Mitte praegu, kallis!

3.aprillil 2018 Endla teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Käesolev postitus on mõnes mõttes ajaloolise hõnguga. Nimelt kajastan ma oma blogis täiesti esimest korda Endla Teatri etendust. Enne blogima asumist olen ma vist ka ainult ühte Endla etendust näinud. Seega on tänane päev üsna märkimisväärne. Lisaks on märkimisväärne veel see, et ma pole eriti suur komöödiate austaja. Ometigi meelitas miski mind just komöödiat vaatama minema. Kui ma nägin, et Endla teater tuleb Põlvasse külalisetendust andma, teadsin ma kohe, et seda etendust tahan ma näha. Eks mind meelitasid teatrisse samad märksõnad, mis teisigi inimesi - Märt Avandi ja Endla publikulemmik 2017.

Kahjuks ei saa ma pärast etenduse nägemist sama positiivne olla. Olgu, nähes näidendi autori nime (Ray Cooney), ei ole ma oma emotsioonide ja mõtete üle üllatunud. Jah, kunagi mulle Ray Cooney komöödiad meeldisid ja need olid nii naljakad. Nüüdseks olen ma sellest perioodist vist välja kasvanud. Mulle tundub, et kõik tema näidendid on sama sisuga, ainult tegelaste nimed ja tegevuskoht on erinevad. Seega kogu sündmustik ja isegi tekst on minu jaoks täiesti etteaimatav. Igatahes istusin ma teatrisaalis täiesti tühja pilguga ja ega ma väga detailselt laval nähtut ei mäleta.

Laias laastus tean ikka rääkida mis tegevus laval toimub. Ma olen üsna kindel, et seda sisu oskaks need ka rääkida, kes konkreetset lavastust näinud ei ole. Ühesõnaga on üks mees, kelle naine on reisil ja mees samal ajal mehkeldab teise naisega. Ootamatult tuleb mehe õige naine reisilt tagasi ja nii hakkab üks pidev valetamine. Lisaks sellele, et karusnahasalongi omanikul on mitu naist, kelle vahel pendeldada, tuleb lõpuks välja, et ka ühel salongi külastajal on mitu naist, kellele ta on lubanud karusnahkse kasuka osta. Lõpuks on kõik naised aga hoopis kolmanda mehe pruudid ja kõik mehed ja naised on omavahel segi aetud. Ja igaks juhuks, kui segi aetud naised veel piisavalt naljakad ei ole, on mängu toodud ka paljad naised. Päris alasti me laval siiski kedagi ringi jooksmas ei näe, kuid harvad pole korrad kus nii mõndagi naisnäitlejat näeb pesus või saunalinasse mässituna laval ringi liikumas.

Tundub, et selline pidev sagimine ja edasi-tagasi jooksmine ajas näitlejad ka segadusse, sest tähelepanelikumad teatrivaatajad kuulsid kuidas näitlejad hakkasid etenduse lõpus valesid nimesid ütlema ja see ajas näitlejaid endid nii naerma, et etendus lõppeski veidi ootamatult ära. Ma olen ikka harjunud, et selliste näidendite puhul tavaliselt lõpus tuleb vale välja ja saadakse ikka teada kes keda petab ja kes kelle abikaasa on. Sel korral oli vale oma haripunkti jõudmas ja kohe-kohe oleks pidanud murdepunkt tulema, kus keegi eksib ja kogu valede võrgustik langeb kokku. Selle asemel ütlesid näitlejad paar eelmist lauset uuesti ja siis jooksid juba lavale kummardama. Kõige veidram lõpp mida ma ühegi etenduse puhul näinud olen. Samas ega kui teised minu kõrval poleks sumisema hakanud, et Indrek Taalmaa laval ise täiesti naerust kõveras on, poleks ma ise midagi näinud. See on see, kui sa ei süvene absoluutselt sellesse, mis laval toimub. Samas nägin ma kõik, mis toimus, lihtsalt need detailid jäid märkamata. 

Veidrusi oli etenduses veelgi. Näiteks tegid näitlejad iga kord kui telefon pidi helisema ise „tirrr-tirrr“. Täpselt nii nagu lapsed mängides teevad. Mind isiklikult see esimesel korral häiris, sest ma ei saanud üldse aru miks Märt Avandi keset oma lauset „tirrr-tirrr“ ütleb. Alles siis, kui ta telefoni läks vastu võtma, siis sain aru, et see oli telefoni helinaks mõeldud. Tavaliselt tuleb see tirin ikka lindilt. Ma nüüd ei saanudki aru, et kas see oli naljaga mõeldud, et selline teguviis on naljakas või oli külalisetendusel midagi heliga lahti. Samas enne vaheaega ja pärast vaheaega samuti muusika töötas, mida taustaks lasti. Kuigi igasugust helikujundust oli tunduvalt vähem, kui tavalistes lavastustes. Ma annan teatrile andeks, kui see oli mingi tehniline aps. Kuid, kui see oli naljana mõeldud, siis see ei olnud grammigi naljakas.

Võib-olla mul puudub naljasoon, aga ainus mis minu jaoks etenduses läbivalt naljakas oli, olid näitlejate miimika ja kehakeel. Etenduse alguses sain ma päris hea mitu minutit lihtsalt tuima näoga lavale põrnitseda, sest no selles et üks mees tahab oma armukesele osta kasukat kuid nii nagu selle armukese mees ostaks selle kasuka oma naisele odava raha eest,  ei näinud mina midagi naljakat. Lihtsalt üks tüüpiline komöödia, kus alguses plaanitakse veidi varjata, kuid lõpuks läheb vale nii suureks ja segaseks, et mitte keegi ei saa enam midagi aru. Esimest korda sain vist muiata alles selles stseenis kus Tambet Selingu tegelaskuju hakkas laoruumis redutavatele armukestele ütlema, et härra tuli tagasi ja ostab naaritsakasuka ära. See oli esimene suurem kehakeele kasutus ja see oli naljakas. Paaris kohas sain teksti üle ka naerda. Näiteks siis kui administraator helistas, et üks naaritsakasukas on tänaval ja selle peale vastati, et kasukal oli tänane jalutuskäik tegemata. Sellega minu naermine lõppes. Õnneks oli neid stseene piisavalt palju, kus kehakeelt ja miimikat kasutati, mida naerda sai. Sest tekst väga naerma ei ajanud. Äkki ma olen liiga palju teatris käinud ja seepärast on sellist tüüpi komöödiate tekstid mulle tuttavad ja seetõttu jääb nali saabumata. Või on mul siis tõesti midagi viga ja ma lihtsalt ei oska häid komöödiaid ära tunda ja hinnata.

Ma saan aru, et ma ei ole päris õige inimene komöödiaid hindama, sest mulle lihtsalt selline klassikaline komöödia ei istu. Samas vaadates seda, kui täis saal oli ja saalis olid isegi lisatoolid (mida ma Põlva Kultuurikeskuses nägin esimest korda), siis teistele inimestele sellised lavastused meeldivad. Kuigi ega ma ei saa nüüd öelda, et ülejäänud publik minust kordades rohkem naernud oleks. Võib-olla on mul komöödiatele lihtsalt liiga suured nõudmised. Ma ikka tahaksin, et komöödiat vaadates saaks nii naerda, et kõhulihased on naerust valusad ja pisarad jooksevad. Tundub, et teised inimesed komöödiatelt nii palju ei oota. Julgen seda seetõttu väita, et ma ei kuulnud publikut naerust rõkkamas, vaid pigem olid mõned kohad, mis publikus veidi suuremat naeru esile kutsusid, kuid etenduse lõppedes aplodeerisid inimesed seistes. Sellist käitumist ei oleks ma oodata osanud, kui arvestada seda, kuidas publik etendusele reageeris. Ma vist ei ole nii viimasena ja nii vastumeelselt tõusnudki etenduse lõpus, kui sel korral. Lihtsalt polnud sellist tunnet, et ma oleksin laval midagi sellist näinud, millele tahaks seistes aplodeerida. Samas püsti tõusin ma seepärast, et ülejäänud seisvate inimeste vahelt midagi näha, mis laval toimub (sest ka näitlejate kummardamine võib teinekord huvitavaid emotsioone tekitada).

Ja näitlejad olid head, vähemalt mõned. Eriti meeldisid mulle peaosades olnud Tambet Seling ja Märt Avandi. See tandem on koos umbes sama hea, kui Sepp ja Avandi. Ilmselt Märt Avandi nimi on ka üks põhjuseid, miks inimesed teatrisse lähevad. Ma arvan, et päris palju on neid inimesi, kes Märt Avandi nime seostavadki komöödiaga ja naeravad kõige üle, mida ta laval teeb või ütleb. Minu meelest selles etenduses oli Tambet Seling Avandist koomilisem. Ma ütleks isegi, et Tambet Seling on selle etenduse staar. Veel meeldis mulle Kati Ong preili Tipdale´na. Ja Saara Nüganeni sekretär Sue Lawson  oli muidugi ehtne maainimese musternäidis. Siiski kui ma peaksin valima, siis parimaks meesosatäitjaks valiks ma Tambet Selingu ja naisosatäitjaks Kati Ongi.

Näitlejatest rääkides oli mul tõsiselt kahju, et proua Frenchami ei mänginud Kersti Kreismann. Tegelikult olen ma kursis, et tal oli alles hiljuti autoavarii ja nii ma olin juba arvestanud, et seda rolli mängib Juta Ild. Mul küll pole õrna aimugi,  kes see Juta Ild on, kuid ma eeldasin, et eks ta mõni Kersti Kreismanni vanuses vähemtuntud näitleja on. Seega olin ma veidi pettunud kui selgus, et proua Frenchami mängib hoopis Carmen Mikiver. Peamine põhjus vist oli see, et ma pidasin Carmen Mikiveri Kreismannist oluliselt nooremaks ja seega rolli mitte sobivaks (kuigi ma ei teadnud üldse, mis roll see selline on). Ja kapten Frenchami rollis pidi olema Jaan Rekkor. Samas ma saan aru, et Jaan Rekkoril oli oma 60.sünnipäeval ehk teisi plaane kui teise Eesti otsa ringreisile sõita. Aga Ingomar Vihmar mulle kapteni rollis ei meeldinud. Olgugi, et ta on lavastaja ja ehk oma peas on ta kapteni väga perfektselt läbi mõelnud, siis minuni saali tema kapten ei jõudnud. Samuti jäi proua Frencham poolikuks. Ükskõik, kas laval oli proua Frencham või kapten, siis ma kujutasin paratamatult kogu aeg endale Kersti Kreismanni ja Jaan Rekkorit nendes rollides ette. Ja minu kujutlus erines laval nähtust nagu öö ja päev. Ehks ma idealiseerin neid näitlejaid üle, kuid mulle oleks nemad rohkem meeldinud. Siis oleks see vanuse temaatika ka paremini välja tulnud, millele etenduse lõpus rõhuti. Üleüldse tundus mulle, et Carmen Mikiver ja Ingomar Vihmar mängisid nende rollidega üle ja need üle mängitud rollid mulle ei meeldi. Sel samal põhjusel ei meeldinud mulle ka Kleer Maibaum-Vihmar Maude´na. Mulle lihtsalt tundus, et ta mängib täiega üle ja kogu Maude olek oli liiga pingutatud.

Kui aga arvestada seda, et käesolev lavastus on Endla Teatri 2017 aasta publiku lemmiklavastus, siis rahvale läheb ilmselt selline teater peale. Hea lihtne, saab naerda ja ei pea väga kaasa mõtlema, et aru saada mis laval toimub. Ma ei salga, ka mina sain naerda ja muiata, kuid ma siiski eelistan teatris käia nii, et seal nähtu paneb mind kaasa mõtlema, mitte et ma lihtsalt vaatan tühja pilguga laval toimuvat. Eks minu arvamus pole sel korral ka väga objektiivne, sest kui etendus oleks plaanipäraselt lõppenud (ma ei usu, et praegune lõpp oli etenduse tegelik lõpp), siis oleks mulle ehk parem emotsioon teatrikülastusest jäänud. Lihtsalt puhtast huvist läheksin ma seda juba uuesti vaatama, et näha, milline see õige lõpp on ja kas see "tirrr-tirrr" oli improvisatsioon või peabki nii olema. 
Kindlasti soovitan lavastust neile, kes  tahavad eelkõige seepärast teatrisse minna, et kaaslaste ees teatriskäiguga uhkustada. Kes eelistab sügavamõttelisemat teatrit, siis nendel soovitan pigem mõni teine lavastus valida. Kuigi ega päris ajaraiskamiseks seda lavastust nimetada ei saa, siis oleks ikkagi aeg komöödiad uuele tasemele viia.

Autorid: Ray Cooney ja John Chapman

Lavastaja: Ingomar Vihmar

Kunstnik: Liina Unt

Näitlejad:

Tambet Seling – Arnold Crouch

Märt Avandi – Gilbert Bodley

Indrek Taalmaa – Harry McMichael

Ott Raidmets – Härra Lawson

Carmen Mikiver – Proua Frencham

Kati Ong – Preili Tipdale

Saara Nüganen – Sue Lawson

Ireen Kennik – Janie McMichael

Kleer Maibaum-Vihmar – Maude Bodley

Ingomar Vihmar – Kapten Frencham

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Endla Teatri kodulehelt SIIT

* - Päisefoto autor on Gabriela Liivamägi

Loe edasi

Laulud halli mere äärest

23.september 2016 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Lavastaja: Ingomar Vihmar

Mängisid: 

Kersti Kreisman - Aila (talisupleja, tervete arusaamadega naine, kelle lastel läheb halvasti, rauk)

Viire Valdma - Hilkka (Taadi naine, seksikas vanamutt, mõnikord laps, lunaatik, rauk)

Hilje Murel - Kerttu (Aila täiskasvanud tütar, krooniliselt väsinud ja õnnetu, umbes 50-aastane)

Jaan Rekkor - Jarkka (Jota, oskab inglist, umbes 50-aastane)

Ivo Uukkivi - Petteri (Jota, kassilemb, Aila täiskasvanud luuletajast poeg, umbes 50-aastane)

Martin Veinmann - Taat (Hilkka abikaasa, patrioot, kolkaküla Picasso, rauk); Jumal

Tõnu Oja - Esko Vuorinen (Õnne seeniorikodu tegevjuht, surmani väsinud, umbes 60-aastane); Ametnik (väike puhas mehike, väsimusest karastunud, umbes 50-aastane)

Kleer Maibaum-Vihmar - Tytti (unetu, üksindusest arglik, umbes 50-aastane)

Mari Lill - Tiitinen (Tubli omavalitsuse töötaja, omab minibussi, umbes 50-aastane)

Tiit Sukk - Pasi (Jota, asjatab koos teistega, noor või pigem peaaegu laps, umbes 20-aastane)

Ester Pajusoo - Müüja (Õnne supermarketi tüdinud müüja, noor keskealine, umbes 40-aastane); Jaapani turist

Andreas Altmäe - Õnne seeniorikodu alaline elanik

Mihkel Roolaid - Õnne seeniorikodu alaline elanik

Malle Maltis - Õnne seeniroikodu alaline elanik

Rauno Zubko - Hooldaja (Õnne seeniorikodu hooldaja, ammu tunnetest tühjaks valgunud, 60-aastane); Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija: Jeesus

Julia Koneva - Jaapani turist; Orienteeruja

Üüve-Lydia Toompere - Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija

Helena Pihel - Jaapani turist; Orienteeruja

Lõpuks on mul niipalju aega, et oma viimane teatrikülastus kirja panna. See oli jaanuaris 2015, kui ma avastasin, et tegelikult saab Tartust väga edukalt bussiga Tallinnasse Eesti Draamateatrisse lavastusi vaatama sõita. Hakkasin siis vaatama, et mida ma vaadata tahaksin. Esialgu sai valik puhtalt näitlejate põhjal tehtud. Edasi hakkasin aga rohkem mängukavva süvenema ja nii ma avastasin, et veebruaris esietendub Eesti Draamateatris lavastus "Laulud halli mere äärest", mille sisu tundus väga minule sobilik olema. Kahjuks olid kohe alguses piletid välja müüdud ja nii ma seda külastust muudkui edasi lükkasin. Kuni ma kohtusin eelmisel sügisel ühe Draamateatri näitlejannaga, kes ise ka selles lavastuses mängib ja mulle väga seda lavastust kiitis. Siis oli veel kindlam, et ma tahan seda lavastust vaadata. Aga siis tundus mulle, et nagu kiuste on mängukordi väga harvaks jäänud ja ma ei saanud kuidagi oma töögraafikuga Tallinnasse sõitu ühildada. Kuni ma nüüd lihtsalt võtsin kätte ja läksin Tallinnasse ja vaatasin selle lavastuse ära. Ja nüüd ma mõtlen, et miks ma siis ikkagi varem ei võinud minna. See on lihtsalt nii minulik lavastus, et ma võiksin seda mitu korda vaatamas käia, kui vaid saaks. Kahjuks on jäänud vist Oktoobris ainult 2 etendust ja siis saavad mängukorrad otsa. Ja mulle kumbki nendest mängukordadest ei sobi. Tõesti kahju.

Lavastuse kohta kirjutatakse Eesti Draamateatri koduleheküljel nii: "Soome noorema põlve draamakirjaniku Pipsa Lonka näidend "Laulud halli mere äärest" on pildirida väikeste inimeste elust mereäärses väikelinnas. Neis piltides on avamere avarust ja aega. Jõuab enesesse vaadata ja rahulikult sisse hingata varakevadist õhku. Kuid vesi tõuseb pikkamööda, kõik teavad, et linn jääb peagi vee alla.

Linnakesse on jäänud vaid mõned vanainimesed ja elu äärealadel hulkujad. Kodud on väikesed ja inimesed paistavad nende sees suured, supermarket on aga jälle nii suur, et inimesed näivad selles kübemesuurused. Kuid suurim tegelane laval on loomulik ja rikkuamta Läänemeri, mis tasapisi kõik endasse matab." Ma ei teagi, kas asi oli selles, et ma olin lavastuse kohta lugenud arvamusi teiste blogidest, või selles, et ma olen ka ise oma loomu poolest aeglane, aga mind ei häirinud see, et etenduse alguses justkui mitte midagi ei toimunud. Samuti ei jäänud mulle etenduse ajal muljet, et kuidas tegelased nii aeglased on. Nimelt on etenduse alguses näha, kuidas Kersti Kreismanni kehastatud talisupleja Aila oma igapäevast suplust läheb Läänemerre tegema. Seejärel näeme, kuidas tuleb Tõnu Oja kehastatud ametnik ja lööb lavanurka üles sildi "Elamiskõlbmatu ala" ja paneb vastavad teated ka väikelinnas elavate inimeste kodudesse. Mind oleks ilmselt häirinud see, kui laval poleks ka tegevust olnud, aga see, et tegevus toimus ja sõnu polnud, ei häirinud mind üldse. Sageli polegi sõnu vaja, et oma mõtet edasi anda. Ega ilmaasjata ei öelda, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Tegelikult oli lavastuses üsna palju tegevuse kaudu edasi antud ja sõnad jäid teisejärguliseks.  

Kusagilt jäi mulle silma ka see, et lavastus ei ole terviklik ja laval vahetuvad pildid kaootiliselt. Sisututvustuses on ka välja toodud, et tegemist on pildireaga. Seega ma ei ütleks, et midagi väga kaootilist oli. Kõiki tegelasi ühendas ju ka see, et nad elavadki kõik seal väikelinnas ja kõigil on mingil määral suured unistused, mis ei ole seotud selle väikelinnaga. Tegelikult aitasid erinevad inimesed ja nende elu nägemine minu meelest just paremini kogu väikelinna meeleolu ja eluolu mõista. Et mitte ainult üks inimene pole kummaline, vaid tegelikult kõik tegelased olid veidi omamoodi. Kui ma kavalehe ette võtan, siis kavalehel on kirjas, et talisupleja Aila on tervete arusaamadega naine ja mulle tundub, et ta tegelikult oli selles väikelinnas ainuke, kes oligi normaalne. Kuigi jah paljude jaoks võib juba see talisuplemine mitte kõige normaalsem käitumine tunduda, aga nii üldiselt oli tal maailm paigas ja tundus, et ta oli leppinud oma eluga seal väikelinnas ja seega polnud tal selles suhtes ka vaimseid probleeme. Kohati jäi mulje, et ta üritas mingil määral väikelinnas korda hoida. Näiteks ei teretanud ta poe juures olevaid joodikuid, kui need teda teretasid, andes sellega mõista, et ta ei tolereeri sellist käitumist. Või see, kuidas ta oma täiskasvanud lastesse suhtus ja kuidas ta neid isegi ignoreeris, et lapsed ometi ema põllepaeltest lahti laseksid. Ilmselt on ka see põhjus, miks teda ei leitud, kui omavalitsuse töötaja tuli väikelinna evakueerima oma minibussiga. Siis oli Aila ainus, keda ei leitud ja kes jäigi nö kadunuks kuni ta etenduse lõpus Marilyn Monroena "tuhast tõusis". Kavalehe järgi võttes kõik teised tegelased olid veidi "nupust nikastanud". Näiteks Viire Valdma kehastatud Hilkka, kes oli rauk, aga mingitel hetkedel käitus nagu laps. Kusjuures öeldakse, et sageli vanainimesed muutuvad tagasi lasteks ja hakkavad samuti jonnima, nagu lapsed. Hilkka aga käitus nii, nagu ta olekski laps ja teised elanikud pidid temaga käituma samuti kui väikese lapsega. Või siis Martin Veinmanni poolt kehastatud Taat, kes maalis ainult valge värviga kuni Hilkka talle vembu tegi ja peale seda Taat ka punast värvimises kasutama hakkas. Või siis Ivo Uukkivi kehastatud luuletaja Petteri, kes tahtis Hiinas veega haikusid kirjutada ja lõpuks avastas, et ta saab veega haikusid ka sealsamas Soome seenioritekodus kirjutada. Või Kleer Maibaum-Vihmari kehastatud unetu Tytti, kes oli viimati maganud lapsepõlves ja tegi endale oma lemmiklauljast Katri Helenast pühaku. Tegelikult võiksin ma siin kõik tegelased ja nende kiiksud ükshaaval välja tuua, kuid mingil määral annab tegelaste kiiksude kohta aimu ka nende kirjeldus ülevalpool. Kusjuures see kirjeldus on võetud kavalehelt täpselt nii nagu seal kirjas oli. 

Seekord ei saa ma isegi näitlejate kohta midagi konkreetselt kirjutada. Stiilis, et see mängis nüüd väga hästi ja see mängis mitte nii hästi jne. Tegemist oli ansamblimänguga ja kõik olid võrdsed ning kõikide rollid olid väga head. Ma isegi unustasin ära, et ma olen teatris. Lihtsalt kogu etenduse aja oli tunne, et need ongi reaalsed inimesed ja ma vaatan mingisuguseid dokumentaalkaadreid Soome väikelinna elanikest. Kõige parem näide selle kohta on see, kui luuletaja Petteri oli sõpradega joonud ja omadega kusagile rappa või sohu või kuhu iganes mutta vajunud. Kui Aila teda siis sealt porist välja sikutas ja pärast ütles Petterile, et küll Petteri on ikka räpane, väristasin mina saalis samal ajal õlgu. Ma lihtsalt nägin sel hetkel seal laval seda poriste ja läbiligunenud riietega Petterit ja see tekitas õlaväristamist. Kusjuures tegelikult oli Ivo Uukkivi laval täiesti kuivade ja puhaste riietega sel ajal. Ma lihtsalt tahtsin näidet tuua, kui kõvasti ma etendusse sisse elasin. Või siis, kui kogu väikelinna elanikud etenduse lõpus "New York, New York" laulu laulsid. No mina igatahes õõtsusin kaasa ja jalg tatsus saalis kaasa ja refrääni ajal laulsin ma ka kaasa (mõtetes siiski). Samuti uskusin ma, et laval olevad tegelased ongi nii vanad, nagu kavalehel välja on toodud. Sellest kontrastist sain ma tegelikult alles laupäeval poes aru. Kassajärjekorras seistes jäin ajakirju vaatama ja nägin seal ajakirja "Tervis Pluss" kaanel Viire Valdma pilti. Esimene mõte oli, et issand kui noor ta siin on (mitte, et ta muidu vana oleks, aga kontrast reaalsuse ja minu reede õhtuse nägemuse vahel oli liiga suur). Siis jõudis kohale, et ta ei ole jah nii vana, nagu ta reedeõhtul Hilkkana laval oli. Ausalt ka ma ei arva, et Viire Valdma vana on, või teised näitlejad, kes lavastuses endast vanemaid tegelasi mängisid, aga lihtsalt mind pani imestama see, kui tõsiselt ma laval toimuvat võtsin. Ma tahan lihtsalt seda öelda, et tavaliselt mind häirib see, kui näitlejad mängivad endast palju vanemaid või nooremaid tegelasi, kuid seekord ei häirinud mind see üldse, sest lugu oli nii hea, et ma nägingi laval just täpselt selles vanuses inimesi, nagu Pipsa Lonka kirja on pannud. 

Nüüd jõuame lõpuks ka sinnani, miks see lavastus mulle nii hirmsasti meeldis. Esiteks meeldis mulle just see, et tegemist oli draamaga ja tegemist oli täiesti tavaliste inimestega. Pole ju vahet, kas tegu on Soome või Eesti väikelinna või küla elanikega. No ja kuna mina olen samuti väikesest külast pärit, siis oli mul selles suhtes päris palju paralleele võimalik oma eluga tuua. Näiteks see, et lavastuses igatsesid paljud tegelased New Yorki, sest Ameerika on ju teadupärast kõikide võimaluste maa ja nii arvasid nad, et kui nad oleksid New Yorgis või Hiinas, siis oleks nende elu palju parem. Mina näiteks mõtlen seda, et kui ma Tallinnasse elama saaks, siis oleks minu elu palju parem, sest mulle tundub et Tallinnas on nii palju võimalusi. Näiteks saaksin ma mitmes teatris käia ja samuti tundub, et Tallinnas koguaeg toimub midagi. Ilmselt toimub ka Tartus (mis pole tegelikult ju Eesti mõistes mitte üldse väike linn) nii mõndagi, kuid eks see mis toimub kusagil kaugemal ja pole hetkel käega katsutav, on ikka alati huvitavam. Samuti olid väga tuttavad need joodikud supermarketi taga, kes aeg-ajalt taarat automaati viisid, et siis saadud raha eest uusi õllepudeleid osta. Tuleb tuttav ette? Kindlasti tuleb tuttav ette ka supermarketi kassas istuv tülpinud näoga kassapidaja, kes poes ostjaid jõllitas ja murede tekkimisel äärmiselt tülpinud häälega juhatajale helistas, et abi küsida. Või üksik vanatüdruk, kes ei suuda oma vanematest lahti lasta? Ühesõnaga tegelasi on palju ja kindlasti suudab igaüks sealt kedagi ära tunda ka oma elus. Mul oli küll mõte, et äkki peaks eestlastest ka sellise lavastuse kirjutama. Sest meie elu on täpselt samasugune. Ma isegi juhtusin hirmuga mõtlema, et ühel päeval võin mina ka olla 50-aastane vanatüdruk, kes oma ema põllepaeltest lahti ei suuda lasta. Ma siiski arvan, et ma praegu ei karda üksinda elada ja saan ilma emata hakkama, kuid kui ma näiteks nädalavahetusel ema juurde külla lähen, siis on esimene asi, küsimus: "Kuule kas sul midagi süüa ka on?". Täpselt sama asja küsis ka Hilje Mureli tegelaskuju Kerttu korduvalt oma emalt. Kui lavastuses oli Tytti elus olulisel kohal Soome tuntud laulja Katri Helena, siis Eesti versioonis võiks selle Anne Veskiga asendada. Ja ma isegi kujutan end samuti ette Anne Veski muusika taustal hommikuvõimlemist tegemas, nagu seda tegi Tytti Katri Helena laulu saatel. Siiski ma Anne Veskist plakatit ei ole koju meisterdanud ja seda ei tee ka. Ma kardan, et minus on lihtsalt natukene liiga palju tervet mõistust ja liiga vähe meeleheidet ja depressiooni peidus. 

Lisaks heale tekstile ja väga heale näitlejatööle oli kogu lavastus väga hästi üles ehitatud ning kujundatud. Pöördlavale olid üles seatud väikesed majakesed. Nii, et neljas küljes oli maja. Näha oli maja fassaad ja teisel pool fassaadi väike tuba. Lavamehed keerasid maju vastavalt sellele, kas oli vaja näidata fassaadi või seda, mis toimub toas. Vahel oli võimalik näha nii fassaadi kui ka seda, mis toimus fassaadi taga. Kindlasti andis selline ruumiline lavakujundus veel rohkem "päris elu" tunnet edasi. Pöördlava ette või õigem oleks öelda eeslava alla oli tehtud meri, kus tegelased sees käisid. Või siis need kassid, kes olid lava tagaseinale projetseeritud. Tegelikult oli sinna seinale üldse peaaegu kõike projetseeritud. Küll oli seal autotee, kus auto peal sõitis (täiesti liikuv pilt muide oli), küll oli seal Õnne supermarketi pilt, täiskuu ja tähistaevas või hall ja lainetav Läänemeri. Ma arvan, et need taustad olidki need, mis paljuski tekitasid tunde, et see on päriselu, mitte lihtsalt püüd mängida päriselu. 

Selline oli meri. Pilt Eesti Draamateatri kodulehelt

On ju tõetruu täiskuu ja tähistaevas? Pilt ikka pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Selleks, et lavastus liiga hall ja sünge poleks, oli sinna peidetud ka veidikene nalja. Näiteks bussitäis Jaapani turiste, kes supermarketis Muumisid müügil nägid ja need kohe elevusega endale ostsid ning seejärel kohalikele teatasid, kuidas nad lähevad Naantali loomaaega ehtsaid Muumisid vaatama. Või kui Petteri mutta vajus, kuidas talle seal mudas roheline konn vastu tuli ja krooksus. Või kui külajot Jarkka (Jaan Rekkor) haukuvatele koertele vastu haukus. Võib-olla see koerte haukumise osa tundus lihtsalt mulle naljakas, kuna ma olen ka see inimene, kes koerale vastu haugub ja kassi kräunumise peale vastu hakkan kassile kräunuma. Naljakas oli ka see koht, kui omavalitsuse töötaja tuli elanikke evakueerima ja Petteri oma üheksat kassi taga otsis ja neid bussi ladus. Kuna ma klassikaliste komöödiate ajal ei naera, siis võib-olla oli siin lavastuses veel mõni koht, kus teised naersid, aga mina ei naernud ja ma lihtsalt ei mäleta seda. Aga neid kohtasid oli küll palju, kus mina naerda sain. Juba kasvõi sellepärast, et mul tekkisid endal mingid seosed või kujutluspildid. See ongi teatri juures minu arvates kõige olulisem, et sa vaatad ühte lugu, aga samas sul jookseb paralleelselt peas teine lugu, mis haakub sellega, mida sa laval näed. Kuigi jah, seekord mul seda paralleelset lugu väga palju ei olnud, sest ma olin nii haaratud sellest loost, mis laval toimus, et polnud koguaeg aega peas paralleele luua. 

Ainus, mis mind veidi häiris oligi see, et ma ei saanud aru, miks pidi Aila etenduse lõpus Marilyn Monroena ilmuma? Või, et miks neid orienteerujaid sinna vahepeale vaja oli. Need orienteerujad ja Marilyn ei haakunud kuidagi selle tervikuga. Vähemalt minu arvates. Kõik muu oli suurepärane. Praeguse seisuga on kindlasti tegemist ühe parima lavastusega, mida ma sel aastal näinud olen. Seega ma soovitan kõigil vaatama minna. Siiski pean ma tunnistama, et minu puhul ilmselt mängis suurt rolli ka see, et mul on palju pingeid olnud viimasel ajal ja ma lihtsalt tundsin, et just nüüd on mul teatrisse vaja minna. Ma olen varem ka vist rääkinud, et teatris on kuidagi eriline õhk ja olek. Ma pole väga pikalt enam seda erilist õhku ja olekut tundnud (suvelavastuste puhul seda ilmselt ei olegi). Seekord oli aga kõik paigas. Tegelikult on Eesti Draamateatris mu meelest alati kõik paigas. Nii kui peauksest sisse saad on juba toredad ja sõbralikud piletikontrolörid vastas, kes naerulsui sind teretavad ja tekitavad kuidagi hea ja sooja tunde. Ja ausalt mul ei tule meelde et ma oleksin üheski teises teatris kohanud seda, et peale etenduste lõppu on ka teatrifuajees inimene, kes kõikidele lahkujatele "Head õhtut!" või "Head koduteed!" soovib. See lihtsalt teeb tuju heaks. 

Seega suured tänud Eesti Draamateatrile, et nad oskavad oma publiku südant soojendada ja pakuvad selliseid teatrielamusi! Ma olen siiralt õnnelik, et mulle seda lavastust soovitati ja et ma seda nii õigel ajal otsustasin vaatama minna. Kuna lavastus lõppes sellega, et tegelikult pole väga vahet kus kohas me elame või asume, sest unistusi saab täita igal pool ja õnnelik saab igal pool olla, siis on ka minul lootus, et ehk on siiski ka minul veel lootust õnnelikuks saada. 

Kui keegi pole seda lavastust veel näinud ja tahaks vaatama minna, siis tasub kiirustada. Nimelt annab Eesti Draamateater lavastuse kaks viimast etendust Oktoobris.

Täpsema info lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Lõpetuseks üks lauluke Soome kuulsalt lauljalt Katri Helenalt (ma pole kindel, kas see on täpselt see sama laul, mis etenduses kõlas)

Ja postitus on sobilik lõpetada lauluga "New York, New York", millega lõppes ka etendus:

Loe edasi