Tuliliilia

Kui ma käisin kinos „Seltsimees laps“ filmi vaatamas, nägin „Tuliliilia“ filmi treilerit. Treiler kõnetas mind ja nii ma otsustasin, et seda filmi tahan ma näha. Otsustamise tegi muidugi kergemaks ka aasta alguses endale antud lubadus, et vaatan kinos võimalikult palju Eesti filme ära. Siiani on päris hästi läinud. Ainult „Portugal“ jäi nägemata, sest selle kohta kuulsin igalt poolt ainult negatiivset tagasisidet. Aga see selleks.

"Tuliliiliat" tutvustatakse nii: "Filmi peategelaseks on 38-aastane Pia, kes avastab end ühel hetkel olukorrast, et tema mees on ta nö. "noorema mudeli" vastu ümber vahetanud ja ootab nüüd uue elukaaslasega peatselt ka perelisa. Nende lahkumineku peamiseks põhjuseks oli Pia viljatus. Pia üritab kõigiti oma eluga edasi minna, aga kergete killast see ülesanne pärast pöörast kihutamist emotsioonide ameerika mägedel ei ole…
Ühel hetkel hakkab Pia tundma, et keegi (või miski) nagu oleks temaga. Hommikuti on naisel üha sagedamini tunne nagu keegi oleks tema juures käinud ning kohati on võimatu öelda, kas see kõik on ikka unes või ilmsi. Olukord võtab aga juba sootuks müstilisema pöörde hetkel, mil selgub, et Pia ootab last. Seda vaatamata tema meditsiiniliselt tõestatud viljatusele ja ka asjaolule, et tema elus ei ole pärast lahutust olnud kohta meessuhetele. Pia avastab end ootamatult seisust, kus täitumas on tema suurim salasoov. Lihtsalt mitte nii nagu naine oli seda ette kujutanud. Pia otsustab leida tema hinge ja mõistust pitsitavatele küsimustele vastused, kuid kas ta on nendeks ka valmis?"

Nagu enamasti, ei olnud ma ka sel korral enne kinno minekut filmi süžeega tutvunud.  Seega see ülaltoodud sisututvustuse info oli mulle enne filmi teadmata. Ühelt tuttavalt olin ainult kuulnud, et tegemist on veidi ulmemaailma kalduva filmiga. Ja ulmefilmid pole kohe kindlasti minu maitse. Seepärast läksin ma kinno ilma suuremate ootusteta. Sest esiteks see ulmefilmi temaatika ja teiseks pole minu arvates suurem osa Eesti filmidest midagi väga erilist.

Ka „Tuliliilia“ esimeste stseenide puhul tundus mulle, et tegemist on „tüüpilise“ Eesti filmiga, milles puudub sisu ja mis on kuidagi katkendlikult üles ehitatud. Alguses näeme öist vaadet Tallinnale (kusjuures peab ütlema, et see öine drooniga filmitud linnavaade oli mu lemmikkoht filmis). Seejärel suumitakse vaadet järjest rohkem sisse kuni ühe konkreetse aknani. Akna taga magab naine. Järgmisel hetkel näeme seda naist töötamas silmaarstina. Siis autoga sõitmas ja ühe maja hoovi keeramas. Sellele järgneb tavaline stseen, kus naine autost väljub, võtab saapad jalast ja läheb kööki külmkapi juurde, et sealt piima võtta. Järsku hakkab mingi teine naine paaniliselt karjuma, siis saabub üks mees, kes paistab piimapakiga naist tundvat ja soovib teda välja visata. Mees peab muidugi ka selle naise peale karjuma. Ma pean tunnistama, et ma ei saa enam üldse aru, mida ma kirjutan. Aga samas, ega ma filmi vaadates ei saanud ka nendest stseenidest aru. Sel hetkel mõtlesin ma küll, et oleks võinud pigem õues ilusat suveõhtut (kes teab, palju meil neid ilusaid õhtud sel aastal veel tuleb) nautida, mitte pimedas kinosaalis sellist ajuvabadust vaadata. Filmi kaitseks peab siiski ütlema, et enamus nendest jaburatest stseenidest saavad filmi jooksul selgituse ja lahenduse ning ei tundugi enam nii jaburatena.

Naine, kes „koju“ sõitis oli Pia. Pia oli kunagi sellest majas elanud, kus elas nüüd tema eksabikaasa Jürgen koos oma uue lapseootel naisega. Ma siiski eeldan, et uus naine teadis, kes Pia on ja seetõttu ei saa ma sellest tema paanilisest karjumisest absoluutselt aru. Jah, see pole normaalne, et mingi naine sulle niimoodi elamisse sisse sajab, aga niimoodi karjuda vist pole ka päris normaalne. Edasine sisu oli päris normaalne. Ulmeliseks pidi filmi muutma see, et kuigi Pia elas üksinda, siis oli tal tunne, et keegi justkui käib öösiti temaga magamas. Nii ärkas ta korduvalt hommikuti ihualasti ja ühel korral ärkas ta orgasmi peale üles. Ma ütleksin, et see pole veel midagi ulmelist. On ju siin-seal kirjutatud naistest, kes ongi tundlikumad ja saavad igapäevategevuste juures orgasme. Mis see unenäo peale orgasmi saamine siis nii ulmelist on? Samuti suudaksin ma selle hommikul alasti ärkamise loogiliselt ära põhjendada. Seega polnud selles osas minu jaoks mitte midagi müstilist või ulmelist. Selliseid asju lihtsalt juhtub ja selleks ei pea mingitesse kõrgematesse jõududesse uskuma. Küll aga läks minu jaoks ulmeliseks see Pia lapse saamise osa. Jah, imesid juhtub kuid sellistesse imedesse ma siiski ei usu. Samas ei jäänud see mind nii häirima, et ma nüüd selle pärast kogu filmi maha teeksin. Nõia seletus oli selles osas päris õige, et laps oli Pia salasoov ja eks ta ise selle energiatega endale kuidagi külge tõmbas. Ulmeline oleks asi siis olnud, kui lapse asemel oleks Pia ilmale toonud mingisuguse üleloomuliku olendi.

Seega lõppes film minu jaoks loogiliselt, et Pia sünnitas ja saigi film sellega läbi. Lõppes üks eluetapp Pia elus. Samas oleks ma teada tahtnud, et kas need salapärased tundmused kadusid siis peale lapse sündi ära või kadusid need varem. Sest filmi alguses jäi mulje, et praktiliselt iga öö käis keegi Pia juures, aga kui Pia oma sõbranna last Peetrikest hoidis, siis mulle tundus, et see salapärane keegi ilmus harvem. Samuti ei saanud ma sellest aru, et kes see patsient siis oli, kes Pia juures käis ja kes teda Tuliliiliaks kutsus. Filmi jooksul jäi mulle mulje, et tema ongi see energia, kes Pia juures käib, sest tema teadis Pia rasedusest ja ilmus välja siis kui ööklubist leitud mees taksoga Pia juurest minema läks. Ma mõtlesin, et see mees ongi see, kes teised mehed Pia juurest eemale tõrjub. Sest filmis oli näha, et nii kui keegi Piale läheneda üritas, siis miski justkui lõi need mehed lööklainega Piast eemale. Seda kummalisemaks läks asi siis, kui see sama jälitaja justkui magnetiga auto ette tõmmati. Ja miks see kummaline jõud Kaarlit Piast eemale ei tõmmanud? Kas see oli mingi kõrgem jõud, kes sai aru, kes nendest meestest Piale head ja kes halba tahtis? See oleks ilmselt iga naise salajane unistus, sellist nähtamatut kaitseinglit omada. Ja ilmselt selline lapse saamise ime oleks kõikide lastetute naiste unistuse täitumine. Minu jaoks on see film umbes sama nagu Ameerika jõulufilmid, milles toimuvaid imesid on ilus vaadata ja tore mõelda, kui asjad ka päris elus nii ilusad oleksid, kuid sügaval sisimas annad sa endale aru, et tegemist on väljamõeldud filmiga ja päris elus asjad nii ei käi.

Kinosaalist väljudes mingit erilist emotsiooni filmi osas ei olnud. Päris nii lootusetu film ei olnud, nagu paljud teised Eesti filmid, mida ma kunagi näinud olen. Samas sellist tunnet ka ei olnud, et tahaks kangesti uuesti vaatama minna. Isegi sisu peale ei pannud film mõtlema. Astusin kinost välja ja olidki filmiga seotud mõtted peast läinud. Tundub, et eks ta üks naisteka film on. Nendest inimestest, kellega ma kinos koos käisin, oli vist üks või kaks meest. Ja mis seal salata suurem osa naisi oli vist tulnud Johann Urbi vaatama, sest nii kui Urb kaadrisse ilmus, käis saalist mingi kahin ja itsitamine läbi. Ma õnneks või kahjuks ei saanud aru, et tegemist oleks mingi erilise Hollywoodi näitlejaga. Eks tal see eesti keel ongi puisem ja võib-olla jäi osaliselt selle taha eriline Hollywoodi sära. Minu meelest olid kõik näitlejad võrdsed. Vähemalt mulle ei jäänud keegi sel korral eriliselt silma nii hea kui halva osatäitmise poolest. Ühesõnaga täiesti keskmine Eesti film. Siiski arvestades seda kui uue filmiga on tegu ja vaadates kinosaalide tühjust, siis Eesti rahvale film väga peale ei lähe.

Lavastaja: Maria Avdjuško

Operaator: Thierry Pouget

Helilooja: Tõnu Kõrvits

Kunstnik: Carolin Saan

Monteerija: Helis Hirve

Stsenaristid: Maria Avdjuško, Leana Jalukse, Al Wallcat

Produtsent: Aet Vaigu

Näitlejad: 

Ingrid Isotamm - Pia

Johann Urb - Kaarel

Eva Eensaar-Tootsen - Ida

Adele Taska - Kaia

Rasmus Kallas - Peetrike

Epp Eespäev - Dagmar

Kristjan Sarv - Jürgen

Rain Simmul - kirikuõpetaja

Elina Reinold - nõid

Raivo Trass - psühhiaater

jt

* – Postituse päisepilt on pärit Forum Cinemas koduleheküljelt.