastuse kujundus ja mängukoht. Kui lavastust mängitakse vanas paadikuuris, mille seintes olevatest pragudest on võimalik välja näha, siis paratamatult jääb mulje nagu lavastus oleks pooljuhuslikult kokku klopsitud. Ka lavakujunduses ei olnud väga suuri rekvisiite kasutuses, nagu seda sageli suured teatrid armastavad teha. Mulle isiklikult meeldib, kui on vähem kujundust ja igasuguseid elemente, sest see eeldab näitlejalt ja publikult rohkem tööd ja kaasa mõtlemist. Tegelikult ma isegi ei tea, kuidas see lavakujundus mulle kooliteatri tunnet tekitas, sest tegelikult toimuski kogu sündmus Prangli saarel ja vana paadikuur sobis mängupaigaks väga hästi. Uhkesse teatrimajja ei sobiks lavastus mitte kuidagi. Seal mõjuks kogu trupp ja näidendi tekst eriti võõristavalt. Paadikuuri juures meeldis mulle eriti see, et ära kasutati nii paadikuuri kõik nurgad, pööning kui ka õu paadikuuri ümbruses. Lisaks anti erinevaid hääli edasi väga lihtsate vahenditega ja puudusid ka uhked kostüümid. Mulle isiklikult meeldib loominguline lähenemine, kus proovitakse erinevate käepäraste vahenditega heliefekte teha, mitte ei tule kõik sõjahelid arvutist. Kõik toimis ja midagi otseselt häirima ei jäänud. Ehk süvendaski just minimalistlik lavakujundus minus seda kooliteatri tunnet, sest suured teatrid teevad enamasti uhked ja suured lavakujundused, sel korral oli lavakujundus aga käepärastest vahenditest tehtud.
Küll aga ei saa näitlejate kohta öelda, et nad oleksid kooliteatrile omaselt mänginud. Enamasti olen ma kooliteatris harjunud nägema väga ülemängitud rolle ja väga püüdlikku näitlemist. Praegu olid nii noored kui ka kutselised näitlejad täiesti loomulikud ja oli näha, et kõik nautisid oma rollide tegemist. Kohati tundus mulle, et õpilased mängisid loomulikumalt kui kutselised näitlejad. Samas, eks neil oli sisuliselt vaja iseennast mängida ja see pole nii väga keeruline. Kuigi etenduse lõpuks uskusin ma juba ka seda, et Egon Nuter ja Külli Reinumägi mängivad iseennast ja nad ongi Prangli saare elanikud. Ka muusikaline kujundus sobis keskkonda hästi, eriti üllatas mind Hanna-Ly Aaviku ja Ingrid Noodla laul. Kohati jäid nende hääled küll suures paadikuuris liiga vaikseks ja nii jäid mulle mõningad laulusõnad tabamatuks. Sellest oli aga kahju, sest selles laulus oli päris hea sõnum.Pigem oligi kogu muusikaline kujundus vaikne ja mitte väga üle paisutatud. Aga see-eest tugeva sõnumiga.
Kui kogu trupp kokku võtta, siis sündis kahe kogenud näitleja ja viie õpilase koostööst vägagi hea sünergiaga lugu. Iseenesest pole mul mitte midagi halba tegijatele ette heita ja päris huvitav oli noori inimesi laval vaadata, kellel pole veel tüüpliigutusi tekkinud. Publikusse oli tunda, kuidas kutselised näitlejad (ehk siis lavastuses saarel elavad inimesed) võtsid noored enda tiiva alla ja hakkasid neid aitama ja juhendama. Seda nii lavastuse valmimise protsessi jooksul kui ka lavastuse tegelaskujudena. Oli näha, et lõpus oli saare elanikel raske noortest lahti lasta. Need noored olid Prangli ja kogu Eesti lootus. Tegelikult oleme meie, noored ka mandril Eesti tuleviku lootuseks, kuid sageli ei mõista me seda.
Mõnes kurvemas kohas (see oli vist siis, kui perepoeg tuli saarele saabunud laipade matmiselt koju) läksid mul ikkagi silmad märjaks, mis näitab seda, et asi läks mulle hinge ja oli nauditav. Naerda sai ka päris palju. Kohati oli seal nii situatsioonikomöödiat kui ka lihtsalt väga tabavalt öeldud lauseid, mis lihtsalt ajasid naerma. Ja näitlejad mängisid selle koomika väga hästi välja. Seega päris kurb lavastus ikkagi ei olnud. Aga paratamatult, kui sa viibid Prangli saarel (eriti siis kui sa oled enne selle laeva mälestusmärgi ka saarelt üles leidnud) nende inimeste keskel, siis see lugu puudutab sind eriliselt ja läheb otse südamesse. Ma olen üsna kindel, et kui lavastust mängida keset maismaad, ilma mere läheduseta, siis pole see emotsioon pooltki ligilähedane sellele, kui seda mängida mere vahetus läheduses. Seda on raske sõnadesse panna, seda peab igaüks ise kogema.
Kahjuks siiski ei saa ma lavastust väga kõrgelt hinnata, sest kogu hiljem algamise ja õigeks ajaks mandrile saamise virrvarr keerles mul korralikult peas ja ei lasknud etendust täielikult nautida. See on ehe näide sellest, kuidas üks väike tõrvatilk võib terve meepoti ära rikkuda. Sellest tulenevalt on ilmselt ka emotsioonid veidi negatiivsemad. Ja kuna ma pole eriline ajaloo huviline, siis natukene liiga palju oli kogu lavastuses ajalugu minu jaoks. Ma olen täiesti seda meelt, et oma rahva ajalugu peab teadma, ja teater on teadmiste jagamiseks suurepärane koht, aga mingil hetkel sai neid nimesid ja kuupäevasid liiga palju ja ma enam ei jõudnud järgida, mis millal juhtus. Ajaloohuvilistele on kindlasti see aga huvitav. 
Kuna ma polnud varem laevast „Eestirand“ midagi kuulnud, oli teater lisaks hingekosutusele ka hariva eesmärgiga. Selles osas oli väikene ajalootund muidugi igati kasulik. Kindlasti on Piret Saul-Gorodilov näidendit kirjutades väga head tööd teinud, sest üsnagi traagilisest ja pigem negatiivsest sündmusest on ta kirjutanud lavastuse, mis laseb rahval siiski loota ja loob helge tunde südamesse. Muidugi oli elamus omaette kogu Pranglil viibitud aeg ja sinna ning sealt tagasi saamine. Seega soovitan kõikidele vahelduse mõttes ka mõnes huvitavamas kohas teatris käia. Alati pole turvaline teatrimaja parim valik. Siiski võib ka teatrimajas olles ootamatusi ette tulla (näiteks meenub mulle kohe talvel Eesti Draamateatris olnud tuletõrjehäire, mis lavastuse umbes pooleks tunniks seisma pani), kuid ebatavalisemates mängupaikades tuleb nendeks rohkem valmis.
Kui kogu pikk jutt kokku võtta, siis ma vist tegelikult soovitaksin lavastust vaatama minna. Nüüd, kui nägemisest on paar päeva möödus, on tegelikult kogu saarel viibimisest ainult positiivsed emotsioonid. Minus igatahes sütitas lavastus lootust, et Eestlased on tugev ja ühtehoidev rahvas ning me saame igasugustest raskustest üheskoos võitu. 

Autor: Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja: Eva Kalbus
Muusika: Silver Sepp
Kunstnik: Riin Maide
Heli ja valgus: Janar Männistu
Osades:
Hanna-Ly Aavik – Kaisa
Ingrid Noodla – Jaanika
Reemus Tõniste – Marko
Miika Pihlak – Sten
Mattias Nurga – Reimo
Külli Reinumägi – Vilma
Egon Nuter – Jakob

Kuna selleks aastaks on kõik etendused mängitud, siis peavad kõik huvilised hakkama järgmist suve ootama. Ma usun, et Prangli Reisid korraldavad ka järgmisel aastal teatrireise, seega tasub nende kodulehel silma peal hoida SIIN.

14/10/2016

Erakordselt heatahtlik mees

10.oktoobril 2016 Ugala külalisetendus Võru kultuurimajas "Kannel"

Pilt pärit Ugala teatri koduleheküljelt
Autor: Sirkku Peltola
Lavastaja: Tanel Ingi
Mängisid:
Egon Nuter - Raine (erakordselt heatahtlik 60-aastane mees)
Aarne Soro - Petteri (Raine 40-aastane poeg)
Andres Tabun - Kalevi (Raine uue korteri üürileandja)
Kata-Riina Luide - Iiris (Petteri abikaasa)
Klaudia Tiitsmaa - Kaisa (Petteri ja Iirise 15-aastane tütar)
Kiiri Tamm - Paula (Raine eksabikaasa)
Tarvo Vridolin - Jimi (Elektroonikafirma müügiagentide värbaja)
Triinu Meriste - Jannica (Elektroonikafirma omanik)
Luule Komissarov - Annu (Vaimsete probleemidega töötu, kellele Raine robottolmuimejat müümas käib)

Kunagi sügise alguses avastasin, et Ugala tuleb Võrru külalisetendust andma, kuid ega ma siis kohe piletit ära ei ostnud. Esmaspäev oli töölt vaba ja mõtlesin, et kunagi oli plaan 10.oktoober teatrisse minna. Vaatasin, et Vanemuises oli Rakvere teatri "3 õde" (mis on ka minu tahan vaadata lavastuste nimekirjas) ja Ugala teatri "Meeste kodu". Kuidagi tuli meelde, et äkki oli Võrus või Põlvas ka midagi. Ja oligi Võrus Ugala külalisetendus "Erakordselt heatahtlik mees". Ma ei pidanud enam pikalt mõtlema ja nii ma paar tundi enne etenduse algust piletid ostsingi. Kuna emal oli töölt vaba õhtu, võtsin temagi kaasa. Äkki saab ka veel teatripisiku külge.
Teatrisse läksin ma täiesti ilma igasuguste ootusteta. Tegelikult seda ikka lootsin, et hea lavastus on, sest noh teadlikult ma jama vaatama ei lähe (isegi ka siis mitte, kui mõni teater mulle tasuta piletit pakub). Sisututvustuse põhjal tundus mulle, et tegemist on hea lavastusega ja tundus, et sellist temaatikat võiksin ma vaadata küll. Ugala tutvustab oma koduleheküljel lavastust alljärgnevalt: "Loo keskmes on Raine - hilisesse keskikka jõudnud südamlik ja tagasihoidlik mees, kes on sunnitud oma elu justkui otsast alustama. Tema töökoht koondati, abielu sai ühel hetkel otsa ning hoole ja armastusega rajatud kodumajas elab nüüd eksnaine koos oma uue elukaaslasega. Mis seal siis ikka. Selline on elu. Raine ei ole kunagi iseennast esikohale seadnud. Pigem vastupidi. Ta on vähenõudlik, rõõmsameelne ja usaldav, alati valmis kaasinimesi aitama. "Annab kasvõi viimase särgi seljast," öeldakse selliste inimeste kohta. Kui tihti me märkame Rainesid endi kõrval? Kas oskame neid hoida ja väärtustada? Kellegi isa, vanaisa, töökaaslane, majanaaber... Oleme me neile vähemalt tänulikud?" Kohe kui ma seda sisututvustust lugesin, tundus mulle et tegemist on väga paljulubava lavastusega ja ma saan pärast oma peas palju filosofeerida elu üle. Päris nii see siiski ei olnud. 
Lavastuse algus mulle väga ei meeldinud. Põhjuseks see, et mina lootsingi väga sügavamõttelist lavastust. Tegelikkuses oli algus või koguni terve esimene vaatus üsnagi koomiline. Kõige koomilisem vist oligi Raine korteriomaniku tegelaskuju, keda kehastas Andres Tabun. Minu arvates oli korteriomanik väga tüütu ja no nii heatahtlik ei saa ükski inimene olla, et laseb oma korteriomanikul (või ükskõik kellel) vabalt oma korteris toimetada. Küll see korteriomanik käis sõi ja jõi Raine elamises, oli Raine juures, kui Petteri külla tuli ja ei lasknud isal-pojal omavahel rahus rääkida ning kõige tipuks läks korteriomanik ka Rainega tema poja pere poole jõuluõhtule kaasa. Lisaks oli korteriomanik Kalevi üleüldse selline muidumees, kes jõi ainult õlut ja rääkis oma lõputuid jutte. Selline täiesti tüüpiline koomiline kuju. Ja kuna mina ootasin väga sügavamõttelist lugu, siis mind ajas eriti vihale, et selline tegelane lavastuses sees on ja mulle esimene vaatus seetõttu väga pinget ei pakkunud. Küll aga ütles mu ema, et talle etendus meeldis ja eriti meeldis talle esimene vaatus just seetõttu, et seal sai nalja ja et see korteriomanik oli väga huvitav tegelane. Samuti mu emale ei meeldinud teine vaatus, kuna siis läks teema veidi tõsisemaks ja polnud enam nii palju nalja. Mulle jälle meeldis teine vaatus rohkem just sel samal põhjusel, et seal oli veidi mõtlemisainet ja tegelased olid tõsisemad. Seega ma julgen väita, et tegemist on sellise lavastusega, millest leiavad nii komöödia armastajad kui ka veidi tõsisemate teemade armastajad endale midagi. Samuti peaksid lavastusest äratundmisrõõmu tundma nii mehed kui naised, nii nooremad kui vanemad.
Lavastus keerlebki ümber 60-aastase Raine, kes on naisest lahutanud ja kes otsustab kolida teise linna, et olla lähemal oma poja perele, kellega ta pole pikalt suhelnud. Nii saab Raine tööle elektroonikafirmasse, kus tema ülesandeks on robottolmuimeja "Red Devil" müümine ja kolib väikesesse üürikorterisse. Oma heatahtlikkuses aitab Raine paljusid, kuid kasu asemel toob see talle ainult kahju. Nii juhtubki, et teiste abistamise tulemusel lastakse Raine töölt lahti ja Raine on sunnitud kolima oma poja pere juurde. Ka seal põhjustab Raine heatahtlikkus paksu verd. Lavastuse lõpp on aga üsna ootamatu. Nimelt lõpeb lavastus sellega, et Raine sureb infarkti tagajärjel ja me näeme tema matuseid. Matuste osa oli vist minu jaoks lavastuse kõige sügavamaid punkte ja minul võttis silma märjaks. Mu ainus mõte oli, et nüüd võiks midagi veel juhtuda, sest kui praegu saal valgeks läheb, siis olen ma sunnitud punaste ja märgade silmadega saalist väljuma. Õnneks läks lavastus veel veidi edasi ja ma sain normaalse inimesena saalist väljuda.
Kui ma eespool mainisin, et korteriomanik oli minu jaoks veidi kummaline kuju, siis tegelikult tundus mulle, et paljud tegelased olid üle võlli keeratud. Eriti üle võlli oli keeratud Raine tegelaskuju. Olgugi, et ta oli heatahtlik mees, siis mina ei usu, et nii heatahtlikke mehi või üldse inimesi olemas on. Või olen siis mina liiga kibestunud, et uskuda selliste inimeste olemasolusse. Kas tõesti ei saanud Raine oma korteriomanikku mitte Petteri poole kaasa võtta? Või miks Petteri üldse selle korteriomaniku enda juurde jõuludeks vastu võttis? Mina küll ei tahaks, et jõuluõhtul keegi võõras minu perega koos on. Või kas tõesti on mõni töötaja nii heatahtlik, et maksab oma ülemuse hasartmängusõltuvusest tekkinud paarituhande euro suuruseid võlgasid? Ja laseb end pärast veel töölt lahti ka lasta sellepärast? Või mõni müügimees, kes satub töötu ja kergelt kummalise välimuse ja olekuga naisterahva juurde tolmuimejat esitlema hakkab selle naise elektriarveid maksma? Või kas üldse nii heatahtlik inimene saab müügimees olla? Või ongi Sirkka Peltola kirjutanud näidendi kerge irooniaga? Minu meelest on tänapäeval järjest rohkem müügimehi ja ma pole veel ühtegi heatahtlikku müügimeest näinud. Enamasti on nad üsna agressiivsed ja soovivad iga hinna eest oma kaupa kas tutvustada või peale suruda. Seda, kas ja kui edukad nad on, ma ei tea. Küll aga oli lavastuses erakordselt heatahtlik müügimees oma firmas ka üks edukamaid müügimehi. Äkki on see mõtlemise koht? Võib-olla peaksidki müügimehed oma erakordse agressiivsuse asemel proovima erakordselt heatahtlikku lähenemist oma müügitöös. Samuti oli minu jaoks veidi irooniline see, et Raine oli oma töö kaotanud just valdade ühinemise tõttu. Ka see on hetkel Eestis akutaalne probleem ja paljud inimesed kardavad just eelkõige seda, et kui vallad ühinevad, siis nende töökohad koondatakse. Kas ehk mõni nendest koondatavatest ametnikest aga nii heasüdamlik oleks, seda ma ei usu. Ehk peaks kõik riigiametnikud seda lavastust vaatama saatma. Et kui neid kunagi koondatakse, siis nad teavad kuidas oma eluga edasi minna. Äkki muutuks elu Eestis ka paremaks kui meil oleks mitu erakordselt heatahtlikku inimest, kes teisi aitavad?
Aga aitab nüüd fantaseerimisest. Kuigi kohati tundus süžee minu jaoks fantaasiarohke, siis üldkokkuvõttes mulle lavastuse sisu ja ülesehitus meeldis. Võib-olla oleks esimeses vaatuses võinud natukene rohkem juhtuda. Mulle tundus, et esimene vaatus keskendus väga pikalt sellele kuidas Raine uude linna kolis, seal tööle asus ja korteri üüris. Teises vaatuseses toimus tegevus suuremate vahedega ja jõuti näidata rohkem sündmusi. Samuti meeldis mulle lavakujundus. Alguses, kui ma saali läksin tundus mulle, et laval polegi mingisugust kujundust. Et ongi lihtsalt tühi lava ja paar tooli. Kui etendus peale hakkas ja valgus sisse lülitati, siis vaatasin küll, et väga efektne lavakujundus. Põhiliselt oligi laval seinad koos paari akna ja valgustiga. Lisaks veel 3 lauda ja mõned toolid. Laudu ja toole tõstsid näitlejad ise lavastuse käigus vastavalt stseenile ümber. Koos mõningate lisadetailidega loodi lavale ilma igasuguse suure ümberpaigutusteta eduka elektroonikafirma kontor, hubane üürikorter, ilma elektrita korter, pubi jne. Kindlasti aitasid meeleolu loomisel palju kaasa ka näitlejatööd.
Ma pean tunnistama, et ma pole väga paljusid Ugala lavastusi näinud ja nende näitlejatega pole ma ka väga kursis. Võib-olla ongi asi selles, et ma pole neid näitlejaid väga telerist näinud ja pole ka teisi rolle näinud ja siis ei oska millegagi võrrelda. Mulle igatahes tervikuna näitlejatöö meeldis, kuid praktiliselt igaühe juures oli mõni asi, mis mind häiris või tekkis mul mõni muu seos. Egon Nuteriga tuli mul esimeses vaatuses paratamatult meelde kunagine Komöödiateatri suvelavastus "Ei või olla", kus Nuter koos Andrus Vaarikuga põhiliselt rahvast naerutasid. Midagi tolleaegsest komöödiast oli ka selles etenduses olemas. Ma ei tea, mis see oli (võib-olla ainult see, et Nuter mängis mõlemas lavastuses), aga minu jaoks oli seal midagi olemas ja nii kui ma Nuterit selle mantliga laval nägin tuli mulle silme ette "Ei või olla" etendus. Raine kasutas ka väga tihti sõnadepaari "Tore on". Enamasti kasutas ta seda siis, kui keegi teine oma elust midagi rääkis. Selle sõnade paari välja ütlemisel meenus mulle kohe Nuteri kehastatud Lennart Meri. Mulle kuidagi tundus et sellise tooni ja olekuga rääkis ka Nuteri kehastatud Lennart Meri. Enamasti oli Raine tegelaskuju ikka täiesti omamoodi, aga just see konkreetne sõnaühend lõi minule silme ette pildi Lennart Merist Egon Nuteri kehastuses. Aju teeb lihtsalt kummalisi vingerpusse. Luule Komissarov on kindlasti ka näitleja, keda kogu Eesti teab kui Õnne tänava Lainet. Ma kartsin korraks ka, et äkki näen ma laval ainult Lainet. Ei näinudki. Täisa Annu oli laval ja mul on tõsiselt kahju, et seda Annut nii vähe rahvale näidati. Ma oleks rohkem tahtnud Annu veidrustest teada saada. Luule Komissarov on suurepärane näitleja ja mul on tegelikult nii kahju, et ma teda nii vähe laval näinud olen. Ilmselt pole mina ainus ja ma kahtlustan, et Eestis on veel väga palju neid inimesi, kes teavadki teda eelkõige Lainena. Kõige siiramad tegelased olidki minu meelest Annu, Raine, Kalevi ja Kaisa. Mul oli tunne, et need ei ole mängitud tegelased, vaid need ongi päris inimesed seal laval. Siiski Kalevi mingil hetkel meenutas oma kummalise olekuga hambaarst Andrei Ortot "Doktor Silvast". Mingil hetkel sattusin ma TV3-st vaatama seriaali "Üheotsapilet", kus peaosalist kehastas Klaudia Tiitsmaa. Sealt tekkis mul tema vastu suurem huvi, kuid teatris olen ma teda ikkagi liiga vähe näinud. Peaks rohkem lavastusi vaatama, kus tema mängib, sest mulle tundub, et ta suudab ka oma tegelaskujud usutavalt luua ning tema mängu laval on huvitav vaadata. Kahjuks oli seekord ka veidike näitlejatööd, mis mind häirisid. Näiteks Kiiri Tamm oli oma eksabikaasa rollis kuidagi liiga jäik ja tema mäng jättis mulle väga pingutatud mulje. Võib-olla on põhjuseks see, et enamasti tegutseb ta Ugalas inspitsiendi, mitte näitlejana, kuigi minu teada on ta siiski diplomeeritud näitleja. Ilmselt oleks tal vaja lihtsalt rohkem mängida ja siis poleks ka roll nii ülepingutatud. Samuti tundus mulle, et Kata-Riina Luide ei suutnud pereema Iirist väga veenvalt mängida. Ma saan aru, et tegelaskuju pidigi olema tülpinud ja mitte väga rahulolev oma äia ja võib-olla üldse kogu pere suhtes, aga mulle jäi kohati mulje nagu Luide oleks lihtsalt lavale tulnud ja oma teksti lihtsalt esitanud. Kuidagi tuim ja monotoonne oli Iirise tekst ja ma lausa ootasin, et millal ta lavalt ära läheb. Triinu Meriste kohta ei saa ma otseselt midagi halba öelda, aga kiitma ma teda ka ei hakka. Lihtsalt ma ei tea, kas see oli tema tegelaskuju või tema näitlemisoskus või hoopis midagi muud, aga mulle lihtsalt hakkas tema tegelaskuju Jannica laval vastu. Selline alateadlik mittemeeldimine, millele ei oska ühtegi ratsionaalset põhjendust tuua. Sama lugu on Aarne Soroga. Ma ei tea miks see nii on, aga lihtsalt vahel on nii, et osad meeldivad väga ja siis on osad, kes ei meeldi üldse ja siis on mingi osa neid tegelasi või näitlejaid, kes nagu otseselt ei kuulu kumbagi gruppi, aga ikkagi on midagi, mis mind häirib. Tarvo Viroldini kohta ei oska ma öelda seda, kas tema mäng mulle meeldis või mitte, sest ma nägin laval ainult pritsumees priidikut teleseriaalist "Doktor Silva". Ma kusjuures pole selle seriaali eriline austaja ega midagi, kuid lihtsalt see pritsumees on sealt nii eredalt meelde jäänud. Mul oli kogu etenduse aja tunne, et laval on pritsumees, kes lihtsalt üritab kedagi teist mängida. 
Mulle jõudis just kohale, et ma olen üsna palju kirjutanud lihtsalt niisama mingit juttu, aga etendusest endast otseselt ei kirjutagi. Esiteks olen ma aru saanud, et kui ma kõik lahti kirjutaksin, siis ei oleks inimestel üldse huvitav teatrisse minna, kuna nad juba teavad mis ja millal juhtub. Niisiis ma üritasin natukene kirjutada sellest, mis toimub, kuid mitte kõike lahti kirjutada. Võib-olla on süüdi ka aeg. Teatris käisin ma esmaspäeval, aga täna on reede ja vahepeal on mul üsna palju tegemist olnud ja ehk on mõned asjad juba ununenud. Siiski olulisemad märksõnad panin kirja ja nendele tuginedes nüüd see postitus valmiski. Ehk need, kes tahavad antud lavastust vaatama minna leiavad siit otsuse tegemiseks piisavalt infot. Minul igatahes tuleb küll lugedes etendus ja sealsed stseenid silme ette. Näiteks see pilt, mille ma siia illustratsiooniks juurde panin. See on üks minu lemmikstseene sellest lavastusest. Just see, et muidu nii mässumeelne pubekas avab end vanaisale ja selle tõttu oli vanaisa ainus inimene, kes teadis mida see tütarlaps tegelikult läbi elab ja mis probleemidega ta silmitsi seisab. Mul oli nii kahju Kaisast, et ta leidis lõpuks endale kõrvale inimese, kes teda kuulas ja ei hakanud temaga moraalitsema nagu täiskasvanud tavaliselt teevad ja üsna pea kaotas Kaisa ka selle inimese enda kõrvalt. See vist oligi tegelikult esimene stseen, kus mul silm märjaks läks. Ja siis see matusestseen. Kuigi matused on juba vist iseenesest sellised asjad, et ajavad kõik nutma. Olgu nad siis teatris või päris elus. Etenduse lõpuks tekkis mu emal mõte, et kas on vaja nii hea inimene olla, kui ikka nii vara ära sured. Ma hakkasin nüüd mõtlema sellele, et äkki head inimesed surevad seetõttu varem ära, et nad on rohkem vastuvõtlikumad kõigele halvale, kuna kõik hea annavad nad endast ju ära. 
Igatahes neile, kes päris komöödiat ei taha vaadata, kuid samas peavad ka sügavamõttelist draamat raskeks, soovitan seda lavastust. Tegelikult soovitan kõigile. Sest iial ei tea, mis kellelegi meeldib. Öeldakse ju et maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Minge teatrisse ja pärast öelge mulle, et kuule jumala hea etendus oli. Sest ma ise natuke kahtlen selles, kui hea lavastusega tegemist on.

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta saab Ugala teatri koduleheküljelt (SIIN)