Talve

Kas Eestimaal on olemas inimest, kes poleks mitte midagi kuulnud Oskar Lutsust ja tema Paunvere lugudest? Vaevalt küll. Ilmselt teavad ka kõik eestlased tema raamatute põhjal tehtud filme. Ma pean häbiga tunnistama, et ma olen kõiki kolme filmi vist ainult osaliselt näinud. Kõige paremini tean ma muidugi “Kevade” sisu, sest seda sunniti meid juba põhikoolis kohustuslikus korras vaatama. Seega tegelastest ma ikka natukene tean. Kuigi sellest, mis neist pärast kooli edasi sai, ma suurt midagi ei tea. Välja arvatud see, et Teele abiellus Tootsiga. Nii „Suvi“ kui „Sügis“ jätsid mind omal ajal filmidena täiesti ükskõikseks. Nüüd peaks vist need filmid ka ära vaatama, et oskaks paremini „Talve“ tõlgendada.

Tegelikult oleks võinud seda enne kinno minekut teha. Nagu minu puhul traditsiooniks saanud, siis sattusin ka sel korral peaaegu täiesti poolkogemata töölt otse kinno. Seega eeltööks polnud aega. Nii tulevad alljärgnevad emotsioonid üsna puhtalt lehelt. Raamatuid ma pole ka lugenud, seega ei oska ma ka öelda, kui palju filmi stsenaariumis on Lutsu raamatuga arvestatud. Kuigi väidetakse, et „Talve“ on nii teises stiilis kirjutatud, et äkki see polegi enam üldse Oskar Lutsu kirjutatud. Mistõttu võib märgilisena võtta ka seda, et „Talve“ film ei ole enam tehtud Arvo Kruusemendi poolt, vaid selle autorid on Martin Algus ja Ergo Kuld. Aga raamatud peaks vist ikka proovima ka läbi lugeda. Kuigi öeldakse, et need raamatud ei pidavat üldse nii head olema.

Eks ma natukene ikka lootsin, et „Talvest“ tuleb midagi huvitavat ja sellist, millest võiks saada samasugune Eesti kinoklassika nagu seda oli „Kevade“. Tundub, et „Kevade“ vastu ei saa ikka ükski teine film. Seega need ootused võite kohe maha matta. Aga eks nii üht kui teist „Kevadest“ tuttavat on ka „Talvest“ võimalik üles leida. Kindlasti poleks see film nii tähenduslik ilma tegelasteta, kes kõikides varasemates filmides kaasa on löönud. Nö vanadest tegijatest näidatakse kõige rohkem Teelet (Riina Hein) ja Jorh Aadniel Kiirt (Margus Lepa), aga lisaks neile teevad filmis kaasa ka Lesta (Tõnu Alveus) ja Imelik (Rein Aedma). Nende kaudu on üritatud ka varasematest filmidest kõigile teada-tuntud nalju sisse tuua. Näiteks koht, kus kaupmees Ollep tutvub Imelikuga, tehakse jälle seda „nimi on Imelik“ nalja, mida vist kõik eestlased teavad. Samuti pole ei vana ega noor Kiir vabanenud parasiitsõnast „Igatahes“.

Muidu on minu meelest tegemist hoopis täiesti uue filmiga, mida kohati tundub raske eelmistega võrrelda. Filmi keskseteks tegelasteks on kunagiste lemmikute lapsed. Nii tuleb Arno Tali poeg Arnold Tali (Franz Malmsten) Austriast tagasi Eestisse ja hakkab oma isa lapsepõlvemaadel toimetama. Kui omal ajal jooksid Tali ja Toots mõlemad Teele sabas, siis nüüd jooksevad noor Tali ja noor Toots mõlemad hoopis Maie (Henessi Schmidt)  järele, kes on Tartu linnast maale elama sattunud peale seda kui tema vanemad surid. Eks armastuse eest võitlemises tuleb ka varasematest filmidest tuttavaid keerdkäike ette. Näiteks teeb Oskar Toots (Karl Robert Saaremäe) oma isa Joosep Tootsi moodi koerustükke, et Arnold Talit kehvemas valguses näidata. Samuti on poeg pärinud isa lokid ja kavala naeratuse. Kuigi mulle tundub, et poeg on veidi rohkem koerustükke täis, kui seda oli isa. Neid sarnasusi leiab veelgi, aga selleks, et teistel ka huvitav oleks kinos filmi vaadata, ei hakka ma kõike üles lugema.

Kuigi ma olen juba siit-sealt kuulnud, et film pole suurem asi, siis mulle film meeldis. Ja ma pole teab mis suur Eesti filmide austaja. Vähemalt mulle tundus, et filmil oli mingi mõte olemas ja lugu polnud ajuvaba (mida sageli Eesti filmide puhul juhtub). Eks Oscaritele film kandideerima ei hakka, aga ma usun, et rahvale võiks ikka meeldida. Vanad head tuttavad tegelased ning arusaadav lugu. Lisaks ei kesta film ka ülemäära kaua ja saab ilusat suvist loodust nautida. Kui üldiselt Eesti filme võrrelda, siis tegemist on rõõmsa ja värvilistes toonides filmiga. Sageli on Eesti filmid kõik väga tumedates toonides või halli värvigammaga ja tekitavad kinost lahkudes masendust. Ma kujutan ette, et „Talve“ on samasugune hea tuju looja nagu seda oli „Kevade“ omal ajal. Isegi need mõned kurvad hetked, mis filmis on, ei tekita kurbust vaid ikka tekib mingisugune helge tunne südamesse.

Eks alati saab midagi paremini teha, aga üldmulje oli hea. Mul oli ainult natukene kahju sellest, et tegelaskujud olid vananedes veidi üksluisemaks muutunud. Näiteks ei olnud Kiir vananedes enam nii koomiline, kui varasemalt. Samas tegi Fritz Kiir (Märt Koik) kõik selle tagasi, mis isal puudu jäi. Natukene oli ka näha, et need kes igapäevaselt näitlemisega ei tegele, olid veidi roostes. Mul oli isegi kahju, et Riina Heina kehastatud Teele kohati nii tuim oli ja väga pingutatult rääkis. Veidi rohkem oleks võinud olla ka endise Teele lõbusust. Natukene häiris mind ka see, et Harri Kõrvitsa kehastatud kaupmees Ollep meenutas liiga palju Esna vallavanem Pavel Koosarit. Just oma kasuahnuse tõttu. Aga see polnud siiski üleliia häiriv.

Nagu ma juba ütlesin, siis Oskar Toots oli nagu isa koopia ja kui kunagised Joosep Tootsi tembud meeldisid, siis ilmselt meeldivad ka tema poja Oskari tembud. Seega naerda saab korralikult. Kõige rohkem vist paneb aga publikut naerma hoopis kaupmees Ollepi tütar Selma (Saara Nüganen). Selma on väga konkreetne ja iseteadlik, kellel on lisaks enda elule ka isa elu ja ärid ära planeeritud. Kohati on lausa uskumatu vaadata, kuidas 1942. aastal üks tütarlaps niimoodi käituda sai ja kuidas tal lubati seda teha. Juba ainuüksi Selma tegelaskuju pärast tasub kinno minna. Ma usun, et ka kõige tuimem inimene saab natukene naerda.

Enne filmi algust ütles Riina Hein, et „Talve“ on tema lemmikfilm Lutsu lugude sarjast peale „Kevadet“. Lisaks hoiatas Hein, et film võib nutma ajada. Kuna ma pole „Suve“ ja „Sügist“ algusest lõpuni näinud, siis esimese väite osas ma nõustuda ei oska. Küll aga julgen öelda, et kui „Talve“ vaadata kui eraldiseisvat filmi, siis on tegemist kindlasti väga hea filmiga. Eriti kui arvestada seda, et film on filmitud ainult kuu ajaga ja piiratud rahaliste vahenditega. Siiski usun ma, et ka tõsised Lutsu austajad peaksid filmist endale meelepäraseid kohti leidma. Arvestada tuleb lihtsalt sellega, et filmi ei saa vaadata rangelt ainult eelmiste Lutsu lugudel põhinevate filmide järjena. Ja nutma ei aja film kohe kindlasti mitte. Sest mina olen teada-tuntud pisardaja ja mul ei tulnud kordagi pisarat silma.

Mulle igatahes film meeldis ja ma võiksin iga kell seda uuesti vaatama minna. Kusjuures neid Eesti filme pole väga palju, mida ma kinos oleksin olnud valmis korduvalt vaatama. Tegemist on mõnusa meelelahutusega, mis pakub argiõhtuteks lõõgastust, toob meie ette armastatud tegelased, kuid samas ei lange labasustesse ega lahka liiga sügavaid teemasid. Ilus Eestimaa suvi ja tärkav armastus põimitud humoorikate seikadega, peaks igale igas vanuses inimestele meeldima.

  

* - Postituse päisepilt on pärit Apollo Kino koduleheküljelt.