Iraani konverents

 9. septembril 2022 Theatrumi etendus Eesti Teatri Festivalil Draama

Foto: Ülar Mändmets

Peaaegu aasta tagasi oli mul võimalik teatrifestivali Kuldne Mask Eestis raames näha Rahvaste Teatri esituses Ivan Võrõpajevi kirjutatud „Iraani konverentsi“ (lav. Viktor Rõžakov). Oma tookordse posituse lõpetasin sõnadega: „Mina igatahes jäin teatriõhtuga rahule. Kui tegemist oleks Eesti teatris mängitava lavastusega, siis julgeksin ka teistele vaatamiseks soovitada.“ Kes tahab seda eelmainitud postitust pikemalt lugeda, siis postitus asub SIIN. Juhtus nii, et läksid mööda mõned kuud ja minu soov läks täide, sest Lembit Peterson tõi Theatrumis 2022. aasta veebruaris välja enda nägemuse „Iraani konverentsist“. Otse loomulikult pidin ma seda lavastust nägema, sest Rahvaste Teatri lavastuse puhul oli minu jaoks kõige häirivam see, et etendus oli vene keeles ja sünkroontõlkega ning seetõttu läks suur osa filosoofilisest tekstist minu jaoks kaduma. Kui nüüd on võimalik lavastust oma emakeeles vaadata, siis ei saa seda võimalust kasutamata jätta.

Kui ma esimese hooga Eesti Rahva Muuseumi Hurda saali sisse astusin, siis tabas mind hetkeks tunne, et lavakujundus on üsna üks-ühele varasemalt nähtud Rõžakovi lavastuse kujundusega. Ma ei tea, kas Lembit ja Marius Peterson käisid Kuldse Maski ajal kõnealust etendust vaatamas ja said sealt enda lavastuse jaoks inspiratsiooni, või siis ongi lavastuse tekst ja kontekst need, mis sellise sarnase lavakujunduse tagavad. Eks need konverentsid näevad igal pool peaaegu samasugused välja ja nii polegi imestada, et konverentsi ka erinevates lavastustes sarnaselt kujutatakse. Nagu ma ütlesin, siis sarnasuse tunne tabas mind ainult hetkeks. Üsna pea sain ikkagi aru, et ainus sarnasus on see, et seinale on suurelt kuvatud „Iranian conference“ ja laval asuvad esinejate jaoks kõnepult ning toolid. Peenemad nüansid olid kahes lavastuses ikka täiesti erinevad.

Kahe lavastuse üks sarnasus oli veel see tunne, mis saalis istudes tekkis. Tunne justkui ma polekski teatrisaalis, vaid olengi suures saalis üks paljude koverentsikülastajate seast. Peab tunnistama, et Theatrumi lavastus suutis seda konverentsi tunnet päris korralikult süvendada. Nimelt tulid kõik näitlejad korraga saali siis kui konverents nö „algas“, kusjuures osad näitlejad sisenesid sellest samast uksest, millest olid saabunud teatrikülastajad ning kui näitlejaid mitte tunda, siis on isegi raske aru saada, kas need on hilinenud külastajad või näitlejad, kes parajasti uksest sisenesid. Saali sisenenud  konverentsil esinejad vaatasid sarnaselt külastajatega otsiva pilguga saalis ringi, liikusid lavale ja seejärel ajasid omavahel juttu ning sättisid end oma kohtadele istuma täpselt nii nagu reaalsetel konverentsidel tehakse. Lisaks olid kõikidel kaelas araabiakeelse tekstiga kaelakaardid ja kaasas mustad riidest kotid, mida konverentsidel osalejatele ikka jagatakse.

Kui konverentsi eestvedaja Philip Rasmussen (Marius Peterson) konverentsi avatuks kuulutas ja publikusse vaadates ütles, et tal on väga hea meel, et ka peaminister on konverentsiga ühinenud, pöörasid nii mitmedki teatrikülastajad oma päid selles suunas, kuhu Rasmussen vaatas, lootes seal peaministrit näha. Peale lühikest pausi selgus, et saalis ei viibinud mitte Eesti peaminister Kaja Kallas nagu ilmselt paljud teatrikülastajad arvasid, vaid kujuteldav Taani peaminister. Paaril korral esitati saalist ka esinejatele küsimusi, mis omakorda süvendas seda tunnet, et ma olengi päris konverentsil. Kahjuks muidugi polnud näitlejaid publiku sekka ära peidetud, vaid küsimused kõlasid lindilt, lihtsalt kõlarid olid paigutatud selliselt nagu hääl tuleks kusagilt kõrgemalt publiku selja tagant.

Peale konverentsi avamist oligi aeg hakata ettekandeid kuulama. Kui mul oli venekeelse lavastuse ajal probleem, et ma ei saanud kõigest aru ja ma süüdistasin oma puudulikku keeleoskust ning sünkroontõlget, siis ega eesti keeles asi kuigi palju parem polnud. Minu jaoks jäid peaaegu kõik ettekanded liiga igavaks ja ühetooniliseks. Ma avastasin end üsna kiirelt hoopis teistele asjadele mõtlemas, sest ma lihtsalt ei suutnud seda filosofeerimist jälgida. Mulle tundus, et venelased esitasid neid igavaid konverentsiettekandeid kõlavamalt ja mitmeplaanilisemalt, pannes enda juttu veidi rohkem emotsioone. Kusjuures ma vaheajal kuulsin paari inimest arutamas, et nad teiseks vaatuseks tagasi ei lähe, kuna nad said aru mis põhimõttel lavastus üles on ehitatud ja vaevalt seal teises osas midagi raputavalt teistsugust on. Teatud määral ma pean nendega nõustuma. Kuigi ma teadsin laias laastus ette, kes omavahel tülli lähevad ja natukene uut energiat pakuvad. Siiski peab tõdema, et Theatrumi lavastuses ei tulnud konfliktid erinevate esinejate maailmavaadete vahel ka nii teravalt välja nagu ma lootsin. Aga mingile osale publikust paistis selline energia ka sobivat, sest mõned inimesed naersid päris mitmel korral üle saali. Ma vist suutsin paaril korral ainult muiata, sest polnud need omavahelised tülid nii huvitavad, et oleks naerma ajanud. Telerist Eesti poliitikuid ja nendevahelist kraaklemist vaadates näeb ka teinekord rohkem emotsioone ja saab rohkem naerda. Mitte, et lavastuses poleks üldse emotsioone olnud, emotsioonid olid, aga minu jaoks olid need natukene liiga vaoshoitud ja üheplaanilised.

Kui Rõžakovi lavastus rääkis koroonakriisist, siis Theatrumi lavastuses anti lavakujunduse ja kostüümidega vihjeid valitsevale pandeemiale. Kõik esinejad olid teineteisest klaasseintega eraldatud. Näiteks kandis üks esineja kaelaskantavat õhupuhastit (midagi sarnast) ning teine oli maski enda käsivarrele kinnitanud. Mõned märkused Venemaa kohta küll tehti, kui jällegi tundus mulle, et Rõžakovi lavastuses räägiti Venemaast veidi rohkem. Ilmselt Rõžakov julges enda kodumaa suhtes veidi kriitilisem olla ja teab sealseid probleeme veidi paremini. Eks poliitilisi vihjeid leidus lavastuses siiski hulgaliselt, kui ainult süvenenult teksti kuulata. Näiteks võiks praeguses olukorras kogu lavastuse pealkirjaks panna Ukraina konverents ja sisuliselt kõik need teemad, mida lavastuses käsitletakse Iraani teemadena sobituksid väga hästi ka Ukraina teemadeks.

Sel aastal oligi Draama festivali läbivaks teemaks praegune ühiskond ja seetõttu ehk võib jääda mulje, et teater ainult süngetest ja negatiivsetest asjadest räägibki. Tegelikkuses see päris nii siiski pole. Kes minust veidi rohkem süveneda suudab, siis kindlasti samastub ta nii mõnegi konverentsil kõnelenu jutuga. Kohati jäi ettekandeid kuulates mulje, et kõigil on õigus ja vastavalt sellele, kuidas esinejad vahetusid, muutus ka publiku maailmavaade ja ühel hetkel võisidki avastada, et sa nõustud praegu täpselt selle mõttega, mille vastu sa veel kümme minutit tagasi argumente otsisid.

Kes otsib veidi intellektuaalsemat väljakutset pakkuvat lavastust, siis nendele ma kindlasti soovitan. Minu ootused kahjuks olid eelnevalt nähtud Rahvaste Teatri lavastuse tõttu väga kõrgele tõstetud ja mina olin lavastuses veidi pettunud. Iseenesest lavakujundus ja lavastuse ülesehitus mulle meeldisid, aga mulle tundus, et näitlejad jäid oma tegelaskujudes natukene üheplaaniliseks ja vaoshoituks. Seetõttu ei oska ma ka kedagi eraldi välja tuua, kes eriliselt meelde oleks jäänud. Tundub, et vene teatri liigne dramaatilisus ja üliemotsionaalsus on mu ära rikkunud. Ilmselt, kui ma poleks seda lavastust varem näinud, oleksid mu emotsioonid hoopis teistsugused. Sellest hoolimata usun ma, et kõigil neil, kelle jaoks komöödiad on ajaraiskamine ja need ei paku mingisugust intellektuaalset väljakutset, tasuks sammud Theatrumi poole seada ja ühest „Iraani konverentsist“ osa võtta.

Autor: Ivan Võrõpajev
Tõlkija: Tiit Alte
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik ja helikujundaja: Marius Peterson
Valguskunstnik: Helvin Kaljula
Osades:
Marius Peterson – Philip Rasmussen
Ott Aardam – Daniel Christensen
Helvin Kaljula – Oliver Larsen
Kristjan Üksküla – Magnus Thomsen
Laura Peterson – Astrid Petersen
Anneli Tuulik – Emma Schmidt-Poulsen
Tarmo Song – Gustav Jensen
Andri Luup – Isa Augustin
Lempit Peterson – Pascual Andersen
Maria Peterson – Širin Širazi
Mare Peterson – Mathilde Hansen
Tiit Alte – Patrick Nielsen
Eva Eensaar – Katerine Johansen

 

Kellel lavastuse kohta huvi tekkis, siis rohkem infot saab Theatrumi koduleheküljelt.