Raamatud 2024: aprill

Kevadega on mul see mure, et ilmad on ilusad ja ma tahan rohkem õues olla ja ringi liikuda. See aga tähendab ainult seda, et lugemiseks jääb paratamatult vähem aega. Iseenesest võiks muidugi õues ka lugeda ja ilma nautida, aga need aprilli ilmad pole veel nii soojad.

1. Blake Crouch "Geenilõks" - Julgen öelda, et see raamat sattus minuni pooleldi läbi juhuse. Tellisin veebruaris Heliose kirjastuse sünnipäeva kampaania ajal endale raamatuid ja kuidagi tundus, et "Geenilõks" võiks olla põnevik, mis mulle meeldib. Peamiselt seepärast, et see räägib geenide muutmisest ja see veidi on meditsiiniga seotud ju. Esimeste lehekülgede jooksul tundus, et see raamat pole kohe üldse minu jaoks. Liiga palju ja liiga detailne info erinevate geenimutatsioonide kohta. Ega ma tegelikult ei tea, kas see info vastas tõele või oli väljamõeldis, sest ma pole neid geenide nimetusi õppinud ja seega ei tea nendest midagi. Igatahes on raamatu peategelane Ameerika Geenikaitseagentuuri agent, kelle ülesanne on takistada ebaseaduslike laborite tööd, mis tegelevad inimeste geenimutatsioonide loomisega. Kuigi algus tundus veidi keeruline ja seetõttu igav, siis edaspidi ikka oli veidi põnevust ka, sest peategelasel oli vaja maailm ära päästa. Kahjuks seda geenijuttu oli liiga palju ja kui kõik see vahele jätta (sest ausalt öeldes mind jätab igasugune pikk loetelu tähtedest ja numbritest ükskõikseks, kui see mulle midagi ei ütle) oleks raamatu lugemine veidi kiiremini läinud. Selles mõttes oli sisu üllatav, et ega väga palju pole fantaseeritud sel teemal, mida geenide muutmine ja sellega kaasnev biorelv ühiskonnale teha võiks. Aga nii palju põnevust raamat siiski ei pakkunud, et lugedes hinge kinni oleks pidanud hoidma. Päris ausalt öeldes pidin end isegi natukene sundima raamatut kätte võtma. Tavaliselt põnevike puhul tahan ikka kiiresti raamatu läbi saada, et lõpplahenduseni jõuda. Seega pigem soovitaksin keskmisest suuremale geneetika fännile. Teistele pigem mitte nii väga.

2. Jodi Picoult ja Jennifer Finney Boylan "Hullutav mesi" - See oli peamine raamat, mille pärast ma Heliosest veebruaris tellimuse tegin. Olen enda teada kõik Jodi Picoult´i eestikeelsed raamatud läbi lugenud ja mulle tema kirjastiil meeldib. Alati leidub tema raamatutest mingi sotsiaalse või ühiskondliku kitsaskoha, millele ma varem mõelnud ei ole, kuid raamatut lugedes selgub, et konkreetne grupp inimesi on väga keerulistesse oludesse sattunud. Sel korral on Picoult endale kaaskirjaniku  ka leidnud, mis veidi tegi raamatut teistsuguseks kuid laias laastus oli ikka tegemist selle hea psühholoogilise stiiliga, mis mulle Picoult´i juures meeldib. Kui Picoult on ka varem enda raamatutes kasutanud seda võtet, et erinevad peatükid räägivad sündmustest erinevate inimeste vaatenurgast, siis sel korral oli kaks tegelast ja kumbki autoritest kirjutas ühe tegelase liini. Pealkirja järgi võiks arvata, et tegemist on mesilastest rääkiva looga, aga tegelikul on üks tegelastest mesinik ja ta muuhulgas räägib vahepeal mesindusega seonduvast. Tegelik süžeeliin on ikkagi mesilastest erinev. Raamat keskendub üsna valusalt transinimeste teemale ning teise sisuliinina jookseb läbi ema lugu, kes peab üle elama oma poja kohtuprotsessi, milles teda süüdistatakse oma tüdruksõbra tapmises. Igatahes mulle raamat meeldis ja lugemine läks kiiresti. Kuigi tegemist on ilukirjandusega, siis veidi sain oma maailma transinimeste osas ka avardatud. Kusjuures raamatu teine autor Jennifer Finney Boylan on ise ka transnaine ja just tema kirjutatud on Lily peatükid, mis keskenduvad transtüdruku vaatenurgale kogu asjast. Seega ma usun et kuigi tegemist on ilukirjandusliku teosega, on transinimeste temaatika päris tõetruult kajastatud. Soovitan lugeda nendele, kellele pigem veidi mõtlemapanevad lood meeldivad.

3. Lia Virkus ja Siire Vanaselja "Aias sajab saia" - Ma ei oskagi öelda, kas tegemist on aiapidaja kalendri, inspiratsiooniraamatu või kokaraamatuga, sest raamatust leiab nii üht kui teist. Oma helesinistes unistustes on mul ka kena maamaja koos ilusa haljastusega. Reaalsuses õnneks pole, sest ma tean, et see nõuab suurt ja rasket tööd ja seda suurt tööd ma aias teha ei oskaks ilmselt. Aga teiste ilusaid aiapilte võin ikka vaadata. Tegelikult meeldiks mulle enda aias vaikselt nokitseda ka. Seega oli hea häid nippe lugeda, näiteks kuidas vanu kristallnõusid talvises aias sillerdavateks päikesepüüdjateks muuta. Eriti meeldib mulle aga erinevatest aia ja loodussaadustest hoidiseid teha. Seega sirelisiirupi retsept läheb kindlasti käiku. Sellised veidi teistsugused retsepti meeldisid mulle raamatu juures kõige enam ja need said kõik juba ära markeeritud, et vajadusel kiiresti õiged retseptid üles leiaks. Ühesõnaga hea raamat, mida vahepeal sirvida kui tahaks vaadata mida mingil kuul aias teha (sest raamat on kuude järgi ära jaotatud). Samas saab raamatut sirvida ka siis kui pole ideed, mida süüa teha või kui tahaks midagi huvitavamat enda aiaga teha. 

4. Jennifer Moss "Läbipõlemisepideemia" - Nägin seda raamatut mõnda aega tagasi ja kuna sel perioodil olin ilmselt ise läbi põlenud, siis tundus et tahaks selle teema kohta veidi rohkem teada saada. Raamatu lugemiseni jõudsin alles nüüd, aga teema on jätkuvalt aktuaalne. Ma natukene lootsin, et raamat annab veidi konkreetsemaid juhiseid töötajatele, kes on läbi põlenud. Aga ega seal tegelikult vist mingeid teisi juhiseid polegi vaja kui piisavalt puhata ja võib-olla töökohta ka vahetada. Tegelikkuses on raamat eelkõige mõeldud juhtidele ja keskendub sellele miks inimesed läbi põlevad ning mida juhid saaksid enda asutuses teisiti teha, et läbipõlemist ennetada. Sest üllataval kombel pole läbipõlemine mitte töötaja enda süü, vaid tegemist on organisatsioonist ja juhtimisest tingitud probleemiga. Eks lugedes sain endale ka nippe, mida kasutada, et end hoida ja milliseid märke organisatsioonide ja juhtide juures märgata, mis võivad läbipõlemiseni viia. Kõikidele juhtidele kohustuslik lugemine. Kindlasti hea silmaringi avardamiseks ka kõikidele teistele, kes teema vastu huvi tunnevad.

 

Loodetavasti jõuan mais veidi rohkem raamatuid läbi lugeda, sest minu enda jaoks tundub neli raamaut kuus ikka väga nõrga tulemusena.