Hüljatud

12.aprillil 2018 Vanemuise suures majas

Ma pole kunagi suur „Hüljatute“ austaja olnud. Ma isegi ei teadnud, et seda muusikali on Eestis varem lavastatud. Muusikali kõige kuulsamat laulu „I dreamed a dream“ teadsin ka ainult tänu Susan Boyle´le. Seega ei teadnud ma muusikali süžeest midagi. Tegelikult ei teadnud ma piletit ostes üldse, mida sellelt muusikalilt oodata. Kui üdini aus olla, siis pileti ostsin ainult seepärast, et mulle varasemad Vanemuise muusikalid on meeldinud ja mõtlesin, et vaatan ka siis selle maailmakuulsa muusikali ära. Muidugi mängisid väikest rolli ka teiste inimeste kiitused muusikali osas. Kuna kõik teised tahtsid ka „Hüljatuid“ näha, siis sain ühe vabaks jäänud pileti Vanemuise suure maja rõdu viimasesse ritta lisakohale. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et see on suure saali kõige tagumisem nurk. Sama hästi oleks ma võinud valgustaja või helimehe väikesest koikust etendust vaadata. Mis seal salata, kuna minu asukoht saalis polnud kõige parem, siis praegune arvamus on sellest ka üsna tugevasti mõjutatud.

Kindlasti mõjutas minu arvamust nähtud etendusest ka väsimus mis mind teatrisse jõudmise ajaks valdas. Paar päeva tagasi mõtlesin, et miks ma siis teatrisse üldse läksin, kui ma sisust midagi ei teadnud, konkreetne lavastus mind ka väga ei paelunud ja ma olin etenduse päeval väsinud? Ilmselt ajendas mind teatrisse minema positiivne tagasiside, mida ma olin „Hüljatute“ kohta kuulnud nii meediast kui ka oma tuttavatelt. Kartus, et mul on võimalus midagi võimsat näha ja ma lihtsalt jätan selle võimaluse kasutamata. Ja ega see pilet (hoolimata sellest, et see oli saali kõige odavam pilet) kõige odavam ei olnud. Seda, et tegemist on menuka lavastusega näitas ka see, et kõik piletid kuni hooaja lõpuni olid välja müüdud. Ma isegi võtsin seda märgina, et spetsiaalselt mulle oli imekombel tekkinud 12.aprilli etendusele üks vaba koht. Miks siis mitte anda Vanemuise teatrile võimalus. Näiteks Vanemuise „Evita“ meeldis mulle väga, kuigi ma ei olnud sellest muusikalist ka varem väga midagi kuulnud.

Mul on hea meel, et minu etendusel mängis Jean Valjean´i (kes on üks peategelastest) Mikk Saar. Ma olen üsna kindel, et ma pole Mikk Saart varem muusikalilaval näinud, kuid minu meelest sobib ta sellesse rolli kordades paremini kui Koit Toome. Kindlasti teen ma selle väitega Koit Toomele liiga, kuid ma olen Koitu varem muusikalides näinud ja mulle tundub, et Jean Valjean pole päris Koidu tüüpi ja minu arvates jääb Koit selle rolli jaoks kuidagi liiga nõrgaks. Samas ma võin väga rängalt eksida, kuna ma pole Koitu selles rollis näinud. Sellise arvamuse kujundasin ma puhtalt selle põhjal, kuidas Mikk tol õhtul laval mängis ja oma fantaasia põhjal, kui ma üritasin Koitu samas rollis ette kujutada. Veel oli mul hea meel, et Javert´i rollis oli Marko Matvere. Tegelikult rõõmustasin ma Marko Matvere üle piletit ostes, sest mulle on Matvere meeldinud juba sellest ajast kui ta kunagi TV-s „M-Klubi“ seriaalis Maahärrat mängis. Mõned päevad enne etendust hakkasin aga juhuse tahtel soovima, et Javert´i mängiks Tamar Nugis. Ka etenduse ajal hakkas mulle tunduma, et Matvere on selle rolli jaoks veidi liiga vana ja Tamar Nugis sobiks sellesse rolli paremini. Samas muusikavõhikuna ei oska ma laulmise osas Matverele etteheiteid teha. Mulle ta laulmine täitsa meeldis. Aga ikkagi on mul sees väike soov ka Tamar Nugis selles rollis ära näha. 

Kui ma juba oma lemmikutest rääkisin, siis „Hüljatutes“ oli minu vaieldamatuks lemmiktegelaseks kõrtsiperemees Monsieur Thenardier, keda kehastas Lauri Liiv. Koos Madame Thenardier´ga (Helen Hansberg) olid nad vaieldamatult kogu loo kõige silmapaistvamad tegelased. Mulle sellised koomilised tegelased muusikalides meeldivad. Kuna Monsieur Thenardier´i mängib ka Hannes Kaljujärv, siis tahaks ma teda selles rollis väga näha. Minu vaimusilmas tundub see kuidagi Kaljujärvele nii sobiliku rollina. Ma pean käsi südamel tunnistama, et kuna ma polnud enne etenduse algust kavaga tutvunud, siis olin ma nii umbes 99% kindel, et Monsieur Thenardier´i mängib Rasmus Kull. Seda ainult sel põhjusel, et tavaliselt teeb Rasmus Kull karakterrolle ja kõrtsiperemees tundus täpselt sellise karakterrollina, mida võiks Rasmus Kull teha. Seda, et Rasmus Kull laval punase lipuga lehvitas, jäi mulle aga üldse märkamata. Jah, ma nägin küll, et keegi seal selle punase lipuga lehvitas, kuid ma pean tunnistama et ma nii kaugelt küll ära ei tundnud kes keegi nendest poistest laval on.

Tundub, et ma pean ikka ühe korra veel „Hüljatuid“ vaatama minema, et kõiki oma soovitud inimesi laval näha. Loodetavasti kunagi ka mulle sobilik kooslus laval kokku saab. Teiste osatäitjate osas mul erilisi soove pole, sest need rollid jätsid mind üsna ükskõikseks. Nagu ma juba eespool kirjutasin, siis ma enamusi näitlejaid niikuinii nägupidi ära ei tundnud. Ja ega kavast ka väga abi polnud, sest mainiti ainult põhitegelaste nimesid ja nii ei saanud ma ikkagi aru kes täpselt kes on. Ma panen selle ikkagi oma väsimuse ja istekoha arvele. Kindlasti lavale lähemal istudes oleks ma erinevaid näoilmeid näinud ja äkki oleks ka laulusõnadest paremini aru saanud ja ehk oleks see laval toimuva vastu pannud mind rohkem huvi tundma. Näiteks teise vaatuse ajal kippusid mul silmad vägisi kinni ja ma võitlesin rohkem haigutamise ja rahutu jalaga (mis on minu puhul väsimuse näitaja), siis oli laval toimuvale üsna võimatu keskenduda. Üleüldse tundus mulle, et esimene vaatus oli teisest huvitavam. Näiteks teises vaatuses oli stseen kus Marius (Kaarel Targo) üle värava Cosette (Maria Listra) juurde ronib. Minu meelest oli see Mariuse ja Cosette stseen kogu etenduse kõige igavam stseen ja minu silmis see muudkui venis ja venis. Seevastu esimeses vaatuses olnud kõrtsistseen oli minu vaieldamatu lemmik kogu selle kolme tunni jooksul. Kõrtsiperemehe laul kummitab mind nüüdki, nädal aega hiljem veel. Juba ainuüksi selle laulu pärast olen ma valmis uuesti teatrisse minema.

Teatrisse tasub uuesti minna ka lavakujunduse pärast. Nagu mu üks tuttav ütles, siis on selline tunne nagu sa oleksid kusagil suures maailmakuulsas muusikaliteatris. Minul aitas seda tunnet võimendada ka mu kauge istekoht. Kujutasin ette, et kusagil Broadwayl oleks selline kaugus ilmselt täiesti reaalne koht istumiseks. Kuigi lavakujundus ja kostüümid jätsid võimsa tunde, siis tegelikult ei olnud laval mingeid massiivseid dekoratsioone. Või tundusid need dekoratsioonid siis minu asukohast lähtuvalt väiksematena. Igatahes kostüümid ja lavakujundus lõid ühtse terviku ja andsid näitlejatööle palju juurde. Ma tegelikult ei tea, kas ma peaksin kriitikanooled lendu laskma näitlejate, Vanemuise tehnika või arhidektuuri osas. Aga ma olen varem ka seda kogenud, et ma lihtsalt ei saa lauljate sõnadest aru ja pean inglise keelseid subtiitreid vaatama. Ma tahaks väga loota, et tegemist on maja akustikaga ja sõnad lihtsalt ei kandu rõdu viimasesse nurka (kus ma küll varem istunud ei ole) nii selgelt kui näiteks parteri esimestesse ridadesse. Samas sõnalavastustes olen sõnadest igal pool istudes sama hästi aru saanud. Äkki mul puudub lihtsalt muusika kuulamise oskus?

Vähemalt sain ma sel korral jälle kinnitust sellele, et mis ühtedele meeldib, see ei pruugi teistele meeldida. Kui siiani olen igalt poolt „Hüljatute“ kohta ainult ülivõrdes kiidusõnu kuulnud, siis sain ma jälle aru, et mul on „massist“ või „tavalisest teatrikülastajast“ kardinaalselt erinev maitse. Olgugi, et ma mõtleen uuesti „Hüljatuid“ vaatama minna, siis see on pigem selleks, et paremini mõista lavastuse populaarsust. Kindlasti ei kuulu nähtud etenduse põhjal lavastus minu lemmikute hulka ja ma ei jookse kohe kõikidele oma tuttavatele seda soovitama. Aga nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Nüüd on siis ülikiitvate arvamuste kõrval ka üks negatiivsem arvamus olemas. Eks siis ole näha, kas ma järgmisel korral ainult kinnitan oma arvamust või liitun kiitjate kooriga.

Lavastaja: Samuel Harjanne

Kunstnik: Karmo Mende

Muusikajuht ja dirigent: Martin Sildos

Koreograaf: Gunilla Olsson

Valguskunstnik: Petri Tuhkanen

Näitlejad:

Mikk Saar – Jean Valjean

Marko Matvere – Javert

Nele-Liis Vaiksoo – Fantine

Maria Listra – Cosette

Kaarel Targo – Marius

Hedi Maaroos – Eponine

Rasmus Kull – Enjolras; Bamatabois

Helen Hansberg – Madame Thenardier

Lauri Liiv – Monsieur Thenardier

Mairo Libba – Gavroche

Sofija Selivanova – Väike Eponine

Katri Kade – Väike Cosette

Oliver Timmusk – Lesgles

Matis Merilain – Joly

Ruudo Vaher – Montparnasse; tudeng

Mihkel Tikerpalu – Grantaire

Egon Laanesoo – Jean Prouvaire

Rolf Roosalu – Combeferre

German Gholami – Piiskop; Courferac

Norman Salumäe – Feuilly

Rainer Aarsalu – Fauchevelant

Alo Kurvits – Mayor Domo; kupeldaja

Artur Nagel – Vale Valjean; Claquesous

Vanemuise ooperikoor

Vanemuise sümfooniaorkester

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise kodulehelt SIIN

*- Päisepilt pärit Vanemuise kodulehelt ja pildi autor on Maris Savik