Kui palju maksab mees?

 18. jaanuaril 2023 Komöödiateatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Komöödiateater

Üldiselt mulle komöödiad ei meeldi ja seetõttu ma neid tavaliselt vaatamas ei käi. Eriti kui komöödiad ongi suuresti mõeldud ringreisideks, sest minu jaoks tähendab see enamasti seda, et tahetakse meeldida paljudele inimestele ning reeglina on lavastuste dekoratsioonid ja kostüümid tagasihoidlikud, et oleks kergem mööda Eestit ringi reisida. Mulle, kui teatriteadlasele meeldib teatrit analüüsida ja komöödiad pakuvad selles osas üsna vähe võimalusi, eriti need komöödiad, millega kõigile meeldida soovitakse. Teate ju küll seda, et kui soovid teha midagi, mis võimalikult paljudele meeldiks, siis kokkuvõttes ei meeldi see kellelegi.

Ometigi ei ütle ma ära võimalusest head komöödiat vaadata, aga kahjuks on lood sellised, et head komöödiat on üsna raske leida. Võin muidugi ka igasugust komöödiat vaadata, kui ma selle eest oma raha välja ei pea käima. Sel korral saingi tänu oma vabatahtliku tegevusele tasuta vaadata Komöödiateatri lavastust „Kui palju maksab MEES?“, mis algselt oli suvelavastus, kuid suure publikumenu tõttu otsustati sügise saabudes ringreisidega jätkata. Lihtsalt vabaõhulavad asendusid kultuuri-ja rahvamajadega. Nüüd siis jõudis järg Põlva kätte.

Mulle tundus, et ma olin üks vähestest inimestest saalis, kes kogu etenduse ajal väga ei naernud. Mõned üksikud korrad võttis tekst mindki muigama, aga üldiselt olid minu meelest paljud naljad „allapoole vööd“ naljad, mis enam naljakad ei tundu. Vähemalt mulle. Eks peab tunnistama, et mõned laused olid päris head ja kindlasti pakkusid mitmed laused naeru eelkõige nendele, kes ise abielus või kooselus on. Mina vaba ja vallalisena hetkel selle tekstiga nii palju ei haakunud. Kuigi päris palju oli ka meestele suunatud nalju, kus ainult saalis olevad mehed naersid. Mingitel hetkedel tundus mulle, et lavastus on üldse meestele suunatud ja meeste vaatenurgast, sest nii loo autor, tõlk kui ka lavastaja on mehed ja seega on saanud nad panna enda nägemust sellesse, kuidas naised mehe pärast võistlevad (kas pole see mitte iga mehe unistus?). Kui nii mõelda, siis on loogiline, et mehed rohkem naerda said. No näete, ma suutsin ikkagi lihtsa komöödia puhul ka leida midagi, mida analüüsida.

Lugu räägib abielupaarist, Lindast (Marika Korolev) ja Sanderist (Juss Haasma), kellel on täna kahekümnes aastapäev ja meest koju ootav naine teeb tähtpäeva tähistamiseks ettevalmistusi. Ühel hetkel saabubki keegi uksest, aga see pole oodatud mees, vaid noor 20-ndates Jaana (Karmel Naudre), kes tuli Lindale teatama, et Sander armastab nüüd teda ja ta sooviks Sanderi Lindalt ära osta. Sellega läks muidugi lahti komöödiale omane segadus. Sel korral kedagi kellegagi ära ei vahetatud ja ära ei peidetud. Kõik kolm tegelast olid peaaegu kogu aeg korraga laval ja suhtlesid omavahel. Ainult selgus, et kogu see jutt, mida Sander Jaanale Lindast rääkinud oli, oli täielikult vale, või siis käisid mõned punktid lausa Sanderi enda kohta. Nii hakkas pihta üks suur kauplemine, et kes naistest siis ikkagi mehe endale saab ja mida mees tegelikult väärt on. Nagu lavastuse pealkirjastki aru võib saada, siis kogu lavastuse keskne tegevus ja tekst käiski mehe väärtuse kindlaks tegemise ümber. See oli muidugi ka kõige huvitavam osa, sest enamus nendest lausetest, mis mind naerma ajasid, olidki öeldud selle kauplemise käigus.

Näitlejatega jäin ka valdavalt rahule. Kuidas sa siis ei jää rahule, kui Marika Korolev võtab pillikastist lõõtsa ja mängib seda, olgugi, et lühiajaliselt. Aga kuna Põlva on lõõtsapealinn ja Korolev on kaks suve Põlvamaal Lutsu külas suvelavastuses lõõtsajumal Karl Kikka abikaasat kehastanud, siis ilmselt Põlva publikule meeldis see stseen väga. Huvitav oleks muidugi teada, kas see lõõtsastseen eksisteerib mujal ka, või oligi spetsiaalselt Põlva publiku jaoks sisse toodud (see oleks alles hea lüke olnud).

Karmel Naudret olen varem näinud ainult korra Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti osakonna ja Ugala koostöös valminud lavastuses „Kuidas minust sai HARKOMAH“, seega temast ei osanud ma midagi väga oodata, sest kokkupuude on vähene. Aga minu meelest tuli tal naiivse noore armastaja roll väga hästi välja ja koos Marika Koroleviga täitsid nad lava korraliku naisenergiaga.

Minu jaoks oli kõige häirivam Juss Haasma. Ühelt poolt oli see roll, et Sander on närviline ja seetõttu ei püsi paigal ja hüppab ühelt jalalt teisele ja hoiab jalgu pidevalt ristis, kuid teisalt oli see väga häiriv. Mulle mõjus see igatahes täpselt nii nagu Haasma olek unustanud enne lavale tulekut wc-s käia ja nüüd peab jalad ristis kannatama. Kui peale vaheaega tema kehastatud Sander sama teguviisi jätkas, siis sain aru, et see on ikkagi nii planeeritud. Minu jaoks oli see aga nii häiriv, et ma ei suutnud Haasma tegelast tõsiselt võtta ja kohati muutus ta minu jaoks laval segavaks teguriks. Palju parema meelega oleksin ma vaadanud, kuidas kaks naist omakeskis mehe üle kauplevad. Ainus hetk, kus ma Haasmad laval nautisin, oli lõpus, kus ta laulis omaaegset Erich Kriegeri hitti „Naised on hullud“. Tegelikult vist saabki nende sõnadega kogu etenduse olemuse lühidalt kokku võtta.

Kuna ma siiski pole komöödiaekspert, siis ei tasu minu arvamust puhta kullana võtta. Minu arvamuse vastu räägib juba ilmselgelt suur publikumenu, sest lavastust mängiti suvel ja siis pikendati lavastuse mängimist ja seda mängitakse kuni praeguseni ikka veel. Järelikult seal on midagi sellist, mis inimestele meeldib. Kui teile ikka komöödiad meeldivad, siis soovitan vaatama minna, sest ma olen palju kehvemaid komöödiaid nägema juhtunud. Kes siiski teatrist lisaks naerule ka mingit suuremat elamust saada tahab, võiks ikkagi midagi muud vaatama minna.

Piletilevist ja Piletimaailmast leiab järgmised mängukohad, kellel huvi peaks olema.

Autor: Mihhail Zadornov
Tõlkija: Erki Aule
Lavastaja: Andrus Vaarik
Osades:
Marika Korolev – Linda
Karmel Naudre – Jaana
Juss Haasma – Sander