teisipäev, 8. detsember 2015

Draamateatri jõulusahver


Jõulukuul on praktiliselt igal pool jõululaadad ja erinevad jõuluhõngulised üritused. Nii ka Eesti Draamateatris. Ja muidugi olin mina ka kohal. Esiteks meeldib mulle jõululaatadel ja üleüldse laatadel käia ning teiseks meeldib mulle teater. Ja see mõte, et ma saan laadalt endale mõne oma lemmiknäitleja käte läbi valminud eseme koju tuua. Tõe huvides pean mainima, et ma siiski nii tubli ei olnud, et hunnikute viisi käsitööd koju oleks toonud. Ma nimelt olen lihtsalt enda käsitöö-alastest võimetest nii heal arvamusel, et usun, et saan kodus ise samasuguste asjade meisterdamisega hakkama. Seepärast nautisin kohvikus Ülle Kaljuste hõrgutisi ja proovisin õnne õnneloosis. Ahjaa Draamateatri näidendiraamatute sarjast ostsin Mari-Liis Lille ja Paavo Piiki näidendiraamatu "Varesele valu..." ja Viire Valdma luuleraamatu "Liblika jäljed lumel". Viire oli nii kena ja kirjutas autogrammi ka sisse. Nüüd saan raamatu rõõmuga edasi kinkida.
Õnneloosis mul seekord väga suurt õnne ei olnud. Sealt õnnestus koju tuua kaks näidendiraamatut (üks oli valik Ungari näidendeid ja teine valik Hispaania näidendeid), siis Draamateatri näidendiraamatute sarjas ilmunud "Tund aega, et hinge minna" ja punane Kättemaksukontori poekott, kus sees oli TV6 kärbsepiits ja Kättemaksukontori vihik. Seega kui keegi tahaks mõne Kättemaksukontori fänni jõule rõõmsamaks teha, siis ma annan oma poekoti ja vihiku suurima heameelega ära. Võtke ainult ühendust. Samuti annan ära raamatu "Tund aega, et hinge minne", kuna mul endal on kodus üks raamat olemas. 
Kui nüüd laada juurde tagasi tulla, siis ma pean ausalt tunnistama, et ma ootasin sellelt laadalt natukene rohkem. Kuulutuses oli lubatud, et laat toimub läbi kahe korruse, kuid mina nägin laata ainult ühel korrusel. Aga ilmselt oli minu väikene pettumus tingitud ka sellest, et ma läksin üsna varakult kohale ja rahvast oli sel ajal juba üsna palju. Mis tähendas seda, et ma pidin veidi trügima ja ei saanud asju rahulikult vaadata. Ning ma kahtlustan, et selleks ajaks kui ma kohale jõudsin, olid juba paremad palad müüdud. Nagu TV3 uudised mainisid, siis kiirematele oli parem valik. Ja kui ma elaksin linnas ja mul oleks kiire elutempo ja ma ise asju ei nokitseks, siis oleks ilmselt minu kotti rännanud ka mõned Eleka prossid, ÖÖVÖÖ kuuseehted, pipargoogitaigen, Haapsalu sall, hulgaliselt keraamikat ja Uitpuit firma puidust kõrvarõngad. Need tassid oleksid võinud tegelikult ka praegu minu kotti rännata, kuid kuna ma viimasel ajal pole tasside kokku ostmisega väga piiri pidanud, siis pole elamises väga kohta kuhu tasse panna. Ja nii ilusaid tasse ei raatsiks ma kohe kuidagi kuhugi suvalisse kapinurka ära peita. Seega ehk tulevikus kui ma endale suurema elamise saan, hangin ma endale need ilusad beebipea kujulised tassid ka. 
Selle aastase laada kõige hinnatum müüja (nagu ka varasematel aastatel) oli Viire Valdma oma marineeritud küüslauguvõrsetega. Ühesõnaga umbes tunniga olid kõik küüslauguvõrse purgid müüdud. Eks need, kes teadsid kui head need võrsed on, olid varakult oma saaki jahtimas. Siiski maitsmiseks jagus küüslauguvõrseid veidi pikemaks ajaks. Nii sain ka mina seda imeasja maitsta. Päris huvitava maitsega olid. Alguses isegi ei maitsenud nii nagu küüslauk ja neid marineeritud võrseid on tervise turgutamise ja batsillide eemale peletamise eesmärgil tunduvalt mugavam süüa, kui toorest küüslauku. Kellel huvi tekkis, siis hoidke silmad-kõrvad lahti ja ehk saate hea õnne korral järgmisel aastal laadal Viirelt ühe purgi osta. Aga Viire riiulilt võis leida veel seeni, kurke/suvikõrvitsaid (kuna mul polnud prille kaasas ja ma kaugele ei näe, siis ma kahjuks ei suutnud tuvastada mis rohelised viljad seal purgis olid) ja tomateid (vähemalt ma loodan, et need punased viljad olid tomatid). Kui ma nüüd mõtlen, siis marineeritud tomateid oleks ju võinud isegi osta. Aga siis oleksin ma pidanud seda purki päev otsa käekotis kaasas tassima ja kott oleks veel raskem olnud. Lisaks võis laadalt leida veel Mait Trink´i erinevaid kastmeid ja kõrvitsasalatit (LINK). Muide Tartu inimestele on hea uudis see, et kuni jõuludeni saab Maidu kastmeid osta Tasku keskuse aatriumist. Sahvrisse oli tulnud ka Draamateatri grimmeerija Mariti ettevõtte Maruul (LINK) märkmikke, külalisteraamatuid ja kalendreid müüma. Saadaval olid ka Anu Kaelussoo imelised kindad (LINK), Draamateatri juhatuse assistendi Maariti süüteroosid, Marion Isabelle Variku keraamika (LINK) ehk need ilusad beebinägudega tassid. Kõikidele küpsetamishuvilistele leidus sahvris Koogikontori (LINK) pipargoogitainast, kusjuures väidetavalt ei muutu sellest taignast tehtud piparkoogid kõvaks. Pisikestele printsessidele pakkus uusi kleite Karin Raski ettevõte Kalamaja Printsess (LINK). Toomperede suguvõsas on lisaks andekatele näitlejatele ka andekaid käsitöölisi, kelle ilusad kudumid leiab firma ZisterZ (LINK) nime alt ja kes oma loomingut ka laadal müüsid. Lisaks Draamateatri töötajatele võis leida laadalt müümast ka Tallinna Linnateatri inimesi, näiteks Anu Konze müüs oma ilusaid prosse. Nagu ma eespool mainisin, siis olid laadal saadaval ka Uitpuit (LINK) firma imekerged ja omapärased puidust kõrvarõngad. Puidust prossidega oli sahvrisse tulnud ka Eleka stuudio (LINK), kelle prossid mulle igati sümpatiseerisid, kuid kahjuks pole ma eriline prossikandja, et endale sellist ilusat prossi niisama kapinurka seisma osta. Puidu- ja linnusõprade rõõmuks oli sahvrisse tulnud Külli Teetamm oma õe tehtud linnumaju müüma. Selleks, et külmadel talveõhtutel külm ei oleks, sai sahvrist soetada endale Ellu sallide (LINK) käest mõnusalt sooja pleedi. Mul õnneks/kahjuks on kodus juba mitu erinevas suuruses pleedi, kuhu ennast sisse kerida. Seepärast jäid need pleedid ka minust sahvrisse maha. Rannarahva kodu (LINK) müüs Muhu saare ainetel ilmunud toiduraamatut. Et kogu kaup ainult täiskasvanutele suunatud ei oleks, siis oli laadalt võimalik osta Tiina Võhma poolt valmistatud tekstiilist mänguasju (LINK). Lisaks olid laadal müümas ka Piret Krumm koos ema Katrin Karismaga, kes müüsid Pireti tädi poolt tehtud õhkõrnasid Haapsalu salle. Muidugi oli laadal oma käsitööna valminud prosse, peavõrusid ja kuuseehteid müümas jõulusahvri üks peakorraldaja Kersti Heinloo ise. Tema meisterdusi saab leida ÖÖVÖÖ leheküljelt (LINK). Mari-Liis Lill müüs uhiuut naisteajakirja "sugu: N". Lubati, et see on just selline naisteajakiri, mida igaüks tahab lugeda. Ei tea, kahjuks ei sirvinud ajakirja, kuid kellel on huvi, siis ajakirja lühitutvustuse leiab siit (LINK). 
Lisaks eelpool mainitud müüjatele oli võimalik osta imesoodsa hinnga pileteid Draamateatri lavastustele ning teisi Draamateatri meeneid (CD-d, raamatud jne) ja osta õnneloosi. Õnneloosi tulu läks heategevuseks. Heategevuseks läks ka kogu kohvikust saadud tulu. Kohvik oli väga edukas. Igatahes kogu selle aja, kui mina seal olin, oli kohvikus koguaeg suur järjekord. Kohviku menu näitab ka see, et Ülle Kaljuste jooksvalt kooke juurde küpsetas, et külastajatel oleks midagi süüa. Kolleegid ristisid Ülle isegi sariküpsetajaks. Sel hetkel, kui mina kohvikut külastasin olid seal valikus Ülle Kaljuste seenesalat, seenerosolje, mõnupirukas, soolane pirukas, kohupiimakook marjadega. Lisaks Mari-Liis Lille muffinid, Inga Koppeli lavendliküpsised ja palju muudki huvitavat. Ma pean tunnistama, et seenerosoljet sõin ma esimest korda elus ja see oli väga maitsev. Kui ma nüüd kusagilt seeni saaksin, siis prooviksin seda ka kodus ise teha. Ilmselt proovin kunagi mõnele üritusele lauale panekuks seda Ülle Kaljuste mõnupirukat ka teha, sest seal olid lihtsalt nii huvitavad komponendid koos. Ma igaks juhuks ei hakka siin avalikult kuulutama, mis koostisosad ma sealt pirukast tuvastasin, ehk on see Ülle salaretsept. Kohvikus oleks võinud ainult veidi rohkem laudu ja ruumi olla, et külastajad oleksid saanud rahus maha istuda ja lobiseda. Võib-olla teistel oligi seal aega rahulikult istuda, kuid meie kiirustasime küll sealt üsna pea minema, kuna nägime, et laua taha istuma tahtjaid oli palju. 
Seda pikka ja igavat juttu ilmselt ilmestaksid hästi pildid, kuid ma ei suutnud seal laadal oma kaamerat kotist välja võtta, kuigi plaan oli küll palju pildistada ja nende piltide abil meeleolu edastada neile, kes sahvris ei viibinud. Siiski kukkus välja hoopis teisiti.
Siiski panen Teile siia mõned pildid, mille ma Internetiavarustest leidsin.
Eleka puidust prossid. Pilt pärit Buduaarist. Foto autor Hele-Mai Alamaa

Maruuli märkmik. Foto autor Hele-Mai Alamaa
ZisterZ´i kindad. Foto autor Hele-Mai Alamaa

0 kommentaari:

Postita kommentaar