Viimsepäävä läüge

8.juulil 2018 Lutsu külaplatsil Põlvamaal

Sel korral kirjutan ühest päris "õigest" suvelavastusest. Selles mõttes "õigest" lavastusest, mis toimub lageda taeva all ja arvestades Eesti loodust, siis ei või kunagi kindel olla, millise etendusega õhtu lõpeb. Kas saab nautida vihma või päikese poolt kaunistatud lavakujundust. Kui päris aus olla, siis olin kahevahel, kas minna seda lavastust vaatama või mitte. Üks osa minust tahtis seda vaatama minna, sest olgugi, et Lutsu Teater kasutab 99% ulatuses harrastusnäitlejaid, on nende varasemad suvelavastused mulle meeldinud. Samas teine osa minust oli sel aastal kõhkleval seisukohal, sest teema kohe kuidagi ei kõnetanud mind (kuigi mulle tundub, et neil on igal aastal üsna sarnase sisuga hetke probleeme käsitlev lavastus).

Siis arvas mu ema, et me võiks reedel minna etendust vaatama kuna selgus, et mu tädimees ja nende koer teevad lavastuses samuti kaasa. Reedel olin aga tööl ja nii langes see päev ära ja ma midagi väga kindlat emale ei lubanud. Peale esietendust lugesin ka siit-sealt külastajate tagasisidet, mis oli vaieldamatult positiivne ja ma julgen öelda, et isegi ülivõrdes. Minus hakkas kõige selle peale juba väike lootus tekkima, et äkki ma hindasin sisututvustust valesti ja tegemist on ikkagi väga hea lavastusega, samas mingi pessimismi alge oli minus ikka veel üsna tugevalt sees. Algselt oli plaan laupäeval teatrisse minna, aga kuna mu ema mõtles ümber ja ei tahtnud sel päeval minna, siis see sama väike pessimism lavastuse osas, hoidis mind ka üksi minemast tagasi.

Lõpuks läksin pühapäeval etendust vaatama ainult seetõttu, et mu sõbrannal tuli geniaalne idee peale Lahemaa kepikõnni- ja käimismaratoni Põlvamaale teatrisse minna. Idee tundus piisavalt hullumeelne, et see teoks teha. Nii oli meil rajal mingi motivaator miks need mäed kiiresti ületada ja õhtuks teise Eesti otsa jõuda. Aga ega siis nii lihtne see asi ei olnud. Ja ehk just need teatriteele ette veeretatud takistused mõjutasid ka kogu minu emotsiooni veidi negatiivses suunas. Nimelt polnud meil teatripileteid ette ostetud ja plaanisime piletid lähimast Selveri infoletist osta. Google Maps näitas Lahemaalt ära tulles saabumisajaks 18.04, seega tundus, et meil on aega maa ja ilm kiire piletiostu peatus teha. Lähim Selver oli Google Maps-i andmetel Jõgeval, kuhu me siis rõõmsalt sisse sõitsime. Aga Jõgeva Selveris polnud infoletti, kus pileteid müüdaks. Ega midagi, tuli kiirelt plaanid ümber teha ja lähimasse Circle K tanklasse sõita. Lähimaks meie teekonnal osutus Tartu Kvissentali Circle K. Õnneks teatasid sealsed müüjad, et nad müüvad küll Piletilevi pileteid. Küsisin siis õhtusele etendusele "Viimsepäävä läüge" ühe pileti. Müüja otsis ja otsis, kuid etendust ei leidnud. Soovitasin siis Lutsu Teatri järgi otsida, sest ma olin jumala kindel, et ta kirjutas pealkirja valesti ja ega mina ka seda täpselt tähthaaval talle ette poleks osanud hääldada. Ikka oli tulemuseks null. Ka kuupäeva järgi otsides ei andnud Piletilevi sellist lavastust välja. Nii need müüjad seal pusisid vist oma 20 (või rohkemgi) minutit, enne kui me piletid ostetud saime. Selleks ajaks näitas Google Maps sihtpunkti saabumise ajaks 18.54. Lootust oli.

Jõudsime kenasti Lutsu külaplatsile kohale ja meiega koos tuli nii mõnigi auto, mis säilitas minus lootuse, et me polegi päris viimased. Kui Piletilevi veel pileteid müüs, siis minu loogika järgi oleks kohti pidanud saadaval olema, sest müüki ei panna tavaliselt rohkem pileteid kui inimeste jaoks kohti on. Ja korraldajad ju näevad palju eelmüügist pileteid on ostetud ja teavad selle järgi arvestada, palju nad koha peal saavad pileteid juurde müüa. Jooksime kiiresti autost välja, nii et kaasas ainult piletid ja telefonid. Ülejäänud asjadele (eelkõige paksematele riietele) lubasime vaheajal autosse järgi minna. Tuli välja, et kõnealusele etendusele oli nii suur tung, et nö "väravas" uuriti meilt, kas me mõni teine õhtu ei tahaks teatrisse tulla, kuna neil on hetkel ainult seisukohti pakkuda ja nad müüvad isegi pileteid koha peal poole hinnaga. Mu esimene mõte oli, et mis mõttes? Ma olen Piletilevist eelmüügist pileti ära ostnud (küll viimasel minutil, aga siiski eelmüügist) ja ma ei saa sellega soovitud ajal soovitud etendusele. Miks nad siis üldse koha peal pileteid edasi müüsid, kui kohti enam ei olnud? Siiski otsustasin ma, et kui ma olen läbi Eesti reisinud ja Circle K teenindajatega jagelenud, siis mina lähen etendust vaatama. Olin valmis kasvõi murul istuma. Seisma ega murul istuma ma siiski ei pidanud, kuna rahvale toodi igast võimalikust kohast lisaks toole ja pinke ja kõik mahtusid istuma. Küll aga oli mul piiratud nähtavusega koht, kuna istusin küljel ja teises reas. Kui tribüünidel läheb iga järgmine rida kõrgemaks, et üle inimeste peade näha oleks, siis mulle tundus, et meie pink oli lohus ja me istusime isegi madalamal kui esimene rida. Nii nägin ma väga piiratud osa lavastusest. Panin selle pika eelloo kirja ainult seepärast, et te saaksite paremini mõista, mis minu seekordse negatiivse emotsiooni taga peidus on. Ja ma olen kindel, et kui ma oleksin etendust parema koha pealt jälgida saanud, siis oleks ka kõnealune postitus veidi positiivsemas võtmes (äkki oleks sisu parema tähenduse saanud, kui ma ka näitlejaid näen). Aga ega mul väga kedagi teist peale iseenda süüdistada pole, et ma nii viimasel minutil teatrisse jõudsin. Siit soovitus teistele, et minge ikka piisava ajavaruga teatrisse, kui kohad on nummerdamata ja soovite head vaadet nautida.

Aga nagu ma juba eespool mainisin, siis lootused kuigi suured ei olnud. Sõbrannaga veel naersime, et kui varasemalt on Lutsu Teatri suvelavastustes kasutusel olnud lennukid, hulganisti erinevaid autosid, hobune jne, et millega nad siis sel aastal üllatavad. See oli natukene põnevam moment, mida tasus oodata. Veel ootasin oma tädi koera Ruffeli etteastet, sest ma ei kujutanud ette, mis rollis koer on. Peab ütlema, et minu jaoks polnud väga vahet kas koer oli või mitte. Ma usun, et paljud lisakohtadel istujad isegi ei näinud mingit koera. Mu sõbranna (kes istus täpselt minu kõrval) ei saanud üldse aru mis koerast ma räägin, sest tema ei näinud mingit koera. Ja masinad ka sel aastal ei üllatanud. Kui siis ainult töötavad muruniidukid - see oli midagi uut. Aga vana buss küll väga palju elevust ei tekitanud. Mulle isiklikult tundus, et eelmise suve lavastus oma lennukiga oli minu ootused juba nii kõrgele viinud, et sel korral oleks huvitav olnud näiteks laeva näha. Tegelikult muruniidukid sobisid ka laeva asemele suurepäraselt, sest seda ma tegelikult ei osanud  samuti oodata.

Tavaliselt on mulle Lutsu Teatris ka harrastusnäitlejad meeldinud, kuid sel korral tundus mulle nagu oleks neil prooviaega väheks jäänud. Jaapani naisi 001 ja 002 kehastanud Liili Saar ja Aveli Asber rääkisid minu jaoks kohati liiga punnitatult ja ometigi olid nemad ainsad, kes praktiliselt pool etendust said eesti, mitte võro keeles rääkida. Seda enam oleks neilt paremat esitust oodanud, sest ma ikkagi eeldan, et eesti keeles on lihtsam rääkida kui võro keeles, kui su kodune keel just võro keel pole (ma eeldan, et neil on peamine keel ikkagi eesti keel). Ka Janno Rüütle, kes kehastas volikogu esimeest (vähemalt nii nägin ma kõrvalistuja kavast lugeda) kippus tekstiga päris mitmes kohas soperdama. Ma olen varem ka väikseid tekstiga komistamisi kuulnud, kuid sel korral oli tekst veel veidi kange ja nii hakkasid need soperdamised mulle eriti kõrvu. Ega ma ei väidagi, et võro keeles rääkida lihtne on. Seega suur respekt kogu trupile, et nad olid nõus sellises näitemängus osalema.

Näitlejatest meeldis mulle sel korral ainult Kärt Tammjärv, kes oli ka ainus kutseline näitleja. Kärt Tammjärv üllatas mind eelkõige oma hea võro keele poolest. Ma pigem kartsin, et tema on see kes võro keelt kangelt räägib ja harrastusnäitlejad räägivad vabamalt, sest nad on rohkem selles keelekeskkonnas olnud. Kui Kärt esimest korda poeaknast oma pea välja pistis ja suu lahti tegi, olin ma kindel, et lavastaja Merle Jääger ise mängib seda rolli. Nii ehtne Merca tämber oli Kärdil sel hetkel. Ja ise veel Tallinna tüdruk. Kohe näha, et oma ala professionaal. Kogu tema liikumine oli palju kaasahaaravam, kui ülejäänud trupil ja teda oli huvitav vaadata. Kuigi ma pean ütlema, et mulle meeldis Kärt Tammjärve Liisu lohku tõmmatud poemüüjana rohkem kui hiljem peigmeest ootava korraliku tütarlapsena. Mulle tundus, et Kärt ise nautis ka poe-Liisu osa veidi rohkem ja see oli ka põhjus, miks teda sel hetkel huvitavam vaadata oli. Ma tean, et ma võrdlen võrreldamatut, harrastusnäitleja ja elukutseline näitleja, kuid kui need kaks ühte lavastusse kokku panna, siis on selge, et neid hakatakse võrdlema.

Harrastusnäitlejatest meeldisid mulle Ülo Needo ja Helje Põvvat. Nende rollid tundusid minu jaoks kuidagi loomulikud ja mitte nii pingutatud, kui teistel. Ma ei tea, ehk on nad võro keeles veidi rohkem vabamad suhtlejad ja seetõttu oli neil kergem neid rolle teha. Igatahes olid nemad vist ka ainsad tegelaskujud, kelle teksti ja kohaloleku üle ma naersin. Julgen väita, et Ülo Needo ja Helje Põvvat on kohaliku harrastusteatri jaoks suurepärased karakternäitlejad, kes tegelikult ei jää kutselistele näitlejatele väga palju alla.

Kui nüüd lavastusest üldisemalt rääkida, siis mulle oleks huvitavam sisu meeldinud. Varasematel aastatel on minu meelest mingi sügavam sisu ka olnud lavastustel. Sel aastal jäi kuidagi Jaapani naiste projekti korras Eestisse toomine veidi lahjaks. Või olin ma siis kogu päevast nii väsinud, et ma lihtsalt ei tabanud seda varjatud sõnumit seal sõnade taga. Mitte, et ma tahaks nüüd kogu lavastuse sisu paljastada, aga paljuski käis sisu ühe väikese ääremaa tulevikust. Kuidas Eesti naised ära lähevad ja mehed enamuse ajast Lätis alkoholipoe juures odavat alkoholi tarbivad. Lisaks ka veidi ahistamist, soolist võrdõiguslikkust sünnitusmajade sulgemist, Eesti iibe vähenemist, tööpuudust, e-riiki ja projekti kirjutamist. Läti alkokaubandust ja ahistamistemaatikat on juba igal pool nii palju kajastatud, et see ei paku mulle enam pinget. Pigem oleks võinud nendele asjadele ümber nurga vihjata ja keskse sisu hoopis mujale viia. Nii, et inimesed saaksid ka kaasa mõelda ja ehk seeläbi oma tuleviku heaks ise midagi ära teha. Hetkel jäi mulle üsna mittemidagi ütlev tunne ja mulle tundus, et teistele ka. Ainus idee, mis mulle meeldis, oli e-perearsti idee. Aga see tuleneb ka puhtalt minu isiklikust ideest, et ma võiks saada om perearstiga ka interneti vahendusel kõik asjad ära aetud. Ma loodan, et teised inimesed leidsid sama huvitavaid ideid, kuigi ma pole kindel, kas ühe huvitava idee pärast tasub teatrisse minna.

Samas ei saa ma öelda, et tegemist päris igava asjaga oli, sest naerda ma sain. Küll mitte kogu südamest, kuid rohkem kui mõne odava komöödia puhul. Oleks parem istekoht olnud, oleks äkki tegevust ka rohkem näinud ja seetõttu ehk veel rohkem naerda saanud. Kuna hetkel nautisin ma poolikut kuuldemängu, sest ma julgen väita, et ma nägin umbes poolt lavastusest ja teise poole pidin teksti põhjal ise ette kujutama. Samas kippusid paaris kohas mikrofonid streikima ja nii kadus mul tekst ära. Või kui näitleja oli eeldatavasti nii kõva häälega, et talle mikrofoni ei antud, siis paaril korral ei kuulnud ma ka väga midagi, sest ma olin ümbritsetud väikestest lastest, kes üsna palju nutsid. Pigem tundus mulle, et selle aastases lavastuses oli rohkem neid kohti, mis panid lihtsalt muigama, aga sellist naeru, et mul on järgmisel päeval kõhulihased valusad, ma pigem ei saanud. Ometigi on varasemalt see kogemus mul Lutsu Teatrist olemas. Mulle tundus, et sel korral ei olnud lavastus ühtne tervik. Mulle isiklikult tundus, et selleaastane suvelavastus oli kiiruga üles ehitatud, et rahvast kohale meelitada, sest varasematel aastatel on Lutsu Teater publikule häid elamusi pakkunud.

Kas asi on selles, et sel korral oli lavastajaks Merle Jääger, mitte Jaan Willem Sibul? Äkki Jaan Willem Sibul tundis Lutsu küla inimesi veidi rohkem ja oskas neid rohkem avada? Mul puudub sellele küsimusele vastus ja ma võin ainult oma peas oletusi teha. Või oli kirjanikul teksti kirjutamiseks aega vähe, sest mulle tundus kogu tekst ja lavastus väga pealiskaudse ja kiiruga valmis punnitatuna. Pean raske südamega ütlema, et mulle selle aastane Lutsu Teatri suvelavastus ei meeldinud, millest on kahju, sest varasemalt olen ma nende lavastustest kergelt öeldes vaimustuses olnud ja neid oma tuttavatele soovitanud. Sel korral tahaks tuttavaid pigem hoiatada, et ärge parem minge. Ja asi ei olnud väsimuses ega kõiges selles negatiivses, mis etendusele eelnes, kuigi jah, eks see jättis kogu asjale rohkem negatiivsust külge küll.

Samas pean mainima, et ehk tavalisele X küla inimesele, kes satubki kord või paar aastas teatrisse võib see päris tore vaatamine olla. Samas kui see inimene on otsustanud oma raha teatrile kulutada, võiks ta vaadata midagi sellist, mis suuremat elamust pakub. Kuigi jah, kui teater koduõuele kätte tuleb, siis on lausa patt jätta lavastus vaatamata. Lihtsalt mina olen sel aastal isegi enda kohta liiga palju teatris käinud ja väga palju häid lavastusi näinud, mis minu ootused kõrgele tõstavad. Ja veel pean ära mainima, et Lutsu Teater tegi ikkagi oma lavastusega minu silmis nii mõnelegi paljukiidetud repertuaariteatri lavastusele pika puuga ära. Jään nüüd lootma Lutsu Teatri järgmist lavastust, mis loodetavasti taastab minu usu neisse.

Autor: Olavi Ruitlane

Lavastaja: Merle Jääger

Kunstnik: Anu Tuisk

Mängisid:

Kärt Tammjärv, Aveli Asber, Liili Saar, Helje Põvvat, Janno Rüütle, Ülo Needo, Lembit Rätsep, Jaan Konks, Eduard Paulson, Jan-Mattias Kottise, Peeter Sibul jt. (Näitlejate nimekiri pole täielik, sest mul polnud aega enne etendust kava osta ja vaheajal nad enam kava ei müünud. Seega kirjutasin ainult need nimed, mis lavastuse plakatil olid.)

Pileteid saab osta Piletilevist SIIN ja lavastuse kohta saab rohkem infot Lutsu Teatri facebooki leheküljelt SIIN

* – Postituse päisepilt on võetud Lutsu Teatri Facebooki leheküljelt.