Ürgmees

29.juunil Vanemuise kontserdimajas Tartus

Pilt pärit internetist

Autor: Rob Becker
Lavastaja: Rein Pakk
Mängis: Jan Uuspõld

Ma olen siin blogis ka maininud, et kunagi oli "Ürgmees" mu lemmiketendus. Praeguses mõistes ei saa ma vist küll öelda, et tegemist oli lemmikuga, aga kuna ma siis käisin võrdlemisi vähe teatris ja ei osanud paremat tahta. Ma mäletan tookordsest etendusest, mida ma käisin vaatamas Võru Kultuurikeskuses "Kannel", et ma vaatasin reaalselt terve selle etenduse kõht kõveras ära. Lihtsalt nii naljakas oli, et naermisest jäi vahepeal hing kinni. Siis oli aasta 2004. Nüüd on aasta 2016 ja ürgmees lasti jälle lahti. Kui ma kuulsin, et "Ürgmees" tuleb uuesti, siis ma teadsin, et seda ma tahan näha. No vahel lihtsalt kulub korralik naermine ära. Nii ma siis ostsingi endale kohe pileti, kui avastasin, et Tartus etendus toimub. Pilet ostetud, hakkasin mõtlema, et äkki ei olnud see ikka hea mõte, sest viimasel ajal pole mulle Jan Uuspõllu monoetendused meeldinud. Oleks vist pidanud seda kõhutunnet ikkagi kuulama.

Ühesõnaga lavastuse mõte on rääkida, kui erinevad on mehed ja naised. Selleks võrreldakse nii mehi kui ka naisi erinevates situatsioonides ning vahel tuleb võrdlusesse appi salapärane ürgmees. Ma korraks mõtlesin etenduse ajal, et seda etendust oleks hea vaadata abielunõustamise olukorras. Et kuidas mehed ja naised ühest asjast võivad erinevalt aru saada, ning miks mees ja naine ühele samale sündmusele erinevalt reageerivad. Et kui seda lavastust vaadata, siis äkki mehed mõistavad naisi veidi paremini ja naised mehi. Sest need näited, mida lavastuses tuuakse on ikka päris tõesed. Eks see on tingitud sellest, et Rob Becker kirjutas näidendit kolm aastat ning selle aja jooksul uuris ta antropoloogiat, psühholoogiat, sotsioloogiat, mütoloogiat ja eelajalugu. Kuna lavastus jõudis esimest korda lavale 1991.aastal, siis on praeguseks juba 25 aastat möödunud ja aeg on muutunud. Tegelikult on palju vett merre voolanud ka sellest ajast, kui 2004 aastal lavastust Eestis mängima hakata. Kuigi praegusteks mängukordadeks on lavastust veidi kaasajastatud, siis mina ilmselt ei olnud selle lavastuse jaoks valmis. Jah, ma tunnen, et 26 aastaselt ei ole ma etenduse jaoks valmis, kuid 15 aastaselt ma olin valmis. Kummaline. 

Eks etenduses oli tõesti ka neid kohti, mida mina ära tundsin, et oh täpselt nii ongi ja korraks võttis muigama. Samas sellist kõht kõveras naermist ei toimunud. Vahel oli isegi kummaline tuima näoga saalis istuda kui kõik teised naerust rõkkasid. Minu jaoks oli "Ürgmees" väga pikalt monoetenduste võrdkuju. Ma arvasingi, et kõik monoetendused peavad sellised olema. Kuna viimasel ajal on neid monoetendusi ja stand up comedy´t tulnud nagu seeni peale vihma, siis mina tahaksin näha ühte korralikku psühholoogilist monoetendust. Vot see oleks tase. Minu peal lihtsalt enam ei tööta need naljad, et näitleja ütleb laval mõned roppused või imiteerib suguakti või teeb muud allapoolevööd nalja ja siis kogu saal rõkkab naerust. Jah, ma saan aru, et pubekana võib see tõesti naljakas olla, kuid et täiskasvanud iniemsed ka sellise asja peale naeravad. No natukene labane nali minu jaoks. Aga inimesi on erinevaid. 

Ma seekord ei saa Jan Uuspõllule otseselt midagi ette heita, sest ega tema teksti autor ei olnud. Ja ma saan temast ka aru, et kui inimesed kogu aeg nõuavad, et kuule tee nalja ja tee ürgmeest, siis ei jäägi lõpuks muud üle, kui teha. Minu ainsad naerukohad vist olidki siis, kui Uuspõld nalja tegi. Ses suhtes, et kui ta ise midagi tegi. Näiteks selles stseenis kus naised lähevad koos kartulikrõpse tooma. See tants oli väga tore. Kuigi rohkem meeldis mulle vist see taustamuusika koos selle tantsuga. Tõele näkku vaadates, siis Uuspõld on andekas ja see on hämmastav, kuidas ta poole sekundiga suudab mehest naiseks muutuda. Mul on siiski kahju sellest, et rahvale seostub ta naljaga, sest tegelikult on ta ju diplomeeritud draamanäitleja ja tal tuleb draamas mängimine ka väga hästi välja. Mind isiklikult jäid segama ka viimase aja telerollid. Kuidagi raske on ürgmeest vaadata, kui sa samal ajal näed enda ees Aleksandr Koshkinit. Või siis järgmisel hetkel on silme ees Jan Uuspõlluks maskeerunud Juss Haasma. Aga nagu ma ütlesin, siis see on juba minu probleem.

Ega ma pikemalt midagi öelda ei oskagi. Ma reaalselt olin etenduses pettunud, sest ma lootsin palju rohkemat. Saalis ringi vaadates, siis naeru oli küll kuulda, kuid minusuguseid tuimade nägudega inimesi oli veelgi. Samas oli minu ees üks vanem paarike, kus naine koguaeg mehele küünarnukiga ribidesse tagus, et kuule see on ju täpselt sinu moodi. Mu esimene mõte oli, et ma tõesti olen liiga noor ja vallaline, et seepärast ei tee etendus mulle nalja, sest mullihtsalt puuduvad kogemused. Samas meessoost inimestega olen kokku puutunud ja nagu ma juba mainisin, siis oli ka tuttavaid situatsioone. Nüüd jõudsin järeldusele, et kuigi etenduses väidetakse, et kõik mehed on sitapead ja mehed ning naised ongi täiesti erinevatest maailmadest ja käituvad täiesti erinevalt, siis päris nii see ikka pole. Ma tahan väita seda, et kõik asjad pole päris nii mustad ja valged nagu lavastuses räägitakse. Ehk siis need, kes saalis naersid, olidki need inimesed, kes end ära tundsid. Ja need kes koguaeg ei naernud olid siis need inimesed, kellele küll mõni situatsioon tuli tuttav ette, kuid kogu kupatus kiskus absurdseks. Ma ei taha kedagi otseselt solvata, aga mulle on mulje jäänud, et selliseid allapoole vööd komöödiaid käivadki vaatamas need inimesed, kes muidu teatrisse ei satu ja et saaks ka öelda, et ma käisin teatris ja olen kultuurne, siis nad lähevadki sellist allapoolevööd meelelahutust otsima.

Ma tahaksin siia ausalt kirjutada, et ärge te jumala pärast seda lavastust vaatama minge, et pärast kahetsete. Mina reaalselt istusin seal saalis ja mõtlesin, et millal see etendus nüüd ükskord ära lõpeb. Mina, kellele meeldib teatris käia, mõtlen et saaks juba teatrist minema. Samas oli mul just eelmisest õhtust väga hea teatrikogemus meeles, seega ehk oli asi selles. Aga kui keegi tunneb, et talle on Jan Uuspõllu senised monoetendused meeldinud, siis neile ilmselt meeldib ka "Ürgmees". Seega eks igaüks teeb oma otsused ja valikud ise, kuid mina võin öelda, et ma isegi kahetsen, et ma "Ürgmeest" vaatamas käisin. Nüüd on see ilus mälestus rikutud.