neljapäev, 23. august 2018

Eluhingus

21.augustil 2018 Laitse Graniitvillas


Ma arvan, et sel korral oli tegemist minu kõige eriskummalisema teatrikülastusega. Kui tihti Teil on ette tulnud olukordi, et Te planeerite ühte lavastust vaatama minna, aga lõpetate hoopis teist lavastust vaadates? Minuga sel korral just nii juhtus. Maal kodust väljudes olin 100% kindel, et lähen Tallinna Linnateatri lavastust "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" vaatama. Lõpetasin aga hoopis Tallinna Linnateatri asemel Laitse Graniitvillas, vaadates Eesti Draamateatri suvelavastust "Eluhingus". Kindlasti Te mõtlete, et kuidas selline asi võimalik on? Minu puhul on muidugi kõik võimalik, kuid selline asjade käik on isegi minu jaoks uudne.
Ütleme nii, et ma avastasin viimasel minutil, et Tallinna Linnateatri lavastus kestab nii kaua, et mul on oht viimasest Tartu bussist maha jääda. Hakkasin kohe ideid genereerima. Variant oli ööseks hotellis tuba võtta, aga see oleks liiga kalliks läinud. Variant oleks olnud riskida ja bussiga minna, et äkki ma siiski jõuan bussile. Või siis kolmas variant - minna ise autoga Tallinnasse. Tundus ka suhteliselt kallis, kuid odavam ikka kui hotelli jääda. Aga ma ei julge ju ise Tallinnas autoga sõita ja ma ei tea väga kohti kuhu parkida ka. Plaanisin siis auto jätta kas Peetri Selveri või Ülemiste keskuse juurde parklasse ja sealt siis ühistranspordiga edasi liikuda. Minu meelest igati mõistlik plaan. Aga see osutus natukene ajakulukaks. Nii, et kui ma Tartus olin ja GPS-i tööle panin, avastasin, et ma jõuaksin alles 18.15 Peetrisse. Olin kindel, et 45 minutiga ma sellisel kellaajal Peetri Selveri juurest vanalinna ei jõua. Tuli teatrisse minekust loobuda. Ja kummaline on see, et ma ei teinud seda üldse raske südamega. Samas olin juba end teatrisse minekuks ette valmistanud ja maalt umbes 60km Tartusse ära sõitnud.
Vaatasin Lõunakeskuse juures kiiresti milliseid lavastusi veel mängitakse ja mõtlesin kiiresti plaanid ümber. Lõunakeskuse Rimi infoletist sain ülehelikiirusel pileti "Eluhinguse" õhtusele etendusele ja asusingi Laitse poole teele. GPS väitis Laitsesse saabumise ajaks 18.42. Igati normaalne, sest nii jäi mul linnas seiklemine ära ja Laitsesse sain autoga otse kohale sõita. Vot nii ebaratsionaalne ja -normaalne ma olengi kui asi puudutab teatrit. Võib vist öelda, et hotellikülastusega käik Linnateatrisse oleks sama maksma läinud või odavamgi tulnud. Aga mis tehtud, see tehtud.
Tulles nüüd peale seda pikka eellugu lõpuks nähtud lavastuse juurde, siis ma usun, et ma tegin õige valiku. "Eluhingus" oli mul juba mõnda aega meeles mõlkunud ja sisimas oli plaan seda vaatama minna. Kuigi eelmisel suvel, kui kõnealune lavastus esietendus, pidasin ma seda nii igavaks, et ma ei lähe seda lavastust kunagi vaatama. Ometigi olen vahepealse aasta jooksul mitmeid Eesti Draamateatri lavastusi näinud, kus Kaie Mihkelson ja Laine Mägi kaasa on teinud ja sealt on huvi nende vastu kasvanud. Käesoleva lavastuse sisututvustus lubas aga just nimelt nende kahe naise näitlejaandeid nautida. Nimelt on see kahe naise lavastus ja kui on kirjas, et tegevus toimub ühe öö jooksul ja naised otsustavad rääkida, siis minu aju tõlgendab seda just nii, et puudub igasugune lihtlabane nali ja tegevus ning rõhk ongi sõnadel ja näitlejapsühholoogial. Ehk siis kõik see, mida mina teatrist otsin. Nii pole vist väga imeks pandav, et ma tegelikult ootasin Laitsesse minekut põnevusega ja olin parajalt elevil. Rohkem kui Tallinna Linnateatrisse mineku üle. Aga äkki ma järgmisel suvel näen ikkagi vürst Gabrieli ka ära...
Lavastus räägib kahest naisest - Frances'st ja Madeleine'st, kes on mõlemad kuuekümnendates. Frances tuleb Madeleine'le külla ühele üksikule Inglismaa saarele, et rääkida Martinist, oma abikaasast, kelle armuke Madeleine oli. Sel ajal kui naised kohtuvad on Martin juba uue noore naisega Inglismaa tolmu jalge alt pühkinud ja elab Ameerikas. Sel ööl, mil kaks naist kohtuvad, saavad nad teada nii üksteise kui ka iseenda kohta palju uut ja üllatavat. Muidugi ei jää olemata ka omavaheline rivaalitsemine, viha, mõistmatus ja armukadedus. Kuid kõige lõpuks leiavad mõlemad naised siiski rahu. Rahu üksteisega, kuid eelkõige ka iseendaga.
Just täpselt nii psühholoogiline ja inimtunnetesse süüviv ongi David Hare näidend "Eluhingus". Kindlasti ei soovita ma seda nendel inimestel vaatama minna, kes eelistavad pigem lõbusaid lavastusi kus on palju tegevust ning nalja ja naeru. "Eluhingus" eeldab pidevat ajutööd ja kaasa mõtlemist, et aru saada kumma naise käes on kord servida. Lisaks edastavad naised sageli ka Martini või kirikuõpetaja jne tegelaste tekste, millede ära tabamiseks on vaja lavastusse süveneda ja kaasa mõelda. Kuigi mulle selline psühholoogiline teater meeldib, siis kusagil teise vaatuse keskel hakkasin ma omi mõtteid mõtlema, sest ma ei suutnud enam kaasa mõelda ja siis mingil hetkel ei saanud ma seetõttu mitte millestki aru. Aga õnneks teise vaatuse lõpus läks asi jälle huvitavamaks ja sain jälle süveneda. Isegi nii huvitavaks läks, et lavastuse lõpus oli kahju, et kogu asi just nii lõppes. Ma oleksin mingit teistsugust lõppu soovinud. Kuigi naised leidsid oma otsitud rahu, siis mingi üllatav püant oleks siiski võinud kogu lool olla. Kohati kiskus tekst minu jaoks liiga igavaks ja ühepalgeliseks muutuma. Õigemini tekst oli selline, milles oleks saanud erinevate tunnete ja emotsioonidega mängida. Praegu jäid naised minu jaoks kogu aeg samale tasemele. Nad oleks võinud näiteks palju jõulisemalt viha ja kurbust ja rõõmu väljendada. Kohati poleks ma aru saanudki, et üks neist oli parasjagu vihane, kui ta poleks just ise öelnud, et oi ma olen praegu nii vihane.
Kohati tundus mulle, et Kaie Mihkelson näitas oma tegelaskuju erinevaid emotsioone ja tundeid hääle abil rohkem välja kui Laine Mägi. Laine Mägi kehastatud Frances oli minu jaoks liiga ühekülgne. Eriti seda, mis puudutab tema hääletooni. Just Francese puhul oleksin ma tahtnud näha kas mõnda pisarat või vihkamist täis karjumist. Aga eks Frances oligi naistest see leebem ja rahulikum. Madeleine oli jälle veidi äkilisem ja seda oli ka Kaie Mihkelsoni mängus näha. Eriti just hääle osas. Ideaalis oleksin ma tahtnud näha, et Kaie Mihkelson kasutab rohkem oma miimikat ja Laine Mägi kasutab rohkem oma häält. Ma vahel lihtsalt istusin ja vaatasin kuidas Laine Mägi kehastatud Frances oli vait kui sukk, kuid tema näoilmed ütlesid rohkem kui tuhat sõna. Kui ta siiski sõna saades oleks oma malbele olekule lisaks mõne äkilisema hüüatuse teinud, siis oleks see perfektne olnud. Täpselt samuti jälgisin ma Kaie Mihkelsoni kehastatud Madeleine põlevaid sõnavõtte ja tema vaikusehetkedel tundsin puudust miimikast mis ütleks rohkem kui tuhat sõna.
Samas olidki mõlemad naised nii erinevad ja just seetõttu oligi huvitav nende kahe eriilmeliste maailmade põrkumist vaadata. Minu jaoks rõhutas naiste erinevust ka nende riietus. Vaikne ja viisakas Frances kandis valdavalt heledates toonides riideid. Või kui tal oligi tume pidžaama või helepruun pluus seljas, siis mõjusid need tema seljas ikkagi helgete värvidena. Lisaks oli ta naiselikum kui Madeleine, kandes kontsakingi ja prossi. Madeleine seevastu käis ringi tanksaabastes ja tema tumedad riided mõjusid võimukalt ja kohati protestivalt. Mida ma tahan öelda, on see, et kostüümide osas on kunstnik Liina Unt otse kümnesse tabanud. Ka lavakujundus mõjub piisavalt tumedalt ja süngelt, et rõhutada Madeleine rõhuvat üksindust ja välismaailma eest kapseldumist üksildasele saarele.
Muusikat oli minu jaoks lavastuses liiga vähe, et sellest midagi erilist arvata. Tegelikult mulle tundus, et pidevalt mängis taustaks sama muusika. Ma oleks vist mõningates kohtades natukene teistsugust muusikat kasutanud. Hetkel oligi muusika lihtsalt taustaks, kuid ta ei andnud lavastusele midagi juurde. Kui muusikat poleks olnud, siis oleks lavastus ikka täpselt sama hästi kandnud. Vähemalt mulle, kui väga ebamusikaalsele inimesele tundub nii.
Kokkuvõttes ei oskagi ma öelda, kas ma nautisin "Eluhingust" rohkem, kui ma oleksin "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" nautinud. Samas ei kahetse ma midagi. Ma olen kindel, et kuna siin oli laval ainult kaks näitlejat ja lavastus toimus kindlal territooriumi (ja küllaltki väikeses kohas), siis sain ma rohkem keskenduda detailidele ja sellele kuidas need detailid terviku moodustavad. Eelkõige andis see võimaluse nautida head näitlejatööd ja saada aimu rolliloome psühholoogilisest poolest. Seega mulle sobis selline lavastus rohkem, kui see kus tegevust rohkem toimub. Samas ma pole kindel, kas just suvelavastusena peaks nii sügavamõttelist lavastust mängima. Vähemalt saab ka nõudlikum teatrikülastaja head suveteatrit nautida. Eelkõige soovitangi "Eluhingust" vaadata just psühholoogilise teatri austajatel ja ehk veidi vanemaealistel teatrikülastajatel. Kohati tundus mulle, et ma ei saanud kõikidest naljadest aru, kuna ma polnud päris sihtgrupp. Sest ma olin üks nooremaid inimesi (mõned üksikud minu vanused inimesed välja jätta) saalis ja ka üks ainus, kes nendel harvadel kordadel, kui saalis naerdi, vait olin. Kuigi ma olen liiga noor, et kõiki nende naiste mõtteid ja motiive mõista, siis kõik muu oli nauditav. 
Kõige nauditavamad olid siiski Laine Mägi ja Kaie Mihkelson. Juba ainuüksi nende pärast võib teatrisse minna. Samas kui näitlejad poleks nii tugevad olnud, siis ma pole kindel kas lavastus puhtalt teksti peale mängituna oleks end välja kandnud. Nagu ma ütlesin, pole ma sihtgrupp, kuid minu jaoks jäi kogu loos midagi puudu. Kohati oli kogu lugu piisavalt segane, et hakkas näitlejate mängu takistama. Ma polnud vist ka ainus. Sest üks mees pidi keset etendust oma naiselt üsna kõval häälel küsima, et kas need naised on siis ühe ja sama mehe naised. Kusjuures sellele järeldusele jõudis mees üsna etenduse lõppedes. Seega oleks, publik ehk lavastust rohkem nautinud, kui kogu süžee poleks nii keeruliselt üles ehitatud. 
Kui keegi tunneb huvi puhtalt tegelaskuju ülesehitusele ilma liigse vahuta, siis see lavastus on just Teile. Ma ei saa garanteerida, et sisulise poole pealt Te mingit suurt elamust saate. Vähemalt minu puhul jäi see elamus olemata.

Autor: David Hare
Lavastaja: Aleksander Eelmaa
Kunstnik: Liina Unt
Muusikaline kujundaja: Garmen Tabor
Helikujundaja: Sander Tuvikene
Valguskujundaja: Andres Pajumäe
Osades:
Kaie Mihkelson - Madeleine Palmer
Laine Mägi - Frances Beale

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt SIIN

* - Postituse päisepilt on pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

0 kommentaari:

Postita kommentaar