Raamatud 2024: Veebruar

Sel kuul sain lõpuks lugeda päris mitut raamatut, mida olen nende ilmumise ajast alates lugeda tahtnud, kuid raamatud on kogu aeg raamatukogudest välja laenutatud. Seega olin rohkem kui elevil. Kahjuks pidin nii mõneski pikalt oodatud raamatus pettuma.

1. Adam Kay "Tsenseerimata" – Olen enda teada kõik Adam Kay eestikeelsed raamatud läbi lugenud ja siiani on kõik mulle meeldinud. Selle raamatu lugemist ootasin pikisilmi ja kui raamatuhunniku kätte sain, alustasin koheselt selle raamatu lugemisega. Kuigi raamatu alapealkiri ütleb, et raamat räägib arstist, kellel said patsiendid otsa, lootsin ma raamatust lugeda ikkagi musta huumoriga varustatud lugusid patsientidest. Kahjuks oli seda osa raamatus väga vähe. Rohkem keskendub raamat sellele kuidas Adam Kay oma elu elab pärast arstikarjääri lõpetamist. Jah, ka see võiks inspireeriv olla, kuid mind tema lugu ei kõnetanud. Üldiselt ma pole homofoob, kuid tema liigsed peenisenaljad olid häirivad (Kay tunnistab raamatus, et ta on gay ja räägib minu jaoks häirivalt palju oma peenise raseerimisest, kujust ja pikkusest). Pigem jättis raamat mulle punnitatud mulje ja nagu juba üks minu Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud kunagi ammu ütles, siis ükski punnitatud asi pole hea. Eelkõige just huumori mõttes punnitatud. Seega pettusin raamatus tõsiselt, sest humoorikate meditsiinilugude asemel leidsin end lugemast ühe vaesunud gay jutustust sellest kui raske on ühiskonnas olla gay ja mitte töötada arstina. Iseenesest on see okei, aga see polnud minu hinnangul vaimukalt kirjutatud, vaid lihtsalt üks pidev soigumine. Ja äärmiselt pikad joonealused märkused olid ka häirivad. Ehk siis üsna tõsine pettumus ja teistel Kay varasemate raamatute austajatel pigem lugeda ei soovita.

2. Ivo Parbus "Lembitu Kuuse kuld" – Lembitu Kuuse oli ja on siiani spordikommentaatorite legend. Ma kujutan vahel siiani ette, kuidas tema praegusi laskesuusavõistlusi kommenteeriks. Aga ega ma Lembitu Kuusest kui inimesest väga midagi ei teadnud ja seega otsustasin seda lünka raamatu abil täita. Ma ei saa öelda, et tegemist oleks klassikalise elulooraamatuga, sest raamatus pole kogu Kuuse elu kronoloogilises järjekorras. Pigem ongi raamatus erinevad inimesed sõna saanud ja Kuuset inimesena kirjeldanud. Seal on nii Lembitu Kuuse pereliikmeid, sõpru, tuntud sportlasi, treenereid kui ka poliitikuid ja ärimehi. Lausa uskumatu kui paljude inimestega Kuuse läbi käis. Ja läbi käimine oli ikka sellisel tasandil, et inimesed oskasid Kuuse kohta pika iseloomustuse anda. Tõeline rahvamees. Kuna mulle elulugusid lugeda meeldib, siis jäin raamatuga rahule. Kõik kes tahaksid omaaegset telelegendi paremini tundma õppida, võiksid raamatut lugeda. Aga raamatut lugedes on oht, et tekib soov kunagisi spordi eredamaid hetki uuesti üle vaadata.

3. Katrin Kaarep (koostaja) "Chuck Norrise anekdoodid" – Ma olen üles kasvanud selliste seriaalidega nagu „A-rühm“, „MacGyver“, „Knight Rider“ ja „Walker Texase korravalvur“. Kui internet Eestis veidi laiemalt levima hakkas ja me endale esimese internetiga arvuti saime koju, leidsime vennaga välismaa veebilehekülje kuhu olid inglise keeles koondatud Chuck Norrise anekdoodid. Oi me lugesime neid üksteisele ette ja see oli nii äge. Kui mõni nädal tagasi nägin, et kirjastus Tänapäev on Chuck Norrise anekdootide kogumiku eesti keeles välja andnud, pidin selle raamatu endale ostma. Lihtsalt vanade aegade mälestuseks. Kuigi peab tunnistama, et ega need naljad praegu enam nii naljakad ei tundunud kui nooruses. Eks ole neid aastate jooksul juba korduvalt kuuldud ka. Kõige suurem pettumus oli muidugi see, et see raamat nii väikene on. Tõeline taskuformaat. Arvestades seda, et neid anekdoote muudkui juurde luuakse, oleks võinud ikka veidi suurema raamatu teha. Kuuldavasti pidi raamat müügiedetabelite tippudes olema, ju siis on minusuguseid hulgim.

4. Anthony Horowitz "Sõna on mõrv" – Ostsin selle raamatu Rahva Raamatu nn raamatu pimekohtingu kampaania ajal. Tegelikult vist on pimekohting raamatuga Apollo kampaania, aga Rahva Raamatus on sarnane kampaania – raamat on ära pakitud ja kirjelduse järgi saab igaüks endale meeldiva raamatu välja valida. Ma valisingi selle raamatu peamiselt selle pärast, et kirjeldus lubas, et Jaan Martinsoni sõnul on tegemist vägagi põneva ja hõrgu krimiromaaniga. No ja Martinson on ju Eesti krimiraamatute ekspert. Alguses tundus, et raamat pole midagi erilist. Järgmisel hetkel ei saanud ma enam aru, kas tegemist on reaalse juhtumiga või ikkagi väljamõeldisega, sest üheks peategelaseks oli raamatu autor ise. Siis hakkas ikka asju ka juhtuma ja nagu ikka läks raamat nii põnevaks, et ega muud elu väga enam elada ei tahtnudki enne kui raamat läbi saab loetud. Seega julgen krimiraamatute austajatele soovitada. Veidi teistmoodi süžee ja kogu lugu pole nii etteaimatav. Ma praegu jätan teadlikult selle ütlemata kui palju siis raamatus fantaasiat ja kui palju tegelikkust oli (või kas üldse oli), muidu pole teistel huvitav lugeda.

5. Mati Narusk "Võta päev sülle" – Kui ma jaanuaris ütlesin, et leidsin veel sugulaste kirjutatud raamatuid, siis pidasingi Mati Naruskit silmas. Raamatut lugedes selgus aga siiski kurb tõsiasi, et tegemist on minu sugulase nimekaimuga. Sellest hoolimata lugesin raamatu läbi. Tegemist on kunagise telemehega, kes on ajakirja „Elukiri“ ka jutukesi kirjutanud. Just need samad jutukesed ongi nüüd raamatuks koondatud. Kuna ma pole päris „Elukirja“ sihtgrupp, siis jäid jutukesed minu jaoks veidi igavateks. Eks need sellised paari leheküljelised jutukesed ole ka. Ega mingit lugemiselamust siit ei saanud, aga pigem oli tegemist põhimõttega, et kui raamat sai raamatukogust võetud, tuleb läbi lugeda. Õnneks oli raamat hästi lühike ja läbi lugemiseks kulus umbes tunnike.

6. Jonas Jonasson "Prohvet ja idioot" – See oli siis see teine raamat, mille lugemist ma pikka aega oodanud olin ja veidi pettuma pidin. Ilmselt olen ka kõik Jonas Jonassoni eesti keeles ilmunud raamatud läbi lugenud. Siiski „Saja-aastane kes hüppas aknast alla ja kadus“ oli minu jaoks kõige esimene ja kõige humoorikam. Teised raamatud on selles mõttes juba igavamad olnud, et süžeeliin on peaaegu kõigil sama. Mingitel segastel asjaoludel saab kokku punt inimesi, kes omavahel tavaelus üldse kokku ei saaks ja asuvad mingile missioonile. Enamasti kulgeb missioon läbi kogu maakera ja viib neid kokku erinevate tegelastega ja hoolimata sellest, et reisiv seltskond pole kõige targem, tulevad nad alati kõigest puhtalt välja. Nii ka sel korral. Kuna sel korral oli maailmakuulsaid tegelasi (nt Obama) kaasatud vähem, polnud lugu minu jaoks nii naljakas kui varasemad lood. Ilmselt mõjus ka see, et kõik raamatud on samas stiilis ja huvitavaid sisupöördeid on autoril minu jaoks vähem, sest kõike seda on ta varasemates raamatutes juba kasutanud. Siiski oli raamat piisavalt humoorikas, et head ajaviidet pakkuda. Ja Vanemuise samanimeline etendus tuleb ka kindlasti ära vaadata.

7. Sarah Vohra "Meelemeedik" – Ükski kuu ei saa mööduda ilma eneseabiõpikuta. See konkreetne raamat jäi vist kunagi raamatupoes silma ja tol hetkel tundus, et mul on seda väga vaja lugeda ja nii ta mu lugemisnimekirja sattus. Praegu tundus, et kogu see jutt, mis raamatus kirjas oli, on mulle juba teada ja midagi uut raamat mulle juurde ei andnud. Alguses tundus, et raamat läheneb vaimse tervise hoidmisele viie meele (haistmine, kompimine, maitsmine, nägemine ja kuulmine) kaudu, kuid lõpuks tundus mulle, et ega neid meeli enam väga ei eristatudki. Selles mõttes, et alguses keskendus autor väga konkreetselt kindlale meelele (nt nägemine) ja selle meelega seotud harjutustele, aga lõpus hakkasid harjutused juba kõik segunema. Nendele, kes enese vaimse tervise teemadega tugevalt tegeleda tahavad on raamat selles mõttes hea, et seal on hästi palju harjutusi, mida teha ja töövihikulehed, kuhu saab igasuguseid asju üles kirjutada. Mind pigem jättis praegu see raamat ükskõikseks.

Sel korral siis sellised raamatuemotsioonid. Arvestades seda, et mul oli kuu alguses puhkus, oleks tahtnud tunduvalt rohkem raamatuid lugeda, aga kogu aeg on kõike nii palju teha, et ei jõua nii palju lugeda kui tahaks. Ilmselt kevadel jääb lugemiseks veelgi vähem aega, sest ilmad muutuvad ilusamaks ja valgemaks ja ma tahan järjest rohkem aega õues veeta.