Sel korral jõudsin
teatrisse läbi mitme juhuse. Esiteks seetõttu, et Eestis leidub teatrihuvilisi
inimesi, kes enda mõtteid ja arvamusi nähtud lavastustest kirja panevad. Eks
paljud on nii mõnelgi korral läinud ainult sel põhjusel teatrisse, et mõni
tuttav (või ka mõni meediakanal) mõnda lavastust kiitis.
Konkreetselt „Sarabandi“
vaatamise mõte hakkas mul peas idanema, kui ma Danzumehe blogist lugesin kui
hea rolli Ester Kuntu „Sarabandis“ teeb. Aga see jäi ainult mõtteks. Kuni
detsembris kirjutas mulle üks blogilugeja ja soovitas mul samuti „Sarabandi“
vaatama minna. Kasvõi Ester Kuntu pärast. Nägin Ester Kuntut Vanemuise lavastuses "Põlenud mägi" ja ta tegi seal ka väga hea rolli ja siis tuli mul see Danzumehe ja blogilugeja "Sarabandi" kiitmine meelde. Kirsiks tordil sai aga Draamateatri
sõbrapäeva kampaania milles sai „Sarabandi“ lavastuse veebruari ja märtsi
lavastustele osta kaks piletit poole hinnaga. Nii saigi piletid ära ostetud ja
elevusega 3.märtsi etendust ootama hakatud.
Elevus kasvas muidugi
hoobilt veelgi suuremaks kui 1.märtsil selgusid Eesti teatri aastaauhindade nominendid.
Nimelt on lavastuses mängivast viiest inimesest lausa kolm (Martin Veinmann,
Ester Kuntu ja Jaan Rekkor) inimest 2018 aastal teatri aastaauhindadele
nomineeritud. Kui lavastus on teatrimaailmas sellisel moel äramärkimist
väärinud, siis järelikult peab tegemist olema hea lavastusega. Siiski mu elevus
vähenes veidi peale seda, kui see sama inimene, kes mul soovitas seda lavastust
vaatama minna ütles, et mul ei tasuks ootusi väga üles kerida, sest inimeste
maitsed on ikkagi erinevad. Mis seal salata, ootusi võttis veidi vähemaks ka „Pärast
proovi“ etenduse nägemine, mis on samuti Ingmar Bergmani kirjutatud. Jõudsin
juba mõtlema hakata, et Bergman on minu jaoks liiga raske sisuga ja pole vist
päris minu autor ja äkki jääb „Saraband“ ka mulle liiga raskesti mõistetavaks.
Nii ma siis võtsingi
veidi kahetiste tunnetega laupäeva õhtul Draamateatri väikeses saalis istet.
Taskurätt igaks juhuks peos, sest see inimene, kes soovitas mulle seda
lavastust soovitas igaks juhuks taskurätt ka ligi võtta. (Issand, ma tundun endale praegu nii kergeusklikuna. Et kõike mida soovitatakse, seda ma kohe ka teen). Nüüd kui ma olen
lavastust näinud, siis võin öelda, et minul taskurätti vaja ei läinud. Siiski
mu sõbranna ütles, et tema oli küll
siin-seal veidi kahtlast prillide kohendamist märganud. Ehk siiski võib mõningatel
inimestel taskurätti vaja minna, kuid mina sel korral nende inimeste hulka ei
kuulunud. Kahetised tunded kadusid vist umbes esimese kümne minutiga. Ma arvan,
et muidu oleksid nad kiiremini kadunud, aga kuna etendus algas tantsunumbriga,
siis see hoidis mind veidi pikemalt kõhkleval seisukohal. Kohe kui lisaks laval
istuvale Martin Veinmannile ka Kersti Kreismann lavale tuli ja rääkima hakkas,
olid minu kahtlused nagu peoga pühitud.
Eriti meeldiski mulle
see, et Kersti Kreismanni kehastatud Marianne oli see, kes lavastuse nö sisse
juhatas ja selgitas, mis varasemalt on juhtunud ja miks praegu ollakse sellises
punktis, kus nad hetkel on. Samuti võttis Marianne lavastuse lõpus kogu loo
kokku ja rääkis, mis tegelastest edasi sai. Mulle oleks isegi meeldinud, kui
lavastus olekski alanud selle stseeniga kus Marianne lavale tuli. Mind lihtsalt
see tantsija seal alguses ja kogu etenduse jooksul häiris mingil määral.
Tegelikult on häiris vale sõna. Mulle lihtsalt tundus, et tantsija ei sobinud
kogu lavastuse kontseptsiooni. Kohati jäi minu jaoks mulje nagu tegemist oleks
kahe erineva lavastusega ja minu silmis ei andnud need tantsunumbrid
lavastusele kui tervikule midagi olulist juurde. Me jõudsime sõbrannaga küll järeldusele, et äkki tantsija viitas
kuidagi kadunud Annale, kuid minu meelest oleks näiteks Anna pilt (millest
lavastuses korduvalt räägitakse) palju paremini sobinud, kui praegune lahendus.
Mulle isiklikult tundus, et tantsija pigem purustas kui liitis lavastuse
tervikuks. Aga see on puhtalt minu arvamus.
Kuigi tantsuline osa
mulle ei meeldinud, ei jätnud see kogu
lavastusest mulle halba maiku. Veidi sünge taustaga perekonnadraamad on mulle alati
meeldinud. Kuid olgu sisu kui hea tahes, siis ilma heade osatäitmisteta ei
pääse ka kõige parem sisu mõjule. Ja osatäitmised olid sel korral suurepärased. Eriti
meeldis mulle Martin Veinmann Johani rollis. Kohati kapriisne ja kiuslik, kuid
samas ka hell ja armastav ning tähelepanu sooviv vanamees. Ma ei tea, kas see
oli minu professionaalne kretinism või miski muu, aga eriti meeldis mulle see
kuidas Veinmann suutis väga tõetruult rägiseda, hingeldada ja köhida. Täpselt
need pisinüansid, mida kõik vanad inimesed teevad. Veel meeldis mulle, kuidas
Johan väljendas poja Henriku vastu vihkamist, seal samas võis ta näidata üles
heldimust või isegi armastust oma kunagise naise Marianne või surnud pojanaise
Anna vastu. Ja siis veel need emotsioonid, millega ta oma pojatütresse
Karinisse suhtus. Ära ei saa ka unustada hirmu, eelkõike hirmu üksinduse ja
surma ees. Kõikide nende emotsioonidega sai Martin Veinmann suurepäraselt
hakkama. Ma tahaks küll, et ta Johani rolli eest teatriauhinna saaks.
Kuigi Kersti Kreismann
on neljast näitlejast ainus, kes pole teatri aastaauhindadele nomineeritud,
tegi ka tema suurepärase rolli. Kersti Kreismanni kehastatud Marianne oli minu
teine lemmiktegelane selles loos. Mulle meeldis see soe ja sõbralik vastuvõtt,
millega ta kõikidesse osapooltesse suhtus ja kuigi ta teadis erinevate
osapoolte mõtteid ja arvamusi, suutis ta kõiki mõista ja toetada. Ma arvan, et
sellist inimest tahaks igaüks enda kõrvale. Kedagi, kes sind kõigest hoolimata
ära kuulab, sind toetab ja sulle head nõu annab. Ilma Marianne mõistuse hääleta
poleks etendus pooltki nii nauditav olnud, sest siis oleks suure tõenäosusega
laval valitsenud kaos, kus kõik valimatult üksteist sõimavad või kiruvad ja ei mõista. Seega oli
Marianne just see inimene, kes aitas kogu seda hullu perekonnalugu koos hoida
ja kontrolli alt väljumast takistada, et tekiks nauditav perekonnadraama, mitte
üks suur puder ja kapsad. Lisaks sellele, et Marianne publiku jaoks loo paremini seeditavaks tegi, aitas ta nii Johanil, Henrikul kui ka Karinil oma tunnetes selgusele saada ning teisi veidi paremini mõistma panna. Samuti tulid nii mitmedki olulised sisupöörded teatavaks tänu Mariannele. Ja selle keerulise rolliga sai Kersti Kreismann suurepäraselt
hakkama.
Kui ma olin kogu aeg
veendumusel, et ma lähen „Sarabandi“ just Ester Kuntu pärast vaatama, siis tema
ei suutnud mulle nii suurt muljet jätta, kui Martin Veinmann ja Kersti Kreismann.
Ehk seetõttu, et ma olin just näinud Draamateatri „Kriidiaeda“, kus Ester
Kuntul oli üsna sarnane roll ja seega polnud tema võimed mulle enam nii suureks
üllatuseks. Samas, kui arvestada seda kui noor näitleja ta veel on, siis on ta
ikka paganama andekas. Lihtsalt ma olin seda sama rolli vähem kui kuu tagasi
näinud ja selle võrra oli üllatusmoment väiksem. Siiski ma usun, et ta võib
Karini rolli eest auhinna saada. Kui minu teha oleks, siis mina küll annaks.
Sest nagu ma ütlesin, siis nii noort ja nii andekat näitlejat pole ma veel
näinudki, kes sellistele vanadele proffidele
nagu Martin Veinmann, Jaan Rekkor ja Kersti Kreismann samaväärselt (või
paiguti isegi paremini) suudab vastu mängida. Sest erinevaid registreid hääles ja nüansse Karini emotsioonide, mõtete, tunnete väljendamiseks suutis Ester Kuntu esmaklassiliselt edasi anda. Annaks lavastajad talle ainult võimaluse väga eriilmelisi rolle teha, et ta end veelgi rohkem tõestada suudaks.
Kui tantsija välja
jätta, siis meeldis mulle laval olnutest Jaan Rekkor kõige vähem. Minu jaoks
jäi tema kehastatud Henrik kuidagi igavaks teiste kõrval. Kuidagi ei haaranud
Jaan Rekkori mäng mind endaga kaasa. Korraks mõtlesin, et äkki oli Henrik
lihtsalt nii ühekülgne, kuid tegelikult ta seda ei olnud. Ja Jaan Rekkor mängis
kõik need vihkamised ja meeleheitlikud armastamised väga hästi välja, kuid minu
jaoks jäi midagi puudu. Ma ei tea, äkki see oli siiski tingitud sellest, et
Henrik on kogu loo kõige vastikum tegelane ja seetõttu meeldis ta mulle kõige
vähem. Ma tõesti ei tea. Aga kui targad kriitikud on Jaan Rekkori selle rolli
eest nomineerinud teatriauhinnale, siis pidi ta ju hea rolli tegema. Lihtsalt minu jaoks ei jõudnud see headus kohale, või oli see siis nii hea, et ma ise ei saanud arugi kui hea see on ja ma seepärast seda rolli ei nautinud.
Kohati jäi mulle mulje,
et kuna Jaan Rekkori kehastatud Henrik oli kõige ebasümpaatsem tegelane, siis
üritati seda ka igati rõhutada. Näiteks jäi mulle mulje, et tema valdavalt
sinistes toonides riietus eristus kõige rohkem ka teiste riietusest. Kuigi
Johan oli valdavalt pruunidesse toonidesse riietatud, siis tema pruunid toonid
sulasid paremini Karini heledat ja halli tooni riietega ning Marianne valdavalt
heledat tooni riietega paremini kokku kui Henriku riietus. See on lihtsalt minu
ideevälgatus ja ma ei tea, mis mõtted tegelikult kunstnik Lilja Bulmenfeldil
olid. Aga kui minu tõlgendus kasvõi murdosagi kunstniku ideega kokku läheb,
siis on see minu meelest igati suurepärane lahendus kogu lavastuse tervikut
silmas pidades. Veel meeldis mulle heledatest laudadest loodud lavakujundus.
See andis kogu sellele süngele perekonnaloole helgust juurde. Muusikalise
kujunduse kohta ei oska ma midagi kiituseks ega laituseks öelda. Ainus mõte,
mis mul seoses muusikalise kujundusega tekkis oli see, et lavakujunduses oleks
võinud tšellomuusikat rohkem esile tuua. Ma olin jumala kindel, et kuigi
pidevalt räägiti tšellodest, siis tšellot me ei kuulnudki. Vaatasin nüüd
kavalehelt, et tegelikult oli muusikakujunduses kasutatud küll sarabandi Bachi
tšellosüidist nr 5. Seda oleks võinud kuidagi rohkem rõhutada, et minusugused
muusikavõhikud ka tšellot kuuleksid. Kohati kuulsin ma rohkem suures saalis
toimunud etenduse muusikalist kujundust kui seda muusikalist kujundust, mis
minuga samas ruumis kõlas.
Kokkuvõttes ei saa ma „Sarabandi“
kohta mitte midagi halba öelda. Kindlasti oli tegemist parema lavastusega, kui
ma oodata ja loota julgesin. Perekonnalugu, mille keskmes isa-poja teineteise
vihkamine, armukesed, surm, armastus ja viited ka intsestile ei pruugi just
kõige meeldivamalt kõlada, kuid hoolimata pigem süngest alltekstist sain mina
isegi mõnes kohas naerda. No ja need suurepärased näitlejad. Juba ainuüksi
nende pärast tasub teatrisse minna. Kindlasti on tegemist ühe lavastusega, mida
ma viimasel ajal olen nautinud kui tervikut. Kus nii tekst, osatäitjad kui
kunstnikutöö toetavad tugevalt teineteist. Ka näitlejate vahel valitseb mingi
sõnulseletamatu sünergia, mida on raske seletada ja mida ma pole pikka aega
laval näinud. Etendus pole küll kõige pikem (kestab 2h ja 50min), läks minu jaoks aeg siiski lennates. Tundus, et vaheaeg tuli liiga kiiresti ja etenduse lõpp tuli veel kiiremini kui vaheaeg. Igati nauditav vaatemäng.
Julgen lavastust
soovitada siiski ehk veidi tõsisemale teatripublikule, kes ei pelga ka
psühholoogilist realismi. Teistel võib igav hakata, kuna otseselt nalja ei
tehta ja väga palju ajast istuvad tegelased erinevate esemete otsas ning suurem
rõhk on sõnal ja ridade vahelt lugemisel. See tähendab seda, et peab lavastusse sisse elama ja kaasa mõtlema, mida paljud inimesed teatris teha ei soovi.
Autor: Ingmar Bergman
Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Peeter Raudsepp
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Koreograaf: Rene Nõmmik
Mängisid:
Ester Kuntu – Karin
Kersti Kreismann – Marianne
Martin Veinmann – Johan
Jaan Rekkor – Henrik
Tiina Ollesk – Naine
Rohkem informatsiooni lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri
kodulehelt SIIN
*- Postituse päisepilt on
pärit Eesti Draamateatri kodulehelt.
0 kommentaari:
Postita kommentaar