Kauka jumal

 23. märts 2023 VAT Teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Rait Avestik

See vist oli 2020. aasta Draama festivalil, kui ma tahtsin VAT Teatri lavastust „Kauka jumal“ vaadata, aga tol korral ajad kuidagi ei klappinud ja nii ta nägemata jäigi. Nüüd tuli lavastus aga mulle lausa koju kätte ja nõnda oleks patt olnud teatrikülastus tegemata jätta. Olen näidendit pidanud teatriajaloo õppeaine raames lugema ja mäletasin, et pigem oli tekst üsna masendav ja midagi toredat näidendis ei olnud. Aga lavastaja Margo Teder ja dramaturg Mihkel Seeder lubavad lavastuse kodulehel, et Kitzbergi poolt 1912. aastal kirjutatud lugu on toodud tänapäeva ja kusagilt oli meelde jäänud, et kohati on lavastusest komöödia tehtud. „Kauka jumal“ komöödiana tundus juba päris ahvatlev.

Teatrisaalist väljusin segaste tunnetega. Lubatud komöödiat ma ei saanud ja tagantjärgi hakkan mõtlema, et äkki ajasin ise midagi segamini ja komöödiaks oli tehtud mõni teine lavastus, mille kohta ma samal ajal lugesin. Kuigi lavastus oli 2020. aastal nomineeritud päris mitmele teatriauhinnale, jättis lavastus mind üsna ükskõikseks. Järelikult ma ikka teatrikriitikutega sama teatrimaitset ei oma. Ehk oli ükskõiksus tingitud sellest, et lavastus räägib väga palju rahast ja rahaahnusest ja ma ei pea rahaahnusest väga lugu. Jah, kahjuks on meie elu tänapäeval selline, et päris ilma rahata ei saa keegi hakkama, aga eks see ole ka omamoodi häiriv, et absoluutselt kõik on rahast sõltuvad. Selles osas on rahast rääkimine oluline, aga minu jaoks jäi inimlikkusest ja psühholoogiast puudu.

Ühes intervjuus ütles peategelast Mogri-Märti kehastav Indrek Taalmaa, et Mogri-Märt on nagu oma aja pank, kes annab laenu ja teenib kasumit antud laenu protsendi pealt. Kui inimene ei suuda laenu tagasi maksta, siis võtab Mogri-Märt laenu ja protsendi katteks kogu inimese varanduse endale. Teatud juhtudel vaatas Mogri-Märt ka enda lapsi kui kasumlikku äritehingut. Pojal lubas ta naiseks võtta ainult korraliku kaasavaraga naise ja tütart lubas mehele ainult sellisele mehele, kellel oleks juba korralik varandus olemas. Muidugi juhtus nii, et mõlemad lapsed tegutsesid täpselt risti-vastupidiselt isa soovidele ja nii perekond puruneski. Poeg soovis abielluda vaesest võlgniku perest pärit Leenaga, kes oli tema tallu teenijaks antud. Samal ajal soovis tütar abielluda mehega, kes enda jutu kohaselt on suur ärimees, kuid kellel polnud hetkel ühtegi äri ette näidata ja kes oli lihtsalt suurte sõnadega õhumüüja.

Kes raamatut on lugenud, siis need ilmelt teavad, et Mogri-Märt ehitas uut maja ja kuna raha oli tema jaoks kõige olulisem, viis ta esimese asjana uude majja rahakapi (uuemas mõistes seifi). Kui majja ootamatult välk sisse lõi ja maja põlema süttis, saatis Mogri-Märt just oma poja (Margo Teder) põlevast majast seifi välja tooma. Sel hetkel oli raha tema jaoks tähtsam kui oma poeg, sest oli ilmne, et sellisest tulekahjust ei tule keegi elavana tagasi. Kuidas eesti ütlemine ongi, et kõik vanemate patut nuheldakse laste kaela? Nii ka siin, pidi noor Märt maksma oma eluga selle eest, et isa saaks enda rahajumalaga kokku. Saatuse tahtel sureb ka Mogri-Märdi tütar Miili (Karolin Jürise) ja nii jääb Mogri-Märt pärast abikaasa surma maailma peaaegu üksinda. Ainsaks kaaslaseks pojanaine Leena (keda mängis samuti Karolin Jürise) ja tütrepoeg Mäidu (keda lavastuses meile ei näidata), kelle mõlemad on Mogri-Märt oma elu jooksul ära põlanud.

Minu jaoks oli kogu etenduse jooksul huvitav vaadata seda, kuidas kõik näitlejad peale Indrek Taalmaa mängisid kahte rolli ja mõnes mõttes olid rollid teineteise vastandid. Eks igal inimesel on oma head ja halvemad küljed, kuid mulle jäi natukene selline tunne, et Margo Teder lavastajana oli üritanud iga tegelase puhul kujutada ainult tema ühte külge ja siis sama näitleja poolt mängitud teine tegelane kujutas eelmise tegelase vastandit. Mogri-Märdi puhul nägime tegelikult ka tema inimlikumat poolt. Seda siis lavastuse lõpus, kui Mogri-Märt oli matnud oma lapsed ja naise ning oli juba vana ja nõdrameelne, ning rääkis õues kahe vihmaussiga. Siis rääkis Mogri-Märt, te tema on hea inimene ja tema aitab kõiki.

Näiteks tulid minu jaoks kõige teravamalt vastandid esile Karolin Jürise kehastatud Räätsa talu teenija Leena ning peretütar Miili vahel. Leena oli tallu antud teenijaks tema isa võlgade katteks ja just Leena oli see, kes noore Märdi alkoholist ja muudest pahedest suutis ära võõrutada. Leenat nägime laval tunkedes ja lehepuhuriga tööd tegemas. Lisaks oli jutust aru saada, et just Leena on see, kes rasket tööd tehes talu korras hoiab ja Mogri-Märdile tema poja talu rendiraha teenib. Seevastu Miili oli harjunud raha eest kõike saama ja kandis lühikesi riideid, millega Instagramis erinevaid pilte postitada. Ehk siis vastandiks töökus ja maal elamine vs tänapäevased suunamudijad, kelle tööks on ilus välja näha ja endast ilusaid pilte ja videosid postitada.

Teine väga kõnekas paar oli Elina Reinoldi kehastatud Mogri-Märdi naine ja Räätsa talu teenija Anu. Kui Anu oli teadjanaine, kes tagus vahepeal šamaanitrummi, siis Mogri-Märdi naine oli tüüpiline beibe (kui stereotüüpe kasutada), kes käis pidevalt šoppamas ja liikus ning rääkis nii nagu me oleme harjunud blondiinianekdootide kaudu blondiine ette kujutama. Siiski oli mõlemal naisel teatud võim Mogri-Märdi üle, sest Anu mängis Märdi vastu tema enda relvadega ja sai Mogri-Märdilt tagasi suurt protsenti kogunud laenuraha ja perenaine oli see, kes lõpuks töömeeste asemel Mogrile uut maja ehitas ja kellele Mogri-Märt sai pereasjades toetuda.

Ago Sootsi kehastatud Leena külajoodikust isa Masa-Ants oli purjus vanamees, kes Mogri-Märdilt käis raha laenamas, et enda joomakirje rahuldada ning pidi oma võlgade katteks oma tütre andma Mogri-Märdi pojale Räätsa tallu teenijaks. Samas kui teine Sootsi kehastatud tegelane Peeter Pärn oli enda sõnul suur ärimees, kes soovis just Mogri-Märdi tütre Miiliga abielluda ja Mogri-Märdi raha investeerida. Ühelt poolt olid siin vastandatud noor ja vana mees kuid teisalt oli üks mees Mogri-Märdile võlgu ja andnud nö võla katteks oma tütre Märdile, samal ajal kui teine tahtis Mogri-Märdilt võtta tema tütart.

Viimane kahe tegelase paar oli Meelis Põdersoo kehastatud noor Märt ja politseinik. Nende puhul ma väga suurt vastandlikkust ei näinud. Kõige enam jäi ehk silma see, et noor Märt kartis oma isa ja üritas igati isa soovide järgi toimetada (kui armastus välja jätta). Samas politseinik Mogri-Märti ei kartnud ka siis kui teda relvaga sihiti.

Mis mulle meeldis, oli lavastuse kujundus (kunstnik Pille Jänes). Kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, siis lavakujundus vist oligi peamine põhjus, miks ma Draama festivali ajal lavastust vaatama tahtsin minna. Lihtsalt see ilus päikesepaisteline ja roheline maastik, mis lava tagaseinas on, tekitab igal aastaajal mõnusa suveigatsuse. Ja kus mujal eestlane suve veeta tahab kui sellise idüllilise looduse keskel maal. Eks see ääremaa ongi see koht, kus kogu lavastuse tegevus aset leidis. Samal ajal kattis lavapõrandat roheline kunstmuru, mis veelgi enam süvendas seda looduse tunnet. Kuigi peab tunnistama, et piltidel näeb lavakujundus veidi rohkem „päris“ välja ja teatrisaalis jäi asi minu jaoks ikkagi veidi liiga tehislikuks ja seda emotsiooni mis pilte vaadates, mul ei tekkinud.

Teatris oli ka üks kooliklass ja ma tean, et VAT Teater keskendub päris palju koolidele, seega ilmselt Eesti kirjandusklassika tundmise mõttes on see kindlasti hea lavastus, mida koolilastega vaatama minna, kuna kirjandusklassika on muudetud tänapäeva noortele veidi arusaadavamaks. Ja kindlasti näitab lavastus seda kuidas raha võib meie elusid muuta ja mitte just õnnelikuma elu suunas. Minul jäi sel korral kahjuks teatrielamus saamata, aga ehk oli se tingitud sellest, et ma läksin juba liiga kõrgete ootustega teatrisse. Sest olin juba eelnevalt väga palju kiidusõnu kuulnud konkreetse lavastuse kohta. Aga kui kõik teised kiidavad (nii kriitikud kui ka tavateatrikülastajad), siis järelikult pidi viga minus olema, et ma erilist teatrielamust ei saanud. Kui päris aus olla, siis ega VAT Teater pole päris minu teatrimaitse ka. Samas ei saa ma öelda, et lavastus nii jube oleks olnud, et kohe üldse poleks vaadata tahtnud. Lihtsalt teatrisaalist lahkudes ei olnud seda tunnet, et oh kui äge see kõik oli ja ma tahaks seda veel näha ja kuidas teater on ikka nii äge asi. Sisuliselt peale saalist lahkumist oli mul juba suurem osa laval nähtust meelest läinud.

Autor: August Kitzberg
Dramaturg: Mihkel Seeder
Lavastaja: Margo Teder
Kunstnik: Pille Jänes
Helilooja: Ann-Lisett Rebane
Valguskunstnik: Sander Põllu
Osades:
Indrek Taalmaa  - Mogri-Märt
Elina Reinold – perenaine ja Anu
Karolin Jürise – Leena ja Miili
Ago Soots – Masa-Ants ja Peeter Pärn
Meelis Põdersoo – noor Märt ja politseinik

Kellel lavastuse vastu huvi tekkis, siis rohkem infot saab VAT Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Ja kui nad surnud ei ole...

 13. juunil 2021 Jõgeva Kultuurikeskuses

Foto pärit MTÜ Tähetund Facebooki lehelt

Mina ei tea, kuidas teiega lood on, aga mina eelistan kui suvelavastused on tavapärasest veidi rohkem meelelahutuslikud, kuid seal on siiski ka mingi sisu, mis sind mõtlema paneb. Siiski päris labane ("maha ja taha" stiilis naljadega) komöödia pole ka päris minu jaoks. Seega võib öelda, et mulle meeldib kuldne kesktee, kus saab nalja ja naeru, kuid leidub ka tõsisemat sisu, mille üle järele mõelda. 

Eks me kõik ole oma elus palju unistanud. Kindlasti mäletavad kõik seda, kuidas nad unistasid sellest, kelleks nad suurena saada tahavad. Aga unistusi on meil ka täiskasvanuna palju. Aitavad ju meie unistustele kaasa ka tänapäevased töökuulutused, kus palutakse kirjutada milline on sinu visioon seoses töökoha arenguga näiteks viie või kümne aasta pärast. Pole seegi ju midagi muud kui unistamine. Sarnaselt nendele näidetele räägib ka raadiajakirjanik Märt Treieri esiknäidend unistustest. Hobihelilooja Aaro soovib senise koorilaulja ameti asemel hakata heliloojaks, kelle heliteostest kõik vaimustuses oleksid. Selleks, et oma soovi täita, on ta nõus tegema ükskõik mida. Kuni ühel päeval kohtub Aaro Suure Valijaga, kes on nõus tema unistuse täitma. Siiski ei lähe kõik nii libedalt Nagu Aaro lootnud oli.

Kusjuures Piletilevist sisututvustust lugedes ei tundunud lugu mulle üldse nii suure väljamõeldisena ja seega oli mul suur huvi, et kuidas unistustes elamine ja unistuste täitumine siis reaalsuses toimuvad. Nii muinasjutulikku ja kujundlikku lähenemist poleks ma ka parima tahtmise juures osanud ette kujutada. Sisuliselt oligi tegemist puhta fantaasiaga, milles üheks peategelaseks Kurat isiklikult. Vot mulle selline fantaasiamaailm peale ei läinud. Ja seega ei jätnud ka kogu lavastustervik minusse eriti suurt emotsiooni. Kui just seda emotsiooniks mitte lugeda, et ma lugesin minuteid, millal etendus läbi saaks. Kui sisu oleks olnud veidi rohkem elulisem, oleks kindlasti tegemist olnud väga hea lavastusega. Muidugi võivad ka kõik fantaasiakirjanduse austajad nüüd mulle vastu vaielda, et tegemist oli suurepärase tekstiga.

Kui tekst süžee kõrvale jätta, siis näitlejad ja etenduspaiga valik olid väga nauditavad. Etendus ise leidis aset Jõgeva Kultuurikeskuse laval. Publik sai eesriide taga olevale lavale siseneda neid samu treppe pidi, kust tavaliselt sisenevad näitlejad. Kui lavastuse konteksti arvestada, siis mõjus see täpselt nii, et kogu publik on näitlejad, kes mängivad siin elus ainult neile määratud rolli. Samas oli piiratud lavaruum piisavalt väike, et tekitada intiimne õhkkond. Samas ilmselt suures avaras saalis poleks ühe mehe meeleheitlik soov tuntuks saada nii hästi esile tulnud. Kogu seda Aaro ängistust ja Suure Valija võimu oli publikul võimalik iga oma keharakuga tunnetada.

Kui näitlejatest rääkida, siis kõige rohkem meeldis mulle Maarius Pärn Suure Valijana. Alguses ei saanud ma aru miks Pärna tegelaskuju nii imelikult räägib, sest ta tundus olevat täiesti tavaline rongi ootav meesterahvas. Mida rohkem ta rääkis, seda ebameeldivamaks tema tegelaskuju minu jaoks muutus. Lõpuks siis hakkas selguma, kes see salapärane rongi ootav meesterahvas tegelikult on ja siis sain ma ka aru, miks see meesterahvas mulle nii ebasümpaatne oli. Pärn tegi rolli lihtsalt nii geniaalselt hästi, et tema tegelaskuju olemus jõudis mu keharakkudele kohale ennem, kui mu teadvusele. Kõik tema peenelt välja mõõdetud hüpped, käeliigutused ja hiilivad sammud olid filigraanselt kuratlikud. Ma pole tõsiselt ühtegi nii head Kuradit varem lavalaudadel näinud. Kohati tundus mulle, et Pärna roll oli nii suur ja nii täpselt välja joonistatud, et teisi tegelasi polekski vaja olnud. Ta oleks üksinda saanud suurepäraselt näidata, kuidas ühte väikest inimest mõjutada. 

Siiski pean möönma, et Meelis Põdersoo kehastatud Aaro oli vajalik tööriist Suurele Valijale ja nii poleks ilma Põdersoota Pärna hiilgus kaduma läinud. Kahtlemata jäi Põdersoo sel korral Pärna varju, kuid ilmselt oligi sellega nii arvestatud, kui rolle laiali jagati. Minu jaoks jäi Aaro natukene igavaks ja üheplaaniliseks, oleksin rohkem emotsioone tahtnud näha. Samas ilmselt see oligi taotluslik, et tegemist on ühe saamatu tossikesega, kellest saab temast üle olevate olevuste mängukann. 

Samuti jäid minu jaoks arusaamatuks ka Aaro sõbrad Siim (Martin Kõiv) ja Harald (Mihkel Kabel). Minu meelest oleks nende asemel võinud Aaro ka täiesti vabalt üksinda rääkida ja ta oleks saanud selle sama emotsiooni ja teabe publikule edastada. Mul oli isegi Kõivust ja Kabelist kahju, et nad pidid tulema lavale, seal lihtsalt istuma ja mingi kana üle jaurama. Samas etenduse lõpus olid Kabeli ja Kõivu kehastatud Schubert ja Tšaikovski ühed kogu etenduse vaatamist väärivatest stseenidest. Veidi tudiseva kehahoiakuga põrguisanda hirmu all järgmist heliteost kirjutavad heliloojad olid igati nauditav ja koomiline vaatepilt. Kindlasti aitasid kaasa ka valged barokk-stiilis parukad ja pikad mustad talaarid, kuid ilma miimika ja kehahoiakuta oleks ainult talaarist ja parukast väheks jäänud. Siiski peab kõikidele näitlejatele au andma selle eest, et teksti edastasid nad äärmiselt selgelt. Kui sageli on mul teatris olles kahtlus, et mu kõrvakuulmine on halb, sest sõnadest ei saa aru, siis sel korral oleks vist isegi kurt kõikidest sõnadest suurepäraselt aru saanud.

Üleüldse tundus mulle, et etenduse viimased 10 minutit olid kõige huvitavamad. Eriti meeldis mulle stseen, kus eesriie eest tõmmati ja publikul avanes võimalus näha tühja saali. Saal oli täis suitsu ja punast valgust ning saali tagant otsast lähenes lavale kohevas mustas pitsseelikus ja kung fu isanda maski kandev Suur Valija. Samal ajal oli näha, kuidas laval olevad kaks heliloojat läksid läheneva põrguisanda peale silmnähtavalt endast välja. Kui sellele stseenile peaks nime panema, siis selle stseeni nimi võiks olla: "Põrguväravad avanesid ja Kurat laskus maa pealt põrgusse." Sisuliselt võtab see lause kogu stseeni olemuse kokku ja rohkem polegi midagi öelda.

Lisaks sellele stseenile jäi mulle etendusest meelde stseen, kus Siim ja Harald soovisid Aaro lukustatud kapist tema heliteoseid kätte saada. Stseen algas väikese rüselusega, mis läks sujuvalt edasi "Tõmba Jüri" tantsu imiteerimiseks. Minu jaoks oli tegemist meeldiva üllatusega, sest eelnevalt oli kogu laval toimuv minu jaoks üks liiga ulmeline fantaasia olnud. Tants tõi mind tagasi reaalsusesse, sest see pole fantaasia, vaid reaalses maailmas eksisteeriv tants. Lisaks sai aju sel ajal pidevast filosofeerimisest puhata. 

Nagu ma ütlesin, siis inimesed ja nende maitsed on erinevad. Mulle kõnealune lavastus ei meeldinud, kuid iga asja jaoks on olemas oma publik. Ma usun, et kuna tegijad on kõik suuresti Jõgevamaaga seotud, siis kohalikele inimestele avaldab lavastus hoopis teistsugust mõju, kui mulle, kes ma pole Jõgevamaaga kuidagi seotud. Kui enamasti on suvelavastused pigem nali ja naer, siis tasub olla õnnelik, et ka täiesti teistsugust teatrit armastavatele inimestele on lavastusi olemas.

 

Autor ja lavastaja: Märt Treier

Valguskunstnik: Karel Kansvein

Muusikaline kujundaja: Villem Rootalu

Koreograaf: Kristjan Rohioja

Kostümeerija ja rekvisiitor: Eda Orupõld

Osades:

Meelis Põdersoo - Aaro

Martin Kõiv - Siim

Mihkel Kabel - Harald

Maarius Pärn - Suur Valija

Pileteid saab osta SIIT

Loe edasi