Afäär

 17. veebruaril 2023 Kellerteatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Siim Vahur

Kui teatris meeldib mulle valdavalt vaadata psühholoogilisi draamalavastusi (eelkõige Ameerika perekonnadraamasid), siis raamatutest meeldivad mulle kõige enam põnevikud ja krimiromaanid. Ka filmide ja seriaalide osas on minu eelistus ikkagi krimi, põnevus ja märulid. Seega on kummaline, et ma pole veel ühtegi Kellerteatri lavastust näinud, kuna teater nimetab end Eesti esimeseks põnevusteatriks. Arvestades mu raamatu ja filmi ning sarja eelistusi, peaks Kellerteater mu koduteater olema. Olen kunagi isegi ühe Kellerteatri auhinnamängu võitnud, aga kuupäevad ei sobinud kuidagi töögraafikuga ja nii see külastus tol korral katki jäigi ja rohkem pole ma nende külastamisele mõelnud. Tegelikult on Kellerteatri lavastusi võimalik ka veebis vaadata, aga saalis kohapeal teatrit vaadata on ikka hoopis teine tera, kui veebis vaadata. Seega ei oskagi ma öelda, miks ma seni ühtegi Kellerteatri lavastust veel vaadanud pole, asukohta ei saa ettekäändeks tuua, kuna veebis vaatamine ei nõus isegi mitte diivanilt tõusmist.

Nüüd aga oli mul Põlvas võimalik lõpuks palju kiidetud (just nimelt palju kiidetud, kuna olen teatri kohta internetist ainult positiivset tagasisidet lugenud) Kellerteatriga tutvust teha. Lootused olid mul väga kõrged, kuigi ma peaks juba teadma, et teatrisse ei tohi kõrgete lootustega minna, sest kukkumine võib ränk olla. Ma annan endale aru, et enamasti on lavastused ikkagi mõeldud teatri kodusaalis mängimiseks ja ringreisil nähtud etendus ei pruugi olla päris sama tasemega, sest ruum ja lava pole päris need, millele lavastus kohandatud on. Just seepärast tahaksingi ma loota, et palju kiidetud Kellerteater ei jätnud minusse nii suurt emotsiooni, kuna ma nägin lavastust teatri jaoks võõras keskkonnas ja kõik mis mind Põlvas nähtud lavastuse juures häiris pole nende kodusaalis üldse probleemiks. Minule teadaolevalt peaks Kellerteatri enda saal olema tunduvalt väiksem ja seega ka intiimsem, kui seda on Põlva kultuurikeskuse teatrisaal ja seega oli mul tunne, et saalis ei tekkinud päris sellist pinevat õhustikku, mida ühelt põnevikult oodata võiks. Või siis olen ma tõesti liiga palju põnevikke vaadanud ja lugenud, sest süžee pöörded olid mulle liigagi etteaimatavad. Teadupärast põnevike eesmärk ongi üllatavate süžee pööretega põnevust tekitada ja seda üleval hoida. Kohati tundus mulle, et ma vaatan hoopis tüüpilist Mehhiko seebikat, kus kõik on kõigiga sugulased ja kuidagi omavahel seotud.

Ehk kadus minu jaoks põnevus ära ka osalt seetõttu, et ma lihtsalt ei saanud umbes poolest tekstist aru. Ma tahaksin väga loota, et see oli tingitud sellest, et näitlejad on harjunud oma kodusaaliga ja ei tulnud selle peale, et Põlva lava on suurem ja publik on neist kaugemal. Kuigi iga endast lugupidav näitleja peaks suutma oma mängu kohendada vastavalt mängupaigale ja suutma end igas olukorras arusaadavaks teha. Mul on varem ka seda probleemi olnud, et ma ei saa teatris kogu tekstist aru ja nii tekib paratamatult tunne, et äkki on minu kuulmisega midagi valesti. Sel korral siiski oli veel teisigi inimesi, kes kurtsid, et tekstist on raske aru saada, seega saan uskuda enda kunagist kõrva-nina-kurguarsti, kelle sõnul on mul kuulmine nagu rebasel. Ehk just selle rebase kuulmise pärast mind nii väga häiribki kui ma laval öeldud tekstist aru ei saa. Mõned kohad olid sellised, et alguses süüdistasin valjut muusikat selles, et ma tekstist aru ei saa. Peale muusika vaikimist sai aga üsna kiiresti selgeks, et tegelikult ei saa ka täielikus vaikuses tekstist aru. Näiteks ei teadnud ma lavastuse lõpuni kas noore poisi nimi oli Bill, Billy, Will või Willy, sest ma lihtsalt ei saanud sellest aru. Õnneks lavastuse kodulehekülg andis sellele vastuse.

Ometigi polnud kõik nii lootusetu. Kellele põnevikud meeldivad, siis iseenesest lugu on päris iseloomulik tüüpilisele põnevikule. On verd (minu jaoks siiski liiga vähe), kaklemisi, pantvangi võtmist, röövimist ning psühholoogilist mängu inimeste närvidel (sel korral küll mängitakse ainult tegelaste närvidega, publiku närvid jäetakse minu kurvastuseks puutumata). Muidugi ei puudu lavalt ka pihtimused, miks kuritegu toime pannakse ja ilmselge on see, et kui tegemist on ühe korraliku põnevikuga, siis ei saa lavalt puududa ka relv. Kõik teatrivaatajad ilmselt teavad, et kui relv juba lavale toodud on, siis teeb see relv ka pauku. Ma tean, et lavastustes ei kasutata päris relva, kuid siiski on mul gümnaasiumi riigikaitse tundidest meeles, et mitte mingisugust relva ei tohi suunata inimese suunas, kui sul pole mitte mingisugust reaalset vajadust tema suunas sihtida või tulistada. Seega häiris ming väga tugevalt see, et Rauno Kaibiaineni kehastatud Billy vehkis laval relvaga nii hooletult, et korra libistas ta relva üle publiku. Jällegi, võib-olla väiksemas saalis oleks see kuidagi põnevust tekitavalt mõjunud, kuna väikese ruumi tõttu tunneb publik, et ka nemad on osa loost. Praegu oli publik üsna selgelt lavast distantseeritud ja selline relva publikusse suunamine mõjus häirivalt ja pigem segas edasist etenduse jälgimist. Kuna see relvaga vehkimine oli üsna alguses, siis edaspidi jälgisin relva juba hoolega, et olla valmis selleks hetkeks, kui relv jälle peaks publikusse suunatama. Minu õnneks seda rohkem ei tehtud, aga pauku tegi see relv rohkem kui korra.

Ehk olen ma tõesti liiga kriitiline, sest päris mitmed inimesed minu ümber paistsid etendust nautivat ja naersid või kihistasid korralikult. Ehk on minu huumorisoolikas umbes, sest mina sain kogu etenduse jooksul ainult umbes 2-3 korda muiata. Samas ei läinud ma sinna komöödiat vaatama, ma tahtsin põnevusest pingul närve saada, seega on minu jaoks täiesti okei see, et ma naerda ei saanud. Jah, see relv veidi tekitas põnevust, aga sellega põnevus minu jaoks ka piirdus. Kohati oli mul selline tunne, et näitlejad mängisid veidi lahjalt ja ükskõikselt. Kui sulle relv näkku suunatakse, siis on üsna keeruline rahulikuks jääda. Inimese psüühika on lihtsalt juba nii sätitud, et me tunneme relva ees hirmu ja see paneb meid ebamõistlikult käituma. Samas lavastuses olid kõik tegelased relva nähes täiesti rahulikud ja justkui teadsid, et see on ainult mäng (ometigi ei saanud kõik seda teada). Kuidas saan mina publikus põnevust tunda, kui mulle antakse lavalt signaal, et kõik see, mis seal toimub on täiesti tavapärane tegevus. Aga just tavapärase tegevuse mulje mulle laval toimuv jättis. Eelkõige oleks ma tahtnud rohkem hirmu ja enesekaitset näha Liina Tennosaare kehastatud Camille´is, kes oli ainus naistegelane ja kelle väärtuslikke esemeid tulvil korteris kogu see sündmus aset leidis. Ma oleksin näitlejatelt veidi rohkem pingestatust ja hirmu ning viha näitamist soovinud. Tekst tegelikult pakkus väga head põnevikku, aga kui seda igapäevaselt esitada, siis kaob põnevus ära. Isegi kaklemised ja tulistamised mõjusid pigem koomilise kaklemise imitatsioonina, kuigi lavavõitlust õpetatakse lausa eraldi ja seetõttu ei tohiks ükski põnevusteatri kaklus jätta paroodia muljet. Pigem lõi ka lavakujundus, milles oli valdavalt kasutatud hallikaid toone, mulje rahulikust ja hubasest keskkonnast, mis ei seostu minul kuidagi põnevusega vaid igava ja üksluise eluga.

Kuigi esimese vaatuse algus jäi minu jaoks venima, siis mingi uus hingamine tekkis etenduses peale seda kui turvamees Ted (Riho Rosberg) ruumi sisenes. Ilmselt seepärast, et siis läks madin ja tulistamised ning tapmised lahti. Samas hakkas siis ka saladusi hargnema. Aga nagu ma juba postituse alguses ütlesin, siis suurem osa saladustest ei tulnud minu jaoks üllatusena, sest ma olin juba umbes 5 minutit tagasi oma peas mõelnud, et nüüd ilmselt selline sündmuste keerdkäik aset leiab. Peaksin vist vähem põnevikke lugema ning krimifilme vaatama. Kuigi tegelasi on laval ainult kolm, siis võib vist öelda, et mõned neist „surevad“ korduvalt, seega kaklemist jagus, aga kahjuks jätsid kaklused pigem paroodia mulje. Siiski pean tunnistama, et üks „surnust üles tõusmine“ oli ka minu jaoks üllatus. Õigemini ma arvasin, et surnu ilmub välja teisest kohast, kust ta välja ilmus, see et ta tegelikult surnud pole, polnud minu jaoks mingisugunegi üllatus. Natukene oli mul etendust vaadates selline tunne nagu vaataks tüüpilist Eesti filmi. Tahetakse teha küll midagi ägedat ja tekst võib äge olla ja näitlejad eraldi võivad ägedad olla, aga ometigi mitut ägedat asja kokku pannes, lõpptulemus väga eriline välja ei tule.

Ma ei ütle, et lavastus iseenesest halb on. Lihtsalt omas keskkonnas oleks ta ilmselt paremini mõjunud kui suures pooltühjas saalis. Kuigi ma olen veidi nähtud etenduses pettunud, tahaksin ma ikkagi korra ka Kellerteatri tavapärases mängupaigas ära käia, et näha kas sealne atmosfäär suudab minus selle õige pinevuse tekitada. Ehk oli neil sel õhtul lihtsalt halb õhtu ja seetõttu ei olnud etenduses nii palju põnevust ja näitlejate vahel seda energiat, mida ma ühelt põnevikult oodanud oleksin. Eks meil kõigil juhtub vahel selliseid mitte kõige paremaid päevi olema, see ei tähenda, et me ebaõnnestunud oleme. Sest Kellerteatri idee põnevusteatrist on tegelikult hea ja kui lavastused tekitaksid minus seda põnevust, et süda jätab saalis istudes löögi vahele ja natukene on hirmus ning põnev samal ajal, siis ma võiksin ilmselt kõik Ameerika perekonnadraamad ära unustada ja ainult põnevusteatrit vaadata.

 

Autor: David Foley
Tõlkija, lavastaja, helikujundaja: Andres Roosileht
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Valguskujundaja: Rene Topolev
Grimmikunstnik: Evelin Sulg
Osades:
Liina Tennosaar – Camille
Rauno Kaibiainen – Billy
Riho Rosberg – Ted
 

Kellel huvi tekkis, siis Kellerteatri ja „Afäär“-i kohta saab rohkem infot nende koduleheküljelt.