reede, 13. september 2019

Mineku eel

11. septembril 2019 Sadamateatris (Draama 2019 raames)



Me arutasime just koolis, et Tallinna Linnateatri nimi mõjub inimestele kuidagi eriliselt. Nende väikeste saalide tõttu on pileteid vähe saada ja kui midagi on defitsiitset, siis seda just inimesed tahavadki. Kuigi ma olen kindel, et Tallinna Linnateatris käiakse ikkagi rohkem selle pärast, et seal on äärmiselt head näitlejad, lavastajad, kunstnikud jne ning neil on väga hea repertuaar, mitte selle pärast et sinna on raske pileteid saada. Seda erilisem on see tunne, kui sa lõpuks saad jälle mõnda Tallinna Linnateatri lavastust näha. Ma pean tunnistama, et nendel vähestel kordadel kui ma olen Tallinna Linnateatri lavastusi näinud, on mul väike võidurõõm sees olnud. Isegi siis, kui lavastus pole mulle päris meeltmööda olnud. Seega midagi erilist seal Tallinna Linnateatris ikkagi toimub.
Sel korral läksin aga veidi suurema elevusega etendust vaatama kui varem. Nimelt mängib selles lavastuses Elisabet Reinsalu, kelle suur fänn ma kunagi nooruses olin. Siiani polnud mul õnnestunud teda teatrilaval näha, seega nüüd on ka see kunagine unistus täidetud. Lisaks kuulsin vahetult enne etenduse algust lavastuse kohta ülivõrdes kiidusõnu. Pole siis imestada, et mu ootused olid väga kõrged. Ma usun, et kui saalis oleks valge olnud, oleksid mu kõrval istuvad inimesed mind kummaliselt vaadanud. Kui ma väga elevil olen, siis on mul alati mingi kummaline muie näos. Ja just selle muigega ma sel korral seal Sadamateatri saalis istusingi.
Oodates etenduse algust sain veidi rohkem lavakujundusse süveneda. Tundub, et sel korral jäigi mind kõige rohkem lavakujundus häirima. Kui eeslavale oli püsti sätitud täiesti tavaline tuba, millest pääses aeda, siis just see aed oligi see mis mind häiris. Aia ja toa vahel oli ka kitsastest klaasribadest sein, mis oli mõnest kohast ilma klaasideta. See sein tegi minu jaoks tausta liiga kirjuks. Silmad väsisid veidi sellest kirjususest ära. Samas andis see sein jälle edasi veidi ajale jalgu jäänud maja sisemuse hõngu. Seda viimast ilmselt oligi kunstnik taotlenud.
Seevastu vihm, mis reaalselt aeda sadas oli väga huvitav. Tavaliselt antakse vihmasadu ikka ainult heliefektidega edasi, mitte ei saja teatrisaalis laest päriselt vihma. Sel korral vist oli tegemist küll mingite graanulitega, kuid kaugelt vaadates oli ikka väga vee tunne. Peale seda vihmasadu läks etendus juba täie hooga lahti ja imekombel ei häirinud sein mind enam üldsegi. Ma elasin loosse nii sisse, et ei oska isegi täpselt kirjeldada mis videod tagataustaks jooksid. Ma mäletan, et seal olid mingid lilled või rohuaas, aga mis täpsemalt, seda ei mäleta. Küll aga paistis ühes lavanurgas olev must sein näitlejaid häirivat. Oli aru saada, et lava oli väljasõiduetenduse jaoks veidi kohendatud, sest ühel korral koperdas Sandra Uusberg seina vastu ja lõpus kõndis Priit Pius peaaegu täie hooga vastu seda musta seina.
Kui ma juba põgusalt näitlejaid mainisin, siis tuleks vist kohe ka veidi rollidest rääkida. Loo keskmes on leseks jäänud mäluhäirega endine menukirjanik André (Andrus Vaarik), kelle harjumuspärast elu tulevad seletamatul põhjusel sättima tema tütred Anne (Elisabet Reinsalu) ja Élise (Sandra Uusberg). Kohati tundus mulle nagu Andrus Vaarik oleks André rolli kergekäeliselt suhtunud. Puudus igasugune emotsioon ja tekst oli monotoonne. Seevastu André monoloog kus ta küsib: „kus mu koht on?“ oli hingematvalt emotsionaalne. Alles siis sain aru, et tegelikult oligi monotoonne tekst Vaariku ülimalt täpse rollisoorituse osa. Peaksin ma ju oma kokkupuudete põhjal teadma, et mäluhäirega inimestel sageli ei olegi võimalik emotsioone näost välja lugeda ning mõningate haiguste puhul võib ka nende kõne monotoonseks muutuda. Ja mida edasi lugu läks, seda kaasahaaravamalt André segasusseisundid mind endasse haarasid. Kuid kõige lemmikumateks jäid siiski tema eksistenstsiaalse sisuga väljaütlemised.
Kohati oli lausa raske aru saada, mida André mälupiltidest peaks uskuma ja mida mitte. Kogu lavastuse põhiküsimuseks ongi inimese mälu ja selle vingerpussid. Kuidas muidu on võimalik et ema (Anne Reemann), kelle matused olid alles hiljuti olnud, on nii tõeliselt meie ees, et kohati hakkab tunduma justkui oleks hoopis André see, keda hiljuti maeti. Loo teevad keeruliseks ka tütred Anne (Elisabet Reinsalu) ja Élise (Sandra Uusberg), kes ühel hetkel räägivad isaga just siin ja praegu ning järgmisel hetkel teevad nad seda sama emaga. Katsu siis aru saada, kas tegemist on praeguse hetke või minevikumeenutusega.
Sellest, et aegruum nihkub kogu loo jooksul omasoodu, sain aru stseenis kui André kohtus oma armukesega (Ursula Ratasepp). Armuke saabub koos pojaga (Priit Pius) ja hakkab meenutama, kuidas ta Andréga kohtus. Järgmisel hetkel istub tugitoolis selle sama eaka daami asemel noor siresäärne neiu ja teeb äärmiselt võrgutavaid liigutusi. Lahkudes vajab eakas armuke liikumiseks kepi tuge, mis vaevalist ja ebakindlat sammu veidigi toetaks. Selle ülinauditava muutumise tõttu sai Ursula Ratasepp minu lemmikuks sel korral. Kõik need liigutused, kehahoiak ja hääl olid lihtsalt kirsiks tordil. Kohati oli mul tunne justkui tegemist oleks mingi nõiaga, kes su oma häälega lihtsalt ära hüpnotiseerib. Ja neid graatsilisi liigutusi ei ole võimalik kirjeldada, neid peab oma silmaga nägema.
André armuke mõjus ka Madeleine´le (Anne Reemann) väga huvitavalt. Nimelt seda liikumist, mida Anne Reemann tegi sel hetkel kui selgus, et turul kohatud daam on André armuke, ei ole samuti võimalik sõnadega kirjeldada. Sirbis ilmunud arvustuses nimetas Meelis Oidsalu seda liikumist meeldejäävaimaks numbriks nüüdistantsu ajaloos. Ühteaegu võttis see vaatepilt mind õhku ahmima kuid teisest küljest oli see nii naljakas, et raske oli pisaratest märgi silmi piisavalt fokuseerida, et toimuvale keskenduda. Kogu ülejäänud roll oli Anne Reemannil samuti väga detailselt läbi mõeldud. Ma nautsin iga tema liigutust ja kui vähegi võimalik, üritasin oma pilku ainult temal hoida. Südamepõhjani liigutas mind ka Reemanni ja Reinsalu laulu ümisemine. Mulle igatahes tundus, et tegemist oli Edith Piaf „Non je ne regrette rien“ looga. Ja see lugu paneb mind alati end kuidagi eriti melanhoolselt tundma.
Seega pole mingi ime, et Priit Piusi, Elisabet Reinsalu ja Sandra Uusbergi rollides ma midagi nii kaasahaaravat ei leidnud (kui see Reinsalu laulmine koos Remmanniga välja jätta). Mul lihtsalt ei jätkunud nende jaoks silmi. Ometigi ei tähenda see, et nad oleksid oma rollid halvasti teinud. Mulle lihtsalt tundub, et lavastaja või autor ei pidanud nende kehastatud tegelasi loo seisukohast nii olulisteks. Nii teevad nad kõik väga head rollid, kuid mitte midagi sellist, mida ma ka aastate pärast mäletaksin. Nemad on pigem need, kelle najale kogu lavastustervik toetub. Just nemad üritavad publikut sellest mälestuste virr-varrist läbi juhtida, libisedes aeg-ajalt ka ise mälestustesse. Nemad on publiku jaoks justkui üksik selgusehetk, millele saab alati kindel olla, kuid mis ei paku sulle kustumatuid mälestusi.
Just selle suurepärase ja tugeva trupi pärast soovitaksin lavastust vaatama minna. Kindlasti sobib lavastus neile, kes soovivad teatris kaasa mõelda ja ei karda väikest mentaalset segadust. Sest ma olen üsna kindel, et mingil hetkel ajab laval toimuv iga teatrivaataja segadusse ja mõtlema selle üle, et mis seal just toimus. Ja kuna lavakujundus on tumedates toonides, siis kõlama jääb pigem lavastuse süngem pool. Kes helget ja rõõmsat lavastust soovib, siis neile ma seda lavastust ei soovitaks.
Lõpetuseks annaksin soovituse teatrisse minna täis kõhuga, kuna laval tehakse süüa. Olgugi, et söögiks on toored paprikad, porgandid, sibulad, seened, petersell jne, siis tühja kõhuga mõjub juba sibula ja sidruni lõhn äärmiselt isuäratavalt. Ja kui te veel näete kui vihaselt Anne Reemann porgandeid koorib või kui kirglikult Elisabet Reinsalu peterselli hakib, siis teil lihtsalt läheb kõht tühjaks.
„Mineku eel“ on siiani minu meelest kõige parem lavastus, mida ma Tallinna Linnateatris näinud olen. Aga mul on mingi eriline tõmme perekonnalugude poole, eriti kui need pole päris otse jutustatud ja sa pead enda fantaasiat ja halle ajurakke kasutama, et laval toimuvast aru saada.

Autor: Florian Zeller
Lavastaja: Hendrik Toompere
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Mängisid:
Andrus Vaarik – André
Elisabet Reinsalu – Anne
Anne Reemann – Madeleine
Sandra Uusberg – Élise
Ursula Ratasepp – Naine
Priit Pius – Mees

* – päisepilt on pärit Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

0 kommentaari:

Postita kommentaar