Raamatud 2023: Jaanuar

Kõik inimesed räägivad kogu aeg, et aega on järjest vähem ja ma saan seda ainult kinnitada. Seega ma imestan natukene ise ka, et ma jaanuaris suutsin 8 raamatut läbi lugeda kõikide teiste kohustuste kõrvalt. Kui oleks ainult ilukirjandust ja eelkõige krimiraamatuid lugenud, siis oleks ilmselt raamatute arv veelgi suurem olnud, sest ilukirjandust suudan ma lugeda kiiremini, kui aimekirjandust mis nõuab veidi rohkem süvenemist ja kaasa mõtlemist.

1. Helena Miranda "Võim valu üle" - Ostsin selle raamatu kunagi selleks, et saada häid nippe valuga toime tulekuks, mida siis saan hiljem krooniliste valude käes piinlevatele patsientidele jagada. Kuna raamatu on kirjutanud Soome anestesioloog, kes ise mitmete krooniliste valude käes vaevleb, siis on raamatusse koondatud nii patsiendi kui arsti vaade. Seega mulle tundub, et autorit võib usaldada, eriti kuna lisaks oma töö- ja isiklikule kogemusele kajastab Helena Miranda ka teadusuuringute tulemusi. Ometigi pole raamat ainult tuim teadusartiklite ülevaade, vaid kirjutatud positiivses ja inspireerivas võtmes ning kõige olulisemad mõtted on iga peatüki lõpus veel eraldi punktidena välja toodud. Ma usun, et iga kroonilise valu käes vaevlev inimene peaks seda raamatut lugema. Ja ka kõik krooniliste valude käes kannatavate inimestega kokku puutuvad inimesed. Lausa uskumatu kui palju võimalusi on enda valu kontrolli alla saada lisaks ravimitele. 

2. Aidi Vallik "Minu Haapsalu" - Olen teisi Minu sarja raamatuid lugenud valikuliselt. Enamasti loen selle linna või riigi kohta, mis minugi südamesse pugenud on. Seekord mõtlesin, et oleks tore Haapsaluga lähemalt tutvust teha, sest olen viimase paari suvega Haapsalut armastama hakanud. Muidugi pole Aidi Valliku Haapsalu päris samasugune nagu minu Haapsalu. Aga ikkagi on huvitav kellegi teise silme läbi reisida kohtadesse, mis mullegi tuttavad on. Siiski ma päris niisama reisiraamatuid ei loe, kui seost pole, sest minu jaoks reisiraamatud ilma isikliku seoseta on igavad. Aga ajaviiteks ilmselt kõikidele reisikirjanduse austajatele päris hea ja kiire vahepala. Kui veel lugenud ei ole.

3. John Boyne "Poiss triibulises pidžaamas" - Nagu paljude teiste raamatute tutvustust, nägin ka selle raamatu tutvustust ja kiidusõnu Instagramis. Tagakaanel olev raamatututvustus tundus ka põnev. Raamatu algus jäi minu jaoks veidi igavaks, eelkõige see osa kus Bruno kolimise vastu oli ja tegevus veel perekonna Berliini kodus toimus. Aga pärast seda, kui toimus kolimine ja pere Berliinist Auschwitzi kolis (ise seda teadamata, kuhu nad täpselt kolivad ja milleks), läks raamat huvitavamaks. Nimelt on Bruno isa üks SS-ohvitseridest, kes pidi füüreri korraldusel koos perega kolima Auschwitsi, et sealseid vange valvata. Auschwitsi elu on muidugi Bruno jaoks äärmiselt igav, sest pole seal sõpru, ega midagi teha. Oma toa aknast näeb Bruno ainult traataia taga olevaid imelikke ühesugustes triibulistes pidžaamades inimesi. Kuni ta ühe triibulises pidžaamas poisiga sõbruneb. Raamatu lõppes muidugi eriti kurvalt. Samas sellist lõppu ma oodata ei osanud. Seega püsis põnevus lõpuni üleval. Jällegi selline mõnus ajaviitelugemine, mis üle paari tunni aega ei võta. Kuigi reaalselt on selline koonduslaager eksisteerinud, siis raamat on puhtalt väljamõeldis ja teeb lugemise veidi kergemaks. 

4. Claudia Piñeiro "Neljapäevased lesed" - Selle raamatu kohta olin samuti kiidusõnu näinud ja seega otsustasin lugeda. Pean tunnistama, et mulle raamat ei meeldinud. Lootsin, et see on veidi põnevama ja kriminaalsema sisuga. Minu jaoks oli jutt liiga hüplev ja kohati tundus, et lausa iga lauset jutustab erinev inimene ja nii ei saanudki ma vahepeal aru, kes see mina-tegelane oli, kes parajasti rääkis. Lisaks hakkas raamatu sisu minu jaoks juba esimestest lehekülgedest peale venima ja ma pidin end sundima, et raamat lõpuni lugeda. Seega mina pigem ei tahaks seda raamatut ajaviitelugemiseks soovitada.

5. Shankar Vedantam ja Bill Mesler "Kasulikud luulud. Miks aju end petab ja petta laseb" - Pean tunnistama, et selle raamatuga sain veidi petta. Nimelt lootsin ma, et raamatus räägitakse nendest tüüpilistest luuludest, mida enamus inimesi vaimuhaigete ja skisofreeniaga seostab. Mõtlesin, et nii huvitav oleks teada, miks mõni aju teatud situatsioonides luulusid näeb. Tegelikkuses rääkis raamat aga kõige tavapärasemast ühiskonnast ja sellest, kuidas me teistele valetame ja teised meie valesid usuvad. Näiteks, kui keegi minult küsiks, kuidas mul läheb ja ma ilmselgelt muserdatu ja väsinuna vastaksin, et mul läheb suurepäraselt, siis enamus inimesi usuksid seda. Ja just seda peavadki raamatu autorid kasuliku luulu all silmas. Et meil on teatud ühiskondlikud normid ja nn häda- või viisakusvaled, mida me teistele ütleme ja mida siis teised usuvad, kuigi on näha et meie öeldu tõele ei vasta. Mõni peatükk oli päris huvitav, aga üldiselt oli raamat minu jaoks pettumus. Peamiselt just seetõttu, et ma ise ootasin midagi muud. Siiski psühholoogiahuvilistele julgen lugemiseks soovitada, sest üht-teist põnevat saab aju toimimise kohta teada.

6. Olav Osolin "Kus lendab part" - Jällegi üks teiste poolt palju kiidetud raamat. Kui ma aru sain, et tegemist on veel krimiraamatuga, siis olin eriti huvitatud. Kahjuks siiski väga palju põnevust raamat ei pakkunud. Jah, üllatusi oli palju ja sündmuseid ette aimata oli peaaegu võimatu. Kohati meenutas Jonas Jonassoni ajuvabasid raamatuid, sest sündmused võtsid vägagi ootamatuid ja ajuvabasid pöördeid. Selles mõttes humoorikas lugemine. Ma lihtsalt oleksin seda krimimomenti veidi rohkem oodanud. Jällegi väga kiire ja mõnus ajaviitelugemine, mis ei nõua eriti suurt ajutööd. Seega soovitan kõikidele, kes veidi armastavad krimiromaane, kuid arvestage sellega, et tegemist on sellise a´la „Kättemaksukontor“-i algusaegade stiilis huumoriga krimiromaaniga.

7. Meik Wiking "Minu Hygge-kodu. Kuidas muuta kodu õnne allikaks" - Varem olen lugenud Meik Wikingi "Väike Hygge-raamat", mis rääkis sellest kuidas taanlaste kombel õnnelik olla. Seekordne raamat räägib, kuidas oma kodu õnnelikuks paigaks muuta. Sain päris palju häid ideid, mida kodu sisustades jälgida. Näiteks milline peaks valgustus olema ja milline söögilaud kõige paremini seltskondlikeks õhtusöökideks sobib. Lisaks kodule vaatab Wiking veidi ka laiemat pilti, keskendudes tänavate ja linnade planeerimisele üldisemalt, et selgitada millistel tänavatel ja millistes linnades me kõige õnnelikumalt end tunneme. Peamine rõhk on siiski kodul. Kõik, kes end oma kodus hästi ei tunne, võiksid raamatut lugeda, et saada väikseid nippe, mille asemel oma elamisest tõeliselt mõnus ja hubane kodu teha. Kusjuures hygge nipp ongi selles, et väikeste ja odavate asjadega saab kodu hubasemaks muuta.

8. Jaak Roosaare "Rikkaks saamise õpik" - Ilmselt pole väga palju neid inimesi, kes poleks mitte midagi kuulnud investeerimisest ja rahatarkusest. Ma pean tunnistama, et ma olen üks nendest inimestest, kes nooruses küll rahaga päris hästi läbi sai, aga viimastel aastatel on raha hakanud käest libisema ja ega ma väga oma rahaasjadel silma peal ei hoia. Samas rikkaks nagu tahaks ka saada. Ei jäänudki siis muud üle, kui vastav õpik läbi lugeda. Lihtsama investeerimisega saan nüüd tänu raamatule hakkama ja kindlasti tean veidi rohkem, kust investeerimise kohta põhjalikumat infot saada. Kuna raamatus on ka väga palju praktilisi ülesandeid, mis on soovitatav läbi teha, siis saab juba raamatu lugemise ajal enda rahalisest olukorrast ja selle parandamise võimalustest päris hea ülevaate. Soovitan raamatut kõigile, kes on vähemalt korra elus mõelnud, et tahaks rahalist vabadust saavutada. Tegelikult võiks neile ka soovitada, kes mu rikkaks saamise soovi välja on naernud, aga tundub, et nende jaoks pole selline rikkaks saamine võimalik ja ilmselt on sellise raamatu lugemine ka nende jaoks aja raiskamine. Aga võtke raamat kätte ja proovige, äkki siis enam ei tundugi mu mõte nii naeruväärsena.

Veebruaris juba uued raamatud. Kuna mu enda lugemist ootavate raamatute nimekiri hakkab vaikselt kokku kuivama, siis võite mulle igasuguseid raamatuid soovitada, mida lugeda võiksin.