Savvusanna sõsarad

 

Foto: Kaader filmist

Ma olen põhimõtteliselt saunas üles kasvanud. Nii kaua kui ma end mäletan, olen ma laupäeva õhtuti maal vanaema juures saunas käinud. Saunas käidi ikka nii, et kogu suguvõsa tuli kokku ja ajapikku tekkis oma järjekord, et kes kellega koos saunas käis ja kes peale keda sauna läks. Mingi hetk oli emal selline töökoht, et reedeõhtuti sai tööl saunas käia ja nii ma siis käisin ka naistega koos saunas ja kuulasin laval neid huvitavaid jutte, mida seal räägiti. See töökoha saun oli muidugi suurem ja ühiskondlikum ning seepärast meeldis mulle ikka vanaema juures olev maasaun rohkem, sest see oli minu jaoks natukene rohkem päris saun.

Minu jaoks ongi päris saun ikka puukerisega saun, mis asub eraldi majas, sest sellise saunaga olen ma üles kasvanud ja selline saun on osa minu vereringest. Ilmselt on saun minusse nii tugevalt sisse juurdunud osalt seetõttu, et mu emapoolsed vanavanemad on pärit Vana-Võromaalt, kus see saunatraditsioon ja eelkõige suitsusauna traditsioon on eriti tugevalt arenenud. Tegelikult oli meil ka maal kunagi suitsusaun, aga siis polnud vist mina veel sündinud või olin liiga väike, et seda mäletada. Mina mäletan ikka soome sauna.

Just selle Vana-Võromaa saunakombestiku pärast tahtsingi ma Anna Hintsi filmi „Savvusanna sõsarad“ vaadata. Ma muidugi kujutasin oma vaimusilmas ette, et film räägib rohkem saunakombestikust ja sauna tegemise traditsioonidest. Natukene oli seda teemat ka sisse põimitud, kuid filmi põhiline fookus oli ikkagi naiseks olemise ilu ja valu. Peamiselt näitab film paljaid naisi suitsusauna laval leili võtmas ja vihtlemas ja rääkimas. Just rääkimise kaudu tulevadki kõik naiseks olemise head ja halvad küljed välja, sest saun puhastab nii ihu ja hinge ning seetõttu on saunalaval võimalik rääkida nii armastusest, seksist, abordist, vähist, vägistamisest ja kõigest muust, millega naised elu jooksul kokku võivad puutuda. Ma usun, et iga naine, kes filmi vaatama läheb, leiab sealt vähemalt ühe asja, millega samastuda või mis teda puudutab.

Nagu ma sõbrannale ütlesin, siis kui abort, lesbiks olemine ja vägistamine välja jätta, siis räägib see film totaalselt minust. Kuidas naised end paratamatult teiste naistega (olgu selleks siis vanem õde, ema, sõbrannad, meediakangelased jne) võrdlevad ja seetõttu maha teevad, oskamata end armastada sellistena nagu me oleme. Sest tegelikult oleme me kõik ilusad just sellistena nagu me oleme ja me peame end armastama. Eriti meeldis mulle see, et filmis ei näidatud viimseni sätitud modellikehadega naisi, vaid naisi meie ümbert. Kellel oli rinnavähi tõttu ühest rinnast tükk väljas, kellel oli rohkem kehakumerusi või tselluliiti, kelle keha kattis rohkem karvu, kes oli lakitud küüntega, kes pikkade juustega, kes lühikeste juustega jne. Sest tegelikult oleme me kõik omamoodi ja just seda peaks väärtustama ning selle poole püüdlema. Selles osas oli film igati aus ja midagi ei ilustatud. Näiteks olin ma šokeeritud sellest, et nii otse näidati kuidas menstruaalveri mööda jalgu alla voolab. Samas on ka see tavaline osa naiseks olemisest. Meestele ilmselt võib filmi häiriv olla, sest sisuliselt kogu film näitab alasti naisekehasid ja need kehad pole alati nii ilusad, nagu mehed interneti vahendusel harjunud on. Aga kõikidele naistele võiks küll film olla ärkvele raputajaks, mis paneb oma elule vaatama hoopis teise pilguga.

Siiski polnud kogu film ainult üks suur alastus ja naiseks olemisest rääkimine. Natukene ikka räägiti saunatraditsioonidest ka. Näiteks kuidas saunas käimise kohustuslik osa on veekogus käimine, olgu selleks siis mis aastaaeg tahes. Meil oli küll maal tiik otse sauna kõrval, aga kui ma laps olin, siis lapsi saunast tiiki ei lubatud ja hiljem oli juba tiik nii palju kinni kasvanud, et sinna ei saanud minna. Aga seda ma mäletan küll, et talvel sai saunast õe mindud ja siis natukene aega lumes oldud ja siis tagasi lavale mindud. Kui lund ei olnud, oli jahutava vihma käes ka väga mõnus olla. See muidugi eeldab seda, et saun on piisavalt eraldatud, et saaks niimoodi paljalt õues olla. Isegi sauna juures ringi luusiv koer tuli mulle lapsepõlvest tuttav ette. Ainult selle vahega, et me vedasime vahepeal ikka vennaga koera ka lava peale, kui me veel nii väikesed olime, et koos vennaga saunas käisime. Ma võiksin veel pikalt rääkida sauna kütmisest, vee tassimisest sauna, vihtade tegemisest jne, millest ka kõigest veidi filmis aimu antakse.

Lisaks puudutab film ühe vanema naisterahva (vähemalt hääle järgi jäi mulje, et tegemist oli eaka naisterahvaga, sest naisterahvast näidati läbi saunasuitsu ainult aimatava viirastuslike piirjoontena) jutu läbi ka sauna olulisust minevikus. Ilmselt oleme kõik kuulnud või lugenud, et saunas käidi sünnitamas ja sauna mindi surema või surnuid pesema ning mõned vaesemad inimesed lausa elasid saunas. Seega saun on eestlastele läbi ajaloo juba püha paik olnud. Seoses püha paigaga on jäänud püsima ka mitmed traditsioonid, kus sauna minnes sauna teretatakse või siis kiidetakse saunakütjat, veetoojat, leiliviskajat jne. Mina selliseid tänamise ja teretamise rituaale ei tea, kuigi eks vahel on ikka mõttes või ka kõva häälega hea leili või hea sauna eest tänatud. Mis filmis minu jaoks veidi võõraks jäi, oli loitsimise teema. Nimelt näidati filmis, et saunas saab kehast kurje vaime välja ajada ja igasugu kaitsesõnu peale lugeda. Iseenesest see ei tundunud mulle võõras, aga sellise kombestikuga pole ma väga kursis lihtsalt ja seetõttu tekkis väike küsimus, et kas tõesti seda kusagil tehakse.

Kui mulle öelda savvusann või suitsusaun, siis mu esimene assotsiatsioon on ikka suitsuliha. Mis teha, kui söök mulle oluline on. Ma oleks hea meelega kinos ka selle filmi kõrvale söönud sõira ja suitsuliha. Popkorn tundus kuidagi kohatu sellise filmi jaoks. Igatahes näidati filmis ka seda, kuidas lihakänakad suitsusauna lae alla suitsema pannakse. Liha suitsetamise osas oli vist kõige küsitavam hetk see, kui ema andis imikule väikseid suitsuliha tükikesi. Mind see ei häirinud, sest ma usun et ma olin ise see sama imik, kellele juba maast madalast erinevat talutoitu imeväikestes kogustes maitsta anti. Aga ma kuulsin tagumisest reast küll sosinat, et suitsuliha ju tekitab vähki ja kuidas seda saab üldse nii väikesele imikule anda ja kas imik üldse tahket toitu tohib süüa. Kui keegi nüüd ka väga muret tundma hakkab, siis see lihatükk oli tõesti imepisike ja ma usun, et selle lapsega ei juhtunud midagi. Kõike ei saa ka keelata ja laste eest eemale hoida.

Igatahes mulle tundub, et ma olen sisimas ikka tõeline maasool, sest ma tahaks ka sellist natukene väinud väljanägemisega sauna, mille ümber kasvab tõeline elurikkus. Ja ühte head naisteseltskonda, kellega seda sauna nautida. Ainult, et ma lisaks omalt poolt veel sõira ja suitsuliha vaagna ka sinna idülli. Minu hingekeeli puudutas film igatahes väga sügavalt ja mul oli peale filmi nägemist selline tunne nagu oleks ma oleks saunas käinud hinge puhastamas. Soovitan julgelt kõikidele naistele. Meestele võib sellises koguses alasti (eelkõige hingeliselt alasti) naiste nägemine traumeeriv kogemus olla.

Dokumentaalfilm „Savvusanna sõsarad“:
Režissöör ja stsenarist on Anna Hints
Produtsent on Marianne Ostrat (Alexandra Film, Eesti)
Kaasprodutsendid on Juliette Cazanave (Kepler22 Productions, Prantsusmaa), Hlín Jóhannesdóttir (Ursus Parvus Island) ja Eero Talvistu † (Eesti).
Filmi operaator on Ants Tammik
Monteerijad Hendrik Mägar, Tushar Prakash, Qutaiba Barhamji, Martin Männik ja Anna Hints
Heli salvestas Tanel Kadalipp ja Patrick McGinley
Helirežissöör on Huldar Freyr Arnarson
Heliloojad Edvard Egilsson ja ansambel EETER (Anna Hints, Marja-Liisa Plats, Ann Reimann).

Filmi valmimist toetasid Eesti Filmi Instituut, Eesti Kultuurkapital, Centre national du cinéma et de l’image animée, SACEM, Sundance Institute Documentary Fund, Islandi Filmikeskus ning Tartu Filmifond. Projekti arendati Ice & Fire Docs dokfilmide arendusprogrammis. Projekti esitleti IDFA Forumil ja Nordisk Forumil.