Ei usu

 2. septembril 2024 Von Krahli ja EMTA koostöölavastus festivalil Draama

Kuulsin sellest lavastusest esimest korda kevadel ja siis tundus kirjelduse järgi huvitav lavastus olevat, mida võiks isegi vaadata. Esiteks seetõttu, et lavastus koosneb etüüdidest ja kuna ma ise kunagi lavakasse kandideerida tahtsin, siis mulle meeldib vaadata milliseid etüüde tulevased näitlejad koolis tegema pidid. No, et ma teaksin millest ma ikka ilma jäin. Lavastuse pealkirigi on tugevalt seotud lavaka ja Voldemar Pansoga, kes enda lendudele oli alati erinevate etüüdide kohta hõiganud „Ei usu!“. Seega tundus lavastus üsna paljulubav olevat.

Lugesin mingist artiklist, et kuna 32. lend pole diplomilavastusena teatriklassikat teinud, siis kõnealuse lavastuse etüüdid ongi klassikalavastustest. Korralik teatrihuviline võiks ju teatriklassikaga kursis olla ja seega võiks erinevate variantide proovimine (mida etüüdid suuresti võimaldavad) huvitav olla. Läks nii, et kevadel ma Tallinnasse seda lavastust vaatama ei jõudnudki. Ega ma selle sügise Draama festivali programmi ka väga ei vaadanud, sest teadsin, et ma olen festivali ajal Eestist ära ja pole mõtet end üldse programmiga kurssi viia. Seda enam, et sel aastal pidi pigem väike festival olema. Üsna viimasel hetkel siiski avastasin, et mu äralend toimub 3. septembril (mitte 1. ega 2. nagu ma alguses arvasin) ja seega saaks teoreetiliselt ju 2. septembri õhtul festivalile minna. Imede kombel olid viimased üksikud piletid saadaval just Juhan Ulfsaki lavastatud Von Krahli ja EMTA lavakunstikooli ühislavastusele "Ei usu", mida ma kevadel vaadata olin tahtnud. Võtsin seda kui märki ja ostsin piletid ära.

Saali sisenedes oli minu esimene mõte, et mis siin nüüd siis toimub, sest laval oli väga palju erinevaid asju, alates wc-potist kuni muusikariistade ja samovarini. Lisaks olid kõik noored näitlejad laval ning sebisid siia-sinna. Võiks öelda, et näitlejad tundsid end vabalt ja toimetasid laval niisama, kes sõi popcorni ja kes avas õllepudeli. Ühesõnaga tegevust toimus palju ja lava oli nii eriilmelisi asju täis, et kohati ei suutnud minu silm kõike korraga hoomata. Ma saan aru, et selline niisama laval hängimine enne ametlikku etenduse algust on ka tegelikult etenduse osa, aga kuna kusagil oli mingi avarii olnud ja paljud külastajad seetõttu hilinesid, algas etendus hiljem ja selleks ajaks kui päris etendus pihta hakkas, oleksin ma juba tahtnud midagi muud vaadata.

Eks ma tegelikult tean, et Von Krahli lavastused on ehk veidi abstraktsemad kui see vanamoeline ja klassikaline teater, mis mulle meeldib, aga ma ikkagi kujutasin oma peas seda lavastust veidi teistsugusena ette. Minu jaoks oli laval korraga liiga palju kaost ja see veidi häiris laval toimuva jälgimist. Lisaks pean tunnistama, et ega ma nii suur teatriekspert polegi, kui paljud arvavad ja seega jäid väga mitmed klassikalised stseenid lavastusest minu jaoks tundmatuks ja see omakorda raskendas ka lavastusest arusaamist. Eks ma mõned kuulsad tekstid ikka tundsin ära ka, aga sel korral jäi mulle hoopis kõige rohkem meelde meie Eesti oma „klassika“ teleseriaali „Õnne 13“ algusmeloodia pidev kordamine ja stseen, mis meenutas väga kunagist Ott Sepa ja Märt Avandi „Tujurikkujas“ tehtud „Õnne 13“ paroodiat.

Kuigi seda pean küll tunnistama, et näitlejad olid väga head ja andekad ning nendel nimedel tasub edaspidi kindlasti silma peal hoida. Minu silmis seisnes nende andeksu peamiselt selles, et nad suutsid mängida erinevaid pille, laulda ja liikuda. Kohati läks lavastuse lõpp päris muusikaliks kätte ära (aga, eks meil ole ka teatriklassikasse kuuluvaid muusikale). Nende energia ja julgus eksperimenteerida on selgelt nähtavad, tuues lavale vahetu ja elava esituse. Nad julgevad olla ebatäiuslikud ja kohati rabedad, mis annab lavastusele omamoodi autentsuse ja siiruse.

Siiski tuleb see postitus üsna lühikene, sest kuna seda tüüpi teater pole minu jaoks ja ilmselgelt olin ma juba üsna ootusärev pikalt unistatud reisi osas, siis ka see mõjutas minu vastuvõtu võimet. Minu jaoks oli lavastus liiga fragmentaarne ja lahtine, mis jättis ühelt poolt on hea, sest jätab publikule palju tõlgendusruumi, aga sel korral mind see katkendlikkus häiris, sest see tekitas minu ja laval toimuva vahele mingi teatud emotsionaalse distantsi ja kohati ei suutnud ma seetõttu väga laval toimuvasse süveneda.

Aga see, et mulle lavastus ei meeldinud, ei tähenda kindlasti et tegemist on kehva asjaga. Kehva asja poleks teatrifestivalile kutsutudki. Kokkuvõttes on "Ei usu" eksperimentaalne ja mõtlemapanev lavastus, mis pakub publikule nii intellektuaalset väljakutset kui ka emotsionaalset teekonda. See on hea näide sellest, kuidas Von Krahl ja EMTA noored näitlejad suudavad koos luua midagi uudset ja värsket, hoides elus eesti teatri katsetuslikku ja piirideülest vaimu. Kellele Von Krahli stiil ja piiride kompamine meeldivad, siis nendele kindlasti julgen soovitada.

 
Lavastaja: Juhan Ulfsak
Kunstnik: Anita Kremm
Kostüümikunstnik: Kärt Hammer
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Muusikaline konsultant: Jakob Juhkam
Dramaturg: Eero Epner
Osades:
Markus Andreas Auling – Tõsine mees 2; Esimene Tormiratsanik; Ivanov; gaffer
Karl Birnbaum – klaverimängija; Liberaal 3; Viies Tormiratsanik; Sadist; Hamlet; Margus Tammearu
Richard Ester – Mitch; Oidipus; The Original Mother Fucker; Tõsine mees 4; Neljas Tormiratsanik
Hanna Jaanovits – Papa Strindberg; bassist; Naine samovariga 5; Tiina; Ektoplasma Muumia
Laurits Muru – Stanley Kowalsky; DOP; Sadist; Liberaal 2; Teine Tormiratsanik; Revolutsionäär
Hele Palumaa – Stella; pianist; Naine samovariga 2; Dr Stockmann; Martha/Mare
Herman Pihlak – Rüütel Tiesenhausen; Ivanov 2; Tõsine mees 1; Hamlet 2; Kolmas Tormiratsanik; Köster; bassist; 1st AD
Kristina Preimann – Kuningas Lear; poomioperaator; Individualist; Anonüümne telekavaataja; Naine samovariga 6; Mari külarahva seast
Kristin Prits – Julie; Naine samovariga 4; trummar
Emili Rohumaa – Blanche; Saša; Vanaema; kitarrist; Häälesõiduk
Juhan Soon – Tõsine mees 3; Platonov; UFO; Kuues Tormiratsanik; Vanamutt; Liiwa Madis; pianisti 2. assistent
Astra Susi – Salome, Naine samovariga 1; sadist
Edgar Vunš – Liberaal 1; Seitsmes Tormiratsanik; Aasa-Ants; George/Allan, trummar 2
 
Rohkem infot leiab lavastuse koduleheküljelt.