Uhkus ja eelarvamus (justkui)

 16. mail 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Elena Loit

Juhtub pigem harva, et inimesed mulle teatrilavastusi soovitavad – peamiselt seetõttu, et arvatakse, et olen juba kõike näinud. Siiski mainis üks sõbranna, et ta käis koos oma sõbrannaga vaatamas Ugala lavastust „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“ ning see oli tema sõnul nii naljakas ja hea, et tal olid juba olemas piletid, et seda koos oma mehega uuesti vaadata. Pidin siis minagi kohe vaatama minema, et ise kogeda, kas tõesti on tegemist nii hea lavastusega.

Mulle tundub, et kui minusugune teatrifriik ühte lavastust mitu korda vaatab, siis see ei ole enam mingi eriline näitaja. Aga kui inimene, kes enda sõnul pole mitu aastat teatrisse sattunud, läheb sama lavastust uuesti vaatama, siis on see juba tugev kvaliteedimärk.

Nagu pealkiri vihjab, räägib lavastus Jane Austeni kuulsa romaani „Uhkus ja eelarvamus“ loost – aga mitte päris. Tegemist on šoti kirjaniku Isobel McArthuri kirjutatud looga Austeni ainetel. Sündmuste põhiraamistik on küll sama mis originaalteoses (kuigi ma ise pole veel raamatut lugenud, seega ei oska otseselt võrrelda). Nagu kavalehel öeldakse, saavad lavaloos kokku komöödia, Briti 20. sajandi popmuusika, Austeni romantiline armastuslugu ja ainult naisnäitlejad. Miks ainult naised, kui tegelaste seas on ka mehi? Nimelt jutustavad Austeni tuntud armastusloo teenijad, kes kehastuvad kõigisse rollidesse.

Üks peamisi põhjuseid, miks lavastus mulle meeldis, oligi see, et laval oli vaid viis naisnäitlejat, kes kehastasid kokku 16 erinevat tegelast – lisaks nendele teenijatele, kelle rollis nad lugu jutustasid. Mõned ümberkehastumised toimusid väga kiiresti: hetk tagasi oli teenija, juba järgmisel sekundil seisis laval pidukleidis rikas neiu või mundris mees. Ja see pole mõeldud solvanguna, aga miks nägi Adeele Jaago Fitzwilliam Darcyna ehk mehena parem välja kui proua Bennetina? Üldse oli äge vaadata, kuidas naised mehi nii veenvalt mängisid – ja muidugi ka erinevat tüüpi naisi ja tüdrukuid.

Lisaks sellele, et lavastus oli väga naljakas, tasub seda kindlasti vaatama minna ka näitlejameisterlikkuse pärast. Ma ei väsi kordamast: komöödia toimib siis, kui näitlejad selle hästi välja mängivad.

Lavastuses pakkusid nalja ka ootamatud kombinatsioonid: 19. sajandil toimuv tegevus koos Pringelsi krõpsupaki, suure prügikonteineri, 20. sajandi pophittide ja ropendavate naistega. Lugedes sellist loetelu, oleksin ma ilmselt olnud skeptiline, aga laval toimis see suurepäraselt. Nautisin kogu õhtut, naersin südamest ja tahan seda lavastust veel näha. Nautisin õhtut juba enne etenduse algust – laval oli suur pruun nahktugitool ja raamaturiiul, mis tuletas mulle meelde šoti mõisaid ja tekitas tunde, nagu oleksin ise tahtnud elada mõisas 19. sajandil.

Kui aga mõelda selle loo sügavamale sisule, siis polnud 19. sajandi naiste elu kuigi roosiline. Kogu see ebaõiglus – et naised ei saanud vanemate varandust pärida ja pidid abielluma vähemalt samast seisusest mehega, veel parem kui klass kõrgemalt – mõjub tagantjärele ikka üsna karmilt. Olen rõõmus, et elan vabal maal ja vabal ajal, kus naistel on rohkem õigusi ja kus nad saavad ka teatrilaval vabalt lustida ja maailma üle nalja visata.

Natuke tunduski, et see lavastus on tehtud naistelt naistele – kogu saal naeris kogu aeg ja mitmes kohas (mitte ainult laulude ajal) teeniti spontaanne aplaus. Samal ajal tundusid saalis istuvad mehed (vähemalt need, kes mu vaatevälja sattusid) kohati üsna unised – peaaegu neli tundi kestev etendus pani mõned neist tukkuma. Aga mine tea, võib-olla nad lihtsalt ei tundnud huvi teatri ega viisakate riiete vastu.

Võrreldes võrreldamatut, meenutas lavastus mulle natuke Eesti Draamateatri „Cafe Theatral’i“, peamiselt seetõttu, et ka seal kasutati tuntud poplugudele kirjutatud uusi eestikeelseid tekste, mis haakusid lavastuse sisuga. Kui Draamateatri kavalehel olid kõik laulutekstid olemas, siis Ugala lavastus oli välja toonud vaid ühe. Oleksin väga tahtnud kõiki sõnu lugeda – laulud olid nii kaasahaaravad, et oleks tore olnud neid koduski kavalehelt üle vaadata. Ja kuna ma pole suur muusikaekspert, oleks olnud abiks ka nimekiri originaallauludest – meloodiad olid tihti tuttavad, aga ei suutnud alati meenutada, kes neid algselt esitas ja mis pealkirjaga need olid.

Näitlejatest kedagi eraldi esile tõsta oleks ebaaus, sest kõik viis naist olid uskumatult andekad – nad laulsid, tantsisid ja mängisid kõik oma rollid suurepäraselt. Minu isiklikud lemmikud olid sel korral Adeele Jaago ja Jaana Kena, kes mängisid enim meesrolle ja kelle lavaloleku ajal ma kõige rohkem naersin. Eriti Jaana Kena kehastatud õde-venda Bingleyd olid nii humoorikad, et juba ainuüksi teda vaadates ajas naerma. Tegelikult tunduski, et ta laval improviseeris rohkem kui lavastaja ette nägi, ajades vahepeal isegi oma kolleege naerma. Näha, kuidas Adeele Jaago laval naerukrampidega võitles ja püüdis rollis püsida, oli vaieldamatult koomiline vaatepilt.

Selle suure nalja, naeru ja laulu kõrval ei jäänudki meelde süveneda lavastuse sügavamasse sõnumisse – võib-olla teinekord, sest olen üsna kindel, et lähen seda veel vaatama. Just sellist humoorikat teatriõhtut mul oligi vaja, eriti peale viimase aja teatrikülastusi, kus laval nähtud etendused pole eriti minu maitse olnud. Sain nüüd taas usu teatrisse tagasi ja selle tundega on hea suvelavastustele vastu minna.

Kes juba sügiseks teatriplaane peab, siis soovitan Ugala lavastust „Uhkus ja eelarvamus (justkui)“ soojalt. See on kindlasti üks neist lavastustest, mis muudab pimedad ja vihmased sügisõhtud märksa helgemaks.

 

Autor: Isobel McArthur
Tõlkijad: Liis Aedmaa ja Laura Kalle
Lavastaja: Liis Aedmaa
Kunstnik: Rosita Raud
Muusikaline kujundaja ja lauluõpetaja: Peeter Konovalov
Valguskujundaja: Mari-Riin Paavo
Liikumisjuht: Villiko Kruuse
Osades:
Adeele Jaago – teenija; proua Bennet; Fitzwilliam Darcy
Jaana Kena – teenija; Lillie; Charlotte Lucas; Charles Bingley; preili Caroline Bingley
Lauren Grinberg – teenija; Jane Bennet; George Wickham; leedi Catherine de Bourgh
Margaret Sarv – teenija; Elizabeth Bennet
Klaudia Tiitsmaa – teenija; Mary Bennet; Lydia Bennet; härra Collins; proua Gardiner

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala teatri kodulehelt.

Loe edasi

Uus tüdruk

 3. aprillil 2025 Ugala teatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Gabriela Järvet

Vabatahtlik töö on täiesti geniaalne asi, sest tänu sellele saab tasuta kogeda igasuguseid uusi asju. Või hoida raha kokku ürituste ja tegevuste pealt, kuhu te muidu niikuinii läheksite, aga nüüd saate lisaks elamusele veel telgitaguseid näha ja ise ühiskonda panustada. Regulaarsed blogi lugejad ilmselt teavad, et ma olen Põlva Kultuurikeskuses vabatahtlik ja nii mõnedki on minuga garderoobis jutustama tulnud, sest enamasti võib mind leida just garderoobist, harvem ka uksel pileteid kontrollimast. Suure teatrihuvilisena üritan end võimalikult paljude etenduste ajal graafikusse sättida, et siis saaksin ise pärast minna teatrit nautima. Et te ei arvaks, et ma ainult teatri pärast vabatahlik olen, siis olgu aususe huvides öeldud, et muidugi käin vahel ka kontserte nautimas. Mulle tundub, et meil on kuidagi kujunenud välja inimesed, kes tahavad rohkem kontserte nautida ja siis end graafikusse panevad ja siis mõned minusugused, kes rohkem teatrist vaimustuvad. Ja siis on mõned inimesed, kellel väga vahet ei ole.

Alustasin selle vabatahtliku töö jutuga seepärast, et ilma vabatahlikuks olemiseta poleks ma Ugala lavastust „Uus tüdruk“ ilmselt vaatama läinud. Kuigi üks kolleeg veebruaris pakkus mulle pileteid, kuna ta ise oli haigeks jäänud. Minu õnneks oli mul auto katki ja muud kolimisjärgsed toimetused vajasid sel õhtul toimetamist, et ma ei saanud raha eest tol korral teatrisse minna. Just arutasime oma kaasvabatahtlikuga, et kui me oleks oma raha eest piletid ostnud, siis oleks meil mõlemal rahast veidi kahju olnud. Iseenesest on see kummaline, sest me oleme mõlemad Põlvaga seotud ja peaksime seda väikese koha võimaluste puudust tundma, millest lavastus suuresti rääkis. Lavastuse tegevus toimub 80ndate lõpul või 90ndate alguses, kui midagi saada ei olnud ja inimeste ainus elevus oligi kellegi poolt välismaalt toodud uus ja põnev asi või siis igal õhtul telerist jooksvad seebikad. Nii ilmubki kogu külarahvas ühiselt teleri ette vaatama seebikat, kuni ühel hetkel lööb äike telekasse sisse. Pärast pauku ja suitsu hajumist leiavad külainimesed, et nende tuppa on sattunud seebikast tuttav Luisa Maria, kes räägib ainult hispaania keelt. Kuidagi tuleb selle uue olukorra ja uue tüdrukuga harjuda. Natukene utoopiline lugu minu jaoks ja ilmselt seetõttu ei haakunud ma ka teemaga nii palju, kui oleks võinud.

Kuigi see osa oleks võinud mulle tuttav olla, et tahaks maalt ära linna, sest maal pole mitte midagi. Kõik asutused on kinni pandud ja kohalike poolt juba ära lammutatud, alles on jäänud ainult vanad või rumalad inimesed, sest teised on kõik linna ära läinud jne. Ma arvan, et ma olen praegu juba selles vanuses, kus ma saan aru et tegelikult palju sellest mis maal toimub, on inimeste endi teha ja sageli inimesed, kes vinguvad et midagi pole väikelinnas või külas teha, ei tunne ise eriti mingite asjade vastu huvi. Näiteks olen kuulnud kuidas paljud kurdavad, et Põlva on täielik pommiauk ja seal pole midagi teha. Kõik poed pannakse kinni, riigiasutused kolivad minema jne. Jah, eks see ühelt poolt on tõsi, aga samas raamatukogus toimub kord kuus raamatuklubi, lisaks muud üritused. Kultuurikeskuses on vähemalt kord kuus teater ja mõni kontsert ning kino. Muusikakoolis toimuvad kontserdid, mängutubades korraldatakse üritusi nii lastele kui täiskasvanutele. Noortekeskuses toimuvad üritused. Spordivõistlused toimuvad jne. Ole ainult mees ja võta üritustest osa.

Seebikaid ma muidugi mäletan ka ja eks sai isegi seal 90ndate teises pooles andunult seebikaid vaadatud. Tegelikult vist vaatasin esimeses pooles ka, aga seda ma ise ei mäleta. Juttude järgi olevat mul isegi nukkude nimed olnud seebikatest võetud, stiilis see nukk on Prosta Maria ja see on Lihtsalt Maria. Ühesõnaga oleks võinud teema mulle veidigi kaasahaarav olla, aga ilmselt ma olingi 90ndatel veel liiga väike ja laval nähtuga mul seetõttu seosed puudusid. Mu kolleeg on seevastu minust mitukümmend aastat vanem ja tema kindlasti mäletab milline oli eluolu Nõukogude Liidu lagunemise ajal, aga ka tema ei leidnud, et lavastus väga kõnekas oleks olnud. Vaadates mis inimesed publikusse tulid, siis võiks arvata et rohkem oligi lavastus mõeldud noortele inimestele. Kohati oli tunne nagu oleks mingi noortelavastus alanud, sest noori tuli minu meelest klasside kaupa teatrisse. Vähemalt rohkem oli neid küll kui tavaliselt. Seevastu vanemad inimesed läksid mitmed vaheajal ära, öeldes, et see lavastus pole päris nende maitsele.

Ühelt poolt ma mõistan, miks neil selline tunne tekkis. Lavastus põhineb Vaiko Epliku muusikal ja ega mina ka tema muusika eriline fänn pole. Ilmselt polnud ka need vanemad inimesed suured Epliku muusika fännid, või siis ärritasid neid laulusõnad, mis isegi minu üsna vabameelset kõrva häirima hakkasid. Kohati olid mõned laulud sellised, et mitu minutit järjest laulsid kõik tegelased laval lihtsalt „Mine munni“. Polnud just tõesti väga meeldiv kuulamine ja uskuge mind, ma tarvitan autoroolis olles väga palju vägisõnu ja seega see sõna „munn“ minu jaoks iseenesest väga häiriv ei ole. Aga kui ikka seda järjest korratakse, siis natukene muutub tülgastavaks. Kuigi laule saatev koreograafia oli isegi parem kui see ja mitmed teised laulud. Siiski tundus lavalugu minu jaoks veidi katkendlik ja muusikalised laulu- ning tantsunumbrid veidi kontekstist välja rebitud. Mulle oleks meeldinud, kui asi oleks rohkem terviklikum olnud. Praegu tundus libreto olevat ühtne tervik, aga vahele põimitud laulud rebisid terviku katki ja olid minu jaoks ikkagi eraldiseisvad esitused, mitte osa suurest tervikust.

Seega jäi minu jaoks etenduse sügavam mõte tabamatuks. Ometigi saan ma aru, et Laura ja Priit Võigemastil oli teksti kirjutades väga kindel visioon, et materjal on kõnekas ja tekst on dramaturgiliselt suurepärane. Ilmselt pean ise peeglisse vaatama ja tunnistama, et ma ei taba suurt kunsti ära. Ma kujutan ette, et suurtele seebikafännidele (jah, ma tean et neid inimesi Eestimaal leidub) ja Vaiko Epliku muusika austajatele oleks etendus rohkem meeldinud kui mulle. Kuigi tegemist polnud kõige halvema lavastusega, mida ma näinud olen, sest mõned nauditavad asjad ma ikka leidsin, siis enda raha ma selle pileti ostmiseks kulutada poleks tahtnud ja pigem ei soovita seda ka teistel teha.

Nagu juba mainitud sai, siis koreograafia oli päris äge ja mõned kaklusstseenid olid ka humoorikalt naljakad, mitte vägivaldsed. Omamoodi tore oli ka see, kui seebika alguses kõik tunnusmeloodiat kaasa laulsid, sest eks see omal ajal niimoodi oligi. Võin ilmselt siiani mingit osa „Rosa Salvaje“ („Metsik roos“) tunnusmeloodiast oma sõnadega kaasa laulda, sest see lihtsalt kulus vaatamise jooksul pähe. Kui näitlejatest keegi ekstra välja tuua, siis meeldis mulle kõige enam vanainimene Liisat kehastanud Maarja Mõts. Tema vanarahvatarkused ja küürakil vaevatud olekuga kõndiv vanainimene, kes tantsustseenides kergejalgselt kaasa tantsis, oli lihtsalt kõige nauditavam rollisooritus. Mingi hetk vist jäi mul osa loost arusaamatuks seepärast, et ma ei pannud tähele mis lava teises nurgas toimub kuna ma vaatasin mida Liisa teeb. Seega midagi nauditavat ma ikka leidsin.

Kokkuvõttes mina lavastust enda tuttavatele ei soovitaks, aga kes tunneb et ta tahab kangesti Epliku muusikat nautida, siis teie võite riskeerida. Võite siis mulle pärast teada anda, kuidas teile lavastus meeldis.

 

Lavastajad ja autorid: Laura Võigemast ja Priit Võigemast
Muusika: Vaiko Eplik
Kunstnik: Kristjan Suits
Liikumisjuht: Rauno Zubko
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits
Muusikajuht ja lauluõpetaja: Peeter Konovalov
Bändijuht: Kristjan-Robert Rebane
Bänd: Kristjan-Robert Rebane, Mihkel Kuusk, Tobias Tammearu
Osades:
Tarvo Vridolin – Illar
Martin Mill – Kämmal
Terje Pennie – Lembi
Maarja Mõts – Liisa
Lauren Grinberg – Maria Luisa
Margaret Sarv – Monsa
Alden Kirss – Ragnar
Jass Kalev Mäe – Silver
Adeele Jaago – Triinu
Riho Ktsar – Velts

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab teatri koduleheküljelt.

Loe edasi