Eestirand. Lootuse kursil

25.augustil 2018 Prangli saare sadamakuuris

Ma tegelikult ei teagi, kas sel korral kirjutan ma rohkem teatri- või reisiblogi. Ilmselt tulevad mõlemad läbisegi, aga ma loodan, et teatriaustajad annavad selle andeks. Sest kui sa lähed teise Eesti otsa, mida Prangli saar kahtlemata on, teatrisse, siis on päris kindel, et teater tuleb ka väikese saareekskursiooniga ühendada. Ja kuna kogu eelnev päev saarel (ja reis saarele ning tagasi mandrile) mõjutas tugevalt minu emotsioone, siis jagangi sel korral blogis ka veidi reisimuljeid.

Kõige õigem on vist alustada sellest, et kui ma kunagi kevadel või suve alguses suvelavastuste ülevaadet tegin, siis jäi „Eestirand. Lootuse kursil“ lavastus mulle kohe oma plakatiga silma. Ilus roosades ja sinistes toonides päikeseloojang merel. Ja ma tundsin kohe, et seda lavastust tahaksin ma näha. Kui see ainult nii kaugel ei toimuks. Pean tunnistama, et ega ma tol korral plakati vaatamisest väga kaugemale ei jõudnud. Sisuga vist tutvusin nii palju, et sain aru, et lavastus on pühendatud EV 100 tähtpäevale ja on mingit moodi ikkagi merega seotud. Seega võis isegi vaatama minekule mõelda. Aga sellest asja ikkagi ei saanud.

See on plakatil olnud ilus loojangupilt, mis mind lavastuse poole meelitas. Pilt on pärit Prangli Reiside lehelt.

Suvi läks aga nii kiiresti, mõtlemisest kaugemale ma ei jõudnudki. Kuni mulle kirjutasid Prangli Reisid, kes pakkusid võimalust sõita Pranglile teatrisse. Mis mul selle võimaluse vastu olla sai? Eriti kui arvestada seda, et sain neilt ka väikesed soovitused, kuidas enne teatrit saarel vaba aega veeta. Kuigi mul on teatriblogi, siis soovitan täiesti julgelt Prangli Reiside poole pöörduda, kui Te soovite näiteks Prangli saarega tutvuma minna. Kui keegi arvab, et see postitus on nende poolt kinni makstud, siis ütlen kohe ära, et nende poolt sain tasuta ainult teatripileti. Transport saarele ja tagasi ning kõik muud kulud katsin omast taskust. Seega põhinevad kõik soovitused täiesti minu enda vabast tahtest. Kõik need Prangli Reiside töötajad, kellega mina saarel (ja ka mandril) kokku puutusin olid igati toredad naised ja väga minu tüüpi inimesed. Just sellised, kellega ma julgeksin luurele minna, vähemalt Prangli saarele kindlasti. Just seepärast ma neid ka soovitan. 

Kuna 25.august oli Pranglile minekuks väga populaarne päev (ilmselt mängis siin rolli lisaks etendusele ka muinastulede öö), siis sain piletid lisalaevale Stefani, mis pidi hommikul kell 9.00 Leppneeme sadamast väljuma. Selgus, aga et põhipraamil Wrangö on tehniline rike ja nii pidid väiksemad alused kõik Wrangö reisijad ka saarele ja sealt tagasi toimetama. Seega nihkus Stefani väljumine 8.30 peale. Ma pean tunnistama, et ma polnud selle üle kuigi rõõmus, sest ma teadsin, et mul on vaja pikk maa maha sõita, et Leppneemele jõuda. Tartust oleks ka päris pikk maa olnud, aga ma asusin sel korral teele Läänemaalt Dirhamist. See tähendas, aga hommikul kell 5 ärkamist ja juba enne kella 6 olin ma autoroolis, et Dirhamist Leppneemele jõuda. Umbes 2h autosõitu ja olingi kohal. Stefani väljumine venis natukene ja nii asusimegi umbes kell 8.45 Prangli poole teele. Veidi rohkem kui tunnikene meresõitu ja peale mõningaid laineid, olimegi Pranglil. Kindlasti oli väikese Stefaniga merereis oluliselt meeleolukam, kui suure Wrangöga. Eks alguses tegid lained (mis järgnevate päevade lainetusega võrreldes olid, väga väikesed) ikka natukene seest õõnsaks, aga üldiselt sain kinnitust, et merehaigust mul kohe kindlasti pole. Ja tahaks aina veel ja veel merele minna. Muuseas Prangli saarelt saab spetsiaalset merehaiguse vastast jooki - kuldjuureviina ka osta.

Laev Stefani, mis meid Pranglile viis.

Võib öelda, et ma olin kergelt elevil, sest see oli minu esimene kokkupuude Prangliga. Eks ma veidi kartsin küll, et tegemist on väikese saarega ja teatrini on umbes neli tundi aega ja kuidas ma selle aja ära sisustan. Õnneks oli mul sõbranna kaasas ja etteruttavalt võib öelda, et aeg läks päris kiiresti. Esmalt tegime kohe sadamakohvikus väikese hommikusöögi (sest ärkamisest oli juba 5h möödas ja me polnud veel midagi söönud). Seejärel laenutasime rattad ja läksime saarega tutvuma. Tuleb välja, et saare osaliselt vägagi liivaste rannateede tõttu polnud see rattaga kulgemine pooltki nii kerge, nagu ma lootsin. Aga saare väiksust arvestades saime päris hea 12km pikkuse ringi ratastel tehtud. Ilmselt oleks saanud veelgi rohkem kilomeetreid koguda, aga natukene hakkas sellest liivas rattaga vänderdamisest isu täis saama. Vaatamisväärsustest jäid nii mõnedki asjad vaatamata, sest kõik viidad ei olnud täpsed ja nii me jõudsime väikse ekslemise järel peaaegu alati sinna, kuhu me ei planeerinud jõuda. Sellest on muidugi kahju, sest ma oleksin tahtnud ikkagi selle "Eestirand" laeva mälestusmärgi ära näha. Ehk kunagi õnnestub Pranglile uuesti matkama minna ja need vaatamisväärsused ära näha, mis end sel korral minu eest peita otsustasid.

Peale kahe tunnist ratta sõitu tutvusime turismiinfos kohaliku käsitööga ja ostsime mõned meened ka koju kaasa. Kuigi etenduse alguseni oli veel peaaegu 2 tundi aega, läks aeg siiski meeleolukalt. Kohati nii meeleolukalt, et hakkasin end juba päris kohalikuna tundma. Isegi saarel olevad koerad käitusid kõikide turistidega nii nagu me oleksime omad inimesed. Mis koertesse puutub, siis neid oli saarel palju ja kõik jooksid vabalt ringi. Kohati jäi mulje nagu koerad oleksid kogu saare omad, sest tihti võis neid koos erinevate majapidamiste juures näha. Polnud sellist asja nagu mandril, kus keegi vaatab kõõrdi kui su koer natukene sinust eemal ringi liigub. Ja need koerad olid sõbralikud, täpselt nagu ülejäänud saare rahvas. Või vähemalt need, kellega mina kokku puutusin. Kes arvab, et tahaks saarele minna, aga rattaga nii palju sõita ei taha, siis on võimalik saarega ka veoauto kastis ekskusiooni teha ja jalgsi saarel liigelda. Lisaks sadamas olevale kohvikule on saarel veel pood, saare-resto ja mõned väiksemad kodukohvikud, mis pakuvad turistidele kiirtoitu. Tegevust peaks seega jaguma.

Pilt, mida osad on ilmselt Instagramis või Facebookis juba näinud. Aga täpselt nii me saarel aega veetsimegi - kohalike alkohoolseid jooke turistidele reklaamides ja pildistades. Taamal paistabki see paadikuur, kus etendus toimus.

 Natukene langes mu tuju siis, kui ma kuulsin, et etendus hakkab pool tundi hiljem (ilmselt selle sama Wrangö rikke tõttu, sest väiksed laevad ei jõua õigeks ajaks kõiki inimesi saarele tuua). Mitte, et mul oleks saarel oleku vastu midagi olnud, aga ma olin arvestanud sellega, et Stefani läheb kell 17 tagasi mandrile ja ma olen umbes kell 18 mandril. Nimelt oli mul vaja kell 20.30 jälle Dirhamis olla. Kui siis teatrisaalis olles selgus, et etendus ei hakka ka kell 15, sest üks laev on veel vaja ära oodata, siis muutusin ma veidi ärevaks. Sellest oli aga kahju, sest see pidev mõtlemine, et mis kell nüüd laev väljub ja mis kell ta mandrile jõuab ja kas ma siis jõuan õigeks ajaks sihtpunkti, segas etenduse nautimist. Ja ma ei olnud ainus. Mitmed teisedki inimesed hakkasid arvestama, et kui laev väljub kell 17, et siis peavad nad poole etenduse pealt lahkuma. Ma siiski sain ikka aru, et laevad ootavad kõik ära ja ma sellele ei mõelnud, et ma nüüd saarele pean ööbima jääma. Samas ei süüdista ma mitte kedagi ja ma saan täiesti aru, et laeva tehniline rike pole mitte kellegi süü ja kõik osapooled andsid endast selles olukorras parima. Pigem on see kivi minu enda kapsaaeda, et ühele päevale ei tohi nii palju asju broneerida. 

Siiski võin etteruttavalt öelda, et lõpuks lahenes õhtu minu jaoks päris ilusasti. Jäin küll Dirhamisse umbes 15 minutit hiljaks, aga sellest ei olnud väga hullu midagi, sain seal siiski mõnusat päikeseloojangut, head toitu ja muinastulede ööd nautida. Minu eelis oli see, et ma sain ise autoga oma aega planeerida (ei, see ei tähenda kiiruse ületamist). Mitmed teised inimesed käisid küll laevas viibides kaasreisijatelt uurimas, et millega nad linna (Viimsisse või Tallinnasse) lähevad, sest nende planeeritud transport oli lahkunud. Tahan lihtsalt seda öelda, et saarele minnes tuleb sellisteks ootamatusteks valmis olla. Me jõudsime mandrile tagasi vist umbes tund hiljem, kui oleksime pidanud jõudma.

Lõpetan nüüd lõpuks reisiblogi pidamise ära ja alustan ajaloo blogi pidamisega. Lavastus „Eestirand. Lootuse kursil“ põhineb tõsielul ja räägib loo 1941. aastal toimunud pommitamisest ja selle käigus viga saanud Eesti tollel ajal suurima laeva „Eestirand“ pääsemisest ja päästmisest. Paljuski antakse lavastusega vastused küsimustele mis sai laevalt pääsenutest ja mis sai laevast endast edasi? Kui keegi ei tea, siis „Eestirand“ oli omal ajal suurim Eesti kauba-ja kalalaev, mis II Maailmasõja ajal Punaarmee poolt natsionaliseeriti ja sellega hakati Eesti noormehi Punaarmeesse mobiliseerima. Laev sai 1941. aasta augustis pommirünnakutes viga, kuid oli siiski suuteline vaikselt edasi liikuma. Kroonlinna (kuhu laev pidi mobiliseeritud Eesti mehed viima) sõitmise asemel otsustas kapten punavõimule vastu hakata ja laeva Prangli saare suunas juhtida. Laev jäi madalikule kinni umbes 300m kaugusel Prangli saarest. Nii said punavõimu poolt mobiliseeritud mehed (ja ka hukkunud) saarele. Mõne aja pärast ajasid laevalt pääsenud peaaegu 3000 meest punaväelased saarelt minema ja heiskasid kõrge männi otsa sinimustvalge lipu. Nii nagu kogu Eestis, said lõpuks ka Pranglil võimule sakslased. Kes täpsemalt tahab „Eestiranna“ ja tema tragöödia kohta lugeda, siis Vikipeedias on see päris hästi kirja pandud. Või teine võimalus on 2019. aasta suvel teatrisse minna, sest sisuliselt kogu see jutt räägitakse ka lavastuses ära. Muidugi omapoolsete lisanditega Prangli elanike mälestustest ja legendidest.

Ma pean tunnistama, et ma olin natukene siiski skeptiline, kui ma avastasin, et suurema osa lavastusest mängivad ära kooliõpilased. Nad on küll kõik kas praegused või endised Tallinnas 32. Keskkooli teatrisuuna õpilased, kuid siiski on nad õpilased. Kui ma pole isegi päris kutseliste näitlejate poolt tehtava teatriga rahul, siis õpilaste puhul olin ma ekstra skeptiline. Kuigi kuulutuses lubati, et peaosades on Egon Nuter ja Külli Reinumägi, siis ma julgen väita, et pigem olid nemad kõrvalosades ja õpilased peaosades. Seega jäi mulle paratamatult lavastusest mulje pigem kui kooliteatrist, mitte kui kutselisest teatrist. Samas olen ma näinud ka sellist kooliteatrit, mis teeb kutselistele teatritele pika puuga ära, seega ei ole kooliteater veel mingi näitaja. Ka sel korral ei mõtle ma nähtud lavastuse nimetamist kooliteatriks kuidagi halvas tähenduses.

Eks seda kooliteatri tunnet süvendas veidi ka kogu lavastuse kujundus ja mängukoht. Kui lavastust mängitakse vanas paadikuuris, mille seintes olevatest pragudest on võimalik välja näha, siis paratamatult jääb mulje nagu lavastus oleks pooljuhuslikult kokku klopsitud. Ka lavakujunduses ei olnud väga suuri rekvisiite kasutuses, nagu seda sageli suured teatrid armastavad teha. Mulle isiklikult meeldib, kui on vähem kujundust ja igasuguseid elemente, sest see eeldab näitlejalt ja publikult rohkem tööd ja kaasa mõtlemist. Tegelikult ma isegi ei tea, kuidas see lavakujundus mulle kooliteatri tunnet tekitas, sest tegelikult toimuski kogu sündmus Prangli saarel ja vana paadikuur sobis mängupaigaks väga hästi. Uhkesse teatrimajja ei sobiks lavastus mitte kuidagi. Seal mõjuks kogu trupp ja näidendi tekst eriti võõristavalt. Paadikuuri juures meeldis mulle eriti see, et ära kasutati nii paadikuuri kõik nurgad, pööning kui ka õu paadikuuri ümbruses. Lisaks anti erinevaid hääli edasi väga lihtsate vahenditega ja puudusid ka uhked kostüümid. Mulle isiklikult meeldib loominguline lähenemine, kus proovitakse erinevate käepäraste vahenditega heliefekte teha, mitte ei tule kõik sõjahelid arvutist. Kõik toimis ja midagi otseselt häirima ei jäänud. Ehk süvendaski just minimalistlik lavakujundus minus seda kooliteatri tunnet, sest suured teatrid teevad enamasti uhked ja suured lavakujundused, sel korral oli lavakujundus aga käepärastest vahenditest tehtud.

Küll aga ei saa näitlejate kohta öelda, et nad oleksid kooliteatrile omaselt mänginud. Enamasti olen ma kooliteatris harjunud nägema väga ülemängitud rolle ja väga püüdlikku näitlemist. Praegu olid nii noored kui ka kutselised näitlejad täiesti loomulikud ja oli näha, et kõik nautisid oma rollide tegemist. Kohati tundus mulle, et õpilased mängisid loomulikumalt kui kutselised näitlejad. Samas, eks neil oli sisuliselt vaja iseennast mängida ja see pole nii väga keeruline. Kuigi etenduse lõpuks uskusin ma juba ka seda, et Egon Nuter ja Külli Reinumägi mängivad iseennast ja nad ongi Prangli saare elanikud. Ka muusikaline kujundus sobis keskkonda hästi, eriti üllatas mind Hanna-Ly Aaviku ja Ingrid Noodla laul. Kohati jäid nende hääled küll suures paadikuuris liiga vaikseks ja nii jäid mulle mõningad laulusõnad tabamatuks. Sellest oli aga kahju, sest selles laulus oli päris hea sõnum.Pigem oligi kogu muusikaline kujundus vaikne ja mitte väga üle paisutatud. Aga see-eest tugeva sõnumiga.

Kui kogu trupp kokku võtta, siis sündis kahe kogenud näitleja ja viie õpilase koostööst vägagi hea sünergiaga lugu. Iseenesest pole mul mitte midagi halba tegijatele ette heita ja päris huvitav oli noori inimesi laval vaadata, kellel pole veel tüüpliigutusi tekkinud. Publikusse oli tunda, kuidas kutselised näitlejad (ehk siis lavastuses saarel elavad inimesed) võtsid noored enda tiiva alla ja hakkasid neid aitama ja juhendama. Seda nii lavastuse valmimise protsessi jooksul kui ka lavastuse tegelaskujudena. Oli näha, et lõpus oli saare elanikel raske noortest lahti lasta. Need noored olid Prangli ja kogu Eesti lootus. Tegelikult oleme meie, noored ka mandril Eesti tuleviku lootuseks, kuid sageli ei mõista me seda.

Mõnes kurvemas kohas (see oli vist siis, kui perepoeg tuli saarele saabunud laipade matmiselt koju) läksid mul ikkagi silmad märjaks, mis näitab seda, et asi läks mulle hinge ja oli nauditav. Naerda sai ka päris palju. Kohati oli seal nii situatsioonikomöödiat kui ka lihtsalt väga tabavalt öeldud lauseid, mis lihtsalt ajasid naerma. Ja näitlejad mängisid selle koomika väga hästi välja. Seega päris kurb lavastus ikkagi ei olnud. Aga paratamatult, kui sa viibid Prangli saarel (eriti siis kui sa oled enne selle laeva mälestusmärgi ka saarelt üles leidnud) nende inimeste keskel, siis see lugu puudutab sind eriliselt ja läheb otse südamesse. Ma olen üsna kindel, et kui lavastust mängida keset maismaad, ilma mere läheduseta, siis pole see emotsioon pooltki ligilähedane sellele, kui seda mängida mere vahetus läheduses. Seda on raske sõnadesse panna, seda peab igaüks ise kogema.

Kahjuks siiski ei saa ma lavastust väga kõrgelt hinnata, sest kogu hiljem algamise ja õigeks ajaks mandrile saamise virrvarr keerles mul korralikult peas ja ei lasknud etendust täielikult nautida. See on ehe näide sellest, kuidas üks väike tõrvatilk võib terve meepoti ära rikkuda. Sellest tulenevalt on ilmselt ka emotsioonid veidi negatiivsemad. Ja kuna ma pole eriline ajaloo huviline, siis natukene liiga palju oli kogu lavastuses ajalugu minu jaoks. Ma olen täiesti seda meelt, et oma rahva ajalugu peab teadma, ja teater on teadmiste jagamiseks suurepärane koht, aga mingil hetkel sai neid nimesid ja kuupäevasid liiga palju ja ma enam ei jõudnud järgida, mis millal juhtus. Ajaloohuvilistele on kindlasti see aga huvitav. 
Kuna ma polnud varem laevast „Eestirand“ midagi kuulnud, oli teater lisaks hingekosutusele ka hariva eesmärgiga. Selles osas oli väikene ajalootund muidugi igati kasulik. Kindlasti on Piret Saul-Gorodilov näidendit kirjutades väga head tööd teinud, sest üsnagi traagilisest ja pigem negatiivsest sündmusest on ta kirjutanud lavastuse, mis laseb rahval siiski loota ja loob helge tunde südamesse. Muidugi oli elamus omaette kogu Pranglil viibitud aeg ja sinna ning sealt tagasi saamine. Seega soovitan kõikidele vahelduse mõttes ka mõnes huvitavamas kohas teatris käia. Alati pole turvaline teatrimaja parim valik. Siiski võib ka teatrimajas olles ootamatusi ette tulla (näiteks meenub mulle kohe talvel Eesti Draamateatris olnud tuletõrjehäire, mis lavastuse umbes pooleks tunniks seisma pani), kuid ebatavalisemates mängupaikades tuleb nendeks rohkem valmis.
Kui kogu pikk jutt kokku võtta, siis ma vist tegelikult soovitaksin lavastust vaatama minna. Nüüd, kui nägemisest on paar päeva möödus, on tegelikult kogu saarel viibimisest ainult positiivsed emotsioonid. Minus igatahes sütitas lavastus lootust, et Eestlased on tugev ja ühtehoidev rahvas ning me saame igasugustest raskustest üheskoos võitu. 

Autor: Piret Saul-Gorodilov

Lavastaja: Eva Kalbus

Muusika: Silver Sepp

Kunstnik: Riin Maide

Heli ja valgus: Janar Männistu

Osades:

Hanna-Ly Aavik – Kaisa

Ingrid Noodla – Jaanika

Reemus Tõniste – Marko

Miika Pihlak – Sten

Mattias Nurga – Reimo

Külli Reinumägi – Vilma

Egon Nuter – Jakob

Kuna selleks aastaks on kõik etendused mängitud, siis peavad kõik huvilised hakkama järgmist suve ootama. Ma usun, et Prangli Reisid korraldavad ka järgmisel aastal teatrireise, seega tasub nende kodulehel silma peal hoida SIIN.

Loe edasi

Eluhingus

21.augustil 2018 Laitse Graniitvillas

Ma arvan, et sel korral oli tegemist minu kõige eriskummalisema teatrikülastusega. Kui tihti Teil on ette tulnud olukordi, et Te planeerite ühte lavastust vaatama minna, aga lõpetate hoopis teist lavastust vaadates? Minuga sel korral just nii juhtus. Maal kodust väljudes olin 100% kindel, et lähen Tallinna Linnateatri lavastust "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" vaatama. Lõpetasin aga hoopis Tallinna Linnateatri asemel Laitse Graniitvillas, vaadates Eesti Draamateatri suvelavastust "Eluhingus". Kindlasti Te mõtlete, et kuidas selline asi võimalik on? Minu puhul on muidugi kõik võimalik, kuid selline asjade käik on isegi minu jaoks uudne.

Ütleme nii, et ma avastasin viimasel minutil, et Tallinna Linnateatri lavastus kestab nii kaua, et mul on oht viimasest Tartu bussist maha jääda. Hakkasin kohe ideid genereerima. Variant oli ööseks hotellis tuba võtta, aga see oleks liiga kalliks läinud. Variant oleks olnud riskida ja bussiga minna, et äkki ma siiski jõuan bussile. Või siis kolmas variant - minna ise autoga Tallinnasse. Tundus ka suhteliselt kallis, kuid odavam ikka kui hotelli jääda. Aga ma ei julge ju ise Tallinnas autoga sõita ja ma ei tea väga kohti kuhu parkida ka. Plaanisin siis auto jätta kas Peetri Selveri või Ülemiste keskuse juurde parklasse ja sealt siis ühistranspordiga edasi liikuda. Minu meelest igati mõistlik plaan. Aga see osutus natukene ajakulukaks. Nii, et kui ma Tartus olin ja GPS-i tööle panin, avastasin, et ma jõuaksin alles 18.15 Peetrisse. Olin kindel, et 45 minutiga ma sellisel kellaajal Peetri Selveri juurest vanalinna ei jõua. Tuli teatrisse minekust loobuda. Ja kummaline on see, et ma ei teinud seda üldse raske südamega. Samas olin juba end teatrisse minekuks ette valmistanud ja maalt umbes 60km Tartusse ära sõitnud.

Vaatasin Lõunakeskuse juures kiiresti milliseid lavastusi veel mängitakse ja mõtlesin kiiresti plaanid ümber. Lõunakeskuse Rimi infoletist sain ülehelikiirusel pileti "Eluhinguse" õhtusele etendusele ja asusingi Laitse poole teele. GPS väitis Laitsesse saabumise ajaks 18.42. Igati normaalne, sest nii jäi mul linnas seiklemine ära ja Laitsesse sain autoga otse kohale sõita. Vot nii ebaratsionaalne ja -normaalne ma olengi kui asi puudutab teatrit. Võib vist öelda, et hotellikülastusega käik Linnateatrisse oleks sama maksma läinud või odavamgi tulnud. Aga mis tehtud, see tehtud.

Tulles nüüd peale seda pikka eellugu lõpuks nähtud lavastuse juurde, siis ma usun, et ma tegin õige valiku. "Eluhingus" oli mul juba mõnda aega meeles mõlkunud ja sisimas oli plaan seda vaatama minna. Kuigi eelmisel suvel, kui kõnealune lavastus esietendus, pidasin ma seda nii igavaks, et ma ei lähe seda lavastust kunagi vaatama. Ometigi olen vahepealse aasta jooksul mitmeid Eesti Draamateatri lavastusi näinud, kus Kaie Mihkelson ja Laine Mägi kaasa on teinud ja sealt on huvi nende vastu kasvanud. Käesoleva lavastuse sisututvustus lubas aga just nimelt nende kahe naise näitlejaandeid nautida. Nimelt on see kahe naise lavastus ja kui on kirjas, et tegevus toimub ühe öö jooksul ja naised otsustavad rääkida, siis minu aju tõlgendab seda just nii, et puudub igasugune lihtlabane nali ja tegevus ning rõhk ongi sõnadel ja näitlejapsühholoogial. Ehk siis kõik see, mida mina teatrist otsin. Nii pole vist väga imeks pandav, et ma tegelikult ootasin Laitsesse minekut põnevusega ja olin parajalt elevil. Rohkem kui Tallinna Linnateatrisse mineku üle. Aga äkki ma järgmisel suvel näen ikkagi vürst Gabrieli ka ära...

Lavastus räägib kahest naisest - Frances'st ja Madeleine'st, kes on mõlemad kuuekümnendates. Frances tuleb Madeleine'le külla ühele üksikule Inglismaa saarele, et rääkida Martinist, oma abikaasast, kelle armuke Madeleine oli. Sel ajal kui naised kohtuvad on Martin juba uue noore naisega Inglismaa tolmu jalge alt pühkinud ja elab Ameerikas. Sel ööl, mil kaks naist kohtuvad, saavad nad teada nii üksteise kui ka iseenda kohta palju uut ja üllatavat. Muidugi ei jää olemata ka omavaheline rivaalitsemine, viha, mõistmatus ja armukadedus. Kuid kõige lõpuks leiavad mõlemad naised siiski rahu. Rahu üksteisega, kuid eelkõige ka iseendaga.

Just täpselt nii psühholoogiline ja inimtunnetesse süüviv ongi David Hare näidend "Eluhingus". Kindlasti ei soovita ma seda nendel inimestel vaatama minna, kes eelistavad pigem lõbusaid lavastusi kus on palju tegevust ning nalja ja naeru. "Eluhingus" eeldab pidevat ajutööd ja kaasa mõtlemist, et aru saada kumma naise käes on kord servida. Lisaks edastavad naised sageli ka Martini või kirikuõpetaja jne tegelaste tekste, millede ära tabamiseks on vaja lavastusse süveneda ja kaasa mõelda. Kuigi mulle selline psühholoogiline teater meeldib, siis kusagil teise vaatuse keskel hakkasin ma omi mõtteid mõtlema, sest ma ei suutnud enam kaasa mõelda ja siis mingil hetkel ei saanud ma seetõttu mitte millestki aru. Aga õnneks teise vaatuse lõpus läks asi jälle huvitavamaks ja sain jälle süveneda. Isegi nii huvitavaks läks, et lavastuse lõpus oli kahju, et kogu asi just nii lõppes. Ma oleksin mingit teistsugust lõppu soovinud. Kuigi naised leidsid oma otsitud rahu, siis mingi üllatav püant oleks siiski võinud kogu lool olla. Kohati kiskus tekst minu jaoks liiga igavaks ja ühepalgeliseks muutuma. Õigemini tekst oli selline, milles oleks saanud erinevate tunnete ja emotsioonidega mängida. Praegu jäid naised minu jaoks kogu aeg samale tasemele. Nad oleks võinud näiteks palju jõulisemalt viha ja kurbust ja rõõmu väljendada. Kohati poleks ma aru saanudki, et üks neist oli parasjagu vihane, kui ta poleks just ise öelnud, et oi ma olen praegu nii vihane.

Kohati tundus mulle, et Kaie Mihkelson näitas oma tegelaskuju erinevaid emotsioone ja tundeid hääle abil rohkem välja kui Laine Mägi. Laine Mägi kehastatud Frances oli minu jaoks liiga ühekülgne. Eriti seda, mis puudutab tema hääletooni. Just Francese puhul oleksin ma tahtnud näha kas mõnda pisarat või vihkamist täis karjumist. Aga eks Frances oligi naistest see leebem ja rahulikum. Madeleine oli jälle veidi äkilisem ja seda oli ka Kaie Mihkelsoni mängus näha. Eriti just hääle osas. Ideaalis oleksin ma tahtnud näha, et Kaie Mihkelson kasutab rohkem oma miimikat ja Laine Mägi kasutab rohkem oma häält. Ma vahel lihtsalt istusin ja vaatasin kuidas Laine Mägi kehastatud Frances oli vait kui sukk, kuid tema näoilmed ütlesid rohkem kui tuhat sõna. Kui ta siiski sõna saades oleks oma malbele olekule lisaks mõne äkilisema hüüatuse teinud, siis oleks see perfektne olnud. Täpselt samuti jälgisin ma Kaie Mihkelsoni kehastatud Madeleine põlevaid sõnavõtte ja tema vaikusehetkedel tundsin puudust miimikast mis ütleks rohkem kui tuhat sõna.

Samas olidki mõlemad naised nii erinevad ja just seetõttu oligi huvitav nende kahe eriilmeliste maailmade põrkumist vaadata. Minu jaoks rõhutas naiste erinevust ka nende riietus. Vaikne ja viisakas Frances kandis valdavalt heledates toonides riideid. Või kui tal oligi tume pidžaama või helepruun pluus seljas, siis mõjusid need tema seljas ikkagi helgete värvidena. Lisaks oli ta naiselikum kui Madeleine, kandes kontsakingi ja prossi. Madeleine seevastu käis ringi tanksaabastes ja tema tumedad riided mõjusid võimukalt ja kohati protestivalt. Mida ma tahan öelda, on see, et kostüümide osas on kunstnik Liina Unt otse kümnesse tabanud. Ka lavakujundus mõjub piisavalt tumedalt ja süngelt, et rõhutada Madeleine rõhuvat üksindust ja välismaailma eest kapseldumist üksildasele saarele.

Muusikat oli minu jaoks lavastuses liiga vähe, et sellest midagi erilist arvata. Tegelikult mulle tundus, et pidevalt mängis taustaks sama muusika. Ma oleks vist mõningates kohtades natukene teistsugust muusikat kasutanud. Hetkel oligi muusika lihtsalt taustaks, kuid ta ei andnud lavastusele midagi juurde. Kui muusikat poleks olnud, siis oleks lavastus ikka täpselt sama hästi kandnud. Vähemalt mulle, kui väga ebamusikaalsele inimesele tundub nii.

Kokkuvõttes ei oskagi ma öelda, kas ma nautisin "Eluhingust" rohkem, kui ma oleksin "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" nautinud. Samas ei kahetse ma midagi. Ma olen kindel, et kuna siin oli laval ainult kaks näitlejat ja lavastus toimus kindlal territooriumi (ja küllaltki väikeses kohas), siis sain ma rohkem keskenduda detailidele ja sellele kuidas need detailid terviku moodustavad. Eelkõige andis see võimaluse nautida head näitlejatööd ja saada aimu rolliloome psühholoogilisest poolest. Seega mulle sobis selline lavastus rohkem, kui see kus tegevust rohkem toimub. Samas ma pole kindel, kas just suvelavastusena peaks nii sügavamõttelist lavastust mängima. Vähemalt saab ka nõudlikum teatrikülastaja head suveteatrit nautida. Eelkõige soovitangi "Eluhingust" vaadata just psühholoogilise teatri austajatel ja ehk veidi vanemaealistel teatrikülastajatel. Kohati tundus mulle, et ma ei saanud kõikidest naljadest aru, kuna ma polnud päris sihtgrupp. Sest ma olin üks nooremaid inimesi (mõned üksikud minu vanused inimesed välja jätta) saalis ja ka üks ainus, kes nendel harvadel kordadel, kui saalis naerdi, vait olin. Kuigi ma olen liiga noor, et kõiki nende naiste mõtteid ja motiive mõista, siis kõik muu oli nauditav. 

Kõige nauditavamad olid siiski Laine Mägi ja Kaie Mihkelson. Juba ainuüksi nende pärast võib teatrisse minna. Samas kui näitlejad poleks nii tugevad olnud, siis ma pole kindel kas lavastus puhtalt teksti peale mängituna oleks end välja kandnud. Nagu ma ütlesin, pole ma sihtgrupp, kuid minu jaoks jäi kogu loos midagi puudu. Kohati oli kogu lugu piisavalt segane, et hakkas näitlejate mängu takistama. Ma polnud vist ka ainus. Sest üks mees pidi keset etendust oma naiselt üsna kõval häälel küsima, et kas need naised on siis ühe ja sama mehe naised. Kusjuures sellele järeldusele jõudis mees üsna etenduse lõppedes. Seega oleks, publik ehk lavastust rohkem nautinud, kui kogu süžee poleks nii keeruliselt üles ehitatud. 

Kui keegi tunneb huvi puhtalt tegelaskuju ülesehitusele ilma liigse vahuta, siis see lavastus on just Teile. Ma ei saa garanteerida, et sisulise poole pealt Te mingit suurt elamust saate. Vähemalt minu puhul jäi see elamus olemata.

Autor: David Hare
Lavastaja: Aleksander Eelmaa
Kunstnik: Liina Unt
Muusikaline kujundaja: Garmen Tabor
Helikujundaja: Sander Tuvikene
Valguskujundaja: Andres Pajumäe
Osades:
Kaie Mihkelson - Madeleine Palmer
Laine Mägi - Frances Beale

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt SIIN

* - Postituse päisepilt on pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Kõrboja perenaine

17.augustil 2018 A.H. Tammsaare muuseumis Vargamäel

Kuna tegemist on lavastusega, mis on kaks suve täiesti ulmelise kiirusega välja müüdud, siis olen õnnega koos, et viimasel suvel seda vaatama sain minna. Tegelikult oleksin ma vist kahel eelmisel suvel ka pileti saanud, kui ma oleks kohe varakult pileti ostmisele mõelnud. Aga polnud sellist tunnet, et maksku mis maksab, pilet on vaja kohe ära osta. Sel aastal käskis mingi sisemine hääl mul siiski pileti ära osta, kuid ka siis olid juba enamus pileteid välja müüdud. Siiski sain ühele etendusele nii hästi pileti, et samal päeval läks Tartust ka teatribuss otse Vargamäele ja tõi õhtul inimesed ka tagasi. Nii mugav, kui ei pea ise planeerima, et mis kell startida ja kuhu täpselt sõitma peab. 

Lõpuks olid ka sel aastal kõik etendused viimseni välja müüdud, juba ammu enne seda kui etenduste mängimisega algust tehti. Seega oli lootust heaks teatrielamuseks, sest ega rahvas halvale lavastusele ju nii massiliselt pileteid ei osta. Seda enam, et üks mu blogilugeja nimetas seda lavastust oma eelmise aasta parimaks nähtud etenduseks. Ja ega ma meediast ka polnud negatiivseid arvamusi kuulnud. Siiski pean käe südamele panema ja tunnistama, et miski minu sisimas ei lasknud mul lootusi väga üles kerida. Lihtsalt läksin teatrisse. Täiesti null emotsiooniga. Ometigi raamatut olin ma lugenud juba ammu ja ma mäletan, et raamat meeldis mulle väga. Seega oli kummaline, et ma täiesti ilma igasuguste ootuste ja lootusteta teatrisse läksin. 

Teatrist ma õnneks sama null emotsiooniga ära ei tulnud. Kuigi mingit erilist eufooriat nähtu minus ka ei tekitanud. Kuna ma läksin Vargamäele Tartust teatribussiga, siis tagasi sõites ei pannud ma väga tähele, et teised inimesed ka nähtu üle arutanud oleksid. Tavaliselt inimesed ikka arutavad, et mis neile meeldis või mis ei meeldinud. Vähemalt mulle tundus, et nendel inimestel, kes minuga koos bussis viibisid, puudusid erilised emotsioonid, sest keegi ei kiitnud ja keegi ei kirunud nähtud etendust. Ma nüüd ei tea, kas lavastus ongi selline keskpärane, et päris maha visatud ajaks seda nimetada ei saa, samas ei saa seda ka väga suureks teatrielamuseks pidada. Või on asi hoopis selles, et tegemist on ühe Eesti rahva tüvitekstiga ja enamus inimesi teadsid, millest see Kõrboja lugu räägib ja seega polnud lavastusest midagi väga üllatavat oodata.

Ka mina teadsin seda põhiliini, millest Anton Hansen Tammsaare raamat „Kõrboja peremees“ räägib. Kõige huvitavam tunduski minu jaoks see, et kuidas Urmas Lennuk sealt Tammsaare raamatust siis selle naiste vaatenurga kätte on saanud. Ma peaksin nüüd vist raamatu uuesti läbi lugema, et sellest täpsemini aru saada. Sest üldliin oli ikkagi sama ja ma pean tunnistama, et ma küll väga seda naiste maailmavaadet lavastuses ei tajunud. Välja arvatud see mõte, et naised on nii tublid, et teevad üksinda mitme mehe töö ära. Ja ega ma rohkem väga seda naiste vaatenurka ei tajunud. Samas nendest vähestest hetkedest täiesti äratundmiseks piisas. Kui Kõrboja Annalt muudkui küsiti, et millal siis peremees majja tuleb, siis oli äratundmist päris palju, sest eks minagi ole seda küsimust nii mehe kui laste kohta piisavalt palju kuulda saanud. Seega sai tänapäevaga paralleele tõmmata küll.

Ma siiralt lootsin aga veelgi rohkem nö üle võlli keeramist. Kuigi siis oleks ilmselt tegelaste ajastutruud kostüümid ja mängupaik omavahel vastuollu läinud. Praegu olid detailid enam-vähem paigas. Sest need lorilaulud, mida Jass (Rait Õunapuu) laulis, olid kohati ikka päris vabameelsete sõnadega ja tol ajal kindlasti selliseid laule ei lauldud. Või samas, äkki lauldi ka? Igatahes sobisid need sõnad lauludesse väga hästi ja laulud sobisid kogu lavastuse tervikusse. Polnud neid väga palju ega väga vähe. Ja aeg-ajalt kusagilt kaugustest (tegelikult küll ilmselt maja tagant) kostuv õrn akordionimuusika, oli ka väga hea. Ehe muusika on minu silmis alati kordades parem mõte, kui plaadilt lastav muusika. Seega siit tulevad juba plusspunktid.

Peab tõdema, et Urmas Lennuk on siiski päris hea teksti kirjutanud. Selles osas on ta head tööd teinud, et isegi raamatut lugenuna, tundus mulle kogu tekst täiesti tõetruu. Ja täpselt sellised mõtted võisidki Kõrboja ja Katku naistel tol ajal olla. Ma lihtsalt lootsin natukene rohkem neid naiste mõtteid. Kui Tammsaare kirjutas omal ajal tekste, millest nii mõnedki laused on käibefraasideks saanud, siis sama võiks ka Urmas Lennuki kohta öelda. Kohati oli lavastuse tekst sellistest fraasidest, millega inimesi igapäevaelus tabavalt rabada, täiesti pungil. Mõni ehk ütleks, et pärleid lendas nagu Vändrast saelaudu. Oleks mõni neist mulle siis meelde ka jäänud... Aga ütlused olid nii tabavad ja naljakad, et enamus publikust naeris pidevalt ja ma oleks tahtnud neid lauseid üles kirjutada. Mõnes kohas sain ka mina kaasa naerda, kuid siiski pigem jäid minu jaoks need laused lihtsalt hästi kõlavateks lauseteks, mida mõni kord seltskonnas kasutada, kuid midagi südamest naljakat ma nendest ei leidnud. Ilmselt olen ma siis liiga kuivik või lihtsalt ei mõista head huumorit. Või olin ma siis lihtsalt etendusse nii pingsalt süvenenud, et konkreetsetele sõnadele ei pööranud ma tähelepanu ja keskendusin ainult mõttele üldisemalt. Kuigi ma naerda ei saanud, siis vägagi mitmes kohas läksid mul silmad märjaks. Ja see polnud üldse tore, kui sa istud esireas maksimaalselt paari meetri kaugusel näitlejatest ja vaatad neid märgade silmadega. Väljas polnud ka veel sel hetkel väga pime. Minu õnneks on lohutus see, et näitlejatel pole rollis olles aega publikut vaadata. Tegelikult on minu point see, et kuigi ma väidan, et ma ei saanud erilist emotsiooni ja kaasa ka ei naernud, siis ometigi mingil moel puudutas kogu etendus mind siiski. Ma lihtsalt vaatasin rohkem seda, kuidas külarahvas kaugel põllul heina loogu viskas või kuidas külapoisid taamal tütarlapsi kiusasid jne. Ühesõnaga kogu elu ja olustik köitis mind tunduvalt rohkem, kui tekst.

Mulle on kogu aeg 20.sajandi alguse aegne Eesti elu ja olu meeldinud. Nii raamatute, kinoekraani või teatrilava vahendusel kogedes. Seega pole mingi ime, et mulle meeldisid nii kostüümid (kusjuures alustades juba publikuteenindajate kostüümidest, mis olid kogu lavastuse temaatikaga kooskõlas) kui ka kogu üldine õhkkond Vargamäel. Selline tunne oli nagu viibiks päris Kõrbojal ja ma olen ajas tagasi rännanud ja saan näha kuidas Villu ja Anna omal ajal elasid ja olid. Kui oleks veel tubadesse sisse saanud ka kiigata, siis oleks eriti fantastiline elamus olnud. Samas sain ma oma fantaasia ja tegelaste vaatamise ja kuulamise põhjal päris hea ettekujutuse ka nende kodude sisemusest. Seega sel korral saavad minu kõigema au ja kiituse osanikuks hoopis kunstnik Kristjan Suits ja kostüümikunstnik Pille Küngas.

Veel meeldis mulle, et lavastaja Vallo Kirs oli kõik detailid peensusteni läbi mõelnud. Nii olid Villule olulised kivid ja nende õhkamine pürotehnikaga väga oskuslikult lahendatud. Kohati nii tõetruult, et esireas istudes tekkis hirm, et ega ma mõne lendava kivitükiga pihta ei saa. Samas polnud paugud üldsegi nii kõvad, et need häirima oleksid hakanud. Ja muidugi see ilutulestik. Ma nüüd saan täitsa aru, miks etendusi ainult augustis mängitakse. Siis on juba piisavalt pime väljas, et ilutulestik mõjule saaks pääseda. Need on need pisidetailid, mis võib-olla eraldiseisvatena ei tundu üldse olulistena, aga koos panevad nad kogu terviku hiilgavalt särama.

Kuna kogu tervik mulle meeldis, siis ma sel korral näitlejate kohta ka midagi halba öelda ei oska. Kedagi konkreetselt ka välja tuua ei oska, kes eriliselt silma oleks jäänud. Kõik näitlejad olid oma rollidesse väga hästi valitud ja nägid rollides väga loomulikud välja. Kui ma varasemate Ugala lavastuste puhul pole väga näitlejaid nautinud, siis sel korral leidsin end küll mitmelgi korral lihtsalt vaatamast, kuidas näitlejad mängivad. Mulle tundus, et Vargamäe värske õhk ja vaba loodus on kõikidele näitlejatele hoopis teistsuguse hingamise andnud. Siiski oli mul hea meel näha Kuusiku Eevi rollis Laura Kallet, sest minu meelest on ta Ugala teatri tõusev täht. Eriti meeldib mulle teda karakteriga rollides näha ja Kuusiku Eevil on kahtlemata oma karakter. Kahjuks mulle tundus, et raamatus oli Eevi karakterit veidi rohkem demonstreeritud, kui lavastuses. Kahjuks just seetõttu, et Laura Kalle oleks saanud siis publikule veidi rohkem oma oskusi näidata. Ma nimelt olen kindel, et paljud Eesti inimesed pole Laura Kallest midagi kuulnud, millest on tõeliselt kahju. Seega ma soovitan kõigile, kes näevad mõne lavastuse osatäitjate nimekirjas Laura Kalle nime, siis tasub sellel noorel näitlejal silm peal hoida.

Kui ma alguses kirjutasin, et üks mu blogilugeja kiitis „Kõrboja perenaist“ taevani ja ilmselt on ka teised eestlased seda meelt, sest kõik kolm suve on lavastus välja müüdud, ja see näitab ka nii mõndagi. Mina küll polnud peale etenduse nägemist nii vaimustuses nagu mõne teise nähtud lavastuse puhul, kuid kindlasti oli tegemist kõige parema lavastusega, mida ma Ugala repertuaarist näinud olen (kui TV-st nähtud "Armastus kolme apelsini vastu" välja jätta). Ja suvelavastustest jääb „Kõrboja perenaine“ kindlasti TOPP 3 hulka. Kui tegu poleks viimaste etendustega, siis ma soovitaks kõigil, kellel lavastus nägemata, seda vaatama minna. Kasvõi seepärast, et nautida ilusat augustiõhtut eheda looduse keskel ja saada ettekujutust sellest, kuidas inimesed kunagi Eestis elasid. Sest kuigi lavastus keskendub inimsuhetele, on sealt ikkagi võimalik saada ka vihjeid, milline oli kunagine eluolu. See võiks omakorda panna meid mõtlema oma praegusele elule ja sellele millele me peaksime tänulikud olema. Või hoopis panema meid meenutama vanu häid aega. Mina näiteks hakkasin küll teatrist koju sõites oma lapsepõlve meenutama. Eriti seda, kuidas sai suurel põllul kartulit, kapsast ja peeti korjatud või heina tehtud ja vilja koristatud. Paljud nendest tegevustest on juba tänapäevastele lastele täielik ajalugu. Aga, et seda kõike mõista, on meile aeg-ajalt vaja meelde tuletada kust me pärit oleme ja just seda „Kõrboja perenaine“ teebki.

Autorid: Anton Hansen Tammsaare ja Urmas Lennuk

Lavastaja: Vallo Kirs

Kunstnik: Kristjan Suits

Kostüümikunstnik: Pille Küngas

Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov ja Kulno Malva

Liikumisjuht: Oleg Titov

Mängisid:

Kadri Lepp – Anna

Ott Aardam – Villu

Laura Kalle – Kuusiku Eevi

Luule Komissarov – Kõrboja  Madli

Egon Nuter – Kõrboja  Rein

Andres Tabun – Katku  Jüri

Kiiri Tamm – Katku  Anu

Janek Vadi – Mikk

Rait Õunapuu – Jass

Ringo Ramul – Jaan

Marika Palm – Leena

Kulno Malva – Lõugu  Kusti

Heigo Teder – Matu

Tarvo Vridolin – Timmu

Kaarel Kauts – poiss

Emili Aedmaa või Pihla Põld – tüdruk

Egert Murd – väike Villu

Lisaks külarahva osades: Vilma Luik, Jaana Kena, Üllo Kaur, Harlet Orasmaa, Ragnar Soa, Sergei Teppan, Siim Villem Vester, Siim Tubli, Ivari Visnapuu, Merle Liinsoo, Ülle Konovalov, Merle Saluveer, Katharine Toomik, Gerda Sülla, Aili Nohrin

Rohkem infot leiab lavastuse kohta Ugala teatri kodulehelt SIIN.

* – Päisepilt on pärit Google pildiotsingust.

Loe edasi

Sajandi lugu: Isamaa pääsukesed

9.augustil 2018 Omari küünis Naissaarel

Üle pika aja ootasin ma sel korral teatrisse minekut kannatamatult. Kui nägin, et Eesti Draamateater koos Nargenfestivaliga hakkavad lavastama näidendit nimega „Isamaa pääsukesed“, ütles mu sisetunne kohe, et sellest tuleb hea lavastus. Üldiselt kui Andrus Kivirähk kirjutab näidendi ja Priit Pedajas lavastab, siis minu meelest ei saagi sealt midagi halba tulla. Vähemalt minu arvates. Ja mis seal salata, kui on võimalus lavastust Naissaarel vaadata, siis see teeb kogu asja veelgi erilisemaks.

Võib-olla mõne inimese jaoks on kogu see mööda Eestit ringi reisimine ja väikestel saartel teatris käimine väga tavaline. Mul oli küll järgmisel päeval tunne, et kas kogu Naissaarel käimine ja „Isamaa pääsukeste“ vaatamine oli ikka päris või toimus kõik unes. Rohkem tundus see unenäona. Ägeda unenäona. Ja tegelikult oligi emotsioon see, mille pärast ma olin valmis kallimad teatripiletid ostma ja Keila kultuurikeskuse asemel Naissaarele teatrisse minema. Seda enam, et minu ainsaks mureks oli õigeks ajaks Lennusadamasse jõuda ja sealt edasine oli juba korraldajate poolt ära organiseeritud. Umbes tund aega kestnud meresõit aurikul Katharina, edasi transport veoauto kastis sadamast Omari küüni ja peale etendust samade masinatega tagasi mandrile. Lisaks jäi enne etendust veel veidi aega ka Naissaarega tutvuda. Igati ideaalne, esmakohtumiseks Naissaarega. Võib öelda, et kindlasti ei jää see kohtumine Naissaarega minu viimaseks. Ja kõik saarega ja sinna kohale jõudmisega seotud emotsioonid mängivad olulist rolli ka etenduse tõlgendamisel.

Tulen nüüd siiski tagasi lavastuse juurde. Need, kes on lavastust näinud või planeerivad seda alles vaatama minna, on ilmselt kursis, millega täpsemalt tegemist on. Teistele võin väikese lühiülevaate teha. Tegemist on teatrisarja „Sajandi lugu“ kuuluva Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali ühislavastusega, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks ja mis käsitleb 2010.ndaid aastaid. Lavastus käsitleb ühe väikese maakoha näiteringi „Virmaline“ tegevust, kui näitering otsustab Eesti Vabariigi sünnipäevaks välja tuua Vabadussõjast rääkiva muusikali. Nii nagu igal pool väikestes kogukondades, on siin just naised need, kelle najal kogu kohalik elu püsti püsib ja nii peavad ka sel korral naised ohjad haarama. See tähendab aga seda, et nii keskealised kui ka juba pensionieas naised peavad hakkama muusikalis mängima Vabadussõtta läinud noori koolipoisse. Lisaks tuleb neil samal ajal ka oma isikliku eluga toime tulla. Ja maal pole kellelgi lihtne elada. Kelle poeg on joodik, kes elab üksinda oma kurba pensionäri elu, kellel pole mehega millestki rääkida jne. Lisaks on maal kogu muu elu hääbumas.

Mu teatrikaaslasele oli alguses päris hirmutav see, et etendus kestab koos vaheajaga 2 tundi ja 50 minutit. Mind see tegelikult ei kõigutanud üldse. Ja tegelikult läks see aeg (kusjuures vaheaeg oli 20 minutit) nii kiiresti mööda, et mina oleksin võinud vabalt ka 3 tundi ja 50 minutit etendust vaadata ja ma olen kindel, et ka minu teatrikaaslane oleks selle 3 tundi ja 50 minutit ilma nurinata ära vaadanud. Lihtsalt kogu lavastus on minu meelest nii hästi üles ehitatud, et seal ei saanud igav hakata. Seega, kui keegi veidi muretseb selle pikkuse pärast, siis võin etteruttavalt öelda, et lavastus on lii lõbus ja kaasahaarav, et vaheajal on kahju saalist väljuda ja ka etenduse lõpus tahaks muudkui veel ja veel kogu seda lugu edasi jälgida.

Kõik, nii mehed kui naised, leiavad kindlasti laval olevates tegelaskujudes kas nii enda või mõne oma sugulase/tuttava/töökaaslase identse koopia. Mina ja mu teatrikaaslane suutsime vähemalt iga tegelaskuju kohta oma elust mõne näite tuua. Ja eks nii mõnegi tegelase maailmavaatest saab enda maailmavaate ära tunda. Ja eks see teeb ikka rahvale nalja, kui sa näed mõnes tegelaskujus oma tuttavat ja nii see publik aina naeris ja naeris. Vahel tulid tegelaste repliikide peale vaheaplausid ja braavo hüüded ka lisaks. Mis seal salata, isegi mina plaksutasin ühel korral keset etendust ja tahtmine oli juba keset etendust püsti tõusta ja oma tunnustust avaldada. Kui ma ei eksi, siis see oli peale esimest laulu, sest see laul tundus lihtsalt piisavalt üllatuslik ja võimas. Hiljem ma juba teadsin, et need laulud on toredad ja teises vaatuses laulud enam mulle nii ekstaatiliselt ei mõjunud.

Kindlasti poleks lavastus ilma nende näitlejateta olnud pooltki nii huvitav kui ta seda hetkel oli. Lisaks olen ma üsna kindel, et Andrus Kivirähk pidas näidendit kirjutades konkreetseid näitlejaid silmas. Vähemalt mulle tundus, et nii mõnedki repliigid oleksid nagu näitlejate endi elust välja võetud. Aga samas võis see lihtsalt minu elava fantaasia vili olla. Tegelikult pole vahet, kas pidas Kivirähk konkreetseid näitlejaid oma tegelaste jaoks silmas või mitte, aga fakt on see, et kõik sobisid oma rollidesse suurepäraselt. Ma veendusin järjekordselt, et Eesti Draamateatris on kõik superhead näitlejad. Sel korral muidugi jäid naised rohkem silma, sest nende käes olid kandvad rollid. Kui ma nüüd oma varasemate Priit Pedajase lavastatud näidendite kogemuse peale mõtlen, siis on ka seal valdavalt naised säranud. Eelkõige tulevad mul meelde „Augustikuu“ ja „Aiamajas“.

See on täpselt see, mille kohta mu onunaine ütleb: „Oi mulle need Draamateatri mutid meeldivad. Nad on nii kihvtid.“ Ja see „mutid“ pole üldse halvustav. Aga nad ongi vinged. Ma tahaks sel korral neid kõiki kiita – Ülle Kaljuste, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Ester Pajusoo, Marta Laan ja lisaks Teele Pärn, tegid kõik S-U-U-R-E-P-Ä-R-A-S-E-D rollid. Võib-olla teistest natukene enam tõusis esile kultuurimaja perenaist Merikest mänginud Marta Laan. Nagu ma ütlesin, siis olid kõik naised väga head ja Marta meeldis mulle grammi võrra rohkem ainult seepärast, et ma polnud teda varem sellises rollis näinud. Enamasti olen ma teda näinud ikkagi ainult noori tütarlapsi kehastamas ja nii oli seekordne keskealise naise roll minu jaoks üllatus. Samas ei jäänud Marta oma mänguga mitte grammigi teistele naistele alla ja oli Ülle Kaljustele, Ester Pajusoole, Viire Valdmale ja Maria Klenskajale võrdne keskealine naine. Võiks isegi öelda, et kõik naised mängisid oma tuntud headuses, aga veelgi paremini.

Meeste rollid jäid sel korral naistele alla, sest neid ei lastud väga lavale. Kõige rohkem sai „lavaaega“ Christopher Rajaveeri kehastatud arvutisõltlane Jaagup. Kuigi Jaagup ütles kogu lavastuse jooksul ainult mõned üksikud sõnad, oli tema kehakeel ja üldine hoiak see, mis tema karakteri elama panid. Ja ma olen kindel, et selliseid noori mehi on iga teatrikülastaja näinud. Nii nagu nad on näinud ka Tiit Suka kehastatud joodikut, Taavi Teplenkovi kehastatud töömeest, Tõnu Oja kehastatud riigikorra vihkajat, Karmo Nigula kehastatud Soome ehitajat ja Tõnu Kargu kehastatud omakasupüüdlikku vallavanemat. Seega mehed tegid küll lühikesed kui see-eest otse naelapea pihta tabavad rollid. Nii nagu naistegi puhul, tegid ka kõik mehed head rollid, aga kuna neid lasti võrdlemisi vähe lavale, siis sel korral olid nemad ainult kõrvaltegelased ja kogu õhtu staarid olid ikkagi naised.

Kogu etenduse peale oskan ma ainult mõned üksikud stseenid välja tuua, mis mulle eriliselt meeldisid. Esiteks esimese vaatuse lõpus olnud laul, mis oli omajagu üllatav, sest mina olin arvestanud draamalavastusega. Laul andis kohe uue hingamise ja rütmi kogu lavastusele ja nii ootasin ma üsna kannatamatult mis teises vaatuses toimuma hakkab. Teises vaatuses oli mingi hetk laule nii palju, et kohati oleksin ma lauludest juba pausi tahtnud. Aga siis tuli Tõnu Kark, lehvitas laval sinimustvalget lippu ja laulis ja mul tekkis saalis ehtsa vaba eestlase tunne. Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada, vaid seda peab ise kogema. Üheaegselt nii vabastavalt kui hingematvalt mõjus see stseen. Peale etenduse lõppu kuulsin nii mõneltki teatrikülastajalt selle sama stseeni kohta kiidusõnu. See, et need kaks stseeni mulle meeldisid, ei tähenda, et ülejäänud lavastus mulle meeldinud poleks. Otse vastupidi. Kogu lavastus oli väga hea ja ühtne tervik ja need kaks eraldi välja toodud stseeni olid teistest veidi erilisemad.

Midagi sellist, mis mulle ei meeldinud, ei oskagi ma sel korral välja tuua. Alguses ei saanud ma küll aru, mida teised inimesed saalis naeravad. No ei suutnud lihtsalt mina midagi nii naljakat seal laval leida. Kuni ühel hetkel hakkasin ma naerma ühe mehe naermise peale ja siis oli ka mul naeru raske pidama saada. Mingi aeg hakkasid kõik tegelaskujud nii tuttavatena näima, et meenusid kohe enda sugulased/tuttavad, kes oma samasuguste hoiakute või maneeridega ja see tegi nalja. Teises vaatuses hakkasid kõige rohkem nalja tegema sõnamängud või siis naiste püüd oma Vabadussõja muusikalis noori poisse kehastada. Ikka on naljakas küll, kui Maria Klenskaja ilmub lavale vuntsidega ja üritab poisi moodi rääkida. Või siis Ester Pajusoo ja Viire Valdma. See on jälle see, mida ei saa kirjeldada inimesele, kes pole seda situatsiooni ise näinud. Ma tean, et ma ei suuda seda emotsiooni ja tunnet õigesti edasi anda, kuid kogu see õhkkond mis seal saarel enne ja pärast ning ka etenduse ajal valitses, on täiesti omamoodi ja seda ongi raske sõnades edasi anda.

Lisaks lavastajale ja näitlejatele on ka kunstnikud hea töö ära teinud. Ma kujutan ette, et tegelaskujud poleks ilma oma äärmiselt tabavate kostüümideta pooltki nii meeldejäävad olnud. Olgugi, et tegevus toimus viimase aastakümne jooksul, siis tegelaskujude riided olid pigem sellised, mis viitasid mõnele kaugemale ajale. Aga eks väiksemates kohtades ei käigi elanikud viimase kiirmoe järgi riides. Ja kindlasti ongi mõnes väikeses rahvamajas kombeks ruumi sisenedes välisjalanõud toasusside vastu vahetada. Kuna kogu lavastuse sisu toimus kohalikus kultuurimajas, siis lavakujundus koosnes sel korral mitmest toolist ja ühte nurka püstitatud wc-st mis siis pidevalt katki oli. See on täpselt see koht, kus saab öelda, et lihtsuses peitub võlu.

Kui natukene siiski millegi kallal norida, siis ma noriksin sel korral muusika kallal. Lavastuses lauldakse ja näitlejatega on selles osas suurt tööd tehtud. Kõik laulsid väga hästi ja ühtegi ebakõla minu ebamusikaalne kõrv ei tabanud. Mulle meeldis ka Ülle Kaljuste klaverimäng, kuigi ma ei saanud siiski päris kindlalt aru, kas ta ikka mängis ise või tuli klaveriheli lindilt. Tegelikult polegi see tähtis, sest klaver sobis lavastusse väga hästi. Küll aga ei saa ma aru, miks muusikalist kujundust nii vähe oli, kui tegemist oli koostöölavastusega. Kuna Kivirähk kirjutas näidendi spetsiaalselt selleks puhuks, siis oleks võinud seal näiteks Nargenfestivali orkestriga ka arvestada. Samas Omari küün Naissaarel on piisavalt väike ja ma ei tea, kuhu see orkester ära oleks mahutatud. Aga ma ootasin sellelt teatripaarilt natukene muusikalisemat lavastust. Tõsi küll, draamalavastust, kuid sellist kuhu on veel rohkem originaalmuusikat sisse peidetud.

Igatahes jäin ma sel korral etendusega väga rahule. Ja nagu ma oma teatrikaaslase põhjal julgen öelda, siis „Isamaa pääsukesed“ on lavastus, mis pakub teatrinaudingut nii suuremale teatrisõbrale kui ka neile, kes ehk nii tihti teatrisse ei satu. Kahjuks on sel aastal kõik etendused välja müüdud, aga äkki nad mängivad järgmisel suvel ka seda lavastust, sest see on küll selline lavastus, mida minu meelest võiks iga eestlane näha. Vähemalt need eestlased, kes tahaksid iseenda üle naerda. Või siis teiste üle ja teadupärast on ju eestlase parim söök teine eestlane. Seega võiks see lavastus küll absoluutselt igale eestlasele mokka mööda olla.

Lõpetuseks suur kummardus ja tänu kogu Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali perele, kes antud lavastusega seotud on. Tänu Teile on mul esimest korda peale teatrit tunne, et see ime, mis toimus ei olnud reaalsus, vaid hoopis unenägu. See on midagi hoopis teistsugust, samas tahaks ma seda tunnet veel ja veel kogeda. Ja muidugi, aitäh, Andrus Kivirähk, kes sellele teatrimaagiale sõnad lõi.

Autor: Andrus Kivirähk

Lavastaja: Priit Pedajas

Kunstnik: Pille Jänes

Muusikaline kujundus: Tõnu Kaljuste ja Tõnis Kõrvits

Mängisid:

Ülle Kaljuste – Pilvi

Marta Laan – Merike

Viire Valdma – Helgi

Maria Klenskaja – Sveta

Ester Pajusoo – Anu

Teele Pärn – Birgit

Tiit Sukk – Valdek

Christopher Rajaveer – Jaagup

Tõnu Oja – Otu

Taavi Teplenkov – Toivo

Tõnu Kark – Kaarel Mäger

Karmo Nigula – Jass

Rohkem infot lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN.

* – Postituse päisepilt on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt.

Loe edasi