Ma mäletan, et umbes kümme aastat tagasi
olin ma üsna suur Vana Baskini Teatri austaja. Lihtsalt sel põhjusel, et nad
käisid oma etendustega mööda Eestit ringi ja nii õnnestus mul Eesti kagunurgas
nii mitutki nende lavastust näha. Ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Ilmselt
seetõttu, et ma polnud väga palju rohkem teiste teatritega kokku puutunud.
Nüüdseks olen teiste teatritega väga
palju kokku puutunud ja oskan juba öelda mis lavastused ja mis teatrid mulle
rohkem meeldida võiksid. Päris aus olles Vana Baskini Teater enam nende
lemmikute hulka ei kuulu. Siiski olen vahel mõelnud nende erinevate lavastuste
peale, enamasti just eelkõige näitlejate tõttu. Sel korral sattusin Vana
Baskini Teatri lavastust vaatama lavastuse enda tõttu. Ja natukene ka Helgi
Sallo tõttu.
Olin novembris näinud Karlova Teatri
lavastust „Öökuninganna“ (SIIT saab arvamust lugeda) ja kohe kui ma nägin, et
Vana Baskini Teater toob selle sama lavastuse välja, teadsin, et ma pean teise
versiooni ka ära nägema, et siis näha kuidas erinevad teatrid sama lavastust
tõlgendavad. Olgem ausad, ma arvasin, et Liina Tennosaar on Elli Heidelbergi
rolli jaoks veidi noor. Helgi Sallo on selle rolli jaoks aga täpselt õiges vanuses.
Lisaks on Helgi Sallo peaaegu 50 aastat osalenud erinevates muusikalides,
ooperites ja operettides, seega oleks Elli Heidelbergi roll täpselt nagu talle
loodud. Just seetõttu olingi ma üsna positiivselt meelestatud, et Vana Baskini
Teater teeb „Öökuningannaga“ Karlova Teatrile pika puuga ära. Seda enam, et
meedia lubas, et Helgi Sallot kuuleb üle 20 aasta jälle laval laulmas. No kui
sellised ilusad lubadused ajalehtedes ilmuvad, siis tekib ju tahtmine teatrisse
minna.
Ma vist teen Vana Baskini Teatrile,
lavastaja Eero Spriidile ja näitlejatele liiga, kui ma ütlen, et ma pettusin
juba esimestel minutitel. Tegelikult esimesed minutid midagi väga laval ei
toimunudki ja siis ma vist ikkagi lootsin, et kui Helgi Sallo rääkima hakkab,
siis läheb asi kohe paremaks. Aga kahjuks ei läinud. Vähemalt mitte minu jaoks.
Võib-olla kui ma poleks Karlova Teatri versiooni läinud, oleksin ma seda
versiooni ka rohkem nautinud. Sest tegelikult ülejäänud saal naeris päris palju
ja mu kõrval istunud mees pidi vahepeal oma naeru kätte ära lämbuma. Ja kui
vaadata, millise aplausi ja vilekooriga publik etenduse lõppedes näitlejaid ja
eelkõige Helgi Sallot vastu võttis, siis teistele vist meeldis. Ma isegi
mõtlesin, et äkki neile meeldis seepärast, et nad pole paremat teatrit
näinudki, vaid nad võrdlevadki neid rändtruppe, kes igas väiksemas rahvamajas
etendusi andmas käivad. Või oli siis asi
selles, et ma ei olnud sihtgrupp, sest valdav osa saalis istujatest olid
hallipäised. Kõige tõenäolisem on aga siiski see, et mul oli võrdlusmoment ja
paratamatult tuli mul iga stseeniga meelde see mida Liina Tennosaar ja Martin
Tikk Karlova Teatri lavastuses tegid.
Karlova Teatri lavastus meeldis mulle
seepärast rohkem, et seal olid tegelased veidi huvitavamalt välja toodud. Liina
Tennosaare Elli oli üsna järsu ütlemisega ja veidi karmima olekuga samal ajal
kui Helgi Sallo kehastatud Elli oli tunduvalt pehmema oleku ja leebema
keelekasutusega. Mulle isiklikult meeldis see järsem Elli tunduvalt rohkem,
sest selle Elliga läks tema jutt mehele insuliini üledoosi süstimisest ja
karmist minevikust paremini kokku. Samuti läks pidev alkoholi tarvitamine ja
suitsetamine paremini kokku karmima olekuga Elliga. Kuigi tekst oli sama, siis
mulle tundus, et Karlova Teatri lavastuses juhtus palju rohkem, kui Vana
Baskini Teatri lavastuses, sest siin jäi näitlejate jutt monotoonseks ja nii
tundus mulle kohati, et näitlejad lihtsalt istuvad ja lihtsalt on laval. Sel
korral polnud aga seda lihtsalt laval olekut mitte kuigi huvitav jälgida. Samas
Roland Laose kehastatud sotsiaaltöötaja Jakob meeldis mulle grammikese rohkem
kui Martin Tiku kehastatu Jakob. Jällegi sel põhjusel, et Rolandi kehastatud
Jakob oli veidi tigedam ja rohkem turris olekuga. Kuigi Martini ja Liina vahel
oli rohkem seda salapärast miskit, mis Elli ja Jakobi omavahelise suhtluse särisema pani, kui seda
oli Rolandi ja Helgi vahel.
Vana Baskini lavastusest poleks ma üldse
aru saanud, et tegelikult Elli ja Jakobi vahel oli mingi sõnulseletamatu särin
ja see kuidas nad teineteist vajasid, ei tulnud loost üldse välja. Nii oli
Helgi Sallo ja Roland Laose suudlusstseen vägagi kummaline ja ei sobinud üldse
konteksti. Samas kui Liina Tennosaare ja Martin Tiku puhul ei tulnud
suudlusstseen üldse ootamatult ja pigem oli juba seal varem õhus seda keemiat
tunda, mis selle suudluseni viib. Üldse tundus mulle, et Eero Spriit oli
lavastusest veel nii mõndagi välja jätnud (või oli Andres Dvinjaninov enda
lavastusse teksti lisanud). Nii näiteks pahandas Karlova-Elli sotsiaaltöötajaga
pidevalt, et jalanõud tuleb tuppa tulles jalast võtta, samal ajal kui
Baskini-Elli ei öelnud sõnagi, aga Jakob muudkui võttis jalanõusid jalast ära.
Samuti jäi Baskini versioonis segaseks ka see, kas Jakob sai peale Elli surma
endale väljateenitud raha või mitte. Karlova versioonis kirjutas Elli küll kogu
varanduse organisatsiooni nimele, kuid Jakobile jättis ta välja teenitud palga.
Baskini versioonis ei öeldud Jakobi palgast midagi, kuid jakob otsis ise endale
peeglilaua sahtlist raha, kuid selle võttis ka minu mäletamist mööda Meemees
temalt ära.
Kui ma juba kritiseerima asusin, siis
minu jaoks jäi Meemehe roll täielikuks müstikaks. Olgu, Karlova versioonis tundsin
ma etenduse lõpus eraldi näitlejast puudust, kes Meemehe rolli mängiks, kuid
sellisena ma seda rolli ette ei kujutanud, nagu Eero Spriit rolli lahendanud
oli. Minu jaoks oli see Meemees etenduse sees täiesti ebavajalik (välja arvatud
ehk ainult see kord, kus ta käis piiritust ja sidet toomas). Aga mille jaoks
need muud käimised vajalikud olid? Pigem jättis mulle Raivo Mets inspitsiendi
mulje – ilmus lavale, sättis veidi asju ja lahkus lavalt. Ja miks ta selle musta kangaga seal tooli kohal lehvitama pidi? Täielik müstika minu jaoks. Ma veel
vaatasin enne etendust kavast, et minu etenduses mängib Meemeest Raivo Mets, et
tema on hea näitleja ja saan rolli nautida. Aga roll oli nii imelikult üles
ehitatud, et seal polnud midagi nautida. Lõpus oli mul ka tunne, et Meemees on
rohkem saadetud selleks lavale, et ta peeglilaualt asju kokku korjaks, et
pärast kiiremini saaks asjad kokku pakkida ja ära sõita, kui selleks, et teksti
esitada. Ühesõnaga täielik ämber lavastaja poolt, vähemalt minu meelest.
Ainus asi, millega ma rahul olen on see,
et kui lavastaja pani Elli ossa Helgi Sallo, et ta suutis Sallo ka laval laulma
panna. Ma ootasin terve esimese vaatuse, et millal see laulu koht tuleb. Sest
mul oli meelde jäänud, et Liina Tennosaar laulis päris mitmes kohas, aga
võib-olla ma mäletan ka valesti. Igatahes see laulmise koht oli küll selline,
et minul tulid külmavärinad peale. Ma oleks kohe sel hetkel tahtnud püsti
tõusta ja aplodeerida. Kahju ainult, et Helgi Sallo rohkem ei laulnud seda aariat, oleks
kasvõi ühe salmi võinud laulda. Ta oleks sellega suurepäraselt hakkama saanud.
Aga hea, et ma seda natukestki lauluhäält kuulda sain.
Kui Vana Baskini Teatrit veel millegi
eest kiita, siis selleks on kindlasti kostüümid. Eelkõige Elli kostüümid, mis
olid vahel vägagi uhked ja sätendavad. Just nagu ühele kunagisele
ooperiprimadonnale kohane. Eriti kui arvestada seda, kui tähtsaks Elli end ise
pidas. Eriti uhke oli muidugi Elli viimane kostüüm, milles Helgi Sallo ka oma
Öökuninganna aariat laulis. Eks see oligi kulminatsiooniks mõeldud. Mu ema
kiitis ka üldist lavakujundust, et seal oli piisavalt palju, mida vaadata kui
etendus ise peaks igav olema. Mulle isiklikult meeldis lavakujundusest ainult
seinal olnud Helgi Sallo nooruspõlve foto. Ülejäänud lavakujundus jäi minu
jaoks kuidagi võltsiks. Siin tuleb jällegi mängu Karlova Teater, kelle väikene
ja hubane teatrimaja lubaski teatri välisust kasutada Elli koduuksena ja nii
jäi publikule mulje justkui viibiks ta kärbsena Elli kodu seinal. Vana Baskini
Teatri etendus mõjus aga täpselt vastupidiselt. Distants publiku ja näitlejate
vahel oli täiesti arvestatav ja kohati tundsin ma end nagu mingi jumalana, kes
kusagilt kõrgustest vaatab, mida inimesed maamunal teevad. Mulle isiklikult
sobis see intiimsem variant rohkem. Aga nagu Helgi Sallo ühes intervjuus ütles,
siis nii palju kui on erinevaid inimesi saalis, siis nii palju sünnib sel õhtul
ka erinevaid etendusi. Seepärast olen ma üsna kindel, et osadele inimestele
meeldib Vana Baskini Teatri etendus ja osadele Karlova Teatri etendus rohkem.
Mina isiklikult soovitan praegusel hetkel Karlova Teatri lavastust rohkem, aga
Vana Baskini Teatri lavastust tasub puhtalt Helgi Sallo pärast vaatama minna.
Kuigi ma kritiseerisin etendust
korralikult, siis ma ei kahetse, et ma seda vaatamas käisin. Kui Draamateatris
on Ita Ever, keda vaadata tasub, siis tasub ka Helgi Sallot vaatama minna. Minu
jaoks jääb ikkagi müstikaks, kuidas sellises eas näitlejannad suudavad laval
nii energilised olla. Mu ema jaoks on müsteerium see, kuidas sellises vanuses
näitlejatele sellises koguses tekst nii perfektselt meelde jääb. Igatahes sügav
kummardus, kniks ja kraaps Helgi Sallole, et ta ikka jaksab sellises vanuses
mööda Eestit ringi reisida ja publikut rõõmustada. Isegi kui etendus on igav,
siis Helgi Sallo pärast tasub ikka teatrisse minna. Olgu lõpetuseks veel ära öeldud, et ma pole ilmselgelt sel korral objektiivne, sest novembris nähtud Karlova Teatri etendus mõjutab mind liiga palju, selleks, et praegu nähtud lavastust objektiivselt hinnata. Seega, kes tunneb, et talle meeldiks just leebem Elli, siis nende jaoks on Vana Baskini Teatri lavastus kindlasti õigem valik. Ja nende jaoks ka, kes ei kannata laval liigset joomist ja suitsetamist, sest Karlova Teatri lavastuses on seda suitsetamist ja joomist ikka veidi liiga palju.
Autor: Piret Jaaks
Lavastaja: Eero Spriit
Kunstnik: Jaak Vaus
Mängisid:
Helgi Sallo - Elli
Heidelberg
Roland Laos - Jakob Tiitus
Raivo Mets – Meemees
Etenduse toimumisaegu ja -kohti saab vaadata SIIT
* - Postituse
päisepilt on pärit Vana Baskini Teatri kodulehelt
0 kommentaari:
Postita kommentaar