Jõehobu

 8. septembril 2022 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses Circus SaboK külalisetendus

Foto: Circus SaboK Facebook

Mis teil esimesena pähe tuleb, kui keegi mainib tsirkust? Minu esimene mõte on trikke tegevad loomad ja seejärel meenuvad mulle akrobaadid. Kuna loomade kasutamine tsirkuses on tänapäeval keelatud, siis jäävad järele ainult akrobaadid. Eks me kõik oleme mingisuguseid akrobaaditrikke näinud ja need on päris ägedad. Juba selle pärast tasub tsirkusesse minna. Tavaliselt on tsirkuses muidugi ka klounid ja saab palju nalja. Eriti äge on siis, kui palju nalja saab nende samade akrobaaditrikkide ajal, nagu seda juhtub sageli Eesti esiklounidel Piibul ja Tuudul. Aga tsirkust saab teha ka ilma naljata. Kaasaegne tsirkus koosneb paljuski tuttavatest tsirkuseelementidest, millele on lisatud veidi kaasaegset tantsu ja kostüümid, mis ei meenuta kuskilt otsast klassikalist tsirkuse kostüümi. Just sellise kaasaegse tsirkusekavaga tuli Põlvasse esinema Eesti-Soome tsirkuseduo Tsirkus SaboK.

Mulle tundus, et sel korral polnud lapsevanemad väga palju süvenenud, et see oli kaasaegse tsirkuse etendus, mis oli soovituslik alates 7. eluaastast ja sinna tuldi palju väiksemate lastega. Eks inimesed on harjunud, et tsirkus on midagi lastele ja enamasti ongi selle eelarvamuse põhjustajaks need naljakad klounid ja võimsad akrobaaditrikid. Kuna käesolevalt polnud tegemist sellise tsirkusega, kus keegi nalju räägiks või nalja teeks, siis hakkas nendel väikestel lastel üsna kiirelt igav ja kuulda oli nuttu. Ma pean ütlema, et mind natukene see häiris, sest ma ei saanud keskenduda trikkidesse, mida laval tehti. Mitte, et neid verd tarretama panevaid trikke nüüd nii palju oleks olnud, aga kui üks inimene hoiab enda õlal pikka peenikest harjavarre jämedust toru, mida mööda teine inimene samal ajal üles ronib, siis võtab endal ikka hingamise veidi aeglasemaks küll, et süvenenult keskenduda ja loota, et keegi viga ei saa. Eks selliseid hetki oli päris palju, kus ma avastasin et jälgin laval toimuvat hinge kinni hoides.

Muidugi näidati ka veidi tavalisemaid trikke, kui üldse tsirkusetrikkide kohta saab öelda, et need on tavalised, sest tavalised inimesed ei suuda kohe kindlasti selliseid asju järele teha. Aga köiel kõnd ja laest alla rippuva köie otsas rippumine on minu meelest sellised trikid, mis on peaaegu kõikides tsirkusekavades kohustuslikud elemendid ja seega võib neid teatud mööndustega tavalisteks tsirkusetrikkideks nimetada. Seda huvitavam oli näha näiteks, kuidas Saana Leppänen rippus juustesse kinnitatud metallrõnga abil pea alaspidi  ja tegi samal ajal trikke. Või siis see sama õlal püsiva toru otsas püsimine. Eks need olid füüsiliselt väga rasked trikid ja nõudsid palju pingutust. Kui laval on ainult kaks artisti korraga ja kava on 55 minutit pikk, eks siis tulebki vahel taastumiseks teha veidi rahulikumaid etteasteid. Näiteks paaristantsu. Kuigi ma pean tunnistama, et need tantsulised osad olid minu jaoks kõige igavamad ja natukene tekkis minu jaoks kavast välja tulemise tunne. Ma olin ikkagi trikke tulnud vaatama. 

Sisututvustuse põhjal saan aru, et lavastus on inspireeritud Soome kirjaniku Tommy Hellsteni raamatust ,,Jõehobu elutoas”, mis jutustab sellest, kuidas elada oma elu koos halvima versiooniga iseendast. Mina sellest raamatust varem kuulnud ei olnud ja sealset sisu ka ei tea, seega ei oska nähtud lavastusega paralleele tõmmata. Aga minu jaoks see jõehobu osa jäi kavas veidi arusaamatuks. Jah, aeg-ajalt oli küll ühel või teisel (või lõpuks ka mõlemal) jõehobu pead meenutav mask peas, kuid see oli minu jaoks ka ainus seos pealkirjaga. Mingisugust enda halvima versiooniga koos elamise mõttest ma lavastust vaadates külla aru ei saanud. Ega ma muidugi ei oska tsirkust (ja üldse teisi etenduskunste peale teatri) nii väga analüüsida ka ja ehk ma ei saanud lihtsalt öelda, mida selle kavaga meile öelda taheti. 

Kokkuvõttes võin öelda, et mulle täitsa meeldis. Kui ma oleks veel tervet lava näinud (istusin üsna ääres ja sealt jäi üks lava nurk nähtamatuks), siis oleks elamus ilmselt võimsam olnud, sest ma oleks kogu köiel kõndimist näinud. Mine tea, ehk jäi mul veel midagi huvitavat nägemata. Tegelikult pole kava kallal midagi norida ja tegemist oli toreda vaheldusega argiõhtusse ja kogu etenduse aja püsis minul küll pinge korralikult peal. Nagu ma alguses ütlesin, siis pigem pole etendus väikestele lastele mõeldud ja neil võib seal igav hakata. Pigem tasuks kaasaegset tsirkust vaatama viia vanemad lapsed ja samas on see väga hea koht, kus vanemad ise saavad veidi teistsuguseid emotsioone nautida. Mina mõtlesin küll, et nii äge oleks ise ka mõnda sellist trikki osata, kuid ma olen selleks liiga vana. Selles suhtes on väiksemad lapsed tänuväärne publik, et ehk õnnestub mõnes lapses lavastusega samuti akrobaadi pisik üles leida. Teine väga hea põhjus seda lavastust vaatama minna on see, et lavastus on ilma sõnadeta ja seega sobib absoluutselt kõikides keeltes suhtlevatele inimestele.

Ma pole küll kindel, kas lähiajal „Jõehobu“ enam Eestis mängitakse, aga tsirkus CaboK kodulehel tasub huvilistel aeg-ajalt silma peal hoida. Koduleht asub SIIN.

Lavastajad ja tsirkuseartistid: Saana Leppänen (Soome) ja Kert Ridaste (Eesti)
Helilooja: Thibaud Rancoeur
Dramaturg: Sade Kamppila (Soome) ja Julien Auger (Prantsusmaa)
Videoprojektsioonid: Taavi Varm (Eesti)
Valguskunstnik: Chris Kirsimäe (Eesti)
Lavameister: Pauli Niemelä (Soome
Kostüümikunstnik: Anni Veskimäe (Eesti)