Raamatud 2022. aasta jaanuaris

Märkamatult ongi selle aasta esimene kuu juba möödunud. Kuna eelmine aasta oli lugemise mõistes minu jaoks väga edukas, otsustasin sel aastal oma edukust veidi pärssida ja vähem lugeda. Peamiselt küll seetõttu, et ma peaksin oma energiat rakendama lõputööde kirjutamisele, mitte lugema raamatuid. Seega andsin endale tagasihoidliku lubaduse, et loen iga kuu läbi AINULT! ühe raamatu. Vähemalt esimesed pool aastat, kuni ülikool (loodetavasti) lõpetatud saab. Aga sattusin jaanuaris hoogu ja lugesin ikka samasuguse tempoga, 1-2 raamatut nädalas. Eks need raamatud olid õhukesed ka ja lugemine seetõttu kergem. Siit tuleb siis minu möödunud kuu lugemise kokkuvõte.

1.    Kristel Vilbaste "Meie maarohud. Mõõdukalt ja mõnusalt"

Selle raamatu tõi mulle näärivana (jah, ma olen nii hea laps, et mul käivad nii jõulu- kui ka näärivana) ja seega sain kohe 1. jaanuaril lugemisega algust teha. Minus on pisukene seda nõiamoori või taimetarka peidus, kes järjest rohkem tunneb huvi erinevate taimede ja nende kasulikkuse kohta. Või olen ma lihtsalt huvitatud nendest tarkustest, mis meie esivanematel olemas olid. Seega oli väga huvitav enamlevinud maarohtude kohta lugeda. Eks ma midagi juba teadsin ka, aga üht-teist sain ikka uut ka teada. Kindlasti tuleb see raamat kevade saabudes uuesti lähedusse võtta, et teadmised värskelt üle vaadata ja hakata taimi varuma. Ilmselt nendele, kes ravimtaimedest midagi teada ei taha, raamat huvi ei paku. Kõik need, kes on mõelnud, et tahaks endale ise tee jaoks taimi korjata, siis see raamat on hea algmaterjal. Selgitab lihtsalt peamisi põhimõtteid, millal ja kuidas taimi korjata ja kasutada. Ühtlasi saab lisaks maarohtudele teada ka veidi Kristel Vilbaste elust ja tema vaadetest elule. Ja need vaated ja mõtted olid ka huvitavad. Ma isegi julgeksin öelda, et raamat on rohkem ühe inimese ja tema taimedega koos kasvamise lugu. Päris puhas taimetarkuse raamat see kohe kindlasti ei ole.

2.    Merle Karusoo "Olen kolmeteistkümne aastane"

Ma enam päris täpselt ei mäleta, kus ja millal ma esimest korda Merle Karusoo legendaarsest lavastusest “Olen kolmeteistkümne aastane” kuulsin. Ilmselt siis, kui ma magistriõpingute ajal valikainet “Eesti lavastajad” võtsin. Igatahes sain siis teada, et lavastusest on valminud ka raamat. Kuna õppejõud rääkis sellest lavastusest väga kaasahaaravalt, tahtsin ma vähemalt raamatut lugeda, et lavastusest mingilgi moel osa saada. Mitmed aastad läksid mööda ja ma olin juba selle raamatu olemasolu ära unustanud. Kuni see meenus mulle 2021 detsembris, mil ma raamatukogust lõpuks ka raamatu laenutasin. Lugemiseni jõudsin alles jaanuaris. Ütleme nii, et raamatu lugemine mulle mingit erilist elamust ei pakkunud. Üritasin küll lavastusena seda kõike ette kujutada, aga ikka ei tundunud nii kaasahaarav nagu ma kirjelduste põhjal lootnud olid. Siin võin ilmselt süüdistada ka enda sünniaastat, sest sel ajal, kui lavastus populaarne oli, kulus minu siia ilma tulekuni veel kuus aastat. Seega polnud ma ilmselt sihtgrupp ja ei osanud selle ajastu probleemkohti ära tunda. Kuna lavastus räägib kolmeteistaastastest koolipoistest ja nende harilikust (kooli)päevast, siis eks mingi äratundmine enda koolipäevadest selles vanuses ikka oli, aga suurt samastumist ei tekkinud. Vähemalt sain oma uudishimu selle teose osas rahuldada ja nüüd tean veidi täpsemalt, mida see omaaegne kultuslavastus endast kujutas. Võib vist öelda, et selle raamatu lugemine oli puhas professionaalne kretinism.

3.    Marju Kõivupuu, Ain Raal "Armas apteek aita, ehk see imeline Ladina köök"

Igasse päeva kulub väike huumor ära. Eriti, kui see huumor on veel seotud sinu erialaga. Okei, apteekrite naljad pole päris tervishoiutöötajate naljad, aga enam-vähem ühte kategooriasse nad siiski kuuluvad. Mu ootused raamatule olid üsna kõrged, sest Marju Kõivupuu on tuntud folklorist ja kirjanik, kes minu meelest räägib ja kirjutab väga kaasahaaravalt. Lootsin, et koostöös rohuteadlastega on ta suutnud parimad palad apteeginaljadest kokku koguda ja raamat on nauditav lugemine koos korraliku annuse huumoriga. Reaalsus oli kahjuks selline, et mõnes üksikus kohas võttis tekst veidi muigama, kuid korraliku kõhutäit naerda ei saanud ma kordagi. Eriti pettunud olin ma selles osas raamatust, kus olid apteegianekdoodid välja toodud. Need olid juba vanad ja kulunud, vähemalt minu jaoks, ja tundusid kohati minu jaoks selle raamatu kontekstis ebasobivatena. Ma lootsin rohkem päris elul põhinevaid naljalugusid lugeda. Mõned päriselulised naljad, mida inimesed on apteekidest küsinud, on ka juba sotsiaalmeediast nii palju läbi käinud, et enam polnud ka need huvitavad. Eks see olegi vist sotsiaalmeedia ajastu süü, et täiesti uut ja huvitavat nalja on raske pakkuda. Kuid kahjuks värske nali, mis mind südamest naerma ajaks, oli just see, mida ma raamatust ootasin. Seega ajaviiteks sobib ka, kui sa selle teemaga veidi seotud oled. Terve raamatu peale leiab mõne üksiku nalja, mis korraks naeruturtsatuse esile kutsub. Teemast mitte midagi teadjatele tundub raamat ilmselt veelgi igavam kui nendele, kes siseringi naljadest aru saavad.

4.    Rosa Liksom "Kupee nr 6. Üks kohtumine muudab kõike"

Kinno ma “Kupee nr 6” vaatama ei jõudnud. Kuna filmi kiideti, siis otsustasin raamatu läbi lugeda. Tavaliselt öeldakse, et raamatud on paremad kui filmid. Ma filmi pole siiani näinud, seega võrrelda ei oska. Raamat minu jaoks nii põnev ei tundunud, et ma tahaks filmi näha. Minu jaoks oli kummaline, et reis läbi Venemaa nii pikalt kestab (isegi arvestades vahepeatusi) ja selle reisi jooksul justkui väga midagi ei juhtunud. Raamatu põhiidee on selles, et Soome päritolu tudeng satub sellel pikal reisil kupeed jagama ühe seksistliku keskealise, joodikust Vene mehega. Ma oleksin veidi rohkem oodanud kahe erineva maailma põrkumist. Seda läänelik vs venelik maailmapilt ei tulnud raamatust väga välja. Pigem jäi kõlama seksistlik ahistamine. Ajaviiteks lugeda sobis, aga raamatut lugedes ei tekkinud minul küll sellist tunnet, et see raamat on nii hea, et võiks raamatule mõne kirjanduspreemia anda ja sellest filmiversiooni teha. Olen kuulnud nendelt, kes on filmi näinud, et filmi oli tunduvalt parem kui raamat. Seega tuleb vist ikka kinno sättida end. Samas teistele julgen soovitada, et kui filmi olete näinud, siis raamatu lugemisele pole mõtet aega kulutada. Kes pole filmi näinud, siis olemas on ka palju huvitavamaid raamatuid, mida lugeda.

5.    Michelle Marly "Madame Piaf ja armastuse laul"

Lonkisin aasta alguses Apollos ringi ja juhuslikult jäi riiulil see raamat silma. Kohati ei saanud ma aru, kas tegemist on fiktsionaalse romaaniga kuulsa Prantsuse laulja elust või on tegemist reaalse elulooga. Kuna mulle elulugusid lugeda meeldib, otsustasin raamatu läbi lugeda, et teada saada kumba tüüpi raamatuga siis tegemist on. Selgus, et tegemist on tõsielulistel sündmustel põhineva romaaniga. Mõned üksikud nüansid on sellised, mille puhul on vasturääkivusi, et need ka reaalselt sel ajaperioodil ja täpselt nii on juhtunud, kuid valdav osa süžeest on reaalselt aset leidnud. Raamat keskendub Teise Maailmasõja järgsel ajal toimunud romantilistele kohtumistele Edith Piafi elus. Eelkõige sellele, kuidas ta kohtus Prantsuse laulja Yves Montandiga ja aitas tema lauljakarjääri üles ehitada ning milline oli armastus kahe laulja vahel. Siiski päris elulood on minu meelest huvitavamad, kuna annavad inimesest mitmekülgsema ja parema ülevaate. Selle raamatu puhul polnud nagu päris elulooga tegemist ja samas polnud ka väga kaasakiskuv romaan. Kui nüüd mõelda, siis romaani oli rohkem, kui elulugu, aga see polnud selline romaan, mida ei suuda lugedes käest panna. Kokkuvõttes mina mingit elamust ei saanud.

6.    Matt Haig "Tähelepanekuid närvilise planeedi kohta"

Jah, ma langesin puhtalt reklaami lõksu. Nägin selle raamatu sisututvustust Varraku Instagramis ja tundsin, et mul on seda raamatut vaja lugeda. Peamiselt seetõttu, et ma lootsin sama silmiavavat lugemiselamust nagu oli Anders Hanseni “Ekraaniaju”. Midagi, mis motiveeriks mind nutimaailmast eemalduma ja leidma endale tegevust, mis ei hõlmaks endas ekraane ja tehnoloogiat. Nii kaasahaaravat elamust ma siiski ei saanud. Haig räägib raamatus sellest kuidas tänapäevane nutiühiskond on muutnud maailma ja ka meid närvilisemaks ning põhjustab meis järjest rohkem vaimse tervise probleeme. Ühtlasi räägib Haig ka enda ärevushäiretest ja sellest, kuidas ta enda ärevust ja paanikahooge taltsutama on õppinud. Kohati tundus mulle, et raamat on kallutatud liigselt vaimse tervise probleemide käes vaevleva inimese maailmavaate poole. Samas eks vaimse tervise probleeme esinebki aina rohkem ja selliselt mõtlevaid ja tundvaid inimesi on meie hulgas järjest enam. Päris nii palju mõtteid ja nippe ma teada ei saanud, kui ma lootsin, aga meeldetuletuseks sobis raamat hästi. Lühikokkuvõte on see, et kasutage vähem sotsiaalmeediat ja tehnoloogiat ning leidke aega enda liigutamiseks ja näiteks raamatute lugemiseks. Ühest küljest me teame seda kõike ise ka, aga raamatust lugedes on need mõtted heaks meeldetuletuseks, et võiks rohkem hetkes elada ja nutimaailma ning tehnoloogia ära unustada. Näiteks proovida ilma Google Mapsi abita sihtkohta jõuda.

7.    Katja Pantzar "Leides sisu. Julguse, jõu ja õnne otsimine soome moodi"

Järjekordne reklaam, mille ohvriks ma Instagramis langesin. Pean vist vähem raamatukontosid jälgima. Siiski see raamat meeldis mulle rohkem, kui eelmine (Matt Haigi raamat). Raamatus räägib Soome juurtega ajakirjanik sellest, kuidas ta Kanadast tagasi Soome kolis ja sealne elu teda paremaks inimeseks muutis. Tundub tüüpilise eneseabiõpikuna, aga mulle see filosoofia meeldis. Ilmselt seetõttu, et eestlased ja soomlased on teineteisega väga sarnased ja paljud Soome lõõgastusmeetoditest on ka meil Eestis sagedasti kasutusel. Vähemalt mulle sobis väga hästi saunafilosoofia, looduses viibimine ja kõik muu, millest raamatus räägitakse. Talisuplemist ma pole veel proovinud, aga raamat oli nii hästi kirjutatud (või olen mina liiga kergesti mõjutatav), et mul tekkis isegi tahtmine talisuplemist proovida. Sportlik huvi minus tahaks teada, kas talisuplemine on nii positiivne nagu Pantzar raamatus väidab. Nagu ma ütlesin, siis mulle raamatu filosoofia meeldis ja lugedes tekkis kohe tahtmine minna loodusesse (eriti praegusel lumerikkal talvel) ja hiljem end kuumas saunas üles soojendada. Tundub lausa idülliline. Eks näha ole, kas ma ka enda liikumis- ja toitumisharjumusi selle raamatu põhimõtete järgi muuta suudan. Ilmselt kaob raamatu mõju varsti. Kui ma just järgmiseks mõnda sama temaatikaga eneseabiõpikut käsile ei võta. Aga aasta esimese kuu viimaseks lugemiselamuseks sobis raamat hästi. Tekitas veidi motivatsiooni sel aastal endast paremat versiooni hakata looma. Ühtlasi oli tegemist minu selle kuu parima lugemiselamusega. Peamiselt mõjus mulle ikka see loodusmatkade, saunakultuuri, minimalismi, ise tegemise ja taaskasutuse filosoofia.

Tõele au andes, tuleb tunnistada, et ilmselt järgnevate kuude jooksul raamatute lugemine väheneb ja kool hakkab rohkem tähelepanu saama. Loodetavasti jõuan kunagi ka sinnamaale, et teatrikülastused jälle kirja panna. Teatrisse olen ikka sattunud, aga külastuste kajastamine on unarusse jäänud. Selle asemel, et internetis oma teatrimõtteid kirja panna, loen ma raamatuid.