Võtame hetke: Karmen Puis ja Külliki Saldre

09. aprillil 2016 Vanemuise väikese maja Ovaalsaalis

Vanemuise kontsertmeister Ele Sonn, ooperilaulja Karmen Puis, draamanäitleja Külliki Saldre ja ooperilaulja Reigo Tamm

Laupäeval toimus Vanemuise teatris järjekorde kohtumisõhtu "Võtame hetke". Seekordseteks külalisteks olid ooperilaulja Karmen Puis ja draamanäitleja Külliki Saldre. Vestlusringi juhtis nagu ikka ooperilaulja Reigo Tamm. Järjekorranumbrilt oli tegemist kolmanda kohtumisõhtuga, kuid minu jaoks oli tegu teise kohtumisõhtuga. Ma lihtsalt teisele kohtumisõhtule ei jõudnud, kuigi ilmselt oleks huvitav olnud. Sest Merca (Merle Jääger) on lihtsalt nii huvitav inimene minu meelest. No ja Merle Jalakas on samuti üks mu lemmikutest Vanemuises. Aga mis parata, seekord läks nii. 

Tegelikult tahtsin ikka rääkida viimasest kohtumisõhtust, kus külalisteks olid Külliki Saldre ja Karmen Puis. Paljudele pole ilmselt üllatuseks, et Külliki Saldre on pikka aega olnud minu lemmik. Õigemini oli ta vist mu esimene Vanemuise lemmiknäitleja. Nüüdseks on neid lemmikuid muidugi rohkem tekkinud. Karmen Puis on samuti üks nendest mitmetest lemmikutest. Ooperilauljatest on Karmen Puis just minu kõige lemmikum. Kahjuks pole ma viimasel ajal teda laval väga vaatama jõudnud. Tulevikus kavatsen selle vea muidugi parandada.

Nii kui ma kuulsin, et minu lemmikutega tuleb kohtumisõhtu, olin kindel, et seekord olen ma platsis. Kuigi enesetunne ei olnud laupäeval kõige parem ja mõte sellest, et ma kolmandat päeva järjest teatrimajja lähen, ei olnud ka kõigee ahvatlevam, sättisin ma end siiski kohale. Tavaliselt oleks see ainult heaks unistuseks, et kolm päeva järjest teatrimajas käia, kuid kuna olin just kolmapäeva õhtul välislähetusest tlunud ja neljapäeval koolis käinud, siis koolist otse teatrisse läinud. Reede hommikul tööle ja töölt otse teatrisse, siis tundus laupäeval teatrisse minek mitte just hea mõttena. Samas oli uudishimu ka, et tahaks oma lemmikute kohta rohkem teada saada. No ja ehk midagi ka ise küsida.

Ma nüüd ei oskagi seisukohta võtta, kas asi oli selles, et ma ikkagi olin väsinud ja seepärast ei tundunud seekordne vestlusring nii huvitav. Või oli asi selles, et näiteks Külliki Saldre kohta teadsin ma juba seda kõike ja rohkemgi veel, millest räägiti. Samas Karmen Puisist ei teadnud ma eriti midagi ja tema kohta oli väga tore kuulda. 

Ilmselt põhjus, miks mulle kõige esimene kohtumine kõige enam meeldis oligi see, et tookordsetest külalistest ei teadnud ma suurt midagi ja seega oli huvitav. Kui tookord olid publikuks valdavalt noored, siis seekord oli tore näha rohkem vanemas eas inimesi. Järelikult on info kohtumisõhtutest ka laiema publikuni jõudnud. Mina sain kohtumisõhtutest teadlikuks näiteks läbi Vanemuise teatri Facebooki konto. Ma tahaks loota, et see blogi siin aitab ka veidi maailmale kuulutada et Vanemuises sellised toredad kohtumisõhtud toimuvad. Minu meelest võiks kõikides Eesti teatrites sarnaseid kohtumisõhtuid korraldada. Kas just selles formaadis, et üks küsib ja teine vastab, kuid kasvõi mingid loengud või seminarid, kus nö teatripublik saaks siis lemmikartistidega lavalt eluliste probleemide või jumal teab mille üle veel arutleda. 

Minu meelest on sellised koosviibimised täiesti tänuväärsed. Esiteks, sa saad oma lemmikutest rohkem teada ja nad saavad seeläbi sulle veelgi lähedasemateks, sest sul on see tunne, et te olete koos midagi läbi teinud. Teiseks on näitlejatega see probleem, et nad suudavad laval kõiki teisi peale iseenda näha, seega saad sa sellisel kohtumisel teada, milline inimene su lemmiknäitleja tegelikult on. Kolmandaks hea emotsioon on alati garanteeritud. Neljandaks, tavaliselt saab Vanemuise kohtumisõhtutelt teada ka näiteks häid teatrisoovitusi, mida osalejad ise soovitavad. Ilmselt võiks ma neid põhjuseid siin lõpmatuseni jätkata.

Aga kokkuvõtteks tahaksin tänada Vanemuise teatrit ja Reigo Tamme, et nad sellised kohtumisõhtud teoks tegid. Eriliselt suured tänud Küllikile ja Karmenile, et nad mõlemad nii toredad ja südamlikud inimesed on (vaadake kasvõi üleval olevat pilti ja öelge, et ma eksin). Igal kohtumisõhtul on komme, et külalised nö esinevad ka millegagi. Seekord luges Külliki Saldre ette ühe katkendi oma lemmikraamatust. Ma polnud teda laval veel sellisena näinud. Selle paari lehekülje jooksul, mida ta luges tuli välja päris mitu erineva karkateriga tegelast. Ning selle mõne minuti jooksul sain ma südamest naerma turtsatada ning silma märjaks. Karmen Puis tõestas aga seda, et ka ooperilauljad oskavad laulda täiesti normaalsete inimeste kombel ja ei pea koguaeg aariaid laulma ega kriiskama. Seda tegelikult ei ole võimalik kirjeldada, mis emotsioone nad tekitasid, sest selleks pidi ise kohal olema. Igatahes mõlemad naised on tegijad ja mul on hea meel, et ma sain nendega 2 tundi koos samas ruumis viibida ja sama õhku hingata :)  Nüüd on nad veel rohkem mu lemmikud kui varem. 

PS! Vestlusringist tuli välja ka see, et Vanemuise teatrisse on võimalik töövarjuks minna. Mina julgeksin küll soovitada nii Karmeni kui Külliki töövarjuks minna. 

Järgmine kohtumisõhtu toimub Vanemuise väikese maja Ovaalsaalis juba 30. aprillil kell 16.00 ja siis tulevad külla Hannes Kaljujärv ja Simo Breede.

Loe edasi

Võtame hetke

"Võrdlemisi värske vanemuislasena näen teatris palju huvitavaid inimesi ja arvan, et tahan nendega lähemalt tuttavaks saada." /Reigo Tamm

Just selliste sõnadega algas täna esimest korda Vanemuises toimunud vestlusring Vanemuises teatrit tegevate inimeste ja publiku vahel. Seekordseteks vestlusringis osalejateks olid Vanemuise draamanäitleja Karol Kuntsel ja ooperisolist Rasmus Kull. Vestlusringi juhtis ooperisolist Reigo Tamm. Ürituse tutvustuses oli kirjas, et räägitakse elust ja sellest kuidas tundub elu lavalt ning saalist vaadatuna. Sellise lause peale ootasin mina naiivselt, et nüüd hakatakse koos publikuga tähtsaid maailmaasju arutama (kuigi mind jätavad need päevapoliitilised teemad täiesti ükskõikseks). Siiski otsustasin ma kohale minna ja vaadata, mida seal täpsemalt tehakse ja millest räägitakse. Õnneks siiski päevapoliitilistest sündmustest ja maailma näljahädast ja pagulastest ja teistest sama kirgikütvatest teemadest ei räägitud. 

Kui mina Väikese Vanemuise Ovaalsaali kohale jõudsin valitses seal juba päris soe õhkkond. Külastajatel oli võimalus laua taha istuda ja endale puhvetist kohvi, kooki ja salatit osta. Puhvetis käimine oli lubatud ka vestlusringi ajal, peaasi, et külastajad end koduselt ja mugavalt tunneksid. Kuigi laudasid, mille ümber istuda oli võrdlemisi vähe, mahtusid kõik huvilised saali ära. Veel oli võimalik seina ääres toolidel istuda või siis täitsa ees põrandal patjadel lamaskleda (seda võimalust täna siiski keegi ei kasutanud). Eks esimese korra kohta oli täna rahvast veidi vähem kohal ka. Nagu ma aru sain, siis suurem osa publikust olid need, kes suvel olid seotud Vanemuise teatris toimuva Kollase Kassi Suvekooliga. Ja siis olin mina. Ning võib-olla veel mõni minusugune, sest selliseid vanemaid inimesi, kes Kollase Kassi suvekooliks liiga vanad on, oli seal veel. Ehk järgmisel korral on huvilisi juba rohkem.

Kui nüüd vestlusõhtu juurde tagasi tulla, siis vestlusõhtu ei olnud pooltki selline nagu mina ette kujutasin. Nagu ma ütlesin, siis päevapoliitikast ei räägitud. Juttu tehti rohkem sellest, mis inimesed on Karol Kuntsel ja Rasmus Kull, et neid paremini tundma õppida. Räägiti sellest, kust kohast nad pärit on, mis koolides käinud, kuidas lavaka katsed möödusid jne. Natuke tuli sekka ka teatrijuttu sellest, millised on ooperisolisti ja draamanäitleja suurimad hirmud laval, milliseid piinlikke momente on laval olnud jne. Sekka ka natukene nende pereelust ja selle ühendamisest tööga. Ühesõnaga päris huvitav oli. Jutuks tulid ka mõned praegu mängukavas olevad lavastused või siis varasemalt mängukavas olnud lavastused. Seega kui nendest lavastustest pärit huvitavaid seikasid kuulsin, siis hakkasin mina küll lavastusele hoopis teise pilguga vaatama. Ja näitlejatele ka. Selleks muidugi peab ilmselt olema neid lavastusi näinud, et konkreetseid situatsioone endale ette kujutada. Aga ka niisama oli huvitav (sest lasteetendusi ma näinud ei ole, aga nende etenduste seiklusi oli ka tore kuulata). Seega igati tänuväärt üritus. Samas ei olnud see 2 tundi puhast vestlust, vaid ürituse juhatas sisse Karol Kuntseli ja Rasmus Kulli laul "16 peagi 17" (Sixteen going on seventeen), mis pärit muusikalist "Helisev muusika". Lisaks natuke klaveri- ja karmoškamängu ning laulu ja oligi väga huvitavalt sisustatud laupäevaõhtu. Kusjuures laulsid ja pilli mängisid ikka Karol Kuntsel ja Rasmus Kull ise.

Kuna tegemist oli siiski vestlusõhtuga, siis mina oleksin eelistanud, et publik oleks saanud veidi rohkem kaasa mõelda. Täna anti publikule võimalus küsimusi küsida lõpus, kuid mina oleksin rohkem eelistanud dialoogi publiku ja teatrirahva vahel. Kuigi jah, eestlane on vaikne rahvas, kes alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Seega ma ei tea kui hästi publik alguses kohe kaasa oleks tulnud. Aga seda võiks teine kord katsetada. Mind jäi vahepeal häirima ka vestlusringi juhtinud Reigo Tamme liiga teatraalne kõne. Selge on see, et päris tuimalt ei saa rääkida, kuid ma pole kindel kas päris nii palju ka oleks vaja esineda olnud. Aga nagu ta ka ise ütles, siis ta on edev inimene ja võib-olla oli see ülepaisutatud etlemine sellest tingitud. Mine sa tea...

Aga ma olen siiralt õnnelik, et Reigo Tamm (või keegi teine veel) selle idee peale tuli. Mul tekkisid täna peas kohe paralleelid telesaatega "Kontakt" kus rääkisid Linnateatri näitlejad. Minu meelest see Vanemuise kohtumisõhtu on midagi sarnast, ainult see ei jõua ETV ekraanile. Vabalt võiksid sellised üritused toimuda igas suuremas teatris, sest minu meelest annab see publikule etendust vaadates nii palju juurde, kui publikul tekib tunne, et ta tunneb neid inimesi seal laval. Võib-olla avavad sellised kohtumisõhtud ka inimeste silmad selles osas, kui raske töö tegelikult teatris ära tehakse enne kui etendus lavale jõuab ja võib-olla hakkavad inimesed teatris hoopis teise pilguga ringi vaatama ja rohkem detaile märkama. Mina sain igatahes uue vaatenurga teatris käimiseks ja jään huviga järgmisi kohtumisõhtuid ootama.

Järgmine kohtumisõhtu juba 12.märtsil Väikese Vanemuise Ovaalsaalis.

PS! Kohtumisõhtud on tasuta ja kohtade arv on piiratud!

Lõpetuseks paar pilti ka tänasest kohtumisõhtust, mis annavad aimu, kuidas see olustik seal välja nägi. Pildid pärit Vanemuise teatri Facebooki leheküljelt.

Loe edasi