Öökuninganna Vana Baskini Teatris

16.märtsil 2018 Põlva Kultuuri- ja huvikeskuses

Ma mäletan, et umbes kümme aastat tagasi olin ma üsna suur Vana Baskini Teatri austaja. Lihtsalt sel põhjusel, et nad käisid oma etendustega mööda Eestit ringi ja nii õnnestus mul Eesti kagunurgas nii mitutki nende lavastust näha. Ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Ilmselt seetõttu, et ma polnud väga palju rohkem teiste teatritega kokku puutunud.

Nüüdseks olen teiste teatritega väga palju kokku puutunud ja oskan juba öelda mis lavastused ja mis teatrid mulle rohkem meeldida võiksid. Päris aus olles Vana Baskini Teater enam nende lemmikute hulka ei kuulu. Siiski olen vahel mõelnud nende erinevate lavastuste peale, enamasti just eelkõige näitlejate tõttu. Sel korral sattusin Vana Baskini Teatri lavastust vaatama lavastuse enda tõttu. Ja natukene ka Helgi Sallo tõttu.

Olin novembris näinud Karlova Teatri lavastust „Öökuninganna“ (SIIT saab arvamust lugeda) ja kohe kui ma nägin, et Vana Baskini Teater toob selle sama lavastuse välja, teadsin, et ma pean teise versiooni ka ära nägema, et siis näha kuidas erinevad teatrid sama lavastust tõlgendavad. Olgem ausad, ma arvasin, et Liina Tennosaar on Elli Heidelbergi rolli jaoks veidi noor. Helgi Sallo on selle rolli jaoks aga täpselt õiges vanuses. Lisaks on Helgi Sallo peaaegu 50 aastat osalenud erinevates muusikalides, ooperites ja operettides, seega oleks Elli Heidelbergi roll täpselt nagu talle loodud. Just seetõttu olingi ma üsna positiivselt meelestatud, et Vana Baskini Teater teeb „Öökuningannaga“ Karlova Teatrile pika puuga ära. Seda enam, et meedia lubas, et Helgi Sallot kuuleb üle 20 aasta jälle laval laulmas. No kui sellised ilusad lubadused ajalehtedes ilmuvad, siis tekib ju tahtmine teatrisse minna.

Ma vist teen Vana Baskini Teatrile, lavastaja Eero Spriidile ja näitlejatele liiga, kui ma ütlen, et ma pettusin juba esimestel minutitel. Tegelikult esimesed minutid midagi väga laval ei toimunudki ja siis ma vist ikkagi lootsin, et kui Helgi Sallo rääkima hakkab, siis läheb asi kohe paremaks. Aga kahjuks ei läinud. Vähemalt mitte minu jaoks. Võib-olla kui ma poleks Karlova Teatri versiooni läinud, oleksin ma seda versiooni ka rohkem nautinud. Sest tegelikult ülejäänud saal naeris päris palju ja mu kõrval istunud mees pidi vahepeal oma naeru kätte ära lämbuma. Ja kui vaadata, millise aplausi ja vilekooriga publik etenduse lõppedes näitlejaid ja eelkõige Helgi Sallot vastu võttis, siis teistele vist meeldis. Ma isegi mõtlesin, et äkki neile meeldis seepärast, et nad pole paremat teatrit näinudki, vaid nad võrdlevadki neid rändtruppe, kes igas väiksemas rahvamajas etendusi andmas käivad. Või oli siis asi  selles, et ma ei olnud sihtgrupp, sest valdav osa saalis istujatest olid hallipäised. Kõige tõenäolisem on aga siiski see, et mul oli võrdlusmoment ja paratamatult tuli mul iga stseeniga meelde see mida Liina Tennosaar ja Martin Tikk Karlova Teatri lavastuses tegid.

Karlova Teatri lavastus meeldis mulle seepärast rohkem, et seal olid tegelased veidi huvitavamalt välja toodud. Liina Tennosaare Elli oli üsna järsu ütlemisega ja veidi karmima olekuga samal ajal kui Helgi Sallo kehastatud Elli oli tunduvalt pehmema oleku ja leebema keelekasutusega. Mulle isiklikult meeldis see järsem Elli tunduvalt rohkem, sest selle Elliga läks tema jutt mehele insuliini üledoosi süstimisest ja karmist minevikust paremini kokku. Samuti läks pidev alkoholi tarvitamine ja suitsetamine paremini kokku karmima olekuga Elliga. Kuigi tekst oli sama, siis mulle tundus, et Karlova Teatri lavastuses juhtus palju rohkem, kui Vana Baskini Teatri lavastuses, sest siin jäi näitlejate jutt monotoonseks ja nii tundus mulle kohati, et näitlejad lihtsalt istuvad ja lihtsalt on laval. Sel korral polnud aga seda lihtsalt laval olekut mitte kuigi huvitav jälgida. Samas Roland Laose kehastatud sotsiaaltöötaja Jakob meeldis mulle grammikese rohkem kui Martin Tiku kehastatu Jakob. Jällegi sel põhjusel, et Rolandi kehastatud Jakob oli veidi tigedam ja rohkem turris olekuga. Kuigi Martini ja Liina vahel oli rohkem seda salapärast miskit, mis Elli ja Jakobi omavahelise suhtluse särisema pani, kui seda oli Rolandi ja Helgi vahel.

Vana Baskini lavastusest poleks ma üldse aru saanud, et tegelikult Elli ja Jakobi vahel oli mingi sõnulseletamatu särin ja see kuidas nad teineteist vajasid, ei tulnud loost üldse välja. Nii oli Helgi Sallo ja Roland Laose suudlusstseen vägagi kummaline ja ei sobinud üldse konteksti. Samas kui Liina Tennosaare ja Martin Tiku puhul ei tulnud suudlusstseen üldse ootamatult ja pigem oli juba seal varem õhus seda keemiat tunda, mis selle suudluseni viib. Üldse tundus mulle, et Eero Spriit oli lavastusest veel nii mõndagi välja jätnud (või oli Andres Dvinjaninov enda lavastusse teksti lisanud). Nii näiteks pahandas Karlova-Elli sotsiaaltöötajaga pidevalt, et jalanõud tuleb tuppa tulles jalast võtta, samal ajal kui Baskini-Elli ei öelnud sõnagi, aga Jakob muudkui võttis jalanõusid jalast ära. Samuti jäi Baskini versioonis segaseks ka see, kas Jakob sai peale Elli surma endale väljateenitud raha või mitte. Karlova versioonis kirjutas Elli küll kogu varanduse organisatsiooni nimele, kuid Jakobile jättis ta välja teenitud palga. Baskini versioonis ei öeldud Jakobi palgast midagi, kuid jakob otsis ise endale peeglilaua sahtlist raha, kuid selle võttis ka minu mäletamist mööda Meemees temalt ära.

Kui ma juba kritiseerima asusin, siis minu jaoks jäi Meemehe roll täielikuks müstikaks. Olgu, Karlova versioonis tundsin ma etenduse lõpus eraldi näitlejast puudust, kes Meemehe rolli mängiks, kuid sellisena ma seda rolli ette ei kujutanud, nagu Eero Spriit rolli lahendanud oli. Minu jaoks oli see Meemees etenduse sees täiesti ebavajalik (välja arvatud ehk ainult see kord, kus ta käis piiritust ja sidet toomas). Aga mille jaoks need muud käimised vajalikud olid? Pigem jättis mulle Raivo Mets inspitsiendi mulje – ilmus lavale, sättis veidi asju ja lahkus lavalt. Ja miks ta selle musta kangaga seal tooli kohal lehvitama pidi? Täielik müstika minu jaoks. Ma veel vaatasin enne etendust kavast, et minu etenduses mängib Meemeest Raivo Mets, et tema on hea näitleja ja saan rolli nautida. Aga roll oli nii imelikult üles ehitatud, et seal polnud midagi nautida. Lõpus oli mul ka tunne, et Meemees on rohkem saadetud selleks lavale, et ta peeglilaualt asju kokku korjaks, et pärast kiiremini saaks asjad kokku pakkida ja ära sõita, kui selleks, et teksti esitada. Ühesõnaga täielik ämber lavastaja poolt, vähemalt minu meelest.

Ainus asi, millega ma rahul olen on see, et kui lavastaja pani Elli ossa Helgi Sallo, et ta suutis Sallo ka laval laulma panna. Ma ootasin terve esimese vaatuse, et millal see laulu koht tuleb. Sest mul oli meelde jäänud, et Liina Tennosaar laulis päris mitmes kohas, aga võib-olla ma mäletan ka valesti. Igatahes see laulmise koht oli küll selline, et minul tulid külmavärinad peale. Ma oleks kohe sel hetkel tahtnud püsti tõusta ja aplodeerida. Kahju ainult, et Helgi Sallo rohkem ei laulnud seda aariat, oleks kasvõi ühe salmi võinud laulda. Ta oleks sellega suurepäraselt hakkama saanud. Aga hea, et ma seda natukestki lauluhäält kuulda sain.

Kui Vana Baskini Teatrit veel millegi eest kiita, siis selleks on kindlasti kostüümid. Eelkõige Elli kostüümid, mis olid vahel vägagi uhked ja sätendavad. Just nagu ühele kunagisele ooperiprimadonnale kohane. Eriti kui arvestada seda, kui tähtsaks Elli end ise pidas. Eriti uhke oli muidugi Elli viimane kostüüm, milles Helgi Sallo ka oma Öökuninganna aariat laulis. Eks see oligi kulminatsiooniks mõeldud. Mu ema kiitis ka üldist lavakujundust, et seal oli piisavalt palju, mida vaadata kui etendus ise peaks igav olema. Mulle isiklikult meeldis lavakujundusest ainult seinal olnud Helgi Sallo nooruspõlve foto. Ülejäänud lavakujundus jäi minu jaoks kuidagi võltsiks. Siin tuleb jällegi mängu Karlova Teater, kelle väikene ja hubane teatrimaja lubaski teatri välisust kasutada Elli koduuksena ja nii jäi publikule mulje justkui viibiks ta kärbsena Elli kodu seinal. Vana Baskini Teatri etendus mõjus aga täpselt vastupidiselt. Distants publiku ja näitlejate vahel oli täiesti arvestatav ja kohati tundsin ma end nagu mingi jumalana, kes kusagilt kõrgustest vaatab, mida inimesed maamunal teevad. Mulle isiklikult sobis see intiimsem variant rohkem. Aga nagu Helgi Sallo ühes intervjuus ütles, siis nii palju kui on erinevaid inimesi saalis, siis nii palju sünnib sel õhtul ka erinevaid etendusi. Seepärast olen ma üsna kindel, et osadele inimestele meeldib Vana Baskini Teatri etendus ja osadele Karlova Teatri etendus rohkem. Mina isiklikult soovitan praegusel hetkel Karlova Teatri lavastust rohkem, aga Vana Baskini Teatri lavastust tasub puhtalt Helgi Sallo pärast vaatama minna.

Kuigi ma kritiseerisin etendust korralikult, siis ma ei kahetse, et ma seda vaatamas käisin. Kui Draamateatris on Ita Ever, keda vaadata tasub, siis tasub ka Helgi Sallot vaatama minna. Minu jaoks jääb ikkagi müstikaks, kuidas sellises eas näitlejannad suudavad laval nii energilised olla. Mu ema jaoks on müsteerium see, kuidas sellises vanuses näitlejatele sellises koguses tekst nii perfektselt meelde jääb. Igatahes sügav kummardus, kniks ja kraaps Helgi Sallole, et ta ikka jaksab sellises vanuses mööda Eestit ringi reisida ja publikut rõõmustada. Isegi kui etendus on igav, siis Helgi Sallo pärast tasub ikka teatrisse minna. Olgu lõpetuseks veel ära öeldud, et ma pole ilmselgelt sel korral objektiivne, sest novembris nähtud Karlova Teatri etendus  mõjutab mind liiga palju, selleks, et praegu nähtud lavastust objektiivselt hinnata. Seega, kes tunneb, et talle meeldiks just leebem Elli, siis nende jaoks on Vana Baskini Teatri lavastus kindlasti õigem valik. Ja nende jaoks ka, kes ei kannata laval liigset joomist ja suitsetamist, sest Karlova Teatri lavastuses on seda suitsetamist ja joomist ikka veidi liiga palju.

Autor: Piret Jaaks

Lavastaja: Eero Spriit

Kunstnik: Jaak Vaus

Mängisid: 

Helgi Sallo - Elli Heidelberg

Roland Laos - Jakob Tiitus

Raivo Mets – Meemees

Etenduse toimumisaegu ja -kohti saab vaadata SIIT

* - Postituse päisepilt on pärit Vana Baskini Teatri kodulehelt

Loe edasi

Öökuninganna

17. novembril 2017 Karlova Teatris

Pilt pärit Karlova Teatri kodulehelt

Mõni aeg tagasi nägin, et Karlova Teatris on tulekul uus lavastus – „Öökuninganna“. Juba pealkiri tundus mulle huviäratav. Ilmselt samanimelise lille järgi, mis mõningate legendide järgi õitseb ainult ühel ööl aastas. Kui juba lill nii palju elevust tekitab, siis on lootust ka teatrist vähemalt sama palju emotsiooni leida. Nii ma end reede õhtul Karlova Teatrist leidsingi.

Etteruttavalt võin öelda, et oli üllatusi täis õhtu. Esiteks oli saal ringi tõstetud. Seal, kus vanasti oli lava, istusid sel korral pealtvaatajad ja endiste pingiridade asemele oli tekkinud lava. Ma pole päris kindel, kas tegemist on püsiva muudatusega või ainult selle lavastuse tarbeks tehtud ümberkorraldusega. Igatahes laval istudes oli palju parem tegevust jälgida, kuna pingiread ei olnud kõik samal tasapinnal nagu varem ja nii nägi ka tagumistest ridadest mida näitlejad parasjagu tegid. Alguses olin ma veidi üllatunud ka pehmete toolide üle, mida minu meelest seal varasemalt ei olnud. Siiski selgus, et need pehmed toolid olid saalis kasutusel juba eelmise aasta detsembris. Minu mitte mäletamise põhjuseks olid ilmselt minu kõrval istuvad daamid, kes imestasid et kõvad puupingid on kadunud. Seega, kõik kes puupinke vältisid või planeerivad Karlova Teatrisse minnes oma  padja istumisaluseks kaasa võtta (jah, inimesed teevad seda ka), siis pole vaja. Tegemist pole küll mingi suure muudatusega, aga sageli on just pisiasjad need, mis õige meeleolu loovad. Mina olen vägagi seda meelt, et teatrisse minnes on õige meeleolu juba pool võitu.

Siiski pean tunnistama, et mingit ohhooo efekti ma sel korral teatrist ei saanud,  küll aga emotsioone. Esiteks juba see lavakujundus, mis lõi tõetruu pildi nö „laval toimunust“. Kui tegelastel oli vaja uksest tuppa tulla, siis reaalselt tuldigi teatrimaja uksest sisse. Lisaks oli kasutusel päris pliit, vesi ja elekter. Nii näiteks keedeti tee jaoks vett õige veekeetjaga ja kuigi meile pliiti ei näidatud, siis oli kuulda kuidas induktsioonpliit tööle ja pärast kinni pannakse. Eks pliidilt tulevad toidulõhnad tekitasid ka emotsiooni. Enamasti teatris lavakujunduses lõhna ei kasutata ning ka toit on sageli butafoorne, seega on reaalsete toiduainete kasutamine alati emotsioone tekitav. Ja muidugi suitsulõhn. Kuigi suitsetatakse paljudes lavastustes, siis pole ma varem märganud, et sigaretisuits nii halvasti lõhnab/haiseb. Sel korral tõmbas see suitsulõhn  mul lõõrid korralikult kinni ja mattis hinge. Ma ei kujuta ette, milles viga võis olla, kuid see suitsuhais on tõesti kogu lavastuse kõige negatiivsem asi. MUUDATUS: Lavastuse produtsent kirjutas, et tegemist on spetsiaalsete lavasigarettidega, millel on pigem viiruki- kuisuitsulõhn. See muidugi seletab seda, miks see "sigaretisuits" mul hinge mattis. Ma pole viirukilõhna kunagi talunud. Vaheajal kuuldud kommentaaride põhjal ei olnud ma ainus. Sellest on muidugi kahju, sest mina isiklikult mõtlesin küll iga kord kui Liina Tennosaar sigareti kätte võttis, et ära nüüd palun seda põlema pane. Selliste mõtete mõtlemine aga segas etendusele keskendumist.

Lavastus ise räägib 72-aastasest Ellist, kes on nooruses Berliinis tuntud ooperilaulja olnud. Praegu elab Elli aga Eestis ühes äärelinnas ja otsib endale hoolekandjat. Elli kuulutusele reageerib noor 20-ndates Jakob, kes on sotsiaaltöötaja ja seni ongi hooldanud surevaid eakaid. Esialgu tundub, et kogu sündmustik keerlebki ühe vana ratastoolis oleva naise ümber, keda noormees hooldama tuleb. Ka noormees on ilmselgelt arvamusel, et tema ülesandeks on eakat daami igapäevatoimingutes (pesemine, riietumine jne) abistada, nagu ta seda siiani teiste eakate abistamiseks teinud on. Siiski saab üsna pea selgeks, et Ellil on oma hoolekandjale hoopis teistsugused ja võib-olla isegi üllatavad ülesanded varuks. Peagi hakkavad publiku ees lahti hargnema lisaks põlvkondade vahelistele erinevustele ka keerdkäigud kahe peategelase elus ning päevavalgele tuuakse ka pikka aega kapis peidus olnud luukered. Muidugi ei puudu lavastusest ka erinevad tunded. Ma pean tunnistama, et sellist sündmuste käiku, mis laval aset leidis, ma poleks vist unes ka oodata osanud. Seetõttu ma siia midagi detailsemat ei kirjuta, et need kes teatrisse läheksid, samasuguse üllatuse saaksid.

Nüüd, tagantjärele mõeldes on Piret Jaaksi „Öökuninganna“ oma sisult sarnane Tom Ziegleri „Grace ja Glorie“-ga. Mõlema näidendi keskmes on eakas naine, kellele tuleb appi temast tunduvalt noorem hooldaja. Kuigi alguses on  põlvkondade vahel arusaamatusi ja usaldamatust, siis lõpuks ei kujuta kummagi põlvkonna esindaja oma elu ilma teiseta ette ja me näeme laval armastust, rõõmu, kurbust ja muret. Just siis kui sa arvad, et oled juba mõlemat tegelast tundma õppinud, sureb eakam ära ja lavastus ongi läbi. Lisaks sisulisele sarnasusele oli Helen Rekkori lavastatud „Öökuninganna“ sarnane Vilja Nyholm-Palmi lavastatud „Grace ja Glorie“-ga, sest mõlemad lavastused keskendusid reaalsetele tegevustele ja kasutasid võimalikult palju ära reaalset keskkonda, kus etendust mängiti. Näiteks Palmi lavastuses keedeti pliidil muna, Rekkori lavastuses tehti pannil kanapada jne. Ainus erinevus oli see, et „Grace ja Glorie“ puhul olid mõlemad tegelased naised, kuid „Öökuninganna“-s oli hooldajaks noormees ja seal tekkis lisaks juurde armastuse liin.

Lisaks sisulisele ja lavastuslikule sarnasusele „Öökuninganna“ ja „Grace ja Glorie“ vahel, oli sarnasuseks ka nauditav näitlejatöö. Kui „Grace ja Glorie“ puhul teadsin ma juba enne etenduse nägemist, et Ülle Kaljuste on suurepärane näitleja ja Hilje Murel tõusis veelgi enam minu lemmikute hulka, siis „Öökuninganna“ näitlejatest olin ma Liina Tennosaare nime kuulnud ja teda mõnes lavastuses ka näinud, kuid pigem mul tema suhtes mingeid ootusi ei olnud. Martin Tikk oli minu jaoks aga täiesti tundmatu nimi, seega ei osanud ma ka temast midagi oodata.

Guugeldades avastasin, et ma olen isegi Martin Tikku näinud suvelavastuses „Inemise igä“. Lugesin nüüd selle postituse üle, et vaadata, mida ma temast tol korral arvasin. Selgub, et väga midagi ei arvanud, seepärast ta mul ilmselt meeles ei olnudki. Ma pean tunnistama, et ka praegu jäi Jakob öökuninganna Elli kõrval kahvatuks. Lisaks tundus mulle, et Martin Tikk oli laval kohmetu ja ei tundnud end seal hästi. Tegelikult ma arvan, et Martin Tikk tabas Jakobi rolli suurepäraselt ära ja see oli Jakob, kelle ebamugavust ja kohmetust ma laval nägin, mitte Martin. Ega Elli suguse daami kõrval pole väga kerge ülesanne end vabalt ja mugavalt tunda. Selles suhtes plusspunktid Martinile, kuid mind ikkagi jäi veidi painama, et äkki ei olnud tegemist rolliga. Käisin ma ju teatris reedel ja esietendus oli neljapäeval, seega on täiesti võimalik, et Jakob ei olnud Martinile veel päris omaseks saanud. See võibki olla ainult minu tunne, aga mingi sisetunne ütles mulle, et Jakobi roll on veel pooleli ja kuidagi rabe.

Küll aga oli Elli omaseks saanud Liina Tennosaarele. Elli on parajalt riukaid täis ja minu meelest suutis Liina Tennosaar kõik Elli pahed ja voorused nähtavale tuua. Lugesin hiljuti Leida Rammo raamatut „Värvilised maailmad“, kus Leida Rammo rõhutab, et näitleja peab mõtlema nagu tema tegelaskuju ja see tagabki suurepärase rolli. Mulle tundub, et Liina Tennosaar mõtles nagu Elli ja seepärast tuli tal see roll suurepäraselt välja. Kõik need karjatused, grimassid, žestid jm olid nagu rusikas silmaauku. Ma ei oska mitte ühtegi negatiivset asja välja tuua Tennosaare rolli kehastamises. Küll aga nägin ma Liina Tennosaart korduvalt laval muigamas ja mind jäi see painama. Mulle tundus nagu oleks Tennosaar noort kaasnäitlejat proovile pannud ja seetõttu nii salakavalalt muianud. Minu silmis ei tundunud need muiged kuigi Ellilikud. Ehk need muiged olidki põhjuseks, miks Martin Tikk mulle laval nii kohmetu tundis. Seda ma võingi ainult oletama jääda.

Ma mõtlesin päris mitmel korral, et miks Liina Tennosaar pole mulle varem näitlejana silma jäänud, ometigi olen ma teda mitmes lavastuses näinud. Sel hetkel kui lavastuse sisu mulle väga palju pakkuda ei suutnud, vaatasin ma laval olevat Liina Tennosaart ja mõtlesin, et tasus teatrisse tulla, sest ma sain sellise elamuse, mida ma pole pikka aega saanud. Mul pole päris pikalt olnud ühtegi näitlejat laval nii huvitav jälgida olnud, kui sel korral. Kindlasti hoian ma nüüd rohkem nendel lavastustel silma peal kus Liina Tennosaart mängimas võib näha, sest ma tahan veenduda, kas ta ongi nii hea, või oli see ühekordne väga õnnestunud roll.

Professionaalse kretinismi vahemärkusena võin öelda, et Liina Tennosaar on vist esimene näitleja, keda ma olen teatrilaval näinud sidemerulli õiget pidi käes hoidmas (ja ausalt ka, seal on tegelikult päris suur vahe kumba pidi sidemerulli käes hoida). Ja selle eest annan ma alati väikese boonuspunkti. Kuigi sel korral ei läinud seda boonuspunkti üldse mitte vaja. Aga see ei puutu tegelikult üldse asjasse. Lisaks ei saa ma aru, miks pannud lavastaja Tennosaart laulma. Ma ei taha hästi uskuda, et üks kunagine ooperilaulja ei hakka oma unistuste aariat kuuldes kaasa laulma. Korduvalt rõhutati küll seda, et Ellil pole enam lauluhäält, aga omaette joriseda oleks ta ikka võinud. Seda enam, et Liina Tennosaar oskab laulda. Ma ei olekski päris aariat kuulda tahtnud, aga mingit jorinat oleks küll kuulata tahtnud.

Kuigi ma pean tunnistama, et sisututvustust lugedes ootasin ma veidi rohkem ooperimaailma tungivat lavastust, mitte niivõrd seebiseriaali süžeed meenutavat lavastust, on tegemist täiesti hea lavastusega. Esialgu panin lavastuse oma sel aastal nähtud lavastuste järjekorras enam-vähem keskele, kuid praegu seda postitust lõpetades on mul tunne, et tegelikult on „Öökuninganna“ veidi kõrgemat kohta väärt. Ma küll ei mäleta, et ma väga palju naerda oleksin saanud, kuid teised saalis naersid. Järelikult saab nalja ka ja päris morbiidse lavastusega tegemist ei ole. Kuna ma juba eespool võrdlesin „Öökuningannat“ ja „Grace ja Gloriet“, siis võtan endale julguse öelda, et „Öökuninganna“ on vaese mehe „Grace ja Glorie“. Ja kuna „Grace ja Gloriet“ hetkel ei mängita, siis asenduseks sobib „Öökuninganna“ suurepäraselt. Kellele need põhjused ei sobi, siis juba ainuüksi Liina Tennosaare pärast tasub teatrisse minna. Ma usun, et keegi ei kahetse. Kui ma siiani olen nähtud lavastuste edetabelit teinud, siis peaks vist hakkama näitlejate edetabelit ka tegema. Igatahes Liina Tennosaar juhib praegu seda tabelit sel aastal nähtud rollide põhjal.

Kuigi sarnasusi oli palju, siis minu jaoks jäi „Öökuninganna“ oma sisu poolest nõrgemaks kui seda on „Grace ja Glorie“. Võib-olla on asi selles, et „Öökuninganna“ tundus mulle isiklikult veidi liiga üle paisutatud ja kohati ebausutava süžeega. Kindlasti ongi olemas selliseid inimesi, kellega on elu jooksul nii palju uskumatuid sündmusi toimunud, kuid seda on veidi kummaline uskuda. Ometigi on see Eesti autori kirjutatud ja peaks mulle kui eestlasele seetõttu rohkem sobima. Siiski seal oli midagi, mis ei haaranud mind nii jäägitult endasse nagu seda suutsid Grace ja Glorie mitu aastat tagasi teha.

Lõpetuseks lisan siia Youtube lingi öökuninganna aariaga ooperist „Võluflööt“

Autor: Piret Jaaks

Lavastaja: Helen Rekkor

Kunstnik: Maarja Pabunen

Helilooja: Ardo Ran Varres

Mängisid:

Liina Tennosaar - Elli

Martin Tikk - Jakob

Rohkem infot piletite ja lavastuse kohta Karlova Teatri koduleheküljelt SIIN

Loe edasi