Üle pika aja ootasin ma sel korral teatrisse minekut
kannatamatult. Kui nägin, et Eesti Draamateater koos Nargenfestivaliga hakkavad
lavastama näidendit nimega „Isamaa pääsukesed“, ütles mu sisetunne kohe, et
sellest tuleb hea lavastus. Üldiselt kui Andrus Kivirähk kirjutab näidendi ja
Priit Pedajas lavastab, siis minu meelest ei saagi sealt midagi halba tulla.
Vähemalt minu arvates. Ja mis seal salata, kui on võimalus lavastust Naissaarel
vaadata, siis see teeb kogu asja veelgi erilisemaks.
Võib-olla mõne inimese jaoks on kogu see mööda Eestit ringi
reisimine ja väikestel saartel teatris käimine väga tavaline. Mul oli küll
järgmisel päeval tunne, et kas kogu Naissaarel käimine ja „Isamaa pääsukeste“
vaatamine oli ikka päris või toimus kõik unes. Rohkem tundus see unenäona.
Ägeda unenäona. Ja tegelikult oligi emotsioon see, mille pärast ma olin valmis
kallimad teatripiletid ostma ja Keila kultuurikeskuse asemel Naissaarele
teatrisse minema. Seda enam, et minu ainsaks mureks oli õigeks ajaks
Lennusadamasse jõuda ja sealt edasine oli juba korraldajate poolt ära
organiseeritud. Umbes tund aega kestnud meresõit aurikul Katharina, edasi
transport veoauto kastis sadamast Omari küüni ja peale etendust samade
masinatega tagasi mandrile. Lisaks jäi enne etendust veel veidi aega ka
Naissaarega tutvuda. Igati ideaalne, esmakohtumiseks Naissaarega. Võib öelda,
et kindlasti ei jää see kohtumine Naissaarega minu viimaseks. Ja kõik saarega
ja sinna kohale jõudmisega seotud emotsioonid mängivad olulist rolli ka
etenduse tõlgendamisel.
Tulen nüüd siiski tagasi lavastuse juurde. Need, kes on lavastust
näinud või planeerivad seda alles vaatama minna, on ilmselt kursis, millega
täpsemalt tegemist on. Teistele võin väikese lühiülevaate teha. Tegemist on
teatrisarja „Sajandi lugu“ kuuluva Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali
ühislavastusega, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks ja mis
käsitleb 2010.ndaid aastaid. Lavastus käsitleb ühe väikese maakoha näiteringi
„Virmaline“ tegevust, kui näitering otsustab Eesti Vabariigi sünnipäevaks välja
tuua Vabadussõjast rääkiva muusikali. Nii nagu igal pool väikestes
kogukondades, on siin just naised need, kelle najal kogu kohalik elu püsti
püsib ja nii peavad ka sel korral naised ohjad haarama. See tähendab aga seda,
et nii keskealised kui ka juba pensionieas naised peavad hakkama muusikalis
mängima Vabadussõtta läinud noori koolipoisse. Lisaks tuleb neil samal ajal ka
oma isikliku eluga toime tulla. Ja maal pole kellelgi lihtne elada. Kelle poeg
on joodik, kes elab üksinda oma kurba pensionäri elu, kellel pole mehega
millestki rääkida jne. Lisaks on maal kogu muu elu hääbumas.
Mu teatrikaaslasele oli alguses päris hirmutav see, et etendus
kestab koos vaheajaga 2 tundi ja 50 minutit. Mind see tegelikult ei kõigutanud
üldse. Ja tegelikult läks see aeg (kusjuures vaheaeg oli 20 minutit) nii kiiresti
mööda, et mina oleksin võinud vabalt ka 3 tundi ja 50 minutit etendust vaadata
ja ma olen kindel, et ka minu teatrikaaslane oleks selle 3 tundi ja 50 minutit
ilma nurinata ära vaadanud. Lihtsalt kogu lavastus on minu meelest nii hästi
üles ehitatud, et seal ei saanud igav hakata. Seega, kui keegi veidi muretseb
selle pikkuse pärast, siis võin etteruttavalt öelda, et lavastus on lii lõbus
ja kaasahaarav, et vaheajal on kahju saalist väljuda ja ka etenduse lõpus
tahaks muudkui veel ja veel kogu seda lugu edasi jälgida.
Kõik, nii mehed kui naised, leiavad kindlasti laval olevates
tegelaskujudes kas nii enda või mõne oma sugulase/tuttava/töökaaslase identse
koopia. Mina ja mu teatrikaaslane suutsime vähemalt iga tegelaskuju kohta oma
elust mõne näite tuua. Ja eks nii mõnegi tegelase maailmavaatest saab enda
maailmavaate ära tunda. Ja eks see teeb ikka rahvale nalja, kui sa näed mõnes
tegelaskujus oma tuttavat ja nii see publik aina naeris ja naeris. Vahel tulid
tegelaste repliikide peale vaheaplausid ja braavo hüüded ka lisaks. Mis seal
salata, isegi mina plaksutasin ühel korral keset etendust ja tahtmine oli juba
keset etendust püsti tõusta ja oma tunnustust avaldada. Kui ma ei eksi, siis
see oli peale esimest laulu, sest see laul tundus lihtsalt piisavalt üllatuslik
ja võimas. Hiljem ma juba teadsin, et need laulud on toredad ja teises vaatuses
laulud enam mulle nii ekstaatiliselt ei mõjunud.
Kindlasti poleks lavastus ilma nende näitlejateta olnud pooltki
nii huvitav kui ta seda hetkel oli. Lisaks olen ma üsna kindel, et Andrus
Kivirähk pidas näidendit kirjutades konkreetseid näitlejaid silmas. Vähemalt
mulle tundus, et nii mõnedki repliigid oleksid nagu näitlejate endi elust välja
võetud. Aga samas võis see lihtsalt minu elava fantaasia vili olla. Tegelikult
pole vahet, kas pidas Kivirähk konkreetseid näitlejaid oma tegelaste jaoks
silmas või mitte, aga fakt on see, et kõik sobisid oma rollidesse
suurepäraselt. Ma veendusin järjekordselt, et Eesti Draamateatris on kõik
superhead näitlejad. Sel korral muidugi jäid naised rohkem silma, sest nende
käes olid kandvad rollid. Kui ma nüüd oma varasemate Priit Pedajase lavastatud
näidendite kogemuse peale mõtlen, siis on ka seal valdavalt naised säranud.
Eelkõige tulevad mul meelde „Augustikuu“ ja „Aiamajas“.
See on täpselt see, mille kohta mu onunaine ütleb: „Oi mulle need
Draamateatri mutid meeldivad. Nad on nii kihvtid.“ Ja see „mutid“ pole üldse
halvustav. Aga nad ongi vinged. Ma tahaks sel korral neid kõiki kiita – Ülle
Kaljuste, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Ester Pajusoo, Marta Laan ja lisaks
Teele Pärn, tegid kõik S-U-U-R-E-P-Ä-R-A-S-E-D
rollid. Võib-olla teistest natukene enam tõusis esile kultuurimaja perenaist
Merikest mänginud Marta Laan. Nagu ma ütlesin, siis olid kõik naised väga head
ja Marta meeldis mulle grammi võrra rohkem ainult seepärast, et ma polnud teda
varem sellises rollis näinud. Enamasti olen ma teda näinud ikkagi ainult noori
tütarlapsi kehastamas ja nii oli seekordne keskealise naise roll minu jaoks
üllatus. Samas ei jäänud Marta oma mänguga mitte grammigi teistele naistele
alla ja oli Ülle Kaljustele, Ester Pajusoole, Viire Valdmale ja Maria
Klenskajale võrdne keskealine naine. Võiks isegi öelda, et kõik naised mängisid
oma tuntud headuses, aga veelgi paremini.
Meeste rollid jäid sel korral naistele alla, sest neid ei lastud
väga lavale. Kõige rohkem sai „lavaaega“ Christopher Rajaveeri kehastatud
arvutisõltlane Jaagup. Kuigi Jaagup ütles kogu lavastuse jooksul ainult mõned
üksikud sõnad, oli tema kehakeel ja üldine hoiak see, mis tema karakteri elama
panid. Ja ma olen kindel, et selliseid noori mehi on iga teatrikülastaja
näinud. Nii nagu nad on näinud ka Tiit Suka kehastatud joodikut, Taavi
Teplenkovi kehastatud töömeest, Tõnu Oja kehastatud riigikorra vihkajat, Karmo Nigula
kehastatud Soome ehitajat ja Tõnu Kargu kehastatud omakasupüüdlikku
vallavanemat. Seega mehed tegid küll lühikesed kui see-eest otse naelapea pihta
tabavad rollid. Nii nagu naistegi puhul, tegid ka kõik mehed head rollid, aga
kuna neid lasti võrdlemisi vähe lavale, siis sel korral olid nemad ainult
kõrvaltegelased ja kogu õhtu staarid olid ikkagi naised.
Kogu etenduse peale oskan ma ainult mõned üksikud stseenid välja
tuua, mis mulle eriliselt meeldisid. Esiteks esimese vaatuse lõpus olnud laul,
mis oli omajagu üllatav, sest mina olin arvestanud draamalavastusega. Laul
andis kohe uue hingamise ja rütmi kogu lavastusele ja nii ootasin ma üsna
kannatamatult mis teises vaatuses toimuma hakkab. Teises vaatuses oli mingi
hetk laule nii palju, et kohati oleksin ma lauludest juba pausi tahtnud. Aga
siis tuli Tõnu Kark, lehvitas laval sinimustvalget lippu ja laulis ja mul
tekkis saalis ehtsa vaba eestlase tunne. Seda tunnet ei ole võimalik
kirjeldada, vaid seda peab ise kogema. Üheaegselt nii vabastavalt kui
hingematvalt mõjus see stseen. Peale etenduse lõppu kuulsin nii mõneltki
teatrikülastajalt selle sama stseeni kohta kiidusõnu. See, et need kaks stseeni
mulle meeldisid, ei tähenda, et ülejäänud lavastus mulle meeldinud poleks. Otse
vastupidi. Kogu lavastus oli väga hea ja ühtne tervik ja need kaks eraldi välja
toodud stseeni olid teistest veidi erilisemad.
Midagi sellist, mis mulle ei meeldinud, ei oskagi ma sel korral
välja tuua. Alguses ei saanud ma küll aru, mida teised inimesed saalis
naeravad. No ei suutnud lihtsalt mina midagi nii naljakat seal laval leida.
Kuni ühel hetkel hakkasin ma naerma ühe mehe naermise peale ja siis oli ka mul
naeru raske pidama saada. Mingi aeg hakkasid kõik tegelaskujud nii tuttavatena
näima, et meenusid kohe enda sugulased/tuttavad, kes oma samasuguste hoiakute
või maneeridega ja see tegi nalja. Teises vaatuses hakkasid kõige rohkem nalja
tegema sõnamängud või siis naiste püüd oma Vabadussõja muusikalis noori poisse
kehastada. Ikka on naljakas küll, kui Maria Klenskaja ilmub lavale vuntsidega
ja üritab poisi moodi rääkida. Või siis Ester Pajusoo ja Viire Valdma. See on
jälle see, mida ei saa kirjeldada inimesele, kes pole seda situatsiooni ise
näinud. Ma tean, et ma ei suuda seda emotsiooni ja tunnet õigesti edasi anda,
kuid kogu see õhkkond mis seal saarel enne ja pärast ning ka etenduse ajal
valitses, on täiesti omamoodi ja seda ongi raske sõnades edasi anda.
Lisaks lavastajale ja näitlejatele on ka kunstnikud hea töö ära
teinud. Ma kujutan ette, et tegelaskujud poleks ilma oma äärmiselt tabavate
kostüümideta pooltki nii meeldejäävad olnud. Olgugi, et tegevus toimus viimase
aastakümne jooksul, siis tegelaskujude riided olid pigem sellised, mis viitasid
mõnele kaugemale ajale. Aga eks väiksemates kohtades ei käigi elanikud viimase
kiirmoe järgi riides. Ja kindlasti ongi mõnes väikeses rahvamajas kombeks ruumi
sisenedes välisjalanõud toasusside vastu vahetada. Kuna kogu lavastuse sisu
toimus kohalikus kultuurimajas, siis lavakujundus koosnes sel korral mitmest
toolist ja ühte nurka püstitatud wc-st mis siis pidevalt katki oli. See on
täpselt see koht, kus saab öelda, et lihtsuses peitub võlu.
Kui natukene siiski millegi kallal norida, siis ma noriksin sel
korral muusika kallal. Lavastuses lauldakse ja näitlejatega on selles osas
suurt tööd tehtud. Kõik laulsid väga hästi ja ühtegi ebakõla minu ebamusikaalne
kõrv ei tabanud. Mulle meeldis ka Ülle Kaljuste klaverimäng, kuigi ma ei saanud
siiski päris kindlalt aru, kas ta ikka mängis ise või tuli klaveriheli lindilt.
Tegelikult polegi see tähtis, sest klaver sobis lavastusse väga hästi. Küll aga
ei saa ma aru, miks muusikalist kujundust nii vähe oli, kui tegemist oli
koostöölavastusega. Kuna Kivirähk kirjutas näidendi spetsiaalselt selleks
puhuks, siis oleks võinud seal näiteks Nargenfestivali orkestriga ka arvestada.
Samas Omari küün Naissaarel on piisavalt väike ja ma ei tea, kuhu see orkester
ära oleks mahutatud. Aga ma ootasin sellelt teatripaarilt natukene
muusikalisemat lavastust. Tõsi küll, draamalavastust, kuid sellist kuhu on veel
rohkem originaalmuusikat sisse peidetud.
Igatahes jäin ma sel korral etendusega väga rahule. Ja nagu ma oma
teatrikaaslase põhjal julgen öelda, siis „Isamaa pääsukesed“ on lavastus, mis
pakub teatrinaudingut nii suuremale teatrisõbrale kui ka neile, kes ehk nii
tihti teatrisse ei satu. Kahjuks on sel aastal kõik etendused välja müüdud, aga
äkki nad mängivad järgmisel suvel ka seda lavastust, sest see on küll selline
lavastus, mida minu meelest võiks iga eestlane näha. Vähemalt need eestlased,
kes tahaksid iseenda üle naerda. Või siis teiste üle ja teadupärast on ju
eestlase parim söök teine eestlane. Seega võiks see lavastus küll absoluutselt
igale eestlasele mokka mööda olla.
Lõpetuseks suur kummardus ja tänu kogu Eesti Draamateatri ja
Nargenfestivali perele, kes antud lavastusega seotud on. Tänu Teile on mul
esimest korda peale teatrit tunne, et see ime, mis toimus ei olnud reaalsus,
vaid hoopis unenägu. See on midagi hoopis teistsugust, samas tahaks ma seda
tunnet veel ja veel kogeda. Ja muidugi, aitäh, Andrus Kivirähk, kes sellele teatrimaagiale
sõnad lõi.
Autor: Andrus Kivirähk
Lavastaja: Priit
Pedajas
Kunstnik: Pille
Jänes
Muusikaline kujundus: Tõnu Kaljuste ja Tõnis Kõrvits
Mängisid:
Ülle Kaljuste – Pilvi
Marta Laan – Merike
Viire Valdma – Helgi
Maria Klenskaja – Sveta
Ester Pajusoo – Anu
Teele Pärn – Birgit
Tiit Sukk – Valdek
Christopher Rajaveer – Jaagup
Tõnu Oja – Otu
Taavi Teplenkov – Toivo
Tõnu Kark – Kaarel
Mäger
Karmo Nigula – Jass
Rohkem infot lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri
kodulehelt SIIN.
* – Postituse
päisepilt on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt.
0 kommentaari:
Postita kommentaar