Gogoli disko

23.mail 2018 Ugala Teatri suures saalis

Olge valmis, sel korral tuleb negatiivsusest läbi imbunud postitus. Ma võin julgelt öelda, et ma ei läinud sel korral negatiivsete tunnetega teatrisse. Vastupidi, ma olin seda teatrikülastust pikalt oodanud. Juba eelmisel suvel, kui „Gogoli disko“ esietendus, tahtsin seda vaatama minna. Aga pieltid said väga kiirelt otsa ja see süvendas mu veendumust, et tegemist on hea lavastusega. Seega võite arvata kui hea meel mul oli, kui ma nägin et sel aastal seda uuesti mängitakse. Ootused olid ka saali jõudes veel väga kõrged. Esimestel minutitel, kui etendus pihta hakkas, oli mu suul lausa naerumuie, sest ees ootav teatriõhtu tõotas tulla fantastiline. Kahjuks kadus mu positiivsus peale esimest viit minutit ära ja iga järgneva minutiga muutusin ma järjest negatiivsemaks. Mis siis ometigi juhtus?

Ilmselt ei olnud see lavastus lihtsalt minu maitsele. Samas kuulsin ma ka mitmelt teiselt teatrikülastajalt, et nad ei saa üldse aru mis laval toimub ja nad tahaksid minna suitsu tegema, et närve rahustada. Paljud olid pahased, et etendusel on kaks vaatust, kuid seejärel avaldasid lootust, et teine vaatus on äkki vaadatavam. Siiski mõned inimesed otsustasid, et parem on vaheajal lahkuda. Ma suuutsin siiski lõpuni vaadata, kuna mul on lihtsalt põhimõte, et ma ei lahku poole pealt. Samas pean tunnistama, et teise vaatuse lõpus olin ma rohkem süvenenud inspitsiendipuldi, töörõdude ja valgusstangede vaatlemisele kui laval toimuva mõtestamisele.

Minu jaoks puudus lool igasugune sisu. Seal olid küll mingid lõngused ja hipid ja antikvariaadi omanik ja mingid surnud tegelased, kuid mis selle loo idee oli, jäi mulle arusaamatuks. Tegelased sattusid kokku surnud klassiku Gogoliga, keda nad siis mingil kummalisel põhjusel pidid restoranis valvama hakkama kuni otsustasid ta lõpuks muuseumisse viia. Ma isegi ei saa öelda, et lugu oli nii üles ehitatud, et see fantaasia oleks jabur olnud. Minu jaoks lihtsalt puudus sellel sisu ja mõte (ka jabural asjal on sisu ja mõte). Samuti ei saanud ma aru, mida tähendas pealkiri „Gogoli disko“. Jah, lavastus keerles küll surnud kirjaniku Gogoli ümber, kuid diskost oli asi kaugel. Etenduse lõpus tööle pandud diskokera ei teinud veel nähtud etendusest diskot.

Sel korral ei saa ma ka näitlejaid kiita. Nimelt ei saanud ma väga mitmes kohas tekstist aru. Kohati tundus, nagu näitlejad pobiseksid seda teksti endale nina alla. Vähe sellest, et ma ei kuulnud mida näitlejad laval rääkisid, ma ei saanud mitmes kohas ka sõnadest aru. Polnud minu jaoks selget diktsiooni. Ma pole nüüd küll väga kindel, kas peaksin mina kõrvaarsti juurde minema oma kuulmist parandama, või oli asi siiski pigem keskkonnast tingitud. Näiteks sellest, et kogu tegevus toimus laval ja ka publik oli lava. Ma ikkagi eeldan, et teatrimajad on nii konstrueeritud, et saalis on paremini kuulda, mida laval räägitakse. Nüüd, kus publik oli pöördlaval ja näitlejad pöördlava ümber või igasugustes taga- ja külglava soppides, äkki ei pidanudki kõike nii selgesti kuulda olema. Samas mõnel korral (siiski minu jaoks olid need üksikud korrad) kostis tekst selgelt ja arusaadavalt.

Kui nüüd vahelduseks ka midagi positiivset mainida, siis selleks oli kindlasti publiku asukoht. Kuigi ma olen Vanemuise lavadel paaril korral saanud ringi uidata, siis alati on äge ka teiste teatrite lavadel olla. Ja ega pöördlavaga ei saa ka iga päev sõita. Esimene kord, kui pöördlava hakkas liikuma (ja publik ka), siis oli küll wow tunne. Kohe tul iDelfi artikkel meelde, et Ugala pöördlava pidi väga kõva müra tekitama liikudes. Ma selle kallal norida ei saa, sest iga kord, kui lava liikus, mängis muusika ja mingit suurt müra kuulda ei olnud. Äkki see muusika oligi seepärast lava liikumise ajaks pandud, et müra vähem kuulda oleks? Igatahes peab ütlema, et ülesehituslikust poolest oli etendus huvitav. Just see, et lava liikudes sai erinevates nurkades näha erinevaid tegevusi ja tegevuskohti. Samas oleks mulle ikkagi meeldinud, kui sisuline pool oleks seda ülesehitust veelgi toetanud.

Esimese lava liikumise ajal tundus mulle küll, et kõik on väga äge. Keegi mu selja taga istujatest ka kommenteeris, et saab teatrietenduse ja kontserdi kaks ühes. Nimelt esimese lava pöörlemise ajal sai peale muusika kuulda ka Margus Vaherit laulmas. Ei, see pole see laulja Margus Vaher, vaid Ugala teatri näitleja Margus Vaher, kes muuseas on väga hea madala häälega laulja. Mul on ainult kahju, et tal nii vähe laulda lasti. Seega, see kontsert mis paljudele meeldis, jäi väga üürikeseks. Vahel laulsid ka teised näitlejad (Andres Noormets ja Rait Õunapuu), kuid mulle sümpatiseeris ikkagi Margus Vaheri laul (eelkõige oma madala ja käriseva tämbri poolest) kõige rohkem.

Andres Noormets oma hipilikes alt laienevates pükstes meenutas mulle mõnes stseenis natukene „Armastus kolme apelsini vastu“ olnud printsi. Eks see kostüüm veidi mängis kaasa, aga mõned liigutused olid lihtsalt nii printsilikud. Aga ilmselt oli see minu soovmõtlemine. Esimene stseen kus ta oma hipiriietuses lavale ilmus, tuletas mulle meelde viimase nähtud Ugala etenduse „Hipide revolutsioon“ ja mulle tundus korraks, et „Gogoli disko“ on rohkem hipide teemas sees, kui seda oli „Hipide revolutsioon“. Aga need olid kõik välkmõtted.

Mida rohkem etendus edenes, seda vähemaks jäid minu mõtted ja ma leidsin end järjest rohkem inspitsiendipulti või töörõdusid vaatamas. Kuigi enamuse ajast ma lihtsalt olin seal saalis. Kohati tekkis minus lausa viha ja trots, et miks mulle laval toimuv huvi ei paku. Siis sain aru, et ma tegelikult ei mõtle omi mõtteid, mida ma teen tavaliselt siis kui ma ei viitsi/suuda laval toimuvaga kaasa mõelda. Sel korral ma nagu süvenesin etendusse ja mõtlesin kaasa, kuid loo mõte ja sisu jäid mulle ikkagi kättesaamatuks. Kuna varasemalt olen inimesi kuulnud seda lavastust kiitmas, siis tegin järelduse, et järelikult polnud selline lahendus ja teema minu jaoks sobilik. Teatri seisukohast on muidugi kahju, et ma polnud ainus, kes nii tundis. Kui inimene pole ammu teatris käinud ja tuleb nüüd sealt sarnaste emotsioonidega ära, siis juhtub, et ta ei tahagi enam teatrisse minna. Mina vähemalt tean, et kõik lavastused ei ole sellised ja enamasti saab ikka teatris midagi toredat näha.

Sel korral sai ka toredaid asju näha. Näiteks nagu Ugala laval kõndida ja sealset tehnikat imetleda. Siiski olen ma üsna kindel, et kui Ugala teater mulle selle pileti andis, siis nende eesmärk oli veidi teine.

Autor: Paavo Matsin

Lavastaja: Ott Aardam

Dramatiseerija ja muusikaline kujundaja: Ivar Põllu

Kunstnik: Ott Kangur

Kostüümikunstnik: Pille Küngas

Valguskunstnik: Rene Liivamägi

Videokunstnik: Katre Sulane

Mängisid:

Janek Vadi – Gogol

Andres Tabun – Opiatovitš

Andres Noormets – Vasja

Rait Õunapuu – Arkaša

Peeter Jürgens – Eeri; Leonhard

Tarvo Vridolin – Mansett

Aarne Soro – Gukš

Vilma Luik – Ljuba

Kadri Lepp – Katerina

Triinu Meriste – Murka

Margus Vaher – Papi

Aili Nohrin – Geiša

Muusikutena astusid üles Üllo Kaur, Margus Vaher, Tarmo Suvisild

* – päisepilt on pärit Ugala Teatri koduleheküljelt.