Kes arvab, et tsirkus on äge? Ma mõtlen ikka sellist päris õiget tsirkusetelgis
toimuvat tsirkust. Ma pean tunnistama, et ma pole kunagi eriline tsirkusefänn
olnud. Aga tänu Musta Kasti lavastusele Ernesto küülikud võin ma isegi ümber
mõelda. Tegemist ei ole küll päris tsirkusega, aga lavastus toimub
tsirkusetelgis ja räägib sellest mis saab siis kui ühel päeval on
tsirkuseartistidel vaja endale väljaspool tsirkust uus töö leida. Jah, te
arvate õigesti, et tegemist on lastelavastusega. Õigem oleks öelda, et
koguperelavastusega (teater soovitab lavastust vanusele 5+). Mina igatahes
soovitan täiskasvanutel ka seda vaatama minna. Tegemist on vaieldamatult minu
parima teatrielamusega viimaste aastate jooksul. Ma ei oska mitte ühtegi halba
asja välja tuua. Ehk ainult seda, et tsirkusetelk on võrdlemisi väike ja
seepärast mahub publikut ühte etendust korraga vähe vaatama. Aga see on ka
tõesti ainus negatiivne asi.
Ma pole siiani eriline Musta Kasti fänn olnud, kuid
nüüd ma lubasin neid fännama hakata. Eriti seda füüsilist teatrit. Ilmselt
sellepärast mulle nähtud etendus meeldiski, et see on füüsiliselt huvitav
vaadata. Ka kõige väiksemad liikumised on lahendatud huvitavate hüpetega või
muu üllatusliku liikumisviisiga. Sa ei tea kunagi mida oodata ja pole ohtu, et
mõne näitleja žestid igavaks muutuksid. Näitlejatele on muidugi selline
füüsiline teater raskem mängida. Eriti kahju hakkas mul peaosalist Ernestot
kehastanud Agur Seimist, kes väikeses telgis kogu 70 minutit järjepanu olema
pidi ja kes pärast etenduse lõppu tilkus higist nagu oleks ta just maratoni
jooksnud. Aga see ongi Musta Kasti eripära, et nad panevad näitlejate võimed
proovile. Mitte, et mulle meeldiks näitlejate kannatusi vaadata, aga selline
proovile panek on just üllatusmomendi tõttu kiiduväärne. Sest sellist
vaatepilti te naljalt ühestki teisest Eesti teatrist ei leia.
Huvitavaks tegi lavastuse ka ootamatute rekvisiitide
kasutamine. Näiteks kasutati telefonina köit, mille ühes otsas oli üks ja
teises otsas teine inimene. Või mingi ebamäärane trapetsikujuline kast, mis
ühel hetkel täitis laua ja järgmisel hetkel mootorratta funktsiooni. Need on
ainult mõned näited. Ma ei hakka kogu üllatusmomenti teilt ära võtma. Eks
lastel on lihtsam sellise lavakujundusega leppida, sest nemad on harjunud
fantaseerima. Kuna mulle lavastus väga-väga meeldis siis ilmselt on minus ka piisavalt
lapselikkust säilinud, sest mitte miski ei tundunud lapsik. Isegi mitte
jänesed, mis liikusid ilmselgelt siis kui näitleja mängujäneseid liigutas.
Vahel mind häirib selline labaselt lihtne mänguasjade kasutamine, kuid sel
korral ei pööranud ma sellele absoluutselt mitte mingit tähelepanu.
Ma saan aru, et ma olen vist kogu lavastusest nii
lummatud, et ma ei oska isegi näitlejate kohta mitte midagi öelda. Ja seda pole
minu blogiajaloos veel juhtunud, et ma nii pahviks oleksin löödud, et kohe
mitte midagi öelda ei oska. Vahetult peale etendust küsis Karl Edgar Tammi ka
minult, mida ta oleks võinud teisiti teha ja ütles, et ma võin julgelt
kriitiline olla. Ma oskasin talle ainult öelda, et ta oli maru äge. Lisasin
juurde ka, et ma olen tegelikult väga kriitiline ja kui ma ütlen, et maru äge
oli ja mul midagi kritiseerida pole, siis see on minu poolt suurim kiitus. Paistis,
et ta jäi selle vastusega väga meelsasti rahule. Eriti meeldis mulle, et Siim
Angerpikk, Jaanika Tammaru ja Karl Edgar Tammi mängisid kõik väga erinevaid
rolle ning igal rollil oli täiesti erinev karakter. Kõik karakterid olid väga
efektsed. Eks see ongi lastelavastusele iseloomulik, et kõiki liigutusi tehakse
veidi suuremalt ja nö "mängitakse natuke üle". Ma pean ütlema, et ma
pole sellist "üle mängimist" väga paljude lastelavastuste juures
sobivaks pidanud, aga sel korral oli see nagu rusikas silmaauku. Minu
jaoks oleks lavastus võinud täiesti vabalt ka pantomiimietendus olla ja see
oleks ikka sama efektne olnud.
Eks oma osa oli suurepärase lavaterviku loomisel ka
muusikal ja kostüümidel. Kui ma esimest korda muusikat kuulsin, oleksin ma
tantsida tahtnud (ja mulle tegelikult ei meeldi tantsida). Muusika lihtsalt oli
nii energiline ja kaasahaarav ja lõi täpselt selle tunde nagu kõnniksid sa
Ernestoga kogu teekonda kaasa. Selles suhtes ma ei imesta, et näitlejad nii energiliselt
ja graatsiliselt liikusid. Muusika lihtsalt oli juba selline, et selle järgi tekkis
tahtmine näiteks hüpata või keksida, mitte kõndida. Ja muidugi värvikirevad
kostüümid, mis lastelavastuse puhul on pigem tavaline nähtus, lõid ka muidugi
palju rõõmsama meeleolu. Aga vahelduseks oli tore vaadata ka värvilisi
kostüüme. Täiskasvanutele suunatud lavastustes kipuvad kostüümid enamasti ikka
ühtlaselt ühesugustes toonides olema. Ja valdavalt on need toonid üksluiselt
igavad. Erilised kiidusõnad tahaksin muidugi edastada eri kõrguses pinkide
eest. Esimeses reas olid pingid kõige madalamad ja viimases reas oli pink nii
kõrge, et ma pidin lausa sinna istuma saamiseks hüppama. Nii ma kogu etenduse
aja seal jalgu kõlgutades istusin, sest jalad maha ei ulatunud. Ühtlasi oli
niimoodi kõigile tagatud hea vaade ja lapsed said ette madalamatele ja
täiskasvanud vastavalt pikkusele taha kõrgematele pinkidele istuda.
Kuna lugu põhineb ikkagi Piret Raua muinasjutul Ernesto
küülikutest, siis ma veidi pelgasin teksti. Aga tekst oli täpselt nii
huvitavaks tehtud, et lapsed said naerda ja vanemad said ka naerda. Kuigi mulle
tundus, et sel korral oli vanemate naerutamisele veidi rohkem tähelepanu
pööratud. Ma pole küll Piret Raua muinasjuttu lugenud ja seetõttu ma ei tea,
kas originaalvariandis on ka päevapoliitilised sündmused kirjas või mitte. Näiteks
kuidas mets on kallis ja muidugi räägiti ka sellest kui lihtne on laenu saada.
Ilmselt mulle pakkuski kõige rohkem nalja Karl Edgar Tammi kehastatud pankur,
kes üritas igal võimalusel laenu anda. Täpselt nagu need müügimehed on, kes
üritavad iga hinna eest oma kaupa möödujatele pähe määrida. Kuigi ma pole
Nõukogude ajal elanud ,tuli mul paratamatult pähe võrdlusmoment, kuidas
Nõukogude ajal lastelavastustesse päevapoliitilisi sündmusi põimiti. Kohati
tekkis mul „Ernesto küülikuid“ vaadates tunne, et lapsed näevad ühte lugu ja
nende vanemad hoopis mingit teist, metatasandil toimuvat lugu mis räägib meie
ühiskonna valupunktidest.
Niisiis ma rõhutan veel kord, et tegemist on tõsiselt
hea lavastusega, mida minu meelest peaksid kõik lapsed nägema. Sama soojalt
soovitan ma lavastust ka ilma lasteta vaatama minna, sest positiivne emotsioon
on kõikidele garanteeritud. Kindlasti peaksid teatrisse minema need, kes
arvavad, et teater on end ammendanud ja pakub ainult tehnoloogiaga põimitud
virr-varri. Must Kast pakub helgetes toonides ja selge sõnumiga lavastust,
mille üle saab mõtteid mõlgutada veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval.
Ühtlasi olen ma kindel, et ka lapsed küsivad mitu päeva hiljemgi vanematelt
millal nad uuesti teatrisse minna saavad.
Kellel
nüüd huvi tekkis, siis pange tähele, sest lavastust näeb:
1. Novembril kahel korral Tallinnas Vaba Laval
toimuval festivalil Naks!
8. Novembril kahel korral Põlva Kultuuri- ja
Huvikeskuses
19. - 21. Novembrini Saksa Kultuuri Instituudis Tartus
29. Novembril kahel korral Koeru Kultuurimajas
9. - 11. Detsembrini Saksa Kultuuri Instituudis Tartus
Rohkem infot saab teatri koduleheküljelt SIIN
Autor:
Piret Raud
Lavastaja-dramaturg: Kaija M Kalvet
Kunstnik: Inga Vares
Valguskujundaja: Karl Marken
Helilooja: Ardo Ran Varres
Mängisid:
Agur Seim - Ernesto
Jaanika Tammaru - erinevad
rollid
Karl Edgar Tammi - erinevad
rollid
Siim Angerpikk - erinevad
rollid
⃰ – päisepildi autor on Gabriela Liivamägi
0 kommentaari:
Postita kommentaar