teisipäev, 24. september 2019

Väike prints

13. septembril 2019 Tartu Elektriteatris (Festivali Draama 2019 raames)



Kunagi, kui ma veel gümnaasiumis õppisin ja vaikselt näitlejaametist unistasin, teadsin ma vist kõiki üliõpilasi, kes Lavakas näitlejaks õpivad. Mõned aastad hiljem olin ma samuti sealsete nimedega kursis ja kui üliõpilastest said diplomeeritud näitlejad, ei olnud nende nimed ja näod mulle teatris enam võõrad. Viimastel aastatel on juhtunud, et ma kohtan noori, äsja Lavaka lõpetanud näitlejaid siis kui nad on juba teatrisse tööle asunud ja mõtlen, et miks ma neist varem midagi kuulnud pole. Enda viga, ma tean. Aga nüüd õnnestus see viga mul parandada. Sattusin Draama 2019 festivali ajal vaatama Lavaka 29. lennu diplomilavastust (lavastajaks Elmo Nüganen) „Väike prints“, kus sain kõigi selle lennu üliõpilastest põgusa ülevaate.
Hetkel on veel kõiki nimesid ja nägusid raske kokku viia, kuna saalis on etenduse ajal ikkagi pime ja neil olid kõigil samasugused riided seljas. Lisaks tüdrukutel veel sarnased soengud ka. Vähemalt oma kahe tekkinud lemmiku näo ja nime suutsin ma kokku panna. Nimelt meeldis mulle kõige rohkem väikest printsi kehastanud Maarja Johanna Mägi. Aususe mõttes peab tõdema, et väikest printsi mängisid mitmed teisid veel, kuid Maarja Johanna Mägi oli nn see „põhiprints“, kes loo alustas ja lõpetas. Tema suutis minu jaoks printsi kõige kaasahaaravamaks mängida. Kohati oli mul isegi printsist kahju. Eks sellele aitas kaasa see, et Mägi mängis printsi mingi seletamatu lapseliku uudishimu ja soojusega. Kuigi „Väike prints“ pole kunagi mu lemmikraamat olnud, siis just sellisena ma raamatu põhjal väikest printsi ette kujutasingi.
Sel korral jäid teised printside kehastamised minu jaoks veidi parodeerimiseks või nalja tegemiseks. Ma saan aru, et kursusel on üliõpilasi rohkem, kui lavastuses osasid ja Elmo Nüganen oli tegelikult selle probleemi oskuslikult lahendanud. Nii mängisid mitmed poisid vaheldumisi alla kukkunud lendurit ja teised printsi. Iga näitleja andis kas printsile või lendurile oma uue kihi, mida siis avastada. Kuigi põhilise näo ja teo andsid lendurile ja printsile ikka põhinäitlejad. Näiteks printsi puhul tundus mulle, et teised osatäitjad pidid muidu pigem melanhoolsele printsile naljakamaid varjundeid andma ja tegid printsi koomilisemaks, kui ma raamatust mäletasin.
Nagu ma ennist mainisin, siis eriliselt jäid silma kaks inimest. Kui üks oli Maarja Johanna Mägi, siis ka teine silmapaistev inimene oli tütarlaps, nimelt Kristiin Räägel. Eriti geniaalne oli tema rebase osatäitmine. Kuigi ta oli samasugustes pruunides sõjaväeriideid meenutavates riietes, kui teised, siis kogu tema miimika ja liikumine oli rebane mis rebane. Sellise rebase lõksu langeksin minagi ja hakkaksin rebasega sõbraks. Kui ma ei eksi, siis oli Räägel ka see neiu, kes väga võluvalt laulis. Ja kui ma siiski eksin, siis palun vabandust, sest tänu samasugustele riietele nägid kõik nii sarnased välja.
Poiste nimesid ja nägusid ma kokku viia ei suutnud. Kuigi kavalehel on kõikide pildid koos nimedega välja toodud, siis etenduse ajal ma nina pidi kavas ei istunud ja nii jäidki poiste nimed ja näod kokku viimata. Vabandan ennast sellega, et poisse oli veidi rohkem ka. Seetõttu ei oskagi ma ühegi poisi kohta personaalselt midagi eraldi välja tuua. Aga kõige enam meeldisid mulle need poisid, kes staare mängisid ja nõudsid, et prints neid jumaldaks. Minu jaoks oli see kogu lavastuse kõige energilisem stseen. Mikrofonid ja taustamuusika andsid kogu stseenile erilise energia. Kuigi ma pole filmi „Maailma suurim showmees“ näinud, olen selle treilerit näinud. Ja minu jaoks tundus staaride stseen sama energiaga ja kuulsusejanuga, mis läbib „Maailma suurim showmees“ filmi.
Kuna ma läksin jälle ettevalmistamata teatrisse, siis üllatas mind eelkõige lavakujundus. Ma saan aru, et Elektriteatris mängiti lavastust umbes kümme korda suuremale publikuhulgale, kui seda Tallinna Linnateatri Stuudios tehakse, kuid ometigi ei kaotanud lavastus oma intiimsust. Kuna näitlejad ja publik istusid läbisegi poodiumi ümber, siis ei teadnud sa kunagi kes järgmiseks püsti tõuseb ja mida ta parasjagu tegema hakkab. Osaliselt lõi selline paigutus suurema ühtsustunde, kuid samas oli tunda, et mõni inimene oli liigselt krampis sellest, et näitlejad nii lähedal on. Ma kujutan ette, et paljud mõtlesid sellele, kuidas õige oleks reageerida ja mida näitlejad neist arvavad, kui nad mingile situatsioonile kuidagi reageerivad.
Ehk siis keset saali oli kõrge poodium, mis pealt oli liivaga kaetud ja mille ümber olid toolid. Näitlejad toimetasid peamiselt poodiumil, kuid ka poodiumi ümber ja publiku vahel. Poodiumi ühes otsas oli väike poodium millel oli laud igasuguste mutrite ja mingi aparaadiga. Selle laua taga istus lendus ja parandas oma lennukit. Kogu ülejäänud tegevus toimus teise poodiumi ümbruses. Erinevaid planeete aitasid luua valgusefektid, poodiumil olev liiv ja taskulambid. Lavakujunduse poolest igati lihtne lahendus. Aga nagu öeldakse, siis lihtsuses peitub võlu.
Sel korral pääseski just tänu lihtsale lavakujundusele ja lihtsatele kostüümidele esile näitlejate mänguoskus. Ja see ongi diplomilavastuse puhul ilmselt kõige olulisem. Lihtsa lavakujunduse all pean silmas seda, et lava polnud erinevate rekvisiitidega üle koormatud. Samuti ei tea ma seda, kas kostüümid olid õmblejatel lihtsad või keerulsied õmmelda, aga nad oli selles mõttes lihtsad, et kõik olid samasugused ja ühte tooni. Nii ei väsinud silm liigselt kirjudel kostüümidel ja samuti ei hakanud ükski kostüüm domineerima. Nii poodium, laud koos seal olevate masinatega kui kostüümid olid toon-toonis ja täiendasid teineteist. Minus tekkis paratamatult tunne justkui ma vaataks lugu, mis räägib maailma algusest või selle loomisest ja elust enne värvide tekkimist. Natuke ikka oli juba maailma värve loodud ka, sest väikeseks kirsik tordil olid tütarlaste punased huuled.
Nagu ma juba mainisin, siis mina pole eriline „Väikse printsi“ austaja kunagi olnud. Seega olin ma lavastuse suhtes veidi skeptiline. Aga kui võimalus avaneb, siis tuleb lavastus ära vaadata. Ma natukene kartsin liigset muinasjutulikkust ja heledapäist lokkis juustega printsi ja helgeid värve. Reaalsus oli aga hoopis minu ettekujutusele vastupidine. Ja see pani mind huviga vaatama. Tekstile ma kahjuks küll väga ei süvenenud, aga mulle meeldis just vaadata lavastuse füüsilisemat ja tehnilist poolt. Näiteks lennuki alla kukkumine ja hiljem õhku tõusmine jättis väga kustumatu elamuse. Ja need valguse ja varjude mängud, mida taskulampidega loodi, olid samuti äärmiselt nauditavad.
Kokkuvõttes on mul hea meel, et Elmo Nüganen lavastuse otsustas ilma liigse „vahuta“ üles ehitada. On ju 29. lennu juhendajaks lisaks Elmo Nüganenile ka Anu Lamp, kes mõlemad on suurepärased näitlejad ja lavastajad, kellel on palju õpetada. Praegu said üliõpilased suurepäraselt demonstreerida oma näitlejameisterlikkust ja rolli loomiseks vajalikku tehnilist oskust.
Kuigi tegemist on muinasjutuga, siis lastele ma ikkagi lavastust ei soovitaks. Neil võib nii tumedas keskkonnast lihtsalt igav hakata.

Autor: Antoine de Saint-Exupéry
Dramatiseerija ja lavastaja: Elmo Nüganen
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Helikujundaja: Arbo Maran
Mängisid:
Jan Erik Ehrenberg
Ekke Hekles
Simo Andre Kadastu
Martin Kork
Maria Liive
Lena Barbara Luhse
Maris Lüüs
Märten Metsaviir
Maarja Johanna Mägi
Kaarel Pogga
Oskar Punga
Ken Rüütel
Kristiin Räägel
Oskar Seeman
Andreas Aadel
Markus Helmut Ilves
Mihkel Kohava
Elise Metsanurk

* – Päisepilt on pärit Tallinna Linnateatri kodulehelt

0 kommentaari:

Postita kommentaar