Raamatud 2023: veebruar

Sellele postitusele polegi vist pikka sissejuhatust vaja teha. Siit tulevad järjekordsed raamatud, mis said veebruaris läbi loetud. Kuna veebruar oli lühike kuu ja väga tihe, siis olen rahul, et nii palju raamatuid jõudsin läbi lugeda. Peamiselt juhtus see tänu nädalasele haiguslehel olekule. Kuna keskendumine haiguse ajal on nagu ta on, siis see kuu sai pigem lihtsalt ajaviitekirjandust loetud ja kõik tõsisemad elulood ja psühholoogia ning eneseabi raamatud jäävad tulevikku, kui mu aju suudab veidi rohkem kohal olla ja lugemise ajal kaasa mõelda.

1. Betty Rowlands "Mõrv puuviljaaias" - Aus oleks öelda, et võtsin raamatu ainult pealkirja järgi. Sisututvustuses öeldi, et tegemist on veidi Midsomeri mõrvade sarnase süžeega. Midsomeri mõrvad mulle meeldivad, aga raamat jäi veidi igavaks. Nagu pealkirjast võib aru saada leiab ühes puuviljaaias aset mõrv ja lisaks kohalikule politseile asuvad mõrva uurima ka kaks kirjanikku, kes samal ajal mõrva toimumise hetkel selles kompleksis puhkust peavad. Kes vähegi krimisarju vaadanud on, siis need ilmselt teavad, et isehakanud uurijatel õnnestub sageli mõrv enne politseid ära lahendada. Või siis vähemalt avastada olulisi juhtlõngasid. Samas sarjas peaks veel teisigi raamatuid olema, kuid minu jaoks polnud see raamat nii huvitav, et tahaksin teiste sarnaste mõrvade kohta lugeda. Minu jaoks oli raamatus põnevust vähem, kui ma krimiromaanidelt ootaksin. Midagi koguaeg justkui toimus, aga samas tundus mulle, et tegevust nagu eriti ei olnudki.

2. Kai Aareleid "Vaikne ookean" - Selle raamatu kohta leidsin soovituse internetist. Kohati jäi minu jaoks süžee segaseks, sest tegevuspaigad vaheldusid tihti ja tegevusi räägiti läbi erinevate tegelaste. Kohati olid ka tegelased läbisegi, mis häiris mind veelgi enam. Siiski tundus mulle, et tegemist on ühe perekonna naiste looga, kus mitu põlvkonda naisi astuvad sama "reha" otsa ja ei leia endale seda õiget armastust. Raamat edenes kiiresti, kuid minu jaoks see just eriline lugemiselamus siiski polnud.

3. Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis" - Mingi aeg oli see raamat väga menukas ja kõik lugesid seda. Mõtlesin nüüd siis selle raamatu lõpuks läbi lugeda. Ütleme nii, et ma sain kohe aru, et kahe naise kohtumine rongis saab kogu ülejäänud loole aluseks. Kõik vihjed anti päris varakult, seega polnud eriti keeruline ennustada, millised suhted tegelaste vahel valitsevad. Samas oli põnev lugeda ja ma saan täitsa aru, miks see raamat nii populaarne oli. Kuigi mõned nüansid olid etteaimatavad, juhtus ka selliseid süžeepöördeid, mida mina ette aimata ei osanud ja seetõttu oli kuni lõpuni raamatut põnev lugeda. Kui keegi veel seda raamatut lugenud pole, siis ajaviiteks igati soovitan.

4. Ruth Ware "Üks teise järel" - Haarasin raamatu raamatukogust täiesti juhuslikult kaasa, kuna meenus, et seda põnevikku on samuti kiidetud. Esmapilgul pole tegemist tavalise põnevikuga, sest esimesed kadumised toimuvad suusamäel, mida saab pidada ohtliku suusamäe ja vallandunud lumetormi kombinatsiooniks. Edasi hakkab siiski juhtuma selliseid kadumisi, mida ei saa enam lumetormi süüks ajada. Minu jaoks raamat nii huvitav ei olnud, kui eelmine raamat, aga ajaviiteks sobis täitsa lugeda. Eriti siis, kui põnevikke austad. 

5. T. J. Newman "Ultimaatum" - See raamat jäi mulle täiesti juhuslikult kunagi raamatupoes näppu. Ma väga palju ei valeta, kui ma ütlen, et tegemist on "Visa hinge" raamatuversiooniga. Raamat räägib lennukikaptenist, kelle pere võtavad pantvangi islamiterroristid ja kes peab valima, kas sõita lennukiga terroristide poolt ette antud sihtmärgi pihta ja hukata kõik lennukis viibivad 149 hinge või tapavad terroristid kapteni pere. Selleks, et põnevus säiliks, ma ei ütle, millise otsuse kapten teeb ja kuidas see otsus kogu lennureisi ja kapteni peret mõjutab. Eks see annab omamoodi vihje, kui ma ütlen, et raamat on “Visa hinge” raamatuversioon. Põnevust jagub lausa igaks lauseks. See oli tõesti raamat, mida lugedes mul jooksis kogu aeg filmilint silme ees. Ilmselt kõige huvitavam raamat, mida ma veebruaris lugenud olen. Seda kinnitab juba ainuüksi see, et raamat sai paari tunniga läbi loetud, sest ma ei suutnud raamatut käest panna. Seega võiks raamat kõikidele põneviku ja krimi sõpradele kohustuslik ajaviitekirjandus olla.

6. Vanessa Springora "Nõusolek" - Järjekordne raamat, mida nägin väga palju Instagramis. Raamat on tõestisündinud lugu teismelisest V-st, kes satub 14-aastasena 50+ aastase kirjaniku armukeseks. Tüdruk ei usu, et kirjanik on pedofiil, vaid usub et nende vahel valitseb tõeline armastus. Raamat räägib rasketest teemadest, kuid samas annab hea sissevaate sellesse, miks noored tüdrukud endast vanematesse meestesse armuvad ning miks nii raske on mõista, et neid kasutatakse ära. Eriti võigas on see, et tegemist on reaalselt juhtunud sündmustega. Igatahes tuleb Vanessa Springorat kiita, et ta julges enda looga avalikuks tulla. Mõnus psühholoogiline lugemine, kuid samas teisalt sisu poolest väga võigas, sest väga palju see raamat fantaasiatele ruumi ei jäta ja kirjeldab detailselt pedofiili ja noore tütarlapse vahelist armusuhet. 

7. Fredrik Backman "Karulinn" - Nägin hiljuti Rahva Raamatu sotsiaalmeedias reklaami, et kahe Rootsi kirjaniku - Jonas Jonassoni ja Fredrik Backmani raamatud on poes soodushinnaga müügil. Kuna Jonasson mulle väga meeldib, siis lootsin salamisi, et Backmanist saab minu uus lemmikkirjanik. "Karulinn" siiski päris minu maitsele polnud. Esimesed 100+ lehekülge olid minu jaoks liiga igavad ja kirjeldasid ainult Karulinna ja sealseid elanikke. Eks see kirjeldus oli edasiste sündmuste paremaks mõistmiseks vajalik, kuid mind häiris et sündmused nii pikalt paigal venivad. Tegelikult on tegemist noortele mõeldud triloogiaga ja ehk see oli ka üks põhjus, miks raamat mulle veidi igavana tundus. Kuigi peab tunnistama, et raamatu lõpp läks isegi huvitavaks. Samas siiski mitte nii huvitavaks, et ma tahaksin sarja järgmised osad ka läbi lugeda. Ilmselt on raamat ikkagi rohkem sobilik noortele, kelle jaoks kambad ja populaarne olemine on üsna igapäevased teemad. 

8. Synne Sun Løes "Vihane psühholoog" – Selle raamatu valisin vist peaasjalikult pealkirja järgi. Tutvustuses lubati, et raamat räägib psühholoogist, kes tegeleb psühhiaatriliste patsientide nõustamisega, kuid kuna piir tervemõistuslikkuse ja haiguse vahel on õhkõrn, satub ta ühel päeval ise teisele poole tervet mõistust. Kuigi raamatu sisu oli minu jaoks üsna igav ja kohati ärritav, sest ma ei saanud aru miks ja kuidas peategelane selliseid valikuid teeb, olid raamatus ka mõned sellised kohad, millega ma samastusin. Jah, tegemist oli romaaniga läbipõlenud inimesest, kuid eks need kohad, millega ma samastusin, panid mind mõtlema sellele, et peaks enda läbipõlemisega midagi ette võtma. Siiski pean tunnistama, et sisututvustuse ja pealkirja järgi ootasin ma raamatult veidi kaasahaaravamat sisu. Ajaviitelugemiseks sobib, aga mingit lugemiselamust mina ei saanud.

NB! Kes häid raamatuid teab, siis soovitage mulle ka, sest mu raamatute soovinimekiri hakkab väga õhukeseks jääma. Eriti hea oleks, kui raamatud poleks äsja ilmunud, sest neile on raamatukogudes pikad järjekorrad.