Kunagi, kui ma veel gümnaasiumis õppisin ja
vaikselt näitlejaametist unistasin, teadsin ma vist kõiki üliõpilasi, kes
Lavakas näitlejaks õpivad. Mõned aastad hiljem olin ma samuti sealsete nimedega
kursis ja kui üliõpilastest said diplomeeritud näitlejad, ei olnud nende nimed
ja näod mulle teatris enam võõrad. Viimastel aastatel on juhtunud, et ma kohtan
noori, äsja Lavaka lõpetanud näitlejaid siis kui nad on juba teatrisse tööle
asunud ja mõtlen, et miks ma neist varem midagi kuulnud pole. Enda viga, ma tean.
Aga nüüd õnnestus see viga mul parandada. Sattusin Draama 2019 festivali ajal
vaatama Lavaka 29. lennu diplomilavastust (lavastajaks Elmo Nüganen) „Väike
prints“, kus sain kõigi selle lennu üliõpilastest põgusa ülevaate.
Hetkel on veel kõiki nimesid ja nägusid raske
kokku viia, kuna saalis on etenduse ajal ikkagi pime ja neil olid kõigil
samasugused riided seljas. Lisaks tüdrukutel veel sarnased soengud ka. Vähemalt
oma kahe tekkinud lemmiku näo ja nime suutsin ma kokku panna. Nimelt meeldis
mulle kõige rohkem väikest printsi kehastanud Maarja Johanna Mägi. Aususe
mõttes peab tõdema, et väikest printsi mängisid mitmed teisid veel, kuid Maarja
Johanna Mägi oli nn see „põhiprints“, kes loo alustas ja lõpetas. Tema suutis
minu jaoks printsi kõige kaasahaaravamaks mängida. Kohati oli mul isegi
printsist kahju. Eks sellele aitas kaasa see, et Mägi mängis printsi mingi seletamatu
lapseliku uudishimu ja soojusega. Kuigi „Väike prints“ pole kunagi mu
lemmikraamat olnud, siis just sellisena ma raamatu põhjal väikest printsi ette
kujutasingi.
Sel korral jäid teised printside kehastamised
minu jaoks veidi parodeerimiseks või nalja tegemiseks. Ma saan aru, et kursusel
on üliõpilasi rohkem, kui lavastuses osasid ja Elmo Nüganen oli tegelikult
selle probleemi oskuslikult lahendanud. Nii mängisid mitmed poisid vaheldumisi
alla kukkunud lendurit ja teised printsi. Iga näitleja andis kas printsile või
lendurile oma uue kihi, mida siis avastada. Kuigi põhilise näo ja teo andsid
lendurile ja printsile ikka põhinäitlejad. Näiteks printsi puhul tundus mulle,
et teised osatäitjad pidid muidu pigem melanhoolsele printsile naljakamaid
varjundeid andma ja tegid printsi koomilisemaks, kui ma raamatust mäletasin.
Nagu ma ennist mainisin, siis eriliselt jäid
silma kaks inimest. Kui üks oli Maarja Johanna Mägi, siis ka teine silmapaistev
inimene oli tütarlaps, nimelt Kristiin Räägel. Eriti geniaalne oli tema rebase
osatäitmine. Kuigi ta oli samasugustes pruunides sõjaväeriideid meenutavates
riietes, kui teised, siis kogu tema miimika ja liikumine oli rebane mis rebane.
Sellise rebase lõksu langeksin minagi ja hakkaksin rebasega sõbraks. Kui ma ei
eksi, siis oli Räägel ka see neiu, kes väga võluvalt laulis. Ja kui ma siiski
eksin, siis palun vabandust, sest tänu samasugustele riietele nägid kõik nii
sarnased välja.
Poiste nimesid ja nägusid ma kokku viia ei
suutnud. Kuigi kavalehel on kõikide pildid koos nimedega välja toodud, siis
etenduse ajal ma nina pidi kavas ei istunud ja nii jäidki poiste nimed ja näod
kokku viimata. Vabandan ennast sellega, et poisse oli veidi rohkem ka. Seetõttu
ei oskagi ma ühegi poisi kohta personaalselt midagi eraldi välja tuua. Aga kõige
enam meeldisid mulle need poisid, kes staare mängisid ja nõudsid, et prints
neid jumaldaks. Minu jaoks oli see kogu lavastuse kõige energilisem stseen. Mikrofonid
ja taustamuusika andsid kogu stseenile erilise energia. Kuigi ma pole filmi „Maailma
suurim showmees“ näinud, olen selle treilerit näinud. Ja minu jaoks tundus
staaride stseen sama energiaga ja kuulsusejanuga, mis läbib „Maailma suurim
showmees“ filmi.
Kuna ma läksin jälle ettevalmistamata
teatrisse, siis üllatas mind eelkõige lavakujundus. Ma saan aru, et
Elektriteatris mängiti lavastust umbes kümme korda suuremale publikuhulgale,
kui seda Tallinna Linnateatri Stuudios tehakse, kuid ometigi ei kaotanud
lavastus oma intiimsust. Kuna näitlejad ja publik istusid läbisegi poodiumi
ümber, siis ei teadnud sa kunagi kes järgmiseks püsti tõuseb ja mida ta
parasjagu tegema hakkab. Osaliselt lõi selline paigutus suurema ühtsustunde,
kuid samas oli tunda, et mõni inimene oli liigselt krampis sellest, et
näitlejad nii lähedal on. Ma kujutan ette, et paljud mõtlesid sellele, kuidas
õige oleks reageerida ja mida näitlejad neist arvavad, kui nad mingile
situatsioonile kuidagi reageerivad.
Ehk siis keset saali oli kõrge poodium, mis pealt
oli liivaga kaetud ja mille ümber olid toolid. Näitlejad toimetasid peamiselt
poodiumil, kuid ka poodiumi ümber ja publiku vahel. Poodiumi ühes otsas oli
väike poodium millel oli laud igasuguste mutrite ja mingi aparaadiga. Selle
laua taga istus lendus ja parandas oma lennukit. Kogu ülejäänud tegevus toimus
teise poodiumi ümbruses. Erinevaid planeete aitasid luua valgusefektid,
poodiumil olev liiv ja taskulambid. Lavakujunduse poolest igati lihtne
lahendus. Aga nagu öeldakse, siis lihtsuses peitub võlu.
Sel korral pääseski just tänu lihtsale
lavakujundusele ja lihtsatele kostüümidele esile näitlejate mänguoskus. Ja see
ongi diplomilavastuse puhul ilmselt kõige olulisem. Lihtsa lavakujunduse all
pean silmas seda, et lava polnud erinevate rekvisiitidega üle koormatud. Samuti
ei tea ma seda, kas kostüümid olid õmblejatel lihtsad või keerulsied õmmelda,
aga nad oli selles mõttes lihtsad, et kõik olid samasugused ja ühte tooni. Nii
ei väsinud silm liigselt kirjudel kostüümidel ja samuti ei hakanud ükski
kostüüm domineerima. Nii poodium, laud koos seal olevate masinatega kui
kostüümid olid toon-toonis ja täiendasid teineteist. Minus tekkis paratamatult
tunne justkui ma vaataks lugu, mis räägib maailma algusest või selle loomisest
ja elust enne värvide tekkimist. Natuke ikka oli juba maailma värve loodud ka, sest väikeseks kirsik tordil olid tütarlaste punased huuled.
Nagu ma juba mainisin, siis mina pole eriline
„Väikse printsi“ austaja kunagi olnud. Seega olin ma lavastuse suhtes veidi
skeptiline. Aga kui võimalus avaneb, siis tuleb lavastus ära vaadata. Ma
natukene kartsin liigset muinasjutulikkust ja heledapäist lokkis juustega
printsi ja helgeid värve. Reaalsus oli aga hoopis minu ettekujutusele
vastupidine. Ja see pani mind huviga vaatama. Tekstile ma kahjuks küll väga ei
süvenenud, aga mulle meeldis just vaadata lavastuse füüsilisemat ja tehnilist
poolt. Näiteks lennuki alla kukkumine ja hiljem õhku tõusmine jättis väga
kustumatu elamuse. Ja need valguse ja varjude mängud, mida taskulampidega
loodi, olid samuti äärmiselt nauditavad.
Kokkuvõttes on mul hea meel, et Elmo Nüganen
lavastuse otsustas ilma liigse „vahuta“ üles ehitada. On ju 29. lennu juhendajaks
lisaks Elmo Nüganenile ka Anu Lamp, kes mõlemad on suurepärased näitlejad ja
lavastajad, kellel on palju õpetada. Praegu said üliõpilased suurepäraselt
demonstreerida oma näitlejameisterlikkust ja rolli loomiseks vajalikku
tehnilist oskust.
Kuigi tegemist on muinasjutuga, siis lastele
ma ikkagi lavastust ei soovitaks. Neil võib nii tumedas keskkonnast lihtsalt
igav hakata.
Autor: Antoine de Saint-Exupéry
Dramatiseerija ja lavastaja: Elmo Nüganen
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Helikujundaja: Arbo Maran
Mängisid:
Jan Erik Ehrenberg
Ekke Hekles
Simo Andre Kadastu
Martin Kork
Maria Liive
Lena Barbara Luhse
Maris Lüüs
Märten Metsaviir
Maarja Johanna Mägi
Kaarel Pogga
Oskar Punga
Ken Rüütel
Kristiin Räägel
Oskar Seeman
Andreas Aadel
Markus Helmut Ilves
Mihkel Kohava
Elise Metsanurk
* – Päisepilt on pärit Tallinna
Linnateatri kodulehelt
0 kommentaari:
Postita kommentaar