Seekordne postitus on varasematest veidi teistsugune. Tegelikult
postitus ise on samasugune nagu kõik postitused, kuid etendus, millest ma sel
korral kirjutan on minu jaoks teistsugune. Nimelt on minu jaoks tegemist
esimese võõrkeelse etendusega. Eks neid võõrkeelseid etendusi ole muidugi ka
varem nähtud kuid need on enamasti olnud ooperid ja siis on nendes ikkagi
mänginud (enamasti) eestlased ja need on lavastatud Eesti teatrite nime all. Sel
korral oli nähtud etenduse ainus seos Eestiga see, et anti külalisetendust
Eestis. Tegelikult oli see seos ka, et lavastaja Avtandil Varsimašvili on varem
Eestis lavastanud. 2014.aastal lavastas ta Vanemuises äsja lavaka lõpetanud
noortega lavastuse „Armastan! Armastan! Armastan!“. Kuid kuna mina seda
lavastust vaatama ei jõudnud, siis minu jaoks oli sel korral ainsaks lüliks
Eestiga kodune Vanemuise suure maja lava, millel etendust mängiti.
Kuigi ma ei tea Gruusia teatrist midagi, olen ma kuulnud üht-teist
lavastaja Avtandil Varsimašvili kohta ja näidendi autori Bertolt Brechti kohta.
Lavastaja kohta olin ainult kiidusõnu kuulnud, kui ta käis Eestis „Armastan!
Armastan! Armastan!“ lavastamas ja mul oli tol ajal tõsiselt kahju, et ma
ühelegi selle lavastuse etendusele piletit ei saanud. Seega nüüdne „Kaukaasia
kriidiring“ veidi korvas seda, sest mul oli võimalus veidi tutvuda Avtandil
Varsimašvili lavastaja käekirjaga. Ja see loomulikult tekitas minus etenduse
osas korralikud ootused. Ega autori nimi ka just ootusi ei vähendanud. Kui sa
ikka tead, et laval mängitakse ühe 20.sajandi kõige suurema teatrimõjutaja
kirjutatud näidendit, mida pole Eestis veel lavastatud, siis paratamatult
ootused tõusevad. Seda enam, et Bertolt Brechti looming on varasemalt eestlaste
poolt hästi (kui mitte öelda palavalt) vastu võetud. Tema näidendeid „Kolmekrossiooper“
ja „Härra Puntila ja tema sulane Matti“ on Eestis lavastatud ja nendest on
saanud ka Eesti teatris olulised verstapostid. Seega ma leian, et minu kõrged
ootused olid igati põhjendatud.
Brechti näidend põhineb piiblilegendidel kuningas Saalomonist,
kellel on kaks naist ja kes mõlemad väidavad end olevat ühe ja sama lapse ema. „Kaukaasia
kriidiring“ räägib noorest naisest Grušast, kes päästab Teise maailmasõja ajal
võõra lapse. Lapsega tuleb naisel läbida katsumusterohke ja uskumatuid sündmusi
täis olev teekond. Lavastuses näeme, kuidas julgus, sisemine vabadus ja
südameheadus võivad inimese päästa kriitilistel ja murrangulistel hetkedel.
Nii nagu kirjutab Vanemuise draamajuht Tiit Palu Vabaduse
festivali tutvustuses: „Oleme kutsunud külla kolm teatrit kolmest meile
lähedasest riigist, et läbi teatrikunsti rääkida vabadusest. Läti ja Soome on
meie naaberriigid, kellest tahaks alati rohkem teada. Gruusiasse on Eestist
tublisti maad, kuid hingelt oleme väga lähedased.“ Eelkõige ühendab meid
Gruusiaga sõda ja võõra võimu all olek. Ma julgen väita, et meil on veidi
paremini läinud, sest meie pole lähiaastatel uuesti oma vabaduse eest sõdima
pidanud, nagu seda on pidanud Gruusia tegema. Siiski usun ma, et sõja ja
vabaduse teemad on olulised nii meile kui grusiinidele. Kuidas muidu seletada
seda, et „Kaukaasia kriidiring“ pidi kuulduste järgi Tbilisi Vabaduse Teatri
repertuaaris olema juba kümnendat aastat järjest. Inimestele on vaja lootust,
et ükskord pääseb õiglus võidule ja südameheadus ning julgus toovad kaasa
kauaigatsetud vabaduse ja kannatustest pääsemise. Vähemalt nii tõlgendasin mina
laval nähtut.
Ma pean ütlema, et kuigi kõik mida ma nägin ja kuulsin polnud minu
jaoks just päris perfektne, siis mulle nähtu ja kuuldu meeldis. Pigem olid
väikesed ebameeldivused keskkonnast tingitud. Näiteks see, et tõlge oli minu
meelest konarlik. Näiteks oli korduvalt olukordi, kus mulle tundus, et tegelased rääkisid pika jutu maha ja sel ajal ei olnud mitte ühtegi subtiitrit jooksmas. Ma saan aru, et sõna-sõnalt kõike ei olegi võimalik tõlkida,
kuid vaadates tegelasi laval ja nende emotsioone, siis mulle tundus, et kui ma
oleksin igast sõnast detailselt aru saanud, oleks ma veidi suurema elamuse
saanud. Siiski põhiline tekst oli edasi
antud ja sellest tegelikult piisas laia pildi nägemiseks. Võib-olla jäi mul
lihtsalt mõni varjatud alltekst tabamata. Kuna ma istusin esireas, siis sealt
oli ka veidi ebameeldiv lae all olevaid subtiitreid lugeda. Ja kui teksti oli
korraga palju, siis pidi pikemalt lugema ja nii juhtus, et jäi laval mõni
nüanss nägemata. Millest on mul ka väga kahju, sest ma olen see inimene,
kellele meeldib teatris sageli vaadata just seda tegelast kes kusagil lavasügavuses
peidus on ja näha tema ilmeid ja emotsioone. Kui nüüd keegi Eesti lavastajatest
selle sama näidendi võtaks Eestis lavastada, siis ma oleksin äärmiselt õnnelik.
Siiski see keeleprobleem on imepisike tilk tõrva hiiglasuures
meepotis. Nagu ma juba ütlesin, siis mulle väga meeldiks kui keegi Eestis selle
sama näidendi lavastada võtaks. Minu meelest on see lihtsalt nii hea näidend. Täpselt
minu tüüpi – draama. Hoolimata sõja koledast temaatikast ja süngest
lavakujundusest ei jätnud etendus minusse mingit tumedat varju või halba
emotsiooni. Pigem näidatigi kogu sõja koledusi läbi headuse, mis lõi tumedale
kaitsevärvi lavakujundusele mingisuguse heledama ja sooja varjundi. Üleüldse
oli lavakujundus minu meelest väga geniaalselt lahendatud. Puudusid igasugused
suured dekoratsioonid. Kasutatud oli vaid kaitsevõrke (neid, millega kaitseväe
autosid metsas maskeeritakse), ühte tooli ja lauda ja kogu lava laiuses katvat rõdu, millele pääses mõlemas otsas asuvatest treppidest. Lisaks oli ära kasutatud
Vanemuise lava vajukeid. Eriti meeldisid mulle lava tagaosas olevad uksed,
milles olid väikesed aknakesed ees ja mida sai liigutada edasi-tagasi nii nagu
kardinaid kardinapuul. Kord olid need uksed maja uksed, järgmisel hetkel
rongi uksed, siis vangikongi uks jne. Vahel avanesid mitmed uksed korraga ja
lava tagaseinas tuli nähtavale Neitsi Maarjat meenutava pühaku kujutis. Ustega
seoses meeldis mulle just see rongi kujutamine kõige rohkem. Minu meelest oli
see nii tore kuidas neid uksi veidi liigutati, samal ajal tuli taustalt rongi
rataste ragin ja näitlejad imiteerisid seistes oma liigutustega rongi
raputamist.
Üleüldse oli liikumisel väga suur roll etenduses. Kuigi ma ei tea
lavastaja käekirjast midagi, siis mul on aimdus, et tema lavastused ongi
sellised kus põimub tekst, liikumine ja heli. Need liikumisstseenid meenutasid
mulle kohati Šasa Pepeljajevi lavastusi. Miks peab tegelane sirgjooneliselt
kõndides minema punktist A punkti B, kui seda on võimalik teha ka näiteks
tantsides või sammu rütmi muutes. Igatahes oli sellist liikumist palju
huvitavam vaadata. Näitlejatel muidugi selle võrra jälle palju keerulisem
mängida. Aga kuna grusiinid on eestlastest palju temperamentsemad, siis oli
nende liigutustes ka palju rohkem emotsiooni ja temperamenti sees, mida oli
huvitav vaadata. Siiski leidsin ma end mitmel korral mõttelt, et kuidas mõned
meie näitlejatest nendesse rollidesse sobiksid ja meie näitlejatega tundus lugu
minu meelest palju reaalsem olema. Grusiinid olid nii elavad, et neid oli küll
lausa lust vaadata, kuid minu eestlasliku temperamendi jaoks tundus nende lugu
täieliku muinasjutuna. Ehk see oli ka üks põhjustest miks see kole sõja
temaatika mulle nii koledana ei mõjunud. Siiski aususe huvides peab ütlema, et
silma läks ikka paaris kohas märjaks. Selle tasakaalustamiseks sai muidugi
paaris kohas naerda ka.
Tantsulise liikumise jaoks on muidugi vaja ka muusikat ja
helikujundust. Mu lemmik heliks sai stseenide või piltide vaheldumisel taustaks olnud rütmikas
heli. Ma ei suuda seda kirjeldada, aga see muusika tõi justkui minusse mingi
elu sisse. Kui tekstist aru ei saanud, siis liikumine ja muusika korvasid selle
mitmekordselt. Ja kui ma juba helist rääkima hakkasin, siis mulle meeldis see,
et kõik püstoli paugud ja granaadi helid tulid ka makilindilt ja need ei olnud
nii võimsad kui tavaliselt. Ma olin juba püssi nähes valmis suurest paugust
võpatama, kuid polnudki vaja võpatada. Kujunduse võtaksin ma kokku nii: just
väikesed detailid on need, mis määravad lavastuse edu. Pole vaja uhkeid
kostüüme ja suurt pauku, piisab loomulikkusest või isegi veel vähemast kui
loomulikkus, kui seda annavad edasi suurte oskustega inimesed.
Kuna ma ühtegi näitlejat ei tea, siis sel korral jääb pikk
näitlejate analüüsimine ära. Minu jaoks tundusid kõik tegelased üht viisi
huvitavad ja näitlejad olid minu meelest lausa suurepärased. Aga kuna nad nägid
kõik suhteliselt sarnased välja, siis olin ma kindel, et tegelikult mängib
lavastuses poole vähem näitlejaid kui kavas välja oli toodud. Tundus, et ma
oleks seda ja seda inimest juba laval näinud. Aga kui nad kõik ükshaaval
kummardama tulid lõpuks, siis selgus, et neid oligi täpselt nii palju lava nagu
kavalehel kirjas oli. Kuna minu jaoks olid kõik uued näod, siis oli neid
huvitav vaadata. Samas polnud neil mingeid uhkeid soenguid ega kostüüme. Saingi
lihtsalt nautida näitlejate mängimist. Kui ma nüüd mõtlema hakkasin, siis kõige
rohkem vist jäi meelde Jussupi ema, sest suurte öökulliprillidega pikk naine
oli lihtsalt oma hääletämbri ja olekuga nii koomiline, et jäi meelde. Ma
tegelikult arvasin vahepeal, et seda rolli mängis keegi mees, aga lõpuks
selgus, et ikka naine oli.
Mul on ainult sellest veidi kahju, et samal ajal oli muuseumide öö
ja Sadamateatris mängiti Vanemuise uuslavastust „Härra Biederemann ja tulesüütajad“.
Kui neid sündumis poleks olnud, oleks äkki rohkem rahvast olnud Gruusia teatrit
vaatamas. Praegu tundus mulle, et suure maja saal oli praktiliselt pooltühi ja
kohalviibijatest pooled olid ilmselt Eestis elavad grusiinid. Teise poole siis
moodustasid erinevad teatritudengid ja teatritegelased. Mõni üksik inimene oli
vast väljastpoolt teatrisüsteemi. Ja mul on sellest väga kahju, et nö tavalisi
teatrikülastajad saalis nii vähe oli, sest sellist võimalust ilmselt rohkem ei
tule. Samas oli nähtud etendus nii võimas, et ma julgen väita, et iga inimene
peaks seda nägema. Juba ainuüksi seepärast loodan ma, et mõni teatriinimene
teeb ettepanek „Kaukaasia kriidiring“ ka mõnes Eesti teatris lavastada.
Lõpetuseks tahaksin tänada Vanemuise teatrit, et nad võtsid
vaevaks Vabaduse festivali korraldada ja pakkusid Eesti publikule võimaluse oma
teatri silmaringi avardada. Muidugi tänud, et mind teatrisse kutsusite ja
lasite mul sellest suurepärasest Gruusiast osa saada.
Autor: Bertolt Brecht
Lavastaja: Avtandil Varsimašvili
Kunstnik: Mirian Švelidze
Muusika: Paul Dessau
Mängisid: Marisha Kitia, Apolon Kublashvili, Kakha Mikiashvili, Tiko
Kordzadze, Mariam Jologua, Giorgi Jikia, Mamuka Mumladze, Vano Kurasbediani,
Maia Doborjginidze, Jaba Kiladze, Keta Lortkipanidze, Slava Natenadze, Sopi
Chalashvili, Leri Gurgenidze, Stanislav Natenadze, David Sukhisshvili,
Aleksandr Sarishvili
* – Päisepildi autor on
Andrei Božko
0 kommentaari:
Postita kommentaar