Raamatud 2023: juuni

Kuigi terve kuu on juba suvi kestnud ja aega peaks rohkem olema, et raamatuid lugeda, on minu juuni ikkagi üsna raamatuvaeseks kujunenud. Ilmselt on siin veidi süüdi kool, sest esimesed 9 päeva juunist pidin päris intensiivselt kooliasjadega veel tegelema ja siis ei lugenud ma ühtegi raamatut. Kui kooliga ühele poole olin saanud, pidin taastuma ja vabadel hetkedel vahtisin lihtsalt niisama lage. Peaasjalikult seetõttu lugesin ka nii vähe ja seetõttu jõudsin ka teatrisse vähem, kui oleks soovinud. Lihtsalt polnud energiat. Aga ma üritan end parandada.

1. Nikolai Gogol "Surnud hinged" - Tegelikult pole ma kindel, kas ma olen seda raamatut lähiaastatel koolis lugema pidanud või mitte. Igatahes kindel on see, et tegemist on kirjandusklassikaga ja klassikat tuleb lugeda. Seepärast ma laadalt selle raamatu otse kirjastusel üliodavalt ostsingi, et saaks enda mälu kirjandusklassikaga veidi värskendada. Mingit erilist lugemiselamust ma raamatust siiski ei saanud. Ja raamatu sügavam idee jäi ka tabamata. Ilmselt seetõttu, et samal ajal üritasin ma kooliga seotud viimastest jõupingutustest taastuda ja mõte liikus ikka kogu aeg lõputööle ja sellega seotud teemadele. Kindlasti peaks tulevikus raamatu uuesti kätte võtma ja üle lugema ning vaatama, kuidas ma siis nende teemadega suhestun.

2. Sally Hepworth "Asjad, mida me hoiame" - Ma ei teagi, kus ma seda raamatut nägin, aga peale sisututvustuse lugemist tahtsin seda kindlasti lugeda. Raamat räägib noorest Annast, kes on 38-aastane ja põeb Alzheimeri tõbe. Selleks, et mitte oma lähedastele koormaks jääda, laseb Anna end hooldekodusse paigutada ning selgub, et seal on ka üks noormees, kes kannatab dementsuse all. Kuigi nende mälud ütlevad järjest üles ja nad ei mäleta paljutki, on nad teineteisesse omal moel kiindunud ja hooldekodu töötajad teevad kõik, et kahte noort inimest lahus hoida, sest nende suhe pole perekondadele meeltmööda, kuna mäluhäiretega inimesed ei pruugi olla vabatahtlikult nõus selle suhtega. Konkreetne raamat on väljamõeldis, kuid põhineb ühel tõestisündinud lool ja annab minu meelest väga hea sissevaate sellest, kuidas dementsusega inimesed end ümbritsevat maailma tajuvad ja kuidas mingi pisidetail võib neid ärritada. Tegelikult annab raamatu lugemine päris häid mõtteid sellest, kuidas võiks dementsusega inimeste keskkonda paremaks muuta. Seega soovitan lugeda kõikidel, kes dementsusega kokku puutuvad. Vägagi silmiavav raamat. Kuna raamat oli kaasahaarav, siis möödus lugemine ka kiiresti. Kindlasti minu juunis loetud raamatutest kõige lemmikum.

3. Christy Lefteri "Aleppo linna mesinik" - See raamat jäi mulle raamatukogus juhuslikult näppu ja meenus, et kusagil olen selle raamatu kohta kiitvaid arvustusi lugenud ja otsustasin siis ise ka selle raamatu läbi lugeda. Raamat räägib Süüria perekonnast, kes laguneb pommitamise tõttu, ning abikaasad Nuri ja Afra asuvad peale pikka kannatuste läbimist põgenikena teele, et jõuda Ühendkuningriikidesse, kuhu on juba põgenenud Nuri nõbu. Teekond on täis koledaid katsumusi, mida keegi meist läbi ei tahaks elada ja mida parema meelega ei sooviks endale ettegi kujutada. Ometigi annab raamat väga tõetruu ettekujutuse sellest, milline on elu Süürias asuvas Aleppo linnas sõja ajal ja milliseid kannatusi peavad põgenikud taluma, et jõuda turvalisse riiki, kus edasi elada. Nii palju kui ma aru sain, on tegemist väljamõeldisega, mis on kokku pandud mitme erineva põgenike loo põhjal. Üldiselt mulle sellises stiilis raamatud ei meeldi, kuid see raamat oli minu meelest väga nauditavalt kirjutatud. Eriti meeldis mulle see, et eelmise peatüki viimase lause viimane sõna oli ühtlasi järgmise peatüki esimese lause esimene sõna. See tekitas omamoodi huvitava terviku. Praeguses sõjaolukorras on raamat kindlasti hea sissevaade selles, mida põgenikud läbi peavad elama, et turvalisema eluni jõuda ja ehk aitab ka neil põgenike paremini mõista, kes pole kunagi põgeniku jubedat teekonda jalge alla võtma.

4. T. J. Klune "Maja taevasinise mere ääres" - Jällegi üks raamat, mille kohta olin tohutult palju kiidusõnu lugenud. Seega otsustasin raamatu ka enda lugemisnimekirja lisada. Esimene lehekülg tundus täitsa okei. Aga siis kui juttu tuli maagilistest noortest ja mingisugustest orbudekodudest ning riigiasutustest, mis tegelevad maagiliste noortega, siis tekkis mul juba liiga suur Harry Potteri sarnasus. Ma pean häbiga tunnistama, et selline fantaasiakirjandus pole päris minu rida. Raamatu lõpus olevatest tänusõnadest lugesin välja, et tegemist on queer ehk seksuaal-ja soovähemusi käsitleva teosega. Ma ei tea, kui soovähemused on lumeinimesed, haldjad, päkapikud ja teised sellised muinasjutulised olendid, kellest raamat peamiselt rääkis. Igatahes minu jaoks oli selliste tegelaste kohta kummaline lugeda ja natukene tekkis tunne nagu ma loeksin mingisugust laste muinasjuturaamatut. See, et kaks peategelast olid gay-d, see ei häirinud mind kuidagi. Ma lugesin küll raamatu lõpuni ja lugemine edenes päris kiiresti, aga minu maitsele see raamat kindlasti pole. Kuigi kogu ilukirjandus on kellegi fantaasia, siis selline fantaasiakirjandus mulle ei istu. Kellele fantaasiakirjandus meeldib, siis neile võib seda raamatut soovitada.

5. A. K. Turner "Eluaegne" - Tegemist on Cassie Raveni sarja teise raamatuga ja kuna mulle esimene osa väga meeldis, tellisin endale eelmise aasta augustis ka teise osa ingliskeelsena. Sellega ma siiski väga kaugele ei jõudnud ja kui nüüd Selveris eesti keelset raamatut sooduspakkumises nägin, tuli see kohe ära osta. Minu kandis on raamatukogudes sellel raamatul üsna pikk järjekord, seega tundus ostmine mõistlikuna. Raamatust nii palju, et tegemist on krimiraamatuga, kus patoloogialaborant Cassie Raven hakkab uurima 21 aastat tagasi toimund enda ema mõrva, milles süüdistati Cassie isa. Mulle tundus, et esimene osa oli veidi põnevam, kuna seal oli rohkem kriminaalset tegevust, kui selles raamatus. Siin oli ka kriminaalset tegevust, aga kuna valdav osa uurimistööst toimus vanade materjalide põhjal, siis tundus mulle, et seda krimiraamatu põnevust oli vähem, sest justkui polnud nii suurt ohtu. Kuigi peab ütlema, et eks tekkisid ka mõned nn „värsked“ laibad ja mõned hinge kinni hoidma panevad kohad olid raamatu lõpus ka olemas. Samas lõpp läks huvitavamaks ja lõpuks oli isegi kahju, et raamat juba läbi sai. Soovitan meditsiini- ja krimifännidele, sest patoloogialaborandina teab Cassie päris palju ka meditsiinist ja raamatust saab üsna detailseid kirjeldusi nt sellest mis organismiga poomise ajal juhtub. Mina jään nüüd sarja kolmandat ja ühtlasi viimast osa ootama.