Sajandi lugu: Isamaa pääsukesed

9.augustil 2018 Omari küünis Naissaarel

Üle pika aja ootasin ma sel korral teatrisse minekut kannatamatult. Kui nägin, et Eesti Draamateater koos Nargenfestivaliga hakkavad lavastama näidendit nimega „Isamaa pääsukesed“, ütles mu sisetunne kohe, et sellest tuleb hea lavastus. Üldiselt kui Andrus Kivirähk kirjutab näidendi ja Priit Pedajas lavastab, siis minu meelest ei saagi sealt midagi halba tulla. Vähemalt minu arvates. Ja mis seal salata, kui on võimalus lavastust Naissaarel vaadata, siis see teeb kogu asja veelgi erilisemaks.

Võib-olla mõne inimese jaoks on kogu see mööda Eestit ringi reisimine ja väikestel saartel teatris käimine väga tavaline. Mul oli küll järgmisel päeval tunne, et kas kogu Naissaarel käimine ja „Isamaa pääsukeste“ vaatamine oli ikka päris või toimus kõik unes. Rohkem tundus see unenäona. Ägeda unenäona. Ja tegelikult oligi emotsioon see, mille pärast ma olin valmis kallimad teatripiletid ostma ja Keila kultuurikeskuse asemel Naissaarele teatrisse minema. Seda enam, et minu ainsaks mureks oli õigeks ajaks Lennusadamasse jõuda ja sealt edasine oli juba korraldajate poolt ära organiseeritud. Umbes tund aega kestnud meresõit aurikul Katharina, edasi transport veoauto kastis sadamast Omari küüni ja peale etendust samade masinatega tagasi mandrile. Lisaks jäi enne etendust veel veidi aega ka Naissaarega tutvuda. Igati ideaalne, esmakohtumiseks Naissaarega. Võib öelda, et kindlasti ei jää see kohtumine Naissaarega minu viimaseks. Ja kõik saarega ja sinna kohale jõudmisega seotud emotsioonid mängivad olulist rolli ka etenduse tõlgendamisel.

Tulen nüüd siiski tagasi lavastuse juurde. Need, kes on lavastust näinud või planeerivad seda alles vaatama minna, on ilmselt kursis, millega täpsemalt tegemist on. Teistele võin väikese lühiülevaate teha. Tegemist on teatrisarja „Sajandi lugu“ kuuluva Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali ühislavastusega, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks ja mis käsitleb 2010.ndaid aastaid. Lavastus käsitleb ühe väikese maakoha näiteringi „Virmaline“ tegevust, kui näitering otsustab Eesti Vabariigi sünnipäevaks välja tuua Vabadussõjast rääkiva muusikali. Nii nagu igal pool väikestes kogukondades, on siin just naised need, kelle najal kogu kohalik elu püsti püsib ja nii peavad ka sel korral naised ohjad haarama. See tähendab aga seda, et nii keskealised kui ka juba pensionieas naised peavad hakkama muusikalis mängima Vabadussõtta läinud noori koolipoisse. Lisaks tuleb neil samal ajal ka oma isikliku eluga toime tulla. Ja maal pole kellelgi lihtne elada. Kelle poeg on joodik, kes elab üksinda oma kurba pensionäri elu, kellel pole mehega millestki rääkida jne. Lisaks on maal kogu muu elu hääbumas.

Mu teatrikaaslasele oli alguses päris hirmutav see, et etendus kestab koos vaheajaga 2 tundi ja 50 minutit. Mind see tegelikult ei kõigutanud üldse. Ja tegelikult läks see aeg (kusjuures vaheaeg oli 20 minutit) nii kiiresti mööda, et mina oleksin võinud vabalt ka 3 tundi ja 50 minutit etendust vaadata ja ma olen kindel, et ka minu teatrikaaslane oleks selle 3 tundi ja 50 minutit ilma nurinata ära vaadanud. Lihtsalt kogu lavastus on minu meelest nii hästi üles ehitatud, et seal ei saanud igav hakata. Seega, kui keegi veidi muretseb selle pikkuse pärast, siis võin etteruttavalt öelda, et lavastus on lii lõbus ja kaasahaarav, et vaheajal on kahju saalist väljuda ja ka etenduse lõpus tahaks muudkui veel ja veel kogu seda lugu edasi jälgida.

Kõik, nii mehed kui naised, leiavad kindlasti laval olevates tegelaskujudes kas nii enda või mõne oma sugulase/tuttava/töökaaslase identse koopia. Mina ja mu teatrikaaslane suutsime vähemalt iga tegelaskuju kohta oma elust mõne näite tuua. Ja eks nii mõnegi tegelase maailmavaatest saab enda maailmavaate ära tunda. Ja eks see teeb ikka rahvale nalja, kui sa näed mõnes tegelaskujus oma tuttavat ja nii see publik aina naeris ja naeris. Vahel tulid tegelaste repliikide peale vaheaplausid ja braavo hüüded ka lisaks. Mis seal salata, isegi mina plaksutasin ühel korral keset etendust ja tahtmine oli juba keset etendust püsti tõusta ja oma tunnustust avaldada. Kui ma ei eksi, siis see oli peale esimest laulu, sest see laul tundus lihtsalt piisavalt üllatuslik ja võimas. Hiljem ma juba teadsin, et need laulud on toredad ja teises vaatuses laulud enam mulle nii ekstaatiliselt ei mõjunud.

Kindlasti poleks lavastus ilma nende näitlejateta olnud pooltki nii huvitav kui ta seda hetkel oli. Lisaks olen ma üsna kindel, et Andrus Kivirähk pidas näidendit kirjutades konkreetseid näitlejaid silmas. Vähemalt mulle tundus, et nii mõnedki repliigid oleksid nagu näitlejate endi elust välja võetud. Aga samas võis see lihtsalt minu elava fantaasia vili olla. Tegelikult pole vahet, kas pidas Kivirähk konkreetseid näitlejaid oma tegelaste jaoks silmas või mitte, aga fakt on see, et kõik sobisid oma rollidesse suurepäraselt. Ma veendusin järjekordselt, et Eesti Draamateatris on kõik superhead näitlejad. Sel korral muidugi jäid naised rohkem silma, sest nende käes olid kandvad rollid. Kui ma nüüd oma varasemate Priit Pedajase lavastatud näidendite kogemuse peale mõtlen, siis on ka seal valdavalt naised säranud. Eelkõige tulevad mul meelde „Augustikuu“ ja „Aiamajas“.

See on täpselt see, mille kohta mu onunaine ütleb: „Oi mulle need Draamateatri mutid meeldivad. Nad on nii kihvtid.“ Ja see „mutid“ pole üldse halvustav. Aga nad ongi vinged. Ma tahaks sel korral neid kõiki kiita – Ülle Kaljuste, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Ester Pajusoo, Marta Laan ja lisaks Teele Pärn, tegid kõik S-U-U-R-E-P-Ä-R-A-S-E-D rollid. Võib-olla teistest natukene enam tõusis esile kultuurimaja perenaist Merikest mänginud Marta Laan. Nagu ma ütlesin, siis olid kõik naised väga head ja Marta meeldis mulle grammi võrra rohkem ainult seepärast, et ma polnud teda varem sellises rollis näinud. Enamasti olen ma teda näinud ikkagi ainult noori tütarlapsi kehastamas ja nii oli seekordne keskealise naise roll minu jaoks üllatus. Samas ei jäänud Marta oma mänguga mitte grammigi teistele naistele alla ja oli Ülle Kaljustele, Ester Pajusoole, Viire Valdmale ja Maria Klenskajale võrdne keskealine naine. Võiks isegi öelda, et kõik naised mängisid oma tuntud headuses, aga veelgi paremini.

Meeste rollid jäid sel korral naistele alla, sest neid ei lastud väga lavale. Kõige rohkem sai „lavaaega“ Christopher Rajaveeri kehastatud arvutisõltlane Jaagup. Kuigi Jaagup ütles kogu lavastuse jooksul ainult mõned üksikud sõnad, oli tema kehakeel ja üldine hoiak see, mis tema karakteri elama panid. Ja ma olen kindel, et selliseid noori mehi on iga teatrikülastaja näinud. Nii nagu nad on näinud ka Tiit Suka kehastatud joodikut, Taavi Teplenkovi kehastatud töömeest, Tõnu Oja kehastatud riigikorra vihkajat, Karmo Nigula kehastatud Soome ehitajat ja Tõnu Kargu kehastatud omakasupüüdlikku vallavanemat. Seega mehed tegid küll lühikesed kui see-eest otse naelapea pihta tabavad rollid. Nii nagu naistegi puhul, tegid ka kõik mehed head rollid, aga kuna neid lasti võrdlemisi vähe lavale, siis sel korral olid nemad ainult kõrvaltegelased ja kogu õhtu staarid olid ikkagi naised.

Kogu etenduse peale oskan ma ainult mõned üksikud stseenid välja tuua, mis mulle eriliselt meeldisid. Esiteks esimese vaatuse lõpus olnud laul, mis oli omajagu üllatav, sest mina olin arvestanud draamalavastusega. Laul andis kohe uue hingamise ja rütmi kogu lavastusele ja nii ootasin ma üsna kannatamatult mis teises vaatuses toimuma hakkab. Teises vaatuses oli mingi hetk laule nii palju, et kohati oleksin ma lauludest juba pausi tahtnud. Aga siis tuli Tõnu Kark, lehvitas laval sinimustvalget lippu ja laulis ja mul tekkis saalis ehtsa vaba eestlase tunne. Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada, vaid seda peab ise kogema. Üheaegselt nii vabastavalt kui hingematvalt mõjus see stseen. Peale etenduse lõppu kuulsin nii mõneltki teatrikülastajalt selle sama stseeni kohta kiidusõnu. See, et need kaks stseeni mulle meeldisid, ei tähenda, et ülejäänud lavastus mulle meeldinud poleks. Otse vastupidi. Kogu lavastus oli väga hea ja ühtne tervik ja need kaks eraldi välja toodud stseeni olid teistest veidi erilisemad.

Midagi sellist, mis mulle ei meeldinud, ei oskagi ma sel korral välja tuua. Alguses ei saanud ma küll aru, mida teised inimesed saalis naeravad. No ei suutnud lihtsalt mina midagi nii naljakat seal laval leida. Kuni ühel hetkel hakkasin ma naerma ühe mehe naermise peale ja siis oli ka mul naeru raske pidama saada. Mingi aeg hakkasid kõik tegelaskujud nii tuttavatena näima, et meenusid kohe enda sugulased/tuttavad, kes oma samasuguste hoiakute või maneeridega ja see tegi nalja. Teises vaatuses hakkasid kõige rohkem nalja tegema sõnamängud või siis naiste püüd oma Vabadussõja muusikalis noori poisse kehastada. Ikka on naljakas küll, kui Maria Klenskaja ilmub lavale vuntsidega ja üritab poisi moodi rääkida. Või siis Ester Pajusoo ja Viire Valdma. See on jälle see, mida ei saa kirjeldada inimesele, kes pole seda situatsiooni ise näinud. Ma tean, et ma ei suuda seda emotsiooni ja tunnet õigesti edasi anda, kuid kogu see õhkkond mis seal saarel enne ja pärast ning ka etenduse ajal valitses, on täiesti omamoodi ja seda ongi raske sõnades edasi anda.

Lisaks lavastajale ja näitlejatele on ka kunstnikud hea töö ära teinud. Ma kujutan ette, et tegelaskujud poleks ilma oma äärmiselt tabavate kostüümideta pooltki nii meeldejäävad olnud. Olgugi, et tegevus toimus viimase aastakümne jooksul, siis tegelaskujude riided olid pigem sellised, mis viitasid mõnele kaugemale ajale. Aga eks väiksemates kohtades ei käigi elanikud viimase kiirmoe järgi riides. Ja kindlasti ongi mõnes väikeses rahvamajas kombeks ruumi sisenedes välisjalanõud toasusside vastu vahetada. Kuna kogu lavastuse sisu toimus kohalikus kultuurimajas, siis lavakujundus koosnes sel korral mitmest toolist ja ühte nurka püstitatud wc-st mis siis pidevalt katki oli. See on täpselt see koht, kus saab öelda, et lihtsuses peitub võlu.

Kui natukene siiski millegi kallal norida, siis ma noriksin sel korral muusika kallal. Lavastuses lauldakse ja näitlejatega on selles osas suurt tööd tehtud. Kõik laulsid väga hästi ja ühtegi ebakõla minu ebamusikaalne kõrv ei tabanud. Mulle meeldis ka Ülle Kaljuste klaverimäng, kuigi ma ei saanud siiski päris kindlalt aru, kas ta ikka mängis ise või tuli klaveriheli lindilt. Tegelikult polegi see tähtis, sest klaver sobis lavastusse väga hästi. Küll aga ei saa ma aru, miks muusikalist kujundust nii vähe oli, kui tegemist oli koostöölavastusega. Kuna Kivirähk kirjutas näidendi spetsiaalselt selleks puhuks, siis oleks võinud seal näiteks Nargenfestivali orkestriga ka arvestada. Samas Omari küün Naissaarel on piisavalt väike ja ma ei tea, kuhu see orkester ära oleks mahutatud. Aga ma ootasin sellelt teatripaarilt natukene muusikalisemat lavastust. Tõsi küll, draamalavastust, kuid sellist kuhu on veel rohkem originaalmuusikat sisse peidetud.

Igatahes jäin ma sel korral etendusega väga rahule. Ja nagu ma oma teatrikaaslase põhjal julgen öelda, siis „Isamaa pääsukesed“ on lavastus, mis pakub teatrinaudingut nii suuremale teatrisõbrale kui ka neile, kes ehk nii tihti teatrisse ei satu. Kahjuks on sel aastal kõik etendused välja müüdud, aga äkki nad mängivad järgmisel suvel ka seda lavastust, sest see on küll selline lavastus, mida minu meelest võiks iga eestlane näha. Vähemalt need eestlased, kes tahaksid iseenda üle naerda. Või siis teiste üle ja teadupärast on ju eestlase parim söök teine eestlane. Seega võiks see lavastus küll absoluutselt igale eestlasele mokka mööda olla.

Lõpetuseks suur kummardus ja tänu kogu Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali perele, kes antud lavastusega seotud on. Tänu Teile on mul esimest korda peale teatrit tunne, et see ime, mis toimus ei olnud reaalsus, vaid hoopis unenägu. See on midagi hoopis teistsugust, samas tahaks ma seda tunnet veel ja veel kogeda. Ja muidugi, aitäh, Andrus Kivirähk, kes sellele teatrimaagiale sõnad lõi.

Autor: Andrus Kivirähk

Lavastaja: Priit Pedajas

Kunstnik: Pille Jänes

Muusikaline kujundus: Tõnu Kaljuste ja Tõnis Kõrvits

Mängisid:

Ülle Kaljuste – Pilvi

Marta Laan – Merike

Viire Valdma – Helgi

Maria Klenskaja – Sveta

Ester Pajusoo – Anu

Teele Pärn – Birgit

Tiit Sukk – Valdek

Christopher Rajaveer – Jaagup

Tõnu Oja – Otu

Taavi Teplenkov – Toivo

Tõnu Kark – Kaarel Mäger

Karmo Nigula – Jass

Rohkem infot lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN.

* – Postituse päisepilt on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt.

Loe edasi

SAJANDI LUGU: Hipide revolutsioon

26. aprill 2018 Ugala suures saalis

Seda mõtet pole mul kunagi olnud, et teatrisarja „Sajandi lugu“ kõik lavastused ära vaadata. Kuigi kohe kui ma selle lause kirja olin pannud, hakkasin täpselt vastupidiselt mõtlema. Hea moodus saada ülevaade Eesti Vabariigi ajaloost ja ühtlasi teatris käia. Teatrisarja kuulub kokku 12 erinevat aastakümmet ja kokku 13 erinevat lavastust, sest Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Ühendus tegid oma aastakümne kohta kumbki eraldi lavastuse. Jutud räägivad, et septembris on Draama 2018 festivali raames võimalik kõik 13 lavastust ära vaadata. Ja ma hetkel juba mõtlen selle teatrimaratoni peale. Käesoleva hetke seisuga peaksin ära vaatama kindlasti 10 lavastust, sest kahte olen näinud ja kindlasti plaanin ühte eelseisvat lavastust vaatama minna. Aga kes teab, septembriks võib kõik veel muutuda.

Ugala ja MTÜ R.A.A.A.M.-i  koostööks said 1970-ndad. Mina sellest ajastust ei tea midagi. Ometigi on mind hipide teema alati huvitanud ja nii ma eelkõige pealkirja järgi teatripileti muretsesingi. Peale esietendust lugesin siit-sealt arvamusi lavastuse kohta ja minu huvi aina kasvas. Kuni ma nüüd peaaegu kaks kuud peale esietendust jõudsin teatrisse „Hipide revolutsiooni“ vaatama. Hoolimata sellest, et ma olin mõned kuud tagasi lavastuse kohta mitmeid arvamusi lugenud, puudusid mul endal igasugused ootused. Peale selle, et tegemist oleks hea lavastusega, mis mulle meeldiks (sest seda eeldan ma igalt lavastuselt, mida ma vaatama lähen).

Seega ootasin huviga, mis saama hakkab. Väga kodune oli laval näha ehtsat Nõukogude aegset mööblit, mida mina olen ainult oma vanavanemate juures näinud. Korraks tekkis mul isegi lootus, et äkki õnnestub näha lugu idüllilisest klišeelikust Nõukogude perekonna elust. Eelkõige salajasest jõulude või siis nääriõhtu tähistamisest, sest toas oli ka kuusk olemas. Esimene stseen, kus saabusid külalised, lasi mu ideel edasi areneda ja nii ma tegelikult lootsingi, et kohe läheb nääripidu lahti. Kuigi see pikk sõnadeta stseen mulle ei meeldinud, millega lavatus algab. Ma olen ikka sõnade inimene ja šampuse pudeli avamist, suitsetamist, vinüülplaadi mängima panekut jne oli ilma tekstita äärmiselt igav vaadata.

Kui ma oleksin teadnud, mis edasi tuleb, siis ma oleksin ehk seda igavat ilma sõnadeta tegevust edasi vaadanud. Mitte, et edasine oleks halb olnud, kuid minu jaoks läks edasine tegevus väga kaootiliseks ja kohati oli mul laval toimuvat raske jälgida. Sellel sõnadeta stseenil oli vähemalt mõte. Tulevad külalised, kaetakse laud, avatakse šampus ja pannakse vinüülplaat mängima. Laval toimuvat oli minu jaoks seepärast raske jälgida, et igas lavanurgas ja vahel ka publiku hulgas, toimus korraga nii palju ja ma tahtsin kõike korraga jälgida. Lisaks sellele, et midagi kogu aeg toimus, olid vahepeal ka käsitletud teemad minu jaoks ebahuvitavad. Eelkõige kogu yogi ja grišha ning vaimsete praktikatega seonduvad teemad. Kui inimene nendesse ei usu, siis pole midagi teha ja kuna ma sellest teemast väga midagi ei tea, siis oli mul sellest jutust ka raskem aru saada. Lühidalt kokku võttes mulle lavastus tervikuna ei meeldinud just kaootilisuse ja liigse segasuse tõttu. Küll aga meeldisid mulle mitmed erinevad stseenid, mille eest olen ma valmis boonuspunkte andma. Tegelikult ma vist isegi julgen väita, et need päris mitu huvitavat stseeni tasuvad selle kolm tundi teatris istumist ära.

Kõige suuremad boonuspunktid tulevad Ringo Ramuli kehastatud Silma eest. Eriti selle stseeni eest, kus Silm esimest korda rahva ette ilmub. Ja see tants, mida ta sel hetkel esitas oli minu üks tipphetkedest selle kolme tunni jooksul. Mulle tundub, et ma pean Ringo Ramulil rohkem silma peal hoidma, tundub, et temast võib minu lemmiknäitleja Ugalas saada. Tarvo Vridolini kehastatud munga hare-griša laul oli väga ilus ja see oleks võinud pikemalt kesta. Üks tipphetk olid Kalle ema (Kiiri Tamm) ja isa (Andres Tabun) saabumine. Nende ratastel saabumine oli küll parajalt utoopiline kuid samas oli selles pedaalide sõtkumises teatud rahuldust pakkuv sümmeetria. Ja sellest laulmisest ma parem ei räägi. Ma pole küll Ugala näitlejatega väga kursis, aga see et Kiiri Tamm ja Andres Tabun niimoodi laulda oskavad, oli suur üllatus. Eriti Kiiri Tamme kõrgustesse ulatuvad noodid (mis polnud küll kõige puhtamad), mis andsid peaaegu ooperiprimadonna hääleulatuse välja. Mul oli ainult sellest kahju, et kui ema ja isa koos laulsid, siis ei saanud ma sõnadest väga hästi aru. Muidu oleksingi ma võinud seda stseeni nautima jääda. Omamoodi varjatud huumoriga muusikal. Humoorikas oli just see kuidas ema tuli jalgrattal ja ratta taga oli külmkapp. Mina tõlgendasin seda nii, et ema võtab külmkapi endaga igale poole kaasa ja süüa saab ainult siis kui ema külmkapiga tuleb. Sageli on ju lastel see probleem, et ise ei osata endale süüa teha või ei taheta endale süüa teha. Nii jääbki sageli mulje nagu emadel oleks külmkapid kogu aeg tööl või kus iganes kaasas, et lapsed peavad kodus näljas olema. Seepärast oli veelgi koomilisem see, et isa istus jalgratta taga olevas tugitoolis ja Silm sõidutas teda. Kes siis ei teaks seda klišeed, et mehed istuvad diivanil ja vaatavad telerit sel ajal kui naised neile kõik ette-taha ära teevad. Stseeni tegi veel kõnekaks see, et isa ja ema olid suured ülemused ja nii jälgis Silm neid kogu aeg. Konkreetselt istuski Silm tugitoolis milles ta isa kohale sõidutas ja jälgis kas vanematel õnnestub poeg Moskvasse ülikooli saata, või läheb poeg teiste hipidega Nõukogude Liitu hävitama.

Silm oli ilmselt ka KGB, kes jälgis varjatud või mitte nii varjatud moel seda, mis Liidus toimus. Sellele viitas etenduse lõpus olnud lavakujundus, mis kujutas väljakut, kuid mille mustrist oli võimalik silma motiiv välja lugeda. Mulle jäi mulje, et tegemist oli Kremli väljakuga ja nii jäigi mulje, et Kreml jälgib kõike. Eks neid motiive võis lavastuses veel olla, kuid kuna mina pole sel ajal elanud ja Nõukogude Liiduga puudub mul igasugune kokkupuude, siis ei osanud ma neid seoseid ja viiteid lavastusest üles leida. Küll aga võib nii mitmedki lavastuses käsitletud teemad tänapäeva üle kanda. Näiteks noorte miilitsaga pahuksisse minek, hullumajja minek sõjaväe asemel, soov võimu kukutada, soovimatu rasedus, vanemate ootused lastele, iseseisvad naised ja mis peamine, narkootikumid.

See on nüüd see koht, kus ma saan tunnistada, et ma pole kordagi ühtegi narkootikumi ega muud alkoholist kangemat kraami tarvitanud. Seega ma ei tea mis tunne on pilves olla. Võib-olla see on ka üks põhjuseid miks lavastus mind tervikuna ei kõnetanud. Lavastus oli narkouimas hipide erinevate mälupiltidena üles ehitatud. Kord olid nad kusagil Tiibeti mungakloostris, järgmisel hetkel kohtusid Ukraina hipidega, et mingisugusele festivalile minna, siis olid kusagil Tallinna lasteaias, siis mingisugusel väljakul (Kremli esisel väljakul?) jne. Ma saan aru, et narkootiliste ainete mõju all olles võivadki kohad nii kiiresti vahelduda, kuid täiesti kaines olekus teatrisaalis seda jälgida oli minu jaoks väga keeruline. Kindlasti aitas mõistmatusele kaasa ka see, et ma pole ise sellist "joovet" kogenud. Ma muidugi ei arva, et kõik teised saalis viibijad on kunagi midagi tarvitanud ja seepärast neile tundus asi loogilisem, kui mulle. Aga suurem enamus publikust olid minust vanemad ja ilmselt neil on omad mälestused ja arusaamad sellest ajaperioodist, mis aitasid paremini nähtut mõista. Nende jaoks võis kogu see olukord (võimuga võitlemine, Biitlite muusika jne) lausa nostalgilisena mõjuda. Seega mind häiris see seosetu tegevus üsna palju. Samas ei saa ma öelda, et nähtu oleks nii igav olnud, et ma sündmustikele ei keskendu ja absoluutselt omi mõtteid mõtlen. Siiski suutsin ma nii palju keskenduda, et kaasa mõelda. Kuigi see oli väga raske ja mul ei tekkinud kordagi seda tunnet, et ma olen osa laval toimuvast. Ma olin ilmselgelt liiga kaines olekus. Samas minu kõrval istuvad noored (umbes põhikooli lõpetajad või äärmisel juhul gümnasistid) naersid päris mitmel korral kõvasti ja neile paistis laval toimuv naljakana.

Nagu ma juba eespool kirjutasin, siis mulle meeldisid ainult üksikud stseenid. Lisaks Kalle kodu stseenile ja Silma tantsule meeldisid mulle kõik muusikalised vahepalad. Mikrofonid tekitasid mõnusa kaja. Mitmel korral leidsin end mõttelt, et Ugala suures saalis oleks päris huvitav kontserti kuulata. Huvitav oli see, et kui laulud kajasid mõnusalt müstiliselt ja kaasakutsuvalt, siis kohati tavaline tekst (mida anti ilma mikrofonideta) jäi nõrgaks ja ma pole kindel, kas inimesed viimastes ridades ka kuulsid mida laval räägiti. Veel meeldis mulle Andres Tabuni kehastatud kloostri eestseisja oma kahe näoga. Ülle koju tuleku stseen oli ka huvitav. Eriti meeldis mulle see kuida ühest kapist tuli väga üllatuslike kohtade pealt esiemad välja ja kes väga sünkroonselt sibulat hakkisid. Üleüldse tundub mulle, et kõige rohkem meeldisid mulle käesolevas lavastuses just koomilised elemendid (Silm, kahe näoga kloostri eestseisja) ja sünkroonsed liigutused (sibula hakkimine, jalgratastega sõitmine, ravimi nimede ütlemine). Need olid kuidagi teistsuguse energiaga ja rütmilisemad. Sellises vaimus oleks võinud kogu lavastus kulgeda. Samuti oli teatud rütm Martini (Ringo Ramul) ja miilitsa (Tarvo Vridolin) võitlusstseenides. Samas võis see huvitav olla ainuüksi seepärast, et ma nägin nii lähedalt lavavõitlust (istusin teise rea keskel ja võitlus toimus sisuliselt otse minu silme ees). Lavakujundus meeldis mulle ka. Eriti mööbli osa. Kuidas publikule näidati audentseid nõukogudeaegseid kappe, kuid millest aeg-ajalt igasuguseid huvitavaid tegelasi välja tuli. Ainult see tänapäevane kunstkuusk jäi minu silma kriipima. Kuigi ma saan suurepäraselt aru, et teatris päris kuuske kasutada pole väga mõistlik.

Kuna ma Ugala näitlejatega väga kursis pole, siis on neid laval huvitav vaadata. Siiski tooksin sel korral eraldi välja Andres Tabuni, keda ma siiani olen näinud veidi kummalisi vanamehi mängimas, kuid kelle seekordsed rollid olid hoopis teisest puust. Eriti meeldis mulle tema kehastatud Kalle isa. Ja muidugi Luule Komissarov, kellel sel korral küll suurt rolli ei olnud, aga kes nägi oma kahe väikese kelmika patsiga hullumaja patsiendina väga äge välja (see küll pole näitlejaanne, vaid pigem kunstilise meeskonna töö, aga siiski). Ahjaa, hullumaja stseen meeldis mulle ka. Sest ma ise töötan haiglas ja mulle meeldivad alati meditsiiniga seotud stseenid. Ning selle stseeni puhul ka see, et kuigi tegemist oli 70ndatega, siis paljudes haiglates jagatakse ka tänapäeval just täpselt niimoodi ravimeid. Et õde seisab ravimitega ühes kohas ja siis kõik patsiendid tulevad rivis õe juurde, võtavad tema silme all rohud sisse ja siis näitavad, kas suu on tühi.

Kogu eelneva pika jutu kokkuvõtteks (ja osaliselt enese kordamiseks) pean tõdema, et ootasin lavastuselt veidi rohkem. Lavastus kui tervik jäi minu jaoks kaootiliseks. Liiga palju erinevas stiilis sündmusi (90ndad, 70ndad, hullumaja, mungad, maadluskostüümis võitlemine) mille vahel oli jooksvalt raske seoseid leida ja mõnes kohas oli mul raske aju eelmiselt sündmuselt järgmisele ümber lülitada. Küll aga võib päris paljude stseenidega eraldiseisvalt rahule jääda ja just nende stseenide pärast ei kahetse ma teatrisse minekut. Küll aga oleks mulle meeldinud kui need eraldiseisvalt meeldinud stseenid oleksid mulle meeldinud osana terviklahendusest. Siiski on mul hea meel, et lavastuse lõpus selgus, et on aasta 1990 ja kõik eelnevalt nähtu oli nende meenutus oma narkootiliste ainete tarvitamise hallutsinatsioonidest. Vähemalt oli kogu sellel kaootilisel sündmustikul mingi piiritlev raamistik, mis kogu laval toimunud hullumeelsuse ära põhjendas. Küll aga jäi minu jaoks siiski arusaamatuks, et mis puhul kunagised noorusaja sõbrad nüüd aastakümneid hiljem kokku said. Vaevalt et lihtsalt oma nooruspõlve mälestuste meenutamiseks.

Kindlasti on "Hipide revolutsioon" hea nostalgia nendele, kes on ise 70ndatel noored olnud ja ehk unistanud Nõukogude Liidu lagundamisest. Või siis nendele praegustele noortele, kes tahavad käesolevalt süsteemi vastu mässata õpetuseks mida teha või mida mitte teha.

Autor: Mihhail Durnenkov

Lavastaja: Juri Kvjatkovski

Kunstnik: Ksenia Peretruhhina

Kostüümikunstnik: Aleksei Lobanov

Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov ja Juri Kvjatkovski

Koreograaf: Olga Privis

Valguskujundus: Rene Liivamägi ja Juri Kvjatkovski

Videokunstnik: Katre Sulane

Mängisid:

Ott Aardam – Lennon

Janek Vadi – Arlekiin

Rait Õunapuu – Kalle-Krišna

Klaudia Tiitsmaa – Ülle

Marika Palm – Anu

Vallo Kirs – Aivar

Andres Tabun – Kloostri eestseisja; Hipi; Miilits; Kalle isa; Hullumaja patsient

Tarvo Vridolin – Munk; Hipi; Miilits; Hullumaja patsient

Ringo Ramul – Hipi; Martin; Silm

Kiiri Tamm – Kalle ema; Hullumaja patsient

Kata-Riina Luide – Hullumaja patsient; Taina; Ülle vanaema

Adeele Sepp – Psühhoterapeut; Sirena; Ülle ema

Vilma Luik – Psühhoterapeut; Ülle vanavanaema

Luule Komissarov – Hullumaja patsient; Ülle vanavanavanaema

Elari Ennok – Muusik

Martin Niklus – Hipi; Vale-Lennon

Sergei Teppan – Munk; Hipi

Siim Villem Vester – Munk; Hipi

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Ugala teatri koduleheküljelt SIIN

* - Postituse päisepilt on pärit Ugala koduleheküljelt ja selle autoriks on Gabriela Liivmägi.

** - Postitus sündis koostöös Ugala teatriga, kes mulle tasuta pileti etendusele võimaldas.

Loe edasi

SAJANDI LUGU: Rännakud. Maarjamaa laulud

29.septembril Vanemuise väikeses majas

Pilt pärit Vanemuise teatri kodulehelt

Aastal 2014 kuulutas Eesti Etendusasutuste Liit, et nemad teevad Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks kingituseks teatrisarja „Sajandi lugu“. Ma hakkasin juba siis seda juubeliaastat ootama, sest esiteks tundus huvitav kuidas pealt näha nii eriilmelised teatrid (näiteks kooslus Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Ühendus) ühise lavastuse loovad. Teiseks on teatrisarja idee tutvustada Eesti ajalugu läbi selle saja aasta ja mulle on alati meeldinud Eesti ajalooga tutvuda nii teatri kui raamatute vahendusel. Seega tõotas huvitav projekt tulla. Korraks oli idee kõik lavastused ära vaadata, et siis kogu ajaloost täielik ülevaade saada, kuid selles olen ma juba ebaõnnestunud.

Nimelt on teatrisarja esimene ühislavastus juba esietendunud (Teater NO99 lavastus „Revolutsioon“ esietendus augustis) ja ma pole seda näinud. Septembrisse oli määratud Teater Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Ühenduse (edaspidi kasutan lühendit STÜ) ühislavastuse esietendus. Vanemuine ja STÜ otsustasid aga ühise pealkirja „Rännakud“ all lavale tuua kaks erinevat lavastust – kumbki teater oma nägemuse 1920.-1930. aastatest. Rohkem infot teatrisarja „Sajandi lugu“ ja selle raames toimuvate lavastuste kohta leiab SIIT. Septembri alguses esietendus STÜ lavastus „Rännakud. Tõotatud maa“ ja 29.septembriks oli planeeritud Vanemuise „Rännakud. Maarjamaa laulud“ esietendus.

Vanemuise hooaja avaüritusel tutvustati ka teatrisarjale pühendatud lavastust „Rännakud. Maarjamaa laulud“ ja seal ei tekkinud mul mingit erilist emotsiooni lavastusega seoses. Juhuste kokkulangemise tõttu sain aga 29.septembri töölt vabaks ja mõtlesin, et kui pileteid on pakkuda ja mul on vaba õhtu ning EV 100 projekti raames tehtav lavastus toimub praktiliselt minu tagahoovis, siis oleks patt teatrisse minemata jätta. Tegelikult toimus samal päeval Sadamateatris ka STÜ versiooni etendus. Ma korraks isegi mõtlesin, et külastaks mõlemat etendust ja vaataks siis terviklikult etenduse ära. Siiski viimasel minutil otsustasin ainult Vanemuise lavastusele pileti osta ja mõtlesin, et kui Vanemuise nägemus peaks tekitama isu teist nägemust ka näha, siis on võimalus järgmisel päeval STÜ nägemust vaatama minna. Etteruttavalt võin ära öelda, et STÜ nägemust ma peale Vanemuise nägemust näha ei taha. Aga miks, sellest saate aru edasi lugedes.

Kui nüüd aga etenduse juurde tulla, siis Vanemuise kodulehelt sisututvustust lugedes jäi mulle mulje, et põhirõhk on eesti keele tekkimisel. Ma olin üsna kindel, et laval saab näha nö klassikalist etendust, kus pidevalt midagi toimub. Et tulebki mees nimega Johannes Voldemar Veski ja hakkab siis eestlastele foneetikast rääkima ja seda õiget ja korrektset eesti keelt looma. Tegelikkuses rääkis lavastus keelest ja sellest kuidas saab keelt erinevalt mõista. Näiteks kuidas saab ühel sõnal olla mitu erinevat tähendust või miks me tähistame näiteks sõnaga „ema“ just ema? See osa mulle meeletult meeldis, sest need mõtted on ka minul pidevalt peas olnud. Just see osa, et kuidas me teame et puu on just puu ja mitte põõsas. Miks anti neile sellised nimed. Samas sain etendusest endale veel palju uut mõtlemisainet keele teemal juurde. Ma julgeks isegi öelda, et lavastus ei kujuta mitte niivõrd eesti keele kujunemist, kui pigem laiemat filosofeerimist eesti keele üle. Lisaks aitab lavastus mõista kui oluline on tegelikult meile oma keele omamine ja säilitamine.

Selleks, et keele tekkimisest aimu saada tulevad esmalt lavale kaks meest, kes annavad mõista, et üks nendest (keda hakatakse paljutähenduslikult Veskiks kutsuma) tuleb eestlaste vaikimist lõpetama ja annab neile keele, teist meest nimetatakse kavalehel meheks, kes pole kaotanud usku jumalasse. Seejärel mehed lahkuvad lavalt ja ükshaaval hakkavad lavale tulema näitlejad. Esimesena tulevad Külliki Saldre ja Jaanus Tepomees, kes kehastavad ema ja poega. Ema vaikib, poeg räägib ja räägib pikalt sellest, kuidas emadel on oma keel – emakeel ja et emad sageli vaikivad. Veel räägib poeg sellest kui suur jõud on sõnal. Ja ema ikka vaikib. Ema vaikib ka siis, kui ta koos pojaga lavalt lahkub ja lavale tuleb Marika Barabanštšikova, kes räägib armastusest. Kuidas ühed ja samad sõnad: „Ma armastan sind kõige rohkem maailmas“ võivad kõlada nii erinevalt ja tekitada erinevaid tundeid erinevates inimestes. Või ka samas inimeses kuid erinevatel aegadel. Seejärel tuleb lavale Merle Jääger, kes räägib oma ema keeles – võro keeles ja siis oma isamaa keeles – eesti keeles. Kui Merle Jääger lahkub, tuleb lavale Piret Laurimaa, kes hakkab jutustama pilti vanast talumajast koos põldude, metsa, järve, pilvede ja toonekure pesaga. Praeguseks on see maja ammu maha jäetud ja põlenud, kuid see pilt talumajast koos põldude, metsa, järve, pilvede ja toonekurgedega püsib. Mistõttu on oluline, et kõik detailid oleks pildil olemas ja õigete sõnadega kirjeldatud. Vahel peab naine laval pildi kirjeldust alustama otsast peale, sest ta unustab detaile. Aga midagi ei tohi unustada, sest muidu tulevik ei tunne seda pilti sellisena nagu see minevikus oli. Seejärel tuleb lavale Margus Jaanovits, kes tundis lihtsalt hästi sõnu ja teadis kuidas neid kasutada. Lõpuks tulid jälle lavale ema ja poeg ning ema ikka vaikis. Kuni lõpuks ütles üsna vaikselt miks ta vaikib. Ja läinud nad olidki. Kui ema ja poeg peale ema rääkima hakkamist lavalt lahkusid tulid lavale tantsijad. Ülejäänud lavastuse nägimegi laval ainult tantsijaid. Nagu Vanemuine lavastuse tutvustuses ütleb, siis tantsiti eesti keeles.

Kõik eelpool mainitud lood olid väga huvitavad ja neid oli nauditav vaadata. Kuid mulle oleks meeldinud, kui tegemist oleks ühtse tervikuga olnud. Kõikide tegelaste lood oleks võinud omavahel kuidagi seotud olla. Hetkel oli kõiki ühendavaks lüliks eesti keel ja sõnade olulisus, kuid erinevatel teemadel rääkimine killustas lavastust. Kui iga tegelane oleks kasvõi ühe sõna õhku paisanud, millest siis järgmine tegelane kinni haarab ja edasi räägib, siis oleks lavastus palju loogilisem ja sügavam olnud. Lisaks jäi lugu lahtiseks. Kui lavastus algab sellega, et üks mees saadab teise eestlastele keelt õpetama, siis oleks üsna loogiline, et lõpuks näidatakse ka seda, kuidas ülesanne täidetud sai. Vähemalt minu jaoks oleks see loogiline olnud, kui need kaks meest oleksid kasvõi selle sama lambipirni all lõpus jälle kokku saanud ja kasvõi ühe lausega kogu asja kokku võtnud. Võib-olla oleks see üks lause kogu lavastuse ka praegusel kujul terviklikumaks muutnud. Veelgi rohkem tekitas minu jaoks killustatust tantsijate lavale tulek. Ma ootasin kogu aeg, et millal see tantsijate vahepala läbi saab ja näitlejad taas lavale tulevad. Selgus, et näitlejad tulevad lõpus alles kummardama ja nüüd oligi tantsijate kord laval särada.

Ma ei taha tantsijate kohta ühtegi halba sõna öelda. Nad tantsisid vägagi hästi ja nii mõnelgi korral tegid üsna verdtarretama panevaid trikke. Siiski minu kogenematu silma ja meele jaoks jäi tantsijate selline kaasamine arusaamatuks. Miks oli vaja lavastust veelgi rohkem killustada, tuues esimeses pooles lavale sõnateatri ja teises pooles tantsuteatri? Minu silmis oleks tantsijate kaasamine olnud õigustatud, kui tantsijad illustreerivad näitlejate juttu, aga praegu ei suutnud ma tantsijate tantsust mitte ühtegi lugu välja lugeda. Veel vähem siis seda, et nad eesti keeles tantsisid. Kõige suurem segadus oli minu jaoks aga see, et miks Vanemuine ja STÜ siis ühtset lavastust teha ei võinud, kui Vanemuise lavastuses sisuliselt oli tantsuelement ka olemas? Seda enam, et Vanemuise lavastuses olnud koreograafia ei olnud klassikaline tants, vaid just modernne tants, mida viljeleb ka STÜ (vähemalt nii palju kui mina olen aru saanud). Oleks koreograafias olnud mõni klassikaline eesti rahvatantsu element, siis oleks ma võib-olla veel vihjest aru saanud. Hetkel jäi küll kogu tantsimine segaseks. Seda enam, et tantsijaid oli korraga laval palju ja vahel tegi igaüks eri nurgas erinevaid liigutusi ja nii oli raske neid kõiki korraga jälgida. Tegelikult on mul sellest väga kahjus, sest nagu ma ütlesin, siis tantsud olid ägedad ja kohati uskumatult hulljulgete elementidega ja ma oleksin tahtnud neid nautida. Aga ma ei saanud neid nautida, sest nad ei sobitunud minu meelest konteksti ja ma mõtlesin pidevalt, et millal nüüd need draamanäitlejad lavale tulevad ja mingit selgust toovad, et millest need tantsijad nüüdjutustasid. See on küll ainult minu arvamus, aga lavastuse draama pool ei läinud üldse selle tantsulise poolega kokku ja minu meelest rikkus see tantsijate kaasamine sellisel kujul nagu seda praegu tehti, hea lavastuse ära. Oleks siis kusagil mõni vihje selle kohta olnud, et lavastus on kahes osas: esimene osa draama ja teine tants. Või oleks siis mõista antud, et nüüd esitatakse sõnadega esitatud etenduse osa tantsides vms. Aga seda ei olnud ja nii juhtuski, et kaks eraldi seisvalt suurepärast etteastet olid üheks etteasteks kokku sobitatud vormil, mis minu meelest ei sobitunud oma vahel absoluutselt.

Ma arvan, et ainult draamanäitlejate laval olek, oleks palju sügavamalt mõjunud. Eriti kui oleks erinevate lugude vahele see üks ühendav lüli ka lisatud. See, mis näitaks ära milles need rännakud siis seisnevad. Käesolevas lavastuses pandi näitlejad lihtsalt lavale igaüks erinevat lugu jutustama ja kui päris aus olla, siis mina ei saanud eriti hästi küll aru, kuidas need jutud rännakutega seotud olid. Olgu, Piret Laurimaa ja Merle Jäägeri jutud olid küll rännakud, kuid teised? Ja kus on 1920.-1930. aastad? Minu meelest oli teatrisarja fookuseks Eesti ajaloo kajastamine ja ma olen kindel, et sel ajal toimus Eestis muud ka peale keele loomise. Oleks neid sündmusi siis kasvõi põgusalt puudutatud. Või jäi mul midagi märkamata?

Näitlejad olid kõik heas vormis ja minu meelest said oma rollidega kõik sel korral hästi hakkama. Või oli asi selles, et kõigil oli enam-vähem võrdne roll ja kuna näitlejad olid valdavalt üksinda laval, siis oli kõigil ka võimalus särada. Igatahes nii selgesõnalist ja puhta diktsiooniga lavastust, kus ma igast sõnast perfektselt aru saan, pole ma üheski teatris kaua aega näinud. Juba see oli elamus omaette. Samas lavastuse puhul, mis räägib keelest ja foneetikast oleks lausa patt kui lavastust poleks rajatud näitlejate keelelisele võimekusele.

Kindlasti aitas etendusse süveneda ka olematu lavakujundus ja detailide puudumine. Näiteks õunaga lavale jalutanud Merle Jääger tekitas täpselt sellise tunde, nagu ma kuulaksingi mõnda võro keelt rääkivat mutikest kusagil Võrumaa metsade ja orgude vahel. Samuti olen ma üsna kindel, et kõik kes saalis istusid kujutasid ette seda vana talumaja koos põldude, metsa, järve jms, millest Piret Laurimaa meile rääkis. Teinekord peitub lihtsuses kogu võlu. Eelkõige selle lihtsuse pärast oleks minu arvates võinud ka graafiline lavakujundus olemata olla. Ma küll nägin, et ema ja poja laval oleku ajal tekkis nende selja taha puu kujutis, kuid mina ei näinud sellel puul ema ja pojaga mingit seost. Oleks nad oma perest rääkinud, siis oleks veel võinud mõelda, et tegemist on nende sugupuuga. Kõige rohkem jäi mind aga häirima moonidega pildi graafika. Eriti siis kui Merle Jääger kohanimesid ette luges. Selles stseenis oleks võinud graafiliselt need kohanimed seinale kujutada. Minu jaoks siiski oli kõige efektsem moment kohe etenduse alguses, kui saal ja lava olid pimedad ja siis läks üks pirn laval põlema. Pirnivalgusesse ilmusid kaks meest. Minu meelest oli selles stseenis piisavalt emotsiooni, müstikat, draamat kui ka naeru. Muusikalise kujunduse osas oli kavalehel välja toodud, et on kasutatud Vanemuise ooperilauljate Simo Breede, Karmen Puisi ja Pirjo Jonase vokaali. Ma pole nüüd kindel, kas ma ei süvenenud kogu etenduse jooksul (enda meelest ikka vaatasin üsna süvenenult), aga seda vokaali kuulsin ma võrdlemisi vähe. Oleks siis tantsimise ajalgi pidevalt vokaal taustaks olnud, võib-olla oleks ma sealt suutnud tantsule mõtte leida.

Igatahes kogu selle pika jutu kokkuvõtteks võin öelda, et mulle tegelikult see etendus väga meeldis. Aga lihtsalt esimestel minutitel olid minu ootused juba nii kõrgele keritud, et see tantsijate osalemine sellisel moel, oli veidi kõrge kukkumine. Kes tahab aga modernset tantsu ja näitlejate sõnameisterlikkust nautida, siis see lavastus on 100% teile. Eriti kui te olete näiteks selle blogipostituse läbi lugenud ja oskate juba aimata, et tants ja draama pole seotud. Äkki keegi leiab seose, siis võiks mulle ka öelda. Selles mõttes on see minu meelest Vanemuise parim lavastus, et näitlejad on laval nö „alasti“. Ei, mitte sõna otseses mõttes, aga neil pole väga suuri kostüüme ja neil pole karakterrolle. Kõik saavadki laval näidata, mida nad suudavad ilma aksessuaarideta lihtsalt oma keele abil korda saata. Ja see on minu meelest imetlusväärne. Miks ei võiks rohkem selliseid lavastusi olla? Ilma suurte lavakujunduste ja kostüümideta? Lihtsalt näitleja, lava ja tekst.

Kogu selle pika jutu lõpetuseks leidsin ma rännaku ka üles. Kes ütles, et rännak peab olema laval silmaga nähtav? See ongi rännak, kui meie, kes me saalis (ja ka laval) oleme ja hakkame veidi rohkem oma igapäevasele keelele ja keele kasutamisele mõtlema. Rännak tagasi 1920.-1930. aastatesse, kus hakati seda keelt selliseks vormima, nagu meie seda praeguseks tunneme.

Siiski ma ei julge kõnealust lavastust kõikidele soovitada. Kui te ikka olete komöödia inimene ja laval seisev näitleja on teie jaoks igavuse tipp, siis parem säästke end ja teisi ning ärge minge lavastust vaatama. Kuna lavastus on ühes vaatuses, siis ei saa ka vahepeal ära minna ja peategi igavusest saalis ringi vaatama. Minu kõrval oli üks naine, kes pidevalt ringi vaatas ja see võib kummaline tunduda, kuid mind jubedalt häiris kui ta minu kõrval lage vahtis samal ajal kui minu meelest toimus laval nii palju huvitavat. Pigem sobib see lavastus keskmisest suurematele teatrihuvilistele või keelehuvilistele. Muidugi kui keegi minu etenduse kirjelduse põhjal hakkas lavastusest huvituma, siis ma arvan et nendel võib seda ka huvitav vaadata olla.

Mina igatahes kiidan Vanemuiset suurepärase teatrielamuse eest! Aitäh, et süstisite minusse usku näitlejapõhisesse teatrisse, mis ei vaja liigseid dekoratsioone.

Autor ja lavastaja: Tiit Palu
Helilooja: Kara-Lis Coverdale
Koreograaf: Ruslan Stepanov
Lavastusdramaturg: Deivi Tuppits
Kostüümikunstnik: Mare Tommingas
Lavakujunduse autor: Silver Vahtre
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Videokunstnik: Carmen Seljamaa
Helimeister: Feliks Kütt
Mängisid:
Külliki Saldre - ema
Marika Barabanštšikova - naine, kes igatses armastust
Merle Jääger - saja-aastane naine
Piret Laurimaa - naine, kes kannab endas pilti
Tiit Palu - mees, kes on otsustanud vaikida
Margus Jaanovits - mees, kes tunneb liiga hästi neid sõnu
Jaanus Tepomees - poeg
Reimo Sagor - mees, kes pole kaotanud usku jumalasse
Tantsijad:
Endro Roosimäe
Alain Divoux
Matteo Tonolo
Archie Sladen
Walter Isaacson
Brandon Alexander
Maria Engel
Tarasina Masi
Yukiko Yanagi
Sayaka Nagahiro
Mirell Sork

Rohkem infot lavastuse kohta ja pileteid saab osta Vanemuise kodulehelt SIIN

Loe edasi