Norman vallutaja

 15. mail 2025 Endla teatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Gabriela Urm

Kuigi mulle tavaliselt komöödiad väga ei meeldi, ootasin seekord huviga Endla teatri lavastust “Norman vallutaja”. Tundsin, et mul on vaja midagi kergemat ja humoorikat, mis aitaks igapäevamuredest korraks välja astuda. Komöödiat peab aga oskama teha – ainult siis on see tõeliselt nauditav.

Ma ei ole kindel, kas olen varem mõnda inglise näitekirjaniku Alan Ayckbourni näidendit Eesti lavadel näinud, aga kuskil mälusopis justkui on tunne, et midagi tuttavat olen varem näinud ja see meeldis. Ka tuttavatelt olin kuulnud selle konkreetse lavastuse kohta pigem positiivset tagasisidet, mis tekitas huvi. Tõenäoliselt mängis huvi tekkimisel rolli ka see, et Normanit kehastab Jan Uuspõld – nimi, mis paljude jaoks seostub naljaga.

Etenduse kohta ilmunud arvustusi lugedes jäi mulje, et tegu pole pelgalt komöödiaga. Lubati ka sügavamaid teemasid, nagu armastuse puudumine ja üksildus. Minu jaoks jäid need siiski tahaplaanile ning süvitsi nendesse ei mindud. Samas ei saa öelda, et lavastus oleks olnud kõrvulukustavalt naljakas – mõnes kohas sai küll muheleda, aga sellist pidevat, südamest tulevat naeru ei tekkinud. Isiklikult tundusid naljad kohati kulunud, ja oli hetki, kus publik justkui naeris seepärast, et "selles kohas peabki naerma", kuigi nali ise ei olnud eriti naljakas.

Mõned stseenid, eriti Jan Uuspõllu esituses, mõjusid mulle isegi tüütult – tema monoloogid kõlasid pigem tuimalt kui naljakalt. Tekitas küsimuse, kas tema puhul eeldatakse, et nimi üksinda toob nalja, olenemata sellest, mida laval tehakse või öeldakse. Minul see kahjuks ei toiminud.

Kõige rohkem pakkusid mulle nalja Regi (Priit Loog) aeglane ja kohmakas liikumine ning veterinaar Tomi (Nils Mattias Steinberg) lihtsameelsus. Kuigi ka need naljad hakkasid ühel hetkel end kordama – näiteks Loogi tagumiku liialdatud rõhutamine või Tomi rumalusele üles ehitatud naljad väsitasid lõpuks. Oli üks konkreetne stseen, kus mõtlesin, et siit võiks hea nalja saada – aga see jäi kuidagi realiseerimata. Ja ausalt öeldes, ilmselt ei mäleta ma sellest lavastusest varsti enam suurt midagi.

Kui lavakujundus avanes, märkis mu kaaslane, et ta on seda lavastust juba varem näinud, kuid ainus, mis talle meelde oli jäänud, oli see, et Uuspõllu tegelane hakkab kõigile naistele ligi ajama. Ilmselt ei olnud tegemist väga meeldejääva etendusega.

Lavastuse tegevus toimub, kuigi see ei ole otseselt välja öeldud, Inglismaa väikelinnas. Annie (Fatme Helge Leevald) hooldab oma voodihaiget ema, samal ajal kui tema õde ja vend on oma elu elama läinud. Annie igapäevaseks kaaslaseks on vaid kohalik veterinaar Tom ja mõned koduloomad. Ta igatseb armastust ja puhkust, kuid tundub, et tema ja Tomi vahele midagi ei teki. Jõulude ajal tekib Annie’l aga suhe oma õemehe Normaniga (Jan Uuspõld) ning ta plaanib temaga nädalavahetuse veeta. Selleks peavad Annie vend Reg ja tema naine Sarah (Kleer Maibaum) tulema ema eest hoolitsema. Kui Sarah saab teada Annie ja Normani suhtest, algab peredraama. Loomulikult ilmub kohale ka Normani abikaasa Ruth (Karin Tammaru), mis lisab segadust ja toob lavale uusi naljakaid hetki.

Näitlejatest jättis kõige sügavama mulje Kleer Maibaum, kelle Sarah oli närviline, ärritunud, aga samas tundlik ja tähelepanunäljas naine. Tema rollis oli sügavust ja sisu. Ka Fatme Helge Leevaldi Annie oli huvitavalt mitmetahuline – esialgu tagasihoidlik maatüdruk, hiljem enesekindlam ja otsusekindel naine. Karin Tammaru oleks võinud laval rohkemgi olla – tema kehastatud Ruth oli karismaatiline ja tugev karakter, kellelt ootasin rohkem.

Meestest mõjus kõige nõrgemana kahjuks Jan Uuspõld – tema lavaline kohalolu oli seekord nõrk ja kohati igav. Samas pakkusid Loogi ja Steinbergi karakterid oma lihtsuses ja koomilisuses siiski mõningaid naerukohti. Mõlemad oleksid võinud karakteritega veelgi sügavamale minna, aga juba praegune töö oli märkimisväärne ja näitas nende näitlejameisterlikkust.

Pean tunnistama, et etendus ei olnud nii igav, et keegi vaheajal lahkunud oleks – publik oli kohal ja saal täis. Ju see tähendab, et publikule lavastus meeldib. Võib-olla on minu „teatrisoolikas“ lihtsalt veidi rikutud ja rahulolematum. Samas märkasin ennast hoopis kostüümidele keskendumas – eriti meeldisid mulle Annie ja Tomi mahedates beežides toonides riided ja kummikud, mis lõid selge viite Briti maaelu kujutamisele filmides ja seriaalides. Samuti väärib mainimist Sarah’ naiselik ja maitsekas garderoob.

Kokkuvõtteks – ma ei saa öelda, et lavastus oli halb. Samas ei olnud see minu jaoks ka midagi erilist. Kui keegi tunneb, et selline kergem komöödia võiks meele järgi olla, siis minge kindlasti vaatama. Maitsed on erinevad ja kindlasti leidub vaatajaid, kellele see lavastus pakub rohkem kui mulle.

 

Autor: Alan Ayckbourn
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Liina Unt
Valguskunstnik: Margus Vaigur

Osades:
Priit Loog – Reg
Kleer Maibaum – Sarah, Regi naine
Karin Tammaru – Ruth, Regi õde
Jan Uuspõld – Norman, Ruthi mees
Fatme Helge Leevald – Annie, Regi ja Ruthi noorem õde
Nils Mattias Steinberg – Tom

 

Rohkem infot leiab Endla teatri kodulehelt