12/06/2021

Eesti esimene lõõtsamuusikal "Lõõtsajumal"

 10. juunil 2021 Lutsu külaplatsil Põlvamaal

Foto: Riho Semm

Ma üldse ei imesta, kui inimesed üle Eestimaa pole Lutsu Teatrist midagi kuulnud. Küll aga imestan ma tõsiselt siis, kui Põlvamaal peaks leiduma inimest, kes pole Lutsu Teatrist midagi kuulnud, sest suvi Põlvamaal tähendab seda, et mitmel õhtul kogu suve jooksul kogunevad Põlvamaa inimesed Lutsu külaplatsile teatrisse. Eks tulijaid ole kaugemaltki, kuid valdav enamus on siiski põlvamaalased. Kes kord juba sinna külaplatsile teatrit nägema on juhtunud, leiab sinna tee ka edaspidi. Eks on ka põhjust, sest Lutsu Teatri seitsme hooaja jooksul on Lutsu külas igasugu ennenägematuid asju nägema juhtutud. Küll visatakse seal lennukist salaagente alla, küll laulavad seal ooperiartistid ja Anne Veski, pauguvad püssid ning mürisevad mootorid. Seega ei imesta ilmselt keegi, kes varem Lutsu Teatris on käinud, et Eesti esimene lõõtsamuusikal leiab samuti aset just Lutsu külas. Nii pole üldse imekspandav, et mind Lutsu Teatri ja samanimelise küla poole tõmbab. Kui lisada siia veel tõsiasi, et mu esivanemate juured pärinevad sellest samast külast, siis on igati arusaadav, et minu (teatri)suvi peab algama justnimelt Lutsu külaplatsil.

„Lõõtsajumal“ räägib Põlvamaal sündinud lõõtsamängijast Karl Kikasest, kuid tegemist pole ainult ühe inimese elulooga, vaid terve Eesti ajalooga. Nagu ütleb autor Ivo Parbus ise: „Kikas sündis tsaariaja lõpul, sirgus pillivirtuoosiks Eesti Vabariigis, tundis suure sõja ängistavat puudutust, koges küüditamisaastate valu ning kolhoosiaja tõusu ja langust, jõudes veel ära näha Eesti taasiseseisvumise.“ Nii polegi midagi imestada, et õhtu jooksul saab kogeda väga erinevaid emotsioone. Võiks isegi öelda, et lavastus testib seda, kas sa oled tõeline eestlane või mitte. Kui stseen, kus perekond koos väikeste lastega veoatuto kasti aetakse ja Siberisse küüsitatakse, pisarad silmanurka toob, siis saad kindel olla, et sinus voolab tõelise eestlase veri. See stseen võttis paljudel silma märjaks. Mina oma väga märjal kohal asuvate silmadega veetsin suurema osa teisest vaatusest pisaraid tagasi hoides. Siit soovitus kõikidele minusugustele – võtke päikeseprillid kaasa ja hoidke neid ka siis ees, kui päike juba loojunud on, et pisaraid varjata.

Ärgem unustagem, et tegemist oli siiski lõõtsamuusikaliga. Kuna ma pole veel ühtegi kurba muusikali näinud, siis pole ka „Lõõtsajumal“ erand ja kostitab publikut naeru, kaasahaarava muusika ning lauludega. Nii saavad inimesed kurbadele hetkedele kohe jälle naerust ja muusikast kosutust. Kohati olid muusikalised vahepalad nii kaasahaaravad, et teatrietendusest oli saanud eestlaste suur lemmik – laulupidu. Kusjuures see pole mingisugune kunstiline liialdus vaid publik tõesõna laulis kaasa. Ja kui korraga on laval terve lõõtsaorkester, siis pole midagi imestada, et lõpuks kasvas etendusest välja ehtne külasimman. Mina igatahes hakkasin etenduse jooksul küll uskuma, et Karl Kikas oli lõõtsajumal. Lavastuses mainitakse korduvalt, et Kikase pillimäng suutis kõik tantsima ja armuma panna. Kõik, kes mind veidi rohkem tunnevad, teavad et ma ei armasta üldse tantsimist. Minu jaoks pole üldse probleem ihuüksinda nurgas istuda, kui teised tantsivad. Aga sel korral oli mul rahulikult paigal istumisega probleeme, sest nii kui lõõts(ad) mängima hakkasid, hakkasid minu jalad tatsuma ja tekkis tahtmine jalga keerutama minna. Täiesti müstika. Õnneks sain jalakeerutamise asemel kõvasti ja valesti mõningaid laule kaasa laulda. Siinkohal tuleb mul tänada enda mammat, kes mulle lapsepõlves neid laule õpetas, või keda ma olen kuulnud neid laule laulmas, ja tänu sellele tulid „Mu latsõpõlvõ Võromaa“ sõnad nagu iseenesest mu huulile. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et sellist ühtekuuluvustunnet nagu ma Lutsu Teatris sel korral kogesin, olen ma varem ainult laulupeol kogenud. Juba selle emotsiooni pärast tasub teatrisse minna. Muidugi leiab ikka muud ka mille pärast teatrisse minna.

Kindlasti on ühtekuuluvustunde tekkimises oluline osa ka näitlejatel. Nii palju kui ma enda ümber istujaid kuulsin, siis kõik teadsid kedagi trupist. Ja see teeb minu meelest lavastuse kuidagi rohkem „omaks“. Kui mõnda enda isiklikku tuttavat näitlejate hulgas ei olnud, siis Lutsu Teatri ustavale publikule olid varasematest lavastustest tuttavad sellised nimed nagu Aveli Asber, Manivald Paulson, Helje Põvvat, Uno Nagelmaa jt, kes justnimelt läbi varasemate lavastuste on publikule tuttavaks ja omaseks saanud. Mulle tundub, et lisaks teatri produtsendile Janno Rüütlele ongi nemad suuresti need nimed, mis inimestele Lutsu Teatriga seostuvad. Minu jaoks oli eelnimatatutest kõige suuremaks üllatuseks Manivald Paulson, keda ma siiani olen näinud pigem külajoodikust ullikese rollides. Sel korral oli tema kehastada Hüüri talu peremees Alleks, kes polnud küll päris tõsine maamees, kuid vähemalt polnud ta pudeliga ringi käiv külatola. Teised eespool toodutest kehastasid sel korral sarnaseid tüpaaže, keda nad varasemates lavastustes on kehastanud ja see tekitaski veidi seda tuttavat äratundmist. Eriti tekkis mul deja vu hetk siis, kui Uno Nagelmaa ilmus komissarina välja täpselt samas mundris, millega ta „Rummu Jüri ehk Tamasseri rauad“ mängis. Nagu oleks kohtunud vana tuttavaga, keda pole mitu suve näinud.

Muidugi leidub näitlejate hulgas ka uusi tegijaid ja üllatusi. Minu kõige suuremaks üllatajaks oli peaosalist Karl Kikast mänginud Ants Järv. Seda, et ta oskab lõõtsa mängida ja laulda, ma muidugi teadsin, aga see et just tema kehastada on Karl Kikas, see tuli mulle üllatusena. Tavaliselt antakse peaosad kutselistele näitlejatele. Minu meelest sai Ants Järv Kikase rolliga väga hästi hakkama. Kuigi ega tal polnudki suurt midagi muud vaja teha kui istuda ja lõõtsa mängida ja veidi teksti anda. Ometigi suutis ta mulle laval usutavalt ja mitte üldse amatöörlikult mõjuda. Ainult vana Kikasena ei näinud ta väga usutav välja. Oli ta nii vana mehe kohta liiga sirge ja krapsaka kehahoiakuga. Samas meeldis mulle Marika Korolevi kehastatud Karl Kikase abikaasa vana Hilde kõige rohkem. Küürus kehahoiak ja aeglaselt lonkav kõnnak olid täpselt õiged. Võib-olla tuli Korolevi puhul vanuse kontrast seepärast nii hästi välja, et lavale tulles kehastas ta noort tütarlast, kes tantsupeol tantsu vihtus ja nii oli mu ajul olemas kontrast noore ja eaka inimese liikumise vahel. Ants Järve puhul ei tulnud Karl Kikase vananemine nii selgelt esile, et ta istus suurema osa ajast ja mängis lõõtsa. Kui ta oleks rohkem liikunud, siis ehk oleks tema „vananevat“ liikumist ka rohkem välja toodud ja oleks seda rohkem näha olnud. Nagu ma juba ütlesin, oli Ants Järv siiski minu jaoks positiivne üllatus, et ta peaosa kehastamisega nii hästi hakkama sai.

Lisaks Marika Korolevile tegi teise kutselise näitlejana lavastuses kaasa Veikko Täär, kes kehastab külapillimees Luid. Selles loos on Lui see, kes armastab pudelipõhja vaadata ja keda ilma pudelita ringi liikumas ei näe. Ma teadsin, et Täär oskab laulda ja pilli mängida, kuid siiski suutis tema lõõtsamäng ja laulmine mind üllatada. Kõige rohkem üllatusin ma selle üle, kui hästi ta suutis kõvasti, valesti ja koledalt laulda. See pole teadupärast üldse kerge. Kusjuures minu taga istuvad prouad arvasid täiesti tõsimeeli, et Täär ei oskagi paremini laulda kui kõvasti ja valesti. Kui Täär mõne hetke pärast nn „korralikult“ laulma hakkas, oli prouadel suur imestus: „Mis ta enne nii koledat häält tegi, kui ta täitsa kenasti laulda oskab.“ Natukene jäi mind Tääri diktsioon häirima. Näiteks imestasin ma omaette, et miks tsaariajal on ühe eesti tütarlapse nimi Keio. Imestust jätkus täpselt seni, kuni ma kavalehelt lugesin, et tegemist on ikkagi Keiuga. Lihtsalt Tääri tekstist sain ma järjepidevalt aru, et tema räägib Keiost. Aga võib-olla oli asi selles, et pool teksti oli võro keeles ja seega tundusid mõned väljaütlemised kummalistena. Kuigi ma arvan ise, et ma saan võro keelest päris hästi aru. Mind isegi veidi häiris, et kogu tekst polnud puhtas võru keeles, vaid tegemist oli seguga eesti ja võru keelest.

Lisaks inimestele (keda lavastuses oli palju rohkem, kui siin praegu jõusin välja tuua) on Lutsu Teatri lavastustes alati huvitav ka see milliseid rekvisiite nad oma lavastuses sel korral kasutavad. Nad on minu teada ainus teater terves Eestis, kes nii palju erinevat tehnikat kasutavad. Loomi ja autosid kasutavad vabaõhulavastustes ka teised, kuid Lutsus ei piirduta ainult ühega neist. Sel korral on Lõõtsajumala lavastuses näha ühte hobust, ühte traktorit ja tervelt kolme erinevat autot. Kui tavaliselt öeldakse, et kui teatrilaval on püss, siis see teeb ka pauku. Ka selles osas on Lutsu Teater asja suuremalt käsile võtnud, sest nende lavastuses on püsse rohkem kui üks ja iga püss teeb ikka rohkem kui ühe paugu. Kõige parem rekvisiit on muidugi mängukoht ise. Ehtsa aidaga vana talumaja tekitab täpselt selle õige tunde, et sa oledki nagu pinisev sääsk, kes eemalt vaatab taluhoovis aset leidvaid sündmusi. Minu meelest on suur erinevus, kas maja on ajutiselt lavastuse jaoks ehitatud, või on see maja sada aastat sama koha peal seisnud. See kõik loob just õige atmosfääri.

Minu jaoks oligi just atmosfäär ja nii suurejooneliselt planeeritud lavastus see, mis „Lõõtsajumala“ puhul suuresti emotsiooni lõi. Ma ütleksin, et kuigi taustaks on tõsised sündmused, siis tekst on pigem kerge ja humoorikas võtmes kirjutatud. Väga suurt filosoofiat pole mõtet sealt otsima minna.  Mina isiklikult ei soovigi vabaõhulavastustes näha elu mõtte otsimist, vaid pigem mõnusat suvist meelelahutust. Kuigi paljud mõttekäigud on „Lõõtsajumalas“ üsna lihtsasti etteaimatavad, siis pakutakse justnimelt autode ja loomadega rohkesti üllatusi. Ja muidugi ei saa alahinnata Heino Tartese ja Põlvamaa Lõõtsaklubi orkestri muusikalist panust. Minu meelest ongi nemad üsna suuresti kogu lavastuse selgroog. Mina isiklikult pole siiani eriline lõõtsamuusika austaja olnud, kuid peale etendust mõtlesin küll, et tahaks ise ka lõõtsa mängimist proovida. Vaat, milline jõud lõõtsamuusikalil on – paneb inimese jala tatsuma, lööb häälepaelad valla ja tekitab ilma muusikalise kuulmiseta inimesel soovi lõõtsa mängima hakata.

Aitäh, Ivo Parbus, et te Karl Kikase loo kirja panite!

Aitäh, Ivo Eensalu, et te Karl Kikase loo just sellisel kujul lavale tõite!

Aitäh, Lutsu Teater, et te olemas olete ja inimestele jätkuvalt emotsioone ja üllatusi pakute!

Autor: Ivo Parbus

Lavastaja: Ivo Eensalu

Kunstnik: Silver Vahtre

Muusikajuht: Heino Tartes

Osades:

Veikko Täär – Lui (külapillimees); Felix Moor (legendaarne raadiohääl)

Marika Korolev – Hilde (Karl Kikase abikaasa)

Ants Järv – lõõtsakuningas Karl Kikas

Mihkel Linnus – Tambet (Lui sõber ja pillimees)

Aveli Asber – Keiu (Lui abikaasa); Aino Struzkin (raadio rahvamuusika- ja taidlussaadete toimetaja)

Margo Mitt – Nikolai (Karl Kikase isa)

Manivald Paulson – Alleks (Keiu isa)

Helje Põvvat – Velli (Keiu ema)

Egle Lihtsa – ämmaemand; Elsa (külatüdruk)

Uno Nagelmaa – Jaagup (Nikolai naabrimees); komissar

Katrin Arulepp – Katre (Karl Kikase ema)

Markus Juhkam – 10-aastane Karl Kikas; Verinoor lõõtsamees Juhan Uppin

Jan Mattias Kottise – Peeter (Karl Kikase vend); Priidu (külapoiss)

Kristin Kooskora – Roosi (Jaagupi tütar); Tuuli (ringhäälingu toimetaja)

Evelin Arulepp – Liina (külatüdruk); kolhoosnik; õpilasmalevlane

Kristin Semm – Karin (külatüdruk); õpilasmalevlane

Kristo Kooskora – Toomas (külapoiss); kolhoosnik; õpilasmalevlane

Jaan Konks – viiulimees Jaan; kolhoosnik

Tambet Krasnov – Mart (külapoiss)

Eduard Paulson – Aivar (külapoiss)

Demi Otsing – Piia (külatüdruk)

Rudolf Tigasing – sõdur

Lauri Puusepp – sõdur

Janis Männiste – sõdur

Üle Needo – kohalik

Ennu Tobreluts – kolhoosi traktorist

Vaino Linnus – Elmar Koovik (lõõtsamees)

Heino Tartes – Heino Tartes (lõõtsamees)

Mihkel Linnus – kolhoosnik; õpilasmalevlane

Liisa linnus – kolhoosnik; õpilasmalevlane

Samuel Linnus – õpilasmalevlane

Kaisa Linnus, Saara Linnus, Emili Linnus – Keiu ja Lui lapsed

Hobune Ronaldo Glaston


Mänguaegasid ja pileteid saab vaadata SIIT

0 kommentaari:

Postita kommentaar