Võtame hetke

"Võrdlemisi värske vanemuislasena näen teatris palju huvitavaid inimesi ja arvan, et tahan nendega lähemalt tuttavaks saada." /Reigo Tamm

Just selliste sõnadega algas täna esimest korda Vanemuises toimunud vestlusring Vanemuises teatrit tegevate inimeste ja publiku vahel. Seekordseteks vestlusringis osalejateks olid Vanemuise draamanäitleja Karol Kuntsel ja ooperisolist Rasmus Kull. Vestlusringi juhtis ooperisolist Reigo Tamm. Ürituse tutvustuses oli kirjas, et räägitakse elust ja sellest kuidas tundub elu lavalt ning saalist vaadatuna. Sellise lause peale ootasin mina naiivselt, et nüüd hakatakse koos publikuga tähtsaid maailmaasju arutama (kuigi mind jätavad need päevapoliitilised teemad täiesti ükskõikseks). Siiski otsustasin ma kohale minna ja vaadata, mida seal täpsemalt tehakse ja millest räägitakse. Õnneks siiski päevapoliitilistest sündmustest ja maailma näljahädast ja pagulastest ja teistest sama kirgikütvatest teemadest ei räägitud. 

Kui mina Väikese Vanemuise Ovaalsaali kohale jõudsin valitses seal juba päris soe õhkkond. Külastajatel oli võimalus laua taha istuda ja endale puhvetist kohvi, kooki ja salatit osta. Puhvetis käimine oli lubatud ka vestlusringi ajal, peaasi, et külastajad end koduselt ja mugavalt tunneksid. Kuigi laudasid, mille ümber istuda oli võrdlemisi vähe, mahtusid kõik huvilised saali ära. Veel oli võimalik seina ääres toolidel istuda või siis täitsa ees põrandal patjadel lamaskleda (seda võimalust täna siiski keegi ei kasutanud). Eks esimese korra kohta oli täna rahvast veidi vähem kohal ka. Nagu ma aru sain, siis suurem osa publikust olid need, kes suvel olid seotud Vanemuise teatris toimuva Kollase Kassi Suvekooliga. Ja siis olin mina. Ning võib-olla veel mõni minusugune, sest selliseid vanemaid inimesi, kes Kollase Kassi suvekooliks liiga vanad on, oli seal veel. Ehk järgmisel korral on huvilisi juba rohkem.

Kui nüüd vestlusõhtu juurde tagasi tulla, siis vestlusõhtu ei olnud pooltki selline nagu mina ette kujutasin. Nagu ma ütlesin, siis päevapoliitikast ei räägitud. Juttu tehti rohkem sellest, mis inimesed on Karol Kuntsel ja Rasmus Kull, et neid paremini tundma õppida. Räägiti sellest, kust kohast nad pärit on, mis koolides käinud, kuidas lavaka katsed möödusid jne. Natuke tuli sekka ka teatrijuttu sellest, millised on ooperisolisti ja draamanäitleja suurimad hirmud laval, milliseid piinlikke momente on laval olnud jne. Sekka ka natukene nende pereelust ja selle ühendamisest tööga. Ühesõnaga päris huvitav oli. Jutuks tulid ka mõned praegu mängukavas olevad lavastused või siis varasemalt mängukavas olnud lavastused. Seega kui nendest lavastustest pärit huvitavaid seikasid kuulsin, siis hakkasin mina küll lavastusele hoopis teise pilguga vaatama. Ja näitlejatele ka. Selleks muidugi peab ilmselt olema neid lavastusi näinud, et konkreetseid situatsioone endale ette kujutada. Aga ka niisama oli huvitav (sest lasteetendusi ma näinud ei ole, aga nende etenduste seiklusi oli ka tore kuulata). Seega igati tänuväärt üritus. Samas ei olnud see 2 tundi puhast vestlust, vaid ürituse juhatas sisse Karol Kuntseli ja Rasmus Kulli laul "16 peagi 17" (Sixteen going on seventeen), mis pärit muusikalist "Helisev muusika". Lisaks natuke klaveri- ja karmoškamängu ning laulu ja oligi väga huvitavalt sisustatud laupäevaõhtu. Kusjuures laulsid ja pilli mängisid ikka Karol Kuntsel ja Rasmus Kull ise.

Kuna tegemist oli siiski vestlusõhtuga, siis mina oleksin eelistanud, et publik oleks saanud veidi rohkem kaasa mõelda. Täna anti publikule võimalus küsimusi küsida lõpus, kuid mina oleksin rohkem eelistanud dialoogi publiku ja teatrirahva vahel. Kuigi jah, eestlane on vaikne rahvas, kes alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Seega ma ei tea kui hästi publik alguses kohe kaasa oleks tulnud. Aga seda võiks teine kord katsetada. Mind jäi vahepeal häirima ka vestlusringi juhtinud Reigo Tamme liiga teatraalne kõne. Selge on see, et päris tuimalt ei saa rääkida, kuid ma pole kindel kas päris nii palju ka oleks vaja esineda olnud. Aga nagu ta ka ise ütles, siis ta on edev inimene ja võib-olla oli see ülepaisutatud etlemine sellest tingitud. Mine sa tea...

Aga ma olen siiralt õnnelik, et Reigo Tamm (või keegi teine veel) selle idee peale tuli. Mul tekkisid täna peas kohe paralleelid telesaatega "Kontakt" kus rääkisid Linnateatri näitlejad. Minu meelest see Vanemuise kohtumisõhtu on midagi sarnast, ainult see ei jõua ETV ekraanile. Vabalt võiksid sellised üritused toimuda igas suuremas teatris, sest minu meelest annab see publikule etendust vaadates nii palju juurde, kui publikul tekib tunne, et ta tunneb neid inimesi seal laval. Võib-olla avavad sellised kohtumisõhtud ka inimeste silmad selles osas, kui raske töö tegelikult teatris ära tehakse enne kui etendus lavale jõuab ja võib-olla hakkavad inimesed teatris hoopis teise pilguga ringi vaatama ja rohkem detaile märkama. Mina sain igatahes uue vaatenurga teatris käimiseks ja jään huviga järgmisi kohtumisõhtuid ootama.

Järgmine kohtumisõhtu juba 12.märtsil Väikese Vanemuise Ovaalsaalis.

PS! Kohtumisõhtud on tasuta ja kohtade arv on piiratud!

Lõpetuseks paar pilti ka tänasest kohtumisõhtust, mis annavad aimu, kuidas see olustik seal välja nägi. Pildid pärit Vanemuise teatri Facebooki leheküljelt.