Raamatud 2023: märts

Märtsis sai natukene vähem raamatuid loetud, kui eelmistel kuudel, sest igasuguste kohustuste tõttu oli tegemist liiga palju ja lugemiseks ei jätkunud nii palju energiat kui mulle oleks meeldinud. Seetõttu lugesin ka pigem rohkem kergemat ilukirjandust.

1. Freya Sampson "Viimane raamatukogu" - Peamiselt valisin raamatu pealkirja järgi. Kui ise palju raamatuid loed, siis tunduvad kõik raamatute, raamatupoodide- ja kogudega seotud raamatud ka põnevatena. Vähemalt mulle tundub see nii. Raamat räägib sellest, kuidas kohalik kogukond hakkab oma raamatukogu lahti jäämise nimel võitlema, kui selgub, et omavalitsus soovib raamatukogu sulgeda. Täitsa mõnus ajaviitelugemine oli. Julgen teistelegi soovitada. Natukene annab raamat aimu ka sellest, miks raamatukogud on kohalike jaoks olulised. Sageli pole üldse raamatukogus leiduvad raamatud peamine põhjus, miks raamatukogus käiakse.

2. Nicklas Brendborg "Meduusid vananevad tagurpidi" - Sellest raamatust rääkis mulle kolleeg, kellele oli raamatut kiitnud tema sõbranna. Lisaks oli mul endal kuklas ähmane mälestus, et kunagi pakkus see raamat mulle huvi, aga lugemisnimekirja raamat jõudnud pole. Ma lootsin, et raamat on rohkem ilukirjanduslik teos vananemisest. Kuigi mulle igasugused aimekirjanduse valdkonda kuuluvad raamatud ka meeldivad, jäi see raamat minu jaoks veidi liiga kuivaks ja teoreetiliseks ning ma ei mõistnud miks seda raamatut nii palju kiidetakse. Eks palju infost oli sarnane sellele infole, mida ma juba varasematest raamatutest olen lugenud ja ehk tundus raamat seetõttu veidi igav ja üksluine kuna midagi uut justkui ei saanud teada. Ühtegi väga head soovitust, kuidas vananemist edasi lükata, ma ka ei saanud. Keda siiski huvitavad erinevad katsed, mida vananemise valdkonnas tehtud on, siis neile julgen raamatut soovitada, sest autor on teaduslikku teksti päris lihtsalt ja arusaadavalt selgitanud. Ja kindlasti aitab raamat oma elu tervislikumaks muuta.

3. Nicci French "Tulevikuta teisipäev" - Vahelduseks tahtsin jälle krimiraamatut lugeda. Raamat rääkis psühhoterapeudist, kes olude sunnil juhtub politseiga koostööd tegema. Tegelikult oli see raamat juba teine osa (vähemalt mulle jäi selline mulje), aga ma avastasin seda alles lugema hakates. Siiski ei takistanud raamatusündmustest aru saamist kuidagi see, et esimene raamat lugemata oli. Seega sobivad täiesti eraldi lugemiseks ka. Mõned sündmused olid üllatavad, aga ma oleksin rohkem põnevust soovinud. Minu jaoks jäi elevust ja närvikõdi veidi väheks. Samas oli selline mõnus ühe päeva ajaviitelugemine. 

4. Florika Kolbakova "Õpsid hoos ehk mõned lood minu maailmast" - Florika Kolbakova oli juba siis samas koolis inglise keele õpetaja, kui mina seal koolis käisin, aga mulle ta tunde ei andnud. Nüüd on ta Hooandja abil oma esimese reisiraamatu välja andnud ja otsustasin vaadata, milliseid seiklusi ühel natukene tuttaval õpsil koos teiste kolleegide ja õpilastega aastakümnete jooksul ette on tulnud. Mulle üldiselt reisiraamatud ei meeldi, aga tuttavate inimeste seiklustest on ikka huvitavam lugeda. Üldiselt jään selle juurde, et reisiraamatud pole minu jaoks, aga selle raamatu puhul oli natukene kahju, et raamat nii õhuke oli. Oleks veel tahtnud seikluste kohta lugeda. Kui reisiraamatus on seiklusi ja põnevaid juhtumeid, siis ma isegi võin reisiraamatu lugemist nautida. Aga tuimad reisikirjeldused pole kohe kindlasti minu jaoks. Raamat oli maailmajagude kaupa ära jagatud ja mul oli veidi kurb, et Euroopast oli nii vähe lugusid. Eks Euroopa on kõigile kättesaadav ja seetõttu ei tundu sellest kirjutamine ehk piisavalt atraktiivse ja seikluslikuna. Kuigi Euroopaga suudaksid kindlasti palju rohkemad inimesed end samastada ja seega oleks raamatut põnevam lugeda.

5. Kristi Piper "Tinderikooma" - Kunagi nägin, et keegi seda raamatut kiitis ja nii oli raamat mu lugemisnimekirjas pikalt oma aega oodanud. Tõsiasi, et tegemist on noortekirjandusega ütleb raamatu kohta üpris palju. Minu jaoks oli raamat veidi lapsik ja igav. Tegelikult pole lapsik päris õige sõna, aga raamat oli minu jaoks natukene liiga naiivselt kirjutatud (ja ma olen ise üsna naiivne inimene). Ma lootsin veidi vürtsikamaid sündmuseid raamatust leida. Vähemalt nende raamatut kiitvate postituste põhjal, mida ma näinud olin. Iseenesest jälle selline hea poole päeva ajaviitelugemine, aga mingit elamust täiskasvanule raamat ei paku. Noortele ehk meeldib rohkem.

6. Malin Persson Giolito "Sinu kätes" - Olin kunagi selle autori ühte raamatut lugenud (pealkirja enam ei mäleta ja hetkel pole aega otsida ka). Kuigi ma mäletan, et see raamat ei jätnud mulle just väga suurt lugemiselamust, otsustasin siiski seda raamatut lugeda, et äkki ikka on hea. Otsisin krimiraamatuid ja kuidagi juhuslikult sattusin selle raamatu peale. Mulle tundus, et pigem võiks see raamat ka noortele peale minna, sest räägib kahest 14-aastasest poisist, kes on Rootsis kohaliku jõuguga liitunud. Miks nad jõuguga liitunud on ja mida nad tegema peavad ja millise sündmuse ümber kogu raamat lõpuks keerleb, ma avalikustama ei hakka, sest muidu pole teistel huvitav lugeda. Mul oli veidi igav seda raamatut lugeda, sest minu nooruses ikka päris 9-aastased veel narkootikume ei tarvitanud (vähemalt ma arvan, et see polnud nii) ja seega tundus asi veidi ülepaisutatud. Aga eks kahju oli lugeda, kuidas politsei ei saa noortekampadele midagi teha, sest nad on alaealised ja kambad ise teavad seda väga hästi ja seetõttu kasutatakse kampades alaealisi just mitmete kriminaalkuritegude korraldamisel, sest alaealisi ei saa klassikalises mõttes karistada, st vangi panna. Eks see hakkab Eestis ka vist juba sinna suunda liikuma, et noored teavad oma õigusi ja sellest tingituna on karistamatuse tunnet päris palju. Seega soovitan eelkõige noortele lugemiseks, äkki avab raamat kellegi silmad, enne kui on lõplikult hilja.