Me arutasime just koolis, et
Tallinna Linnateatri nimi mõjub inimestele kuidagi eriliselt. Nende väikeste
saalide tõttu on pileteid vähe saada ja kui midagi on defitsiitset, siis seda
just inimesed tahavadki. Kuigi ma olen kindel, et Tallinna Linnateatris käiakse
ikkagi rohkem selle pärast, et seal on äärmiselt head näitlejad, lavastajad,
kunstnikud jne ning neil on väga hea repertuaar, mitte selle pärast et sinna on
raske pileteid saada. Seda erilisem on see tunne, kui sa lõpuks saad jälle
mõnda Tallinna Linnateatri lavastust näha. Ma pean tunnistama, et nendel
vähestel kordadel kui ma olen Tallinna Linnateatri lavastusi näinud, on mul
väike võidurõõm sees olnud. Isegi siis, kui lavastus pole mulle päris
meeltmööda olnud. Seega midagi erilist seal Tallinna Linnateatris ikkagi
toimub.
Sel korral läksin aga veidi
suurema elevusega etendust vaatama kui varem. Nimelt mängib selles lavastuses
Elisabet Reinsalu, kelle suur fänn ma kunagi nooruses olin. Siiani polnud mul
õnnestunud teda teatrilaval näha, seega nüüd on ka see kunagine unistus
täidetud. Lisaks kuulsin vahetult enne etenduse algust lavastuse kohta
ülivõrdes kiidusõnu. Pole siis imestada, et mu ootused olid väga kõrged. Ma
usun, et kui saalis oleks valge olnud, oleksid mu kõrval istuvad inimesed mind
kummaliselt vaadanud. Kui ma väga elevil olen, siis on mul alati mingi
kummaline muie näos. Ja just selle muigega ma sel korral seal Sadamateatri
saalis istusingi.
Oodates etenduse algust sain veidi
rohkem lavakujundusse süveneda. Tundub, et sel korral jäigi mind kõige rohkem
lavakujundus häirima. Kui eeslavale oli püsti sätitud täiesti tavaline tuba,
millest pääses aeda, siis just see aed oligi see mis mind häiris. Aia ja toa
vahel oli ka kitsastest klaasribadest sein, mis oli mõnest kohast ilma
klaasideta. See sein tegi minu jaoks tausta liiga kirjuks. Silmad väsisid veidi
sellest kirjususest ära. Samas andis see sein jälle edasi veidi ajale jalgu
jäänud maja sisemuse hõngu. Seda viimast ilmselt oligi kunstnik taotlenud.
Seevastu vihm, mis reaalselt aeda
sadas oli väga huvitav. Tavaliselt antakse vihmasadu ikka ainult heliefektidega
edasi, mitte ei saja teatrisaalis laest päriselt vihma. Sel korral vist oli
tegemist küll mingite graanulitega, kuid kaugelt vaadates oli ikka väga vee
tunne. Peale seda vihmasadu läks etendus juba täie hooga lahti ja imekombel ei
häirinud sein mind enam üldsegi. Ma elasin loosse nii sisse, et ei oska isegi
täpselt kirjeldada mis videod tagataustaks jooksid. Ma mäletan, et seal olid
mingid lilled või rohuaas, aga mis täpsemalt, seda ei mäleta. Küll aga paistis
ühes lavanurgas olev must sein näitlejaid häirivat. Oli aru saada, et lava oli
väljasõiduetenduse jaoks veidi kohendatud, sest ühel korral koperdas Sandra
Uusberg seina vastu ja lõpus kõndis Priit Pius peaaegu täie hooga vastu seda
musta seina.
Kui ma juba põgusalt näitlejaid
mainisin, siis tuleks vist kohe ka veidi rollidest rääkida. Loo keskmes on
leseks jäänud mäluhäirega endine menukirjanik André (Andrus Vaarik), kelle harjumuspärast
elu tulevad seletamatul põhjusel sättima tema tütred Anne (Elisabet Reinsalu)
ja Élise (Sandra Uusberg). Kohati tundus mulle nagu Andrus Vaarik oleks André
rolli kergekäeliselt suhtunud. Puudus igasugune emotsioon ja tekst oli monotoonne.
Seevastu André monoloog kus ta küsib: „kus mu koht on?“ oli hingematvalt
emotsionaalne. Alles siis sain aru, et tegelikult oligi monotoonne tekst Vaariku
ülimalt täpse rollisoorituse osa. Peaksin ma ju oma kokkupuudete põhjal teadma,
et mäluhäirega inimestel sageli ei olegi võimalik emotsioone näost välja lugeda
ning mõningate haiguste puhul võib ka nende kõne monotoonseks muutuda. Ja mida
edasi lugu läks, seda kaasahaaravamalt André segasusseisundid mind endasse
haarasid. Kuid kõige lemmikumateks jäid siiski tema eksistenstsiaalse sisuga
väljaütlemised.
Kohati oli lausa raske aru saada,
mida André mälupiltidest peaks uskuma ja mida mitte. Kogu lavastuse
põhiküsimuseks ongi inimese mälu ja selle vingerpussid. Kuidas muidu on
võimalik et ema (Anne Reemann), kelle matused olid alles hiljuti olnud, on nii
tõeliselt meie ees, et kohati hakkab tunduma justkui oleks hoopis André see, keda
hiljuti maeti. Loo teevad keeruliseks ka tütred Anne (Elisabet Reinsalu) ja
Élise (Sandra Uusberg), kes ühel hetkel räägivad isaga just siin ja praegu ning
järgmisel hetkel teevad nad seda sama emaga. Katsu siis aru saada, kas tegemist
on praeguse hetke või minevikumeenutusega.
Sellest, et aegruum nihkub kogu loo
jooksul omasoodu, sain aru stseenis kui André kohtus oma armukesega (Ursula
Ratasepp). Armuke saabub koos pojaga (Priit Pius) ja hakkab meenutama, kuidas
ta Andréga kohtus. Järgmisel hetkel istub tugitoolis selle sama eaka daami
asemel noor siresäärne neiu ja teeb äärmiselt võrgutavaid liigutusi. Lahkudes vajab
eakas armuke liikumiseks kepi tuge, mis vaevalist ja ebakindlat sammu veidigi
toetaks. Selle ülinauditava muutumise tõttu sai Ursula Ratasepp minu lemmikuks
sel korral. Kõik need liigutused, kehahoiak ja hääl olid lihtsalt kirsiks tordil.
Kohati oli mul tunne justkui tegemist oleks mingi nõiaga, kes su oma häälega
lihtsalt ära hüpnotiseerib. Ja neid graatsilisi liigutusi ei ole võimalik
kirjeldada, neid peab oma silmaga nägema.
André armuke mõjus ka Madeleine´le
(Anne Reemann) väga huvitavalt. Nimelt seda liikumist, mida Anne Reemann tegi
sel hetkel kui selgus, et turul kohatud daam on André armuke, ei ole samuti
võimalik sõnadega kirjeldada. Sirbis ilmunud arvustuses nimetas Meelis Oidsalu
seda liikumist meeldejäävaimaks numbriks nüüdistantsu ajaloos. Ühteaegu võttis
see vaatepilt mind õhku ahmima kuid teisest küljest oli see nii naljakas, et
raske oli pisaratest märgi silmi piisavalt fokuseerida, et toimuvale
keskenduda. Kogu ülejäänud roll oli Anne Reemannil samuti väga detailselt läbi
mõeldud. Ma nautsin iga tema liigutust ja kui vähegi võimalik, üritasin oma pilku
ainult temal hoida. Südamepõhjani liigutas mind ka Reemanni ja Reinsalu laulu
ümisemine. Mulle igatahes tundus, et tegemist oli Edith Piaf „Non je ne regrette rien“ looga. Ja see lugu paneb mind alati end kuidagi eriti melanhoolselt
tundma.
Seega pole mingi ime, et Priit
Piusi, Elisabet Reinsalu ja Sandra Uusbergi rollides ma midagi nii
kaasahaaravat ei leidnud (kui see Reinsalu laulmine koos Remmanniga välja
jätta). Mul lihtsalt ei jätkunud nende jaoks silmi. Ometigi ei tähenda see, et
nad oleksid oma rollid halvasti teinud. Mulle lihtsalt tundub, et lavastaja või
autor ei pidanud nende kehastatud tegelasi loo seisukohast nii olulisteks. Nii
teevad nad kõik väga head rollid, kuid mitte midagi sellist, mida ma ka aastate
pärast mäletaksin. Nemad on pigem need, kelle najale kogu lavastustervik
toetub. Just nemad üritavad publikut sellest mälestuste virr-varrist läbi
juhtida, libisedes aeg-ajalt ka ise mälestustesse. Nemad on publiku jaoks
justkui üksik selgusehetk, millele saab alati kindel olla, kuid mis ei paku
sulle kustumatuid mälestusi.
Just selle suurepärase ja tugeva
trupi pärast soovitaksin lavastust vaatama minna. Kindlasti sobib lavastus
neile, kes soovivad teatris kaasa mõelda ja ei karda väikest mentaalset
segadust. Sest ma olen üsna kindel, et mingil hetkel ajab laval toimuv iga
teatrivaataja segadusse ja mõtlema selle üle, et mis seal just toimus. Ja kuna
lavakujundus on tumedates toonides, siis kõlama jääb pigem lavastuse süngem
pool. Kes helget ja rõõmsat lavastust soovib, siis neile ma seda lavastust ei
soovitaks.
Lõpetuseks annaksin soovituse
teatrisse minna täis kõhuga, kuna laval tehakse süüa. Olgugi, et söögiks on
toored paprikad, porgandid, sibulad, seened, petersell jne, siis tühja kõhuga
mõjub juba sibula ja sidruni lõhn äärmiselt isuäratavalt. Ja kui te veel näete
kui vihaselt Anne Reemann porgandeid koorib või kui kirglikult Elisabet
Reinsalu peterselli hakib, siis teil lihtsalt läheb kõht tühjaks.
„Mineku eel“ on siiani minu
meelest kõige parem lavastus, mida ma Tallinna Linnateatris näinud olen. Aga
mul on mingi eriline tõmme perekonnalugude poole, eriti kui need pole päris
otse jutustatud ja sa pead enda fantaasiat ja halle ajurakke kasutama, et laval
toimuvast aru saada.
Autor: Florian Zeller
Lavastaja:
Hendrik Toompere
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Mängisid:
Andrus Vaarik – André
Elisabet Reinsalu – Anne
Anne Reemann – Madeleine
Sandra Uusberg – Élise
Ursula Ratasepp – Naine
Priit Pius – Mees
* – päisepilt
on pärit Tallinna Linnateatri koduleheküljelt
0 kommentaari:
Postita kommentaar