Kõrboja perenaine

17.augustil 2018 A.H. Tammsaare muuseumis Vargamäel

Kuna tegemist on lavastusega, mis on kaks suve täiesti ulmelise kiirusega välja müüdud, siis olen õnnega koos, et viimasel suvel seda vaatama sain minna. Tegelikult oleksin ma vist kahel eelmisel suvel ka pileti saanud, kui ma oleks kohe varakult pileti ostmisele mõelnud. Aga polnud sellist tunnet, et maksku mis maksab, pilet on vaja kohe ära osta. Sel aastal käskis mingi sisemine hääl mul siiski pileti ära osta, kuid ka siis olid juba enamus pileteid välja müüdud. Siiski sain ühele etendusele nii hästi pileti, et samal päeval läks Tartust ka teatribuss otse Vargamäele ja tõi õhtul inimesed ka tagasi. Nii mugav, kui ei pea ise planeerima, et mis kell startida ja kuhu täpselt sõitma peab. 

Lõpuks olid ka sel aastal kõik etendused viimseni välja müüdud, juba ammu enne seda kui etenduste mängimisega algust tehti. Seega oli lootust heaks teatrielamuseks, sest ega rahvas halvale lavastusele ju nii massiliselt pileteid ei osta. Seda enam, et üks mu blogilugeja nimetas seda lavastust oma eelmise aasta parimaks nähtud etenduseks. Ja ega ma meediast ka polnud negatiivseid arvamusi kuulnud. Siiski pean käe südamele panema ja tunnistama, et miski minu sisimas ei lasknud mul lootusi väga üles kerida. Lihtsalt läksin teatrisse. Täiesti null emotsiooniga. Ometigi raamatut olin ma lugenud juba ammu ja ma mäletan, et raamat meeldis mulle väga. Seega oli kummaline, et ma täiesti ilma igasuguste ootuste ja lootusteta teatrisse läksin. 

Teatrist ma õnneks sama null emotsiooniga ära ei tulnud. Kuigi mingit erilist eufooriat nähtu minus ka ei tekitanud. Kuna ma läksin Vargamäele Tartust teatribussiga, siis tagasi sõites ei pannud ma väga tähele, et teised inimesed ka nähtu üle arutanud oleksid. Tavaliselt inimesed ikka arutavad, et mis neile meeldis või mis ei meeldinud. Vähemalt mulle tundus, et nendel inimestel, kes minuga koos bussis viibisid, puudusid erilised emotsioonid, sest keegi ei kiitnud ja keegi ei kirunud nähtud etendust. Ma nüüd ei tea, kas lavastus ongi selline keskpärane, et päris maha visatud ajaks seda nimetada ei saa, samas ei saa seda ka väga suureks teatrielamuseks pidada. Või on asi hoopis selles, et tegemist on ühe Eesti rahva tüvitekstiga ja enamus inimesi teadsid, millest see Kõrboja lugu räägib ja seega polnud lavastusest midagi väga üllatavat oodata.

Ka mina teadsin seda põhiliini, millest Anton Hansen Tammsaare raamat „Kõrboja peremees“ räägib. Kõige huvitavam tunduski minu jaoks see, et kuidas Urmas Lennuk sealt Tammsaare raamatust siis selle naiste vaatenurga kätte on saanud. Ma peaksin nüüd vist raamatu uuesti läbi lugema, et sellest täpsemini aru saada. Sest üldliin oli ikkagi sama ja ma pean tunnistama, et ma küll väga seda naiste maailmavaadet lavastuses ei tajunud. Välja arvatud see mõte, et naised on nii tublid, et teevad üksinda mitme mehe töö ära. Ja ega ma rohkem väga seda naiste vaatenurka ei tajunud. Samas nendest vähestest hetkedest täiesti äratundmiseks piisas. Kui Kõrboja Annalt muudkui küsiti, et millal siis peremees majja tuleb, siis oli äratundmist päris palju, sest eks minagi ole seda küsimust nii mehe kui laste kohta piisavalt palju kuulda saanud. Seega sai tänapäevaga paralleele tõmmata küll.

Ma siiralt lootsin aga veelgi rohkem nö üle võlli keeramist. Kuigi siis oleks ilmselt tegelaste ajastutruud kostüümid ja mängupaik omavahel vastuollu läinud. Praegu olid detailid enam-vähem paigas. Sest need lorilaulud, mida Jass (Rait Õunapuu) laulis, olid kohati ikka päris vabameelsete sõnadega ja tol ajal kindlasti selliseid laule ei lauldud. Või samas, äkki lauldi ka? Igatahes sobisid need sõnad lauludesse väga hästi ja laulud sobisid kogu lavastuse tervikusse. Polnud neid väga palju ega väga vähe. Ja aeg-ajalt kusagilt kaugustest (tegelikult küll ilmselt maja tagant) kostuv õrn akordionimuusika, oli ka väga hea. Ehe muusika on minu silmis alati kordades parem mõte, kui plaadilt lastav muusika. Seega siit tulevad juba plusspunktid.

Peab tõdema, et Urmas Lennuk on siiski päris hea teksti kirjutanud. Selles osas on ta head tööd teinud, et isegi raamatut lugenuna, tundus mulle kogu tekst täiesti tõetruu. Ja täpselt sellised mõtted võisidki Kõrboja ja Katku naistel tol ajal olla. Ma lihtsalt lootsin natukene rohkem neid naiste mõtteid. Kui Tammsaare kirjutas omal ajal tekste, millest nii mõnedki laused on käibefraasideks saanud, siis sama võiks ka Urmas Lennuki kohta öelda. Kohati oli lavastuse tekst sellistest fraasidest, millega inimesi igapäevaelus tabavalt rabada, täiesti pungil. Mõni ehk ütleks, et pärleid lendas nagu Vändrast saelaudu. Oleks mõni neist mulle siis meelde ka jäänud... Aga ütlused olid nii tabavad ja naljakad, et enamus publikust naeris pidevalt ja ma oleks tahtnud neid lauseid üles kirjutada. Mõnes kohas sain ka mina kaasa naerda, kuid siiski pigem jäid minu jaoks need laused lihtsalt hästi kõlavateks lauseteks, mida mõni kord seltskonnas kasutada, kuid midagi südamest naljakat ma nendest ei leidnud. Ilmselt olen ma siis liiga kuivik või lihtsalt ei mõista head huumorit. Või olin ma siis lihtsalt etendusse nii pingsalt süvenenud, et konkreetsetele sõnadele ei pööranud ma tähelepanu ja keskendusin ainult mõttele üldisemalt. Kuigi ma naerda ei saanud, siis vägagi mitmes kohas läksid mul silmad märjaks. Ja see polnud üldse tore, kui sa istud esireas maksimaalselt paari meetri kaugusel näitlejatest ja vaatad neid märgade silmadega. Väljas polnud ka veel sel hetkel väga pime. Minu õnneks on lohutus see, et näitlejatel pole rollis olles aega publikut vaadata. Tegelikult on minu point see, et kuigi ma väidan, et ma ei saanud erilist emotsiooni ja kaasa ka ei naernud, siis ometigi mingil moel puudutas kogu etendus mind siiski. Ma lihtsalt vaatasin rohkem seda, kuidas külarahvas kaugel põllul heina loogu viskas või kuidas külapoisid taamal tütarlapsi kiusasid jne. Ühesõnaga kogu elu ja olustik köitis mind tunduvalt rohkem, kui tekst.

Mulle on kogu aeg 20.sajandi alguse aegne Eesti elu ja olu meeldinud. Nii raamatute, kinoekraani või teatrilava vahendusel kogedes. Seega pole mingi ime, et mulle meeldisid nii kostüümid (kusjuures alustades juba publikuteenindajate kostüümidest, mis olid kogu lavastuse temaatikaga kooskõlas) kui ka kogu üldine õhkkond Vargamäel. Selline tunne oli nagu viibiks päris Kõrbojal ja ma olen ajas tagasi rännanud ja saan näha kuidas Villu ja Anna omal ajal elasid ja olid. Kui oleks veel tubadesse sisse saanud ka kiigata, siis oleks eriti fantastiline elamus olnud. Samas sain ma oma fantaasia ja tegelaste vaatamise ja kuulamise põhjal päris hea ettekujutuse ka nende kodude sisemusest. Seega sel korral saavad minu kõigema au ja kiituse osanikuks hoopis kunstnik Kristjan Suits ja kostüümikunstnik Pille Küngas.

Veel meeldis mulle, et lavastaja Vallo Kirs oli kõik detailid peensusteni läbi mõelnud. Nii olid Villule olulised kivid ja nende õhkamine pürotehnikaga väga oskuslikult lahendatud. Kohati nii tõetruult, et esireas istudes tekkis hirm, et ega ma mõne lendava kivitükiga pihta ei saa. Samas polnud paugud üldsegi nii kõvad, et need häirima oleksid hakanud. Ja muidugi see ilutulestik. Ma nüüd saan täitsa aru, miks etendusi ainult augustis mängitakse. Siis on juba piisavalt pime väljas, et ilutulestik mõjule saaks pääseda. Need on need pisidetailid, mis võib-olla eraldiseisvatena ei tundu üldse olulistena, aga koos panevad nad kogu terviku hiilgavalt särama.

Kuna kogu tervik mulle meeldis, siis ma sel korral näitlejate kohta ka midagi halba öelda ei oska. Kedagi konkreetselt ka välja tuua ei oska, kes eriliselt silma oleks jäänud. Kõik näitlejad olid oma rollidesse väga hästi valitud ja nägid rollides väga loomulikud välja. Kui ma varasemate Ugala lavastuste puhul pole väga näitlejaid nautinud, siis sel korral leidsin end küll mitmelgi korral lihtsalt vaatamast, kuidas näitlejad mängivad. Mulle tundus, et Vargamäe värske õhk ja vaba loodus on kõikidele näitlejatele hoopis teistsuguse hingamise andnud. Siiski oli mul hea meel näha Kuusiku Eevi rollis Laura Kallet, sest minu meelest on ta Ugala teatri tõusev täht. Eriti meeldib mulle teda karakteriga rollides näha ja Kuusiku Eevil on kahtlemata oma karakter. Kahjuks mulle tundus, et raamatus oli Eevi karakterit veidi rohkem demonstreeritud, kui lavastuses. Kahjuks just seetõttu, et Laura Kalle oleks saanud siis publikule veidi rohkem oma oskusi näidata. Ma nimelt olen kindel, et paljud Eesti inimesed pole Laura Kallest midagi kuulnud, millest on tõeliselt kahju. Seega ma soovitan kõigile, kes näevad mõne lavastuse osatäitjate nimekirjas Laura Kalle nime, siis tasub sellel noorel näitlejal silm peal hoida.

Kui ma alguses kirjutasin, et üks mu blogilugeja kiitis „Kõrboja perenaist“ taevani ja ilmselt on ka teised eestlased seda meelt, sest kõik kolm suve on lavastus välja müüdud, ja see näitab ka nii mõndagi. Mina küll polnud peale etenduse nägemist nii vaimustuses nagu mõne teise nähtud lavastuse puhul, kuid kindlasti oli tegemist kõige parema lavastusega, mida ma Ugala repertuaarist näinud olen (kui TV-st nähtud "Armastus kolme apelsini vastu" välja jätta). Ja suvelavastustest jääb „Kõrboja perenaine“ kindlasti TOPP 3 hulka. Kui tegu poleks viimaste etendustega, siis ma soovitaks kõigil, kellel lavastus nägemata, seda vaatama minna. Kasvõi seepärast, et nautida ilusat augustiõhtut eheda looduse keskel ja saada ettekujutust sellest, kuidas inimesed kunagi Eestis elasid. Sest kuigi lavastus keskendub inimsuhetele, on sealt ikkagi võimalik saada ka vihjeid, milline oli kunagine eluolu. See võiks omakorda panna meid mõtlema oma praegusele elule ja sellele millele me peaksime tänulikud olema. Või hoopis panema meid meenutama vanu häid aega. Mina näiteks hakkasin küll teatrist koju sõites oma lapsepõlve meenutama. Eriti seda, kuidas sai suurel põllul kartulit, kapsast ja peeti korjatud või heina tehtud ja vilja koristatud. Paljud nendest tegevustest on juba tänapäevastele lastele täielik ajalugu. Aga, et seda kõike mõista, on meile aeg-ajalt vaja meelde tuletada kust me pärit oleme ja just seda „Kõrboja perenaine“ teebki.

Autorid: Anton Hansen Tammsaare ja Urmas Lennuk

Lavastaja: Vallo Kirs

Kunstnik: Kristjan Suits

Kostüümikunstnik: Pille Küngas

Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov ja Kulno Malva

Liikumisjuht: Oleg Titov

Mängisid:

Kadri Lepp – Anna

Ott Aardam – Villu

Laura Kalle – Kuusiku Eevi

Luule Komissarov – Kõrboja  Madli

Egon Nuter – Kõrboja  Rein

Andres Tabun – Katku  Jüri

Kiiri Tamm – Katku  Anu

Janek Vadi – Mikk

Rait Õunapuu – Jass

Ringo Ramul – Jaan

Marika Palm – Leena

Kulno Malva – Lõugu  Kusti

Heigo Teder – Matu

Tarvo Vridolin – Timmu

Kaarel Kauts – poiss

Emili Aedmaa või Pihla Põld – tüdruk

Egert Murd – väike Villu

Lisaks külarahva osades: Vilma Luik, Jaana Kena, Üllo Kaur, Harlet Orasmaa, Ragnar Soa, Sergei Teppan, Siim Villem Vester, Siim Tubli, Ivari Visnapuu, Merle Liinsoo, Ülle Konovalov, Merle Saluveer, Katharine Toomik, Gerda Sülla, Aili Nohrin

Rohkem infot leiab lavastuse kohta Ugala teatri kodulehelt SIIN.

* – Päisepilt on pärit Google pildiotsingust.