Oscar ja Roosamamma

 Teater Sagittario etendus 3. juunil 2024 Jõgeva Kaunite Kunstide Kodus

Foto: Aivar Kokk

See oli minu õeks õppimise ajal (umbes aastatel 2009-2012), kui üks meie õppejõududest soovitas vaatama minna Rakvere Teatri lavastust “Oscar ja Roosamamma. Kirjad jumalale”, mis räägib 10-aastasest vähki surevast poisist. Suurte meditsiinihuvilistena ja eks see teatrihuvi oli mul juba vaikselt ka tekkimas, läksimegi kooskursaõdedega Tartus toimunud külalisetendust vaatama. Osades olid toona Üllar Saaremäe ja Ines Aru. Kuigi lavastus oli äärmiselt kurb ja tekitas palju pisaraid, läks see nii südamesse, et tahtsin seda kindlasti veel näha. Kahjuks rohkem ei õnnestunudki Rakvere Teatri lavastust näha, sest see vist võeti mängukavast maha või polnud mul enam aega. Igatahes rohkem ma seda ei näinud.

Siis aga avastasin selle aasta alguses, et Miksteater hakkab seda lavastust mängima ja mõtlesin, et ma pean seda nägema. Kahjuks kevadhooaja etenduste ajad kuidagi ei sobinud ja nii ongi Miksteatri versioon mul praeguseks veel nägemata. Aga siis jäi mulle silma, et Teater Sagittario mängib Jõgeval mõned üksikud korrad „Oscar ja Roosamammat“. Suutsin ühe sobiva kuupäeva leida ja ostsin kiiresti piletid ära. Piletite ostmisega oli nii kiire, et ega ma väga palju sellesse ei süüvinud et kus täpselt lavastust mängitakse. Teadsin, et mul on piletid 3. juuniks ja etendus algab kell 18 ning mängivad Üllar Saaremäe ja Tiina Mälberg.

Panin siis esmaspäeval Waze rakendusse Jõgeva Kaunite Kunstide Kodu aadressi sisse ja hakkasime sõbrannaga sõitma. Kohale jõudes selgus, et Kaunite Kunstide Kodu on kirik ja et lavastust mängitaksegi kirikus. Minu esimene mõte oli muidugi see, et kirikus ma polegi veel teatris käinud ja äge on uutes ning huvitavates kohtades teatris käia. Iseenesest võib mõningatele inimestele kirikus teatri tegemine veidi kummaline tunduda, aga ometigi on ajaloost teada, et esimesed teatrietendused on just kirikus peetud ja kirikuga seotud.

Kui konkreetse lavastuse peale mõelda, siis sobis kirik tegevuspaigaks väga hästi, sest lavastus räägib peamiselt usust ja lootusest ning nende leidmiseks pöördub Oscar iga päev Jumala poole. Korraks viskasin sõbrannale nalja, et kirikust paremaks mängukohaks oleks ainult haigla saanud olla kuna tegevus siiski toimub haiglas ja siis poleks pidanud kirikusse haiglapalati atmosfääri looma. Aga haigla on selline koht, et seal teatrit teha on veidi keerulisem kui kirikus, sest haiglas ikkagi on valdavalt kogu aeg patsiendid sees. Kuigi Tartu vana lastehaigla seisab tühjana, see tundub isegi nagu idee... Samas on tegemist uue kirikuga ja nagu mu sõbranna ütles, siis kõik uued kirikud näevad ühtemoodi valged ja steriilsed ja igavad välja. Kui sellele valgele steriilsusele lisada mõned haiglasirmid ja üks haiglas kasutatav protseduuritool (see tool, mida saab nt verevõtukabinetis nii istuvasse kui ka täislamavasse asendisse panna), siis saab kirikust täitsa usutava haigla teha. Selles osas oli kirik haiglast parem, et kui Oscar Jumala poole pöördus, siis kirikus tundus see kontakt justkui suurem olevat. Kahju on ainult sellest, et lava oli niimoodi üles ehitatud, et Jumala poole pöördudes jäi Oscarile altar ja altari kohal olev püha perekonda kujutav vitraaž selja taha. Minu meelest oleks ümber pööratud asetsus parem olnud, sest siis oleks Oscar otse altari ja vitraaži poole rääkinud, kuid siis oleks ka altar publiku selja taha jäänud ja ma pole kindel, kas see on kirikus lubatud, et inimesed istuvad saalis seljaga altari poole.

Kui nüüd aga siiski etenduse juurde tagasi tulla, siis jäin enam-vähem sama rahule nagu siis kui ma Rakvere Teatri lavastust vaatamas käisin. Peamiselt seetõttu, et Üllar Saaremäe on ikka sama andekas ja suudab väga hästi mängida 10-aastast vähihaiget poissi kui ka poisi sõpru ja vanemaid. Need ilmed ja intonatsioonid mida Saaremäe tegi, olid lihtsalt nauditavad ja kui ta katkise protseduuritooliga maadles, siis oli see päris humoorikas. Esimese paari sekundi jooksul kui Saaremäe ja Mälberg ruumi sisenesid, oli mul tunne justkui oleks ma täpselt seda sama Rakvere Teatri etendust vaatamas, korraks tundus et Saaremäel on isegi sama pidžaama seljas. Tegelikult on siiski tegemist täiesti erinevate lavastustega. Kuigi Saaremäe ilmselt teeb lihasmälu järgi üsna sarnase rolli kui toona Rakveres, siis Roosamammat kehastav Mälberg teeb minu meelest kogu lavastuse täiesti teiseks. Oma jutu järgi on Roosamamma hästi vana ja enne haiglasse tööle tulemist elanud karmi elu kätsijana, siis mäletan et Aru kehastatud Roosamamma mõjus kuidagi lahke ja soojana ja oli vanuse poolest usutavam. Mälberg seevastu tundus Roosamammana jällegi konkreetsem ja karmim kuid siiski oli seal ka seda hoolivust ja armastust tunda mis Roosamammal olemas peab olema. Kõige rohkem mind vist häiriski see, et Mälberg polnud piisavalt vana ja mõjus liiga krapsakana, kuigi Oscar kirjeldas teda vana inimesena kellel on liikumisega raskusi. Ja mingil põhjusel tundub mulle, et sellised vanad ja hoolivad haiglatädid peaksid ikkagi veidi korpulentsemad olema, mida ka Mälberg pole. Aga see on puhtalt minu viga. Tegelikult teises vaatuses polnud mul enam mingit vahet, sest ka Mälbergi Roosamamma oli juba väga omaseks saanud ning tema armastus ajas mu korralikult nutma.

Võib veidi masohhistlik tunduda minna vaatama etendust kus kindlasti saab nutta, sest mida muud saab ühe vähihaige 10-aastase poisi loo vaatamine pakkuda? Aga Roosamamma paneb Oscari mängima mängu, kus iga tema elada jäänud päev on justkui 10 aastat. Nii saab Oscar esimese päevaga 10 aastaseks, teisel päeval elab läbi elu raskeima osa ehk puberteedi, sellele järgnevad abielu, keskeakriis ja vanadus kuni lõpuks Oscar sureb. See mäng annab justkui lootust, et kõik polegi nii õudne ja tegelikult võib elu täitsa ilus olla. Mis seal salata ega silmad läksid päris tihti vesiseks, aga kui viimase kirja Jumalale kirjutas Roosamamma, sest Oscar oli hommikul surnud, siis pidin päris hoolega pisaraid pühkima, et need mööda põski alla ei voolaks. Õnneks nägin ka mehi sama tegevat, seega polnud asi minu märjas kohas asuvates silmades. Nagu ma ütlesin, siis Saaremäe mängib nii hästi ja Eric-Emmanuel Schmitt on kirjutanud väga hea teksti kus 10-aastane räägib paljuski nendest elusündmustest (nt abielu, laste saamine, vananemine) mida ta kunagi kogeda ei saa, sellise elutarkusega nagu ta oleks siiski kõike seda kogenud. Ja see teeb lavastuse soojaks ja kohati humoorikaks kui vaadata elu 10-aastase silmade läbi. Seega ei saa kahe tunni jooksul mitte ainult krokodillipisaraid valada, vaid saab ikka päris palju ka naerda ja mõnusat huumorit nautida. Kui ma hoolega järgi mõtlen, siis tegelikult neid muhelema panevaid hetki oli minu jaoks isegi rohkem kui pisarat välja kiskuvaid hetki.

Teisalt paneb see sama elu nägemine läbi vähihaige poisi silmade mõtlema väga paljude sügavamate asjade peale. Näiteks kui tugevad on lapsed ja kui nõrgad on sageli täiskasvanud ning kui palju saavad lapsed sellest aru, mida vanemad neile rääkimata jätavad või nende eest varjata püüavad. Mulle meeldis ka see mõte, kuidas haiged saavad töötajate ja kaaspatsientide käitumise muutumise järgi aru milline nende tervislik olukord tegelikult on ja nad suremas on. Kuigi ma seda endale teadlikult ei tunnista, siis tabasin end eile mõttelt, et me tõesti muutume surijatega tegeledes kohmetuks ning hakkame teistmoodi käituma ja rääkima ning väldime suremise teemat. Aga kas alati peab seda vältima, ehk oleks just vaja surmast ja suremisest rääkida, et inimene saaks enda allesjäänud aega kasutada selleks, mis talle oluline on. Kõige enam jäi mulle etendusest kõlamagi just see mõte, et elu tuleb elada nii, et sa ühtegi päeva sellest ei kahetse ja iga päeva tuleb nautida. Olen ise ka üritanud ikka iga päev midagi head leida, aga enamasti on argipäeva murede kõrval see pisikeste rõõmsate asjade märkamine keeruline, sest kõik muu tundub tähtsam ja olulisem. Seega on „Oscar ja Roosamamma“ hea meeldetuletus sellest, et ka pisikesed asjad on olulised ja igas päevas tuleb midagi head märgata.

Kui nüüd siiski üks negatiivne asi ka välja tuua, mis mu teatriõhtut varjutas, siis selleks oli just see sama moodne ja uus Jõgeva kirik. Google andmetel on kirik alles 2023 aasta detsembris avatud, mis tähendab et tegemist on ilmselt kõige moodsama ja uuema kirikuga, milles ma kunagi viibinud olen. Minu arusaamise järgi peaks kõikides uutes hoonetes olemas olema ventilatsioon ja konditsioneer. Aga sellest saalist puudusid mõlemad ja nii üritasin ma kogu etenduse aja endale kavalehega tuult lehvitada, et mitte keset etendust ära minestada. Kusjuures ma polnud ainus. Mind paneb imestama, et keegi ära ei minestanud, sest ma olin saalis üks nooremaid inimesi. Aga võib-olla on vanematel inimestel tugevam tervis ja nad taluvad ilma värske õhuta palavat ruumi minust paremini. Ma saan aru, et palavad ilmad olid ja ruumid ongi palavad, aga lisaks palavusele polnud seal kirikus ka õhku. Mul oli saali astudes täpselt selline tunne nagu ma oleks sattunud vanasse nõukogudeaegsesse hooldekodusse, sest see kiriku lõhn meenutas mulle väga seda. Ja ma enda meelest olen haiglas töötades igasuguste selliste lõhnade vastu üsna immuunseks muutunud. Igatahes oli selles palavas ja umbes ruumis keeruline etendusele keskenduda. Sain end siiski lohutada sellega, et näitlejate olukord on veel hullem, sest nende kostüümid olid paksemad ja mitmekihilisemad ning ma nägin kuidas Saaremäel lihtsalt higi voolas ning ta näolt higi ära pühkis. Õnneks oli vaheajal võimalus õues jahedat õhku nautida ja see ilmselt mu teatriõhtu päästiski ,sest väga mitmel korral tundsin kuidas pilt silme ees uduseks läks ja see polnud kuidagi pisaratega seotud ning juba hakkas selline kerge tunne tulema, mis tavaliselt enne ära vajumist tekib.

Kui palavus ja õhupuudus välja jätta, siis mulle etendus väga meeldis. Kuna saal on pigem väike, siis on näitlejad hästi lähedal ja tekib mõnusalt intiimne õhkkond. Samas tähendab see ka seda, et näitlejad näevad nutvaid inimesi, aga eks see ole neile tunnustus hea töö eest. Neile, kes kunagi Rakvere Teatri lavastust nautisid, neile kindlasti meeldib praegune lavastus ka. Kõik need, kes pole sellest lavastusest midagi kuulnud, siis soovitan soojalt. Eriti soojalt soovitan kõikidele tervishoiutöötajatele ja neile kes surmaga lähedalt kokku puutumas on. Ehk paneb sureva poisi maailma nägemine teid surma peale teise pilguga vaatama. Kellel antud lavastuse vastu huvi on, siis Jõgeval on tulemas kaks viimast etendust 10. ja 11. juunil kuid Harjumaal Ohtu mõisa teatritallis saab sama lavastust näha 13. - 16. augustil.

 

Autor: Eric-Emmanuel Schmitt
Tõlkija: Indrek Koff
Lavastaja: Üllar Saaremäe
Kunstnik: Ketlin Saaremäe
Valguskunstnik: Märt Sell
Muusikaline kujundus: Tarmo Linnas
Osades:
Üllar Saaremäe – Oscar
Tiina Mälberg – Roosamamma
 
Kellel huvi tekkis, siis pileteid saab PiletilevistPiletilevist.