Metsas ei kuule su karjumist keegi

7. augustil 2023 Vana Baskini Teatri külalisetendus Võru Kandle aias

Foto pärit Vana Baskini teatri koduleheküljelt
 

See postitus poleks sündinud ilma Ita Everita, puhaku ta rahus! Nimelt ilmus 2021. aastal kirjastuselt SEJS raamat „Ita Ever. Lava on elu“, mis pühendati Ita Everi 90. juubeliks. Selle raamatu koostamise ajal oli Ita Ever ise öelnud, et Helgi Sallost on vaja ka uus raamat kirjutada. Nüüd ongi kirjastus töötamas Helgi Sallo raamatu kallal ja tänu oma blogile saan ka mina anda panuse Helgi Sallo raamatusse. Just selle sama raamatu koostamise pärast oli mul ka võimalus käia vaatamas Vana Baskini Teatri lavastust „Metsas ei kuule su karjumist keegi“. Milles täpselt minu panus seisneb ja kuidas ma ilmuva raamatuga seotud olen, selgub siis kui raamat Novembris ilmub. Ilmselt poleks ma ise enda soovil seda lavastust vaatama läinud, sest tragikomöödiad pole päris minu esmavalik, mida teatris vaadata. 

Ma ei teagi, kas asi on selles, et ma läksin üsna väikeste ootustega teatrisse, või ongi tegemist hästi lavastatud komöödiaga, aga ma olin positiivselt üllatunud, et mulle nähtud etendus nii palju meeldis. Jah, ma ei saanud väga sügavat elamust, aga hea tuju ja üle keskmise rohkem naermist, on juba palju rohkem kui ma lootnud oleksin. Kusjuures ma käisin etendust vaatamas sel kurikuulsal 7. augustil Võrus, mil kogu Eestile oli antud esimese astme tormi hoiatus ja Võrumaa oli saanud lausa kolmanda astme tormi hoiatuse. Kartsin, et ehk oleme emaga ainsad külastajad, sest kes sellise ilmaga ikka teatrisse tuleb. Õnneks oli rahvast päris palju. Eks nimed Anne Veesaar, Katrin Karisma ja Helgi Sallo meelitavad päris palju publikut kohale ja suurem torm läks meist siiski mööda. Vihmasadu ka eriti ei häirinud ja hoopis näitlejatele oleks tahtnud "Braavo" hüüda, et nad sellise ilmaga nii vapralt mängisid.

Lugu räägib kolmest 60ndatesse eluaastatesse jõudnud lapsepõlvesõbrannast, kes kord aastas käivad koos matkal, et meenutada vanu häid aegu. Kuni sel korral saab matk ootamatult täitsa kriminaalse pöörde. Kõik sõbrannad on veidi erinevad ja ilmselt nad seetõttu nii hästi kokku sobivadki. Helgi Sallo kehastatud Monika on kolmest sõbrannast kõige rohkem vigureid täis. Pealtnäha on tegemist üsnagi elava ja värvika karakteriga, kes veab metsamatkale kaasa pakiveini ja viskit ning käib üksinda metsikutel reisidel ja vallatleb noorte poistega, aga see on ainult fassaad. Tegelikkuses on Monika üksik pensionär, kes sattunud alkoholi küüsi ja kes seetõttu enamuse ajast nelja seina vahel veedab. Samuti pole kõik tema räägitud metsikud seiklused mitte üldse nii metsikud kui ta välja laseb paista. Anne Veesaare kehastatud Ellen on samuti veidi elavam tegelane, kes riietub stiilselt mustadesse nahkpükstesse ja jätab endast noorusliku mulje, suutmata mobiili hetkekski käest ära panna. Hiljem selgub, et tal on varjata nii mitmeidki saladusi. Ühtlasi on Ellen kolmest sõbrannast ainus, kes on lesbi ja varjab seda, et tal on suhe Anita (Katrin Karisma) tütre Annaga. Saladus on see muidugi ainult Anita jaoks, sest Monikale räägib Ellen enda saladusi hea meelega, kuna teab, et Monika ei mõista teda hukka. Riukaid täis Monika üritab muidugi endast kõik teha ,et saladus välja tuleks ja ta draamat näha saaks. Kolmest naisest kõige korralikum on Anita, kes peamiselt kolme sõbranna iga-aastaseid kohtumisi korraldab ja tundub muidu ka üsna ontlik olema, mille üle teised sõbrannad nalja viskavad. Samas on ka temas veidi vallatum pool olemas, sest tema unistab koos sõbrannadega Hispaaniasse kolimisest ja seal elu nautimisest.

Kindlasti mõjus lugu huvitavamalt just seepärast, et algselt rootsikeelset teksti on lisaks tõlkimisele ka veidi kohandatud Eesti oludele vastavaks. Eriti tore oli see, et sisse tuuakse mängupaiga lähedal asuvaid kohti, mis on publikule tuttavad ja seetõttu ajavad publikut situatsioonid veelgi rohkem naerma. Palju huvitavam on kuulata lugu, mis räägib sulle tuttavatest kohanimedest ja inimestest, sest see tekitab inimestes seoseid, sest nad on nende inimestega ise kokku puutunud ja nendes kohtades käinud. Näiteks mainiti Võru etendusel muuseas Tamula järve, Ahja jõge ja Kuuse-Taati, keda ja mida kindlasti kõik Lõuna-Eesti inimesed teavad.

Tuttavad kohad pole ainus nipp, millega püütakse publikut naerma saada. Tegelikult on kogu lavastuse tekst selline et häid ütlemisi, mis publikut naerma ajavad, on rohkesti. Kuna tegelased on vanemad inimesed, siis palju jutust on sellist, millega oskavad eakamad inimesed end samastada ja seetõttu tundus mulle, et vanemad inimesed said rohkem naerda. Siiski on ka selliseid teemasid, näiteks sõbrannadega väljas käimine ja kokteilide nautimine,, oli midagi millega mina kui noorema generatsiooni esindaja, ka samastuda suutsin. Ehk siis peaks äratundmist ja nalja leiduma igas vanuses inimestele. Kuna kõik tegelased on naised, siis mulle tundus, et lavastus on rohkem naistele suunatud ja meestel vist hakkas veidi sellist naiselikku juttu kuulates igav. Päris palju oli ka allapoole vööd nalju, aga sel korral need mind isegi väga ei häirinud, sest naljad polnud väga labased. Või oligi asi selles, et tegemist oli naistelt naistele suunatud naljadega ja seepärast tundusid naljad mulle isegi naljakatena. Siiski, kellele kategooriliselt igasugused seksi ja voodinaljad ei meeldi, siis see lavastus pole teie jaoks.

Näitlejad on muidugi head ja rollide kohta pole midagi halba öelda. Kuna mu tähelepanu oli sel korral rohkem Helgi Sallole pööratud, siis jäid tema väikesed vigurid rohkem silma, aga tegelikult tegid kõik näitlejad sellised osatäitmised, et huvitav oli vaadata. Kohati leidsin end juba siis mõtlemas, et Helgi Sallo on veidi Ita Everi moodi, kes kolleegidele väikseid vimkasid viskab laval olles. Vähemalt nägu oli Sallol küll kogu aeg selline nagu ulakust teinud lapsel. Kuigi ilm oli päris kehv, siis ei tekkinud kordagi tunnet, et etendus venib ja tahaks kiiresti sooja autosse pääseda. Näiteks oli väga tore vaadata, kuidas Sallol silm kogu aeg säras ja mingi kelmikas helk silmis oli. Karismale tuleb au anda märjal ja külmal maapinnal lamamise eest. Kuna Katrin Karisma ja Helgi Sallo on siiski tuntud oma lauluoskuse poolest, siis on iseenesestki mõistetav, et lavastuses pannakse nad ka laulma. Kahjuks olid laulud pigem sellised, et kaasa lauldi mõned read ja ülejäänud laul tuli lindilt, aga emotsiooni aitas energiline muusika siiski luua. Eriti jäi mind pärast etendust kummitama lugu „Kui sul tuju hea“.

Üldiselt oli lavastus üsna keskpärane. Polnud päris selline, et enne lõppu tahaks ära minna, aga kui ma praegu mitu päeva hiljem üritan etendust meenutada, siis ega väga palju midagi meeles enam pole. Kes soovib lihtsat ajaviidet ja meelelahutust, siis neile on see etendus suurepärane, eriti kui ilma peaks ka päikseline olema. Väga midagi kaasa mõtlema ei pea, nalja saab päris palju ja hea tuju on pärast etendust garanteeritud. Kuigi näitlejad teevad head rollid, siis meeldejäävaks lavastus siiski ei kujunenud. Ei oskagi öelda, miks. Ilmselt polnud lavastus ikkagi tervikuna nii tugev, et suurt elamust pakkuda. Aga kes on Katrin Karisma, Helgi Sallo või Anne Veesaare austaja, siis need saavad kindlasti toreda õhtu. Mina oleksin veidi rohkem sügavamat sisu soovinud, mis laseks ka pärast etenduse lõppu nähtu üle mõtiskleda. Ilmselt enamus publikust siiski nii valiv ei ole kui mina, sest lavastust mängitakse juba viiendat suve järjest.

Autor: Gertrud Larsson
Tõlkija: Liisa Aedmaa
Lavastaja: Eero Spriit
Kunstnik: Jaak Vaus
Osades:
Helgi Sallo – Monika
Katrin Karisma – Anita
Anne Veesaar - Ellen

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vana Baskini Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Hollywoodi filmitähed

3.oktoobril 2017 Põlva Kultuuri- ja huvikeskuses

Pilt pärit internetist

See oli kunagi kevadel, kui ma märkasin, et Komöödiateater toob Katrin Karisma 70. juubeliks välja lavastuse "Hollywoodi filmitähed". Viimasel ajal Komöödiateater mulle ei istu, kuid kui Katrin Karisma ja Helgi Sallo mängivad, siis nende pärast võiks ju isegi teatrisse minna. Kuna ma kevadel teatrisse ei jõudnud, kui lavastus oma mängukorraga Lõuna-Eestis oli, siis tuli nüüd see viga parandada ja teatrisse minna. Ma tean ise ka, et ma olen veidi noor, et lihtsalt Helgi Sallo ja Katrin Karisma pärast teatrisse minna, kuid lisaks neile tundus ka kahe diiva omavaheline rivaalitsemine piisavalt intrigeeriv teema olema, et etendust vaatama minna. Idee tuli üsna viimasel minutil, nagu alati. Kuna ma arvasin, et emale võiksid Katrin Karisma ja Helgi Sallo meeldida, kutsusin ema ka kaasa.

Nii nagu lavastuse pealkirigi juba reedab, räägib lugu kahest Hollywoodi filmitähest, kelle "parim enne" aeg on juba möödas. Tegemist on ka vanade konkurentidega, kes sel korral sattuvad koos ühte filmi õdesid mängima. Kuna mõlemal on raha hädasti vaja, siis üritatakse omavahelisest konkurentsist hoolimata head nägu teha ja koos mängida. Siiski pole kahe diiva omavahelised suhted nii soojad ja sõbralikud, nagu avalikkusele näidata üritatakse. Kogu sündmustik keerlebki sisuliselt üksteisele "ära panemise" ja enda paremana näitamise ümber.

Selline süžee võiks minu silmis eeldada klassikalist komöödiat ja hulgaliselt naeru, kuid käesolevas etenduses seda polnud. Katrin Karisma kehastatud Bette Davis küll ropendas etenduse jooksul korduvalt, kuid nagu mu ema ütles, siis tänapäeval ei aja „perse“ ja „kurat“ enam kedagi naerma. Ja nii ongi. Lisaks olid mõned sellised väljendid või fraasid, mis ajasid muigama, kuid see oli ka kõik. Mõnel korral publik isegi naeris saalis, aga seda oli ikka häbiväärselt vähe. Koos vaheajaga kestis etendus kokku kaks tundi ja ma arvan, et need naerupahvakud, mis selle aja jooksul saalis kostusid, saab vabalt kahe käe sõrmedel üles lugeda, kui mitte isegi ühe käe sõrmedel. Igatahes sellist naeru kohta etenduses küll ei olnud kus terve saal oleks üksmeeles naernud. Isegi mina, kes ma pole väga komöödia inimene oleksin rohkem nalja ja naeru oodanud. Sest sisututvustuse põhjal ma just seda eeldasin ja tegelikult selle mõttega ma teatrisse läksingi. On ju Eesti meedias ka pikalt räägitud Karisma ja Sallo omavahelisest rivaalitsemisest ja nii tundus huvitav näha, kuidas nad selle teema lahti mängivad.

Ema arvas, et etendus oli muidu hea, aga teksti oleks võinud eestindada. Väga palju kasutati välismaisete näitlejate ja filmikompaniide nimesid, mis mu ema sõnul talle midagi ei öelnud. Kui need nimed oleks näiteks teada-tuntud Eesti näitlejate nimedega asendatud oleks tema sõnul olnud lugu huvitavam. Ma ise arvan, et võib-olla oleks selline Eesti nimede kasutamine ka aidanud nalja teha. Sest paratamatult ikkagi teatakse EEsti näitlejaid rohkem ja selline omavaheline suhete lahkamine võib nalja pakkuda. Kuna ma olin üks nooremaid inimesi saalis, siis minu jaoks olid muidugi ka kõik nimed (peale Marilyn Monroe ja filmikompaniide nimede) võõrad, aga mina panin selle enda vanuse arvele. Äkki on mu ema ka selle lavastuse jaoks veel liiga noor ja seepärast olid talle ka need nimed võõrad. Sest saalis istuvate inimeste põhjal oli keskmine teatrikülastajate vanus 60-aastate ringis. Võib-olla selles vanuses inimestele ütlesid need omaaegsed kuulsuste nimed palju. Samuti oleks mu ema soovinud rohkem naerda saada. Sellega ma olen nõus, sest Komöödiateatri nimi juba eeldab, et peaks nalja saama. Veel olen ma kindel selles, et tegemist ei olnud draamaga ja seetõttu oleks nalja pidanud saama. Kontrollisin praegu spetsiaalselt üle ja tegemist on tragikomöödiaga. Kahju, et selles tragikomöödias komöödiat nii vähe oli.

Üsna kindel olen ma ka selles, et Helgi Sallo ja Katrin Karisma oskavad nalja teha ja nad oleksid nalja väga hästi välja mänginud, juhul kui näidend ja eelkõige lavastaja nalja eeldavad. Näiteks naeris pool saali etenduse lõpus ainuüksi seda kui Helgi Sallo kummardamiseks lavale hüples nagu noor tütarlaps. Miks siis ei antud näitlejatele võimalust nalja teha? Või oligi teiste külastajate puhul ka süüdi võõrapärased nimed. Võib-olla Inglismaal, kus lavastus 2011 aastal esietendus, oli see tõesti väga humoorikas just selle tõttu, et nemad said aru, kes olid näitlejate eksmehed jne. Ma olen üsna kindel, et enamus publikust tuli etendust vaatama just seetõttu, et 1) näha Katrin Karismad ja Helgi Sallot laval ja 2) saada nalja. Nagu ma kirjutasin, siis nalja publik ilmselt nii palju ei saanud, kui nad lootnud oleksid, küll aga said nad see-eest nautida Katrin Karismad ja Helgi Sallot. Ega midagi pole öelda, nii Karisma kui Sallo on hoolimata oma vanusest jätkuvalt väga heas vormis (k.a. füüsilises vormis) ja teevad kohati enda noorematele kolleegidele silmad ette. Eriti meeldis mulle Katrin Karisma Baby Jane kostüümis. Kui ma kavalehel nägin pilti, kus Katrin Karisma on sokkides ja blondis parukas, siis mu esimene mõte oli küll, et kuidas saab nii kole olla. Etenduse ajal mõtlesin, aga hoopis vastupidi - mõni teater võiks sellisest lapstähest (nagu Karisma etenduse keskmes olevas filmis kehastas) eraldi lavastuse teha ja panna sinna Katrin Karisma mängima selles samas kostüümis. Minu meelest oli see lehvidega kostüüm üks etenduse toredamaid kohti. Ja kui Katrin Karisma selles kostüümis lavale tuli, siis sai publik kõige rohkem naerda ka.

Kui ma nüüd võrdlen seda Komöödiateatri etendust oma viimase Komöödiateatri etenduse (Elagu eurotoetused) kogemusega, siis ma olin sel korral ka palju hullemaks etenduseks valmis. Sest nö "tootja" on neil kahel lavastusel sama ja ma julgen väita, et Komöödiateater pigem keskendubki suvalise komöödia tegemisele. Tegelikult olen ma üsna kindel, et sel korral päästsidki etenduse näitlejad. Ja võib-olla mingil määral ka mulle rohkem huvipakkuv tekst. Sest filminduse ja teatriga seotud tekst on ikka huvitavam kui eurotoetustest pajatav tekst. Lisaks tundus käesoleva lavastuse tekst veidi tõetruum ja usutavam, kui eurotoetuste tekst, mis oli nii üle võlli keeratud, et lausa halb hakkas. Näiteks rääkis Bette, keda kehastas Katrin Karisma, kuidas naisnäitlejatele maksti omal ajal Hollywoodis vähem palka kui meestele. Palga teema on aktuaalne ka praegu Hollywoodis (kui meediaväljaandeid uskuda) ja ka Eesti teatri näitlejate hulgas.

Kuna „Elagu eurotoetused“ oli vaieldamatult minu selle aasta ja tegelikult vist kogu minu teatriajaloo kõige kehvem teatrikogemus, siis pole ilmselt raske arvata kuidas ma reageerisin, kui Komöödiateatri juht Hannes Villemson enne eilset etendust lavale tuli ja kasutas võimalust järgmist etendust reklaamida. Nii kui ma kuulsin, et järgmine Komöödiateatri etendus, mis Põlvasse tuleb on „Elagu eurotoetused“, tekkis mul tahtmine samuti lavale joosta ja öelda: „Palun ärge minge seda vaatama! Teil on rahaga palju paremat teha, kui seda saasta vaadata. Minge kasvõi Vanemuisesse.“ Õnneks paljud ütlesid vaheajal ise ka, et nii kui nad kuulsid, et järgmises lavastuses mängib Hannes Võrno, siis nende isu lavastuse vastu kadus. Jumal tänatud selle eest!

Nii uskumatu kui see mulle endale ka ei tundu, siis mul polegi sel korral väga rohkem midagi etenduse kohta öelda. Sel aastal nähtud lavastuste edetabelis läks ta küll eelviimasele kohale, kuid ma pean lisama, et viimasest kohast lahutab teda ikka väga-väga pikk vahemaa. Lihtsalt teised nähtud etendused on ikkagi paremad olnud ja pannud mind laval nähtu üle kaasa mõtlema või mingi emotsiooni tekitanud. Sel korral ma lihtsalt istusin saalis ja võib öelda, et täiesti ilma igasuguste emotsioonideta. Ma isegi ei vaevunud teksti üle kaasa mõtlema. Samas ikka jälgisin mida näitlejad teevad ja kuidas nad laval on. Päris mahavisatud aeg ikka ei olnud, aga ütleme nii et minu ootused olid suuremad.

Mulle tundub, et kas vanasti olin mina teatri suhtes ükskõiksem (mis on ilmselt tõsi) või olid siis Komöödiateatri lavastused paremad, sest siis ma nautisin neid rohkem. Praegu jääb mulle järjest rohkem mulje, et võetakse lihtsalt mingi materjal ja siis pannakse sinna tuntud nimed juurde, et publikut vaatama meelitada ja nii aetaksegi raha kokku. Ma saan aru, et kui tegemist on ringreisi lavastusega, siis ongi parem kui lavakujundus on lihtne, et seda saaks kiiresti kokku pakkida ja ühest kohast teise sõita, aga mulle jättis isegi selle etenduse lavakujundus haltuura mulje. Siiski ma lohutan end sellega, et isegi mu ema, kes käib väga harva teatris ja kellele meeldib rohkem lihtsaid komöödiaid vaadata (ja seetõttu oleks tema pidanud selle etenduse sihtgrupp olema) ei hõisanud peale etendust suurest rõõmust. Järelikult pole ikkagi viga minus, vaid etenduses ja seetõttu soovitan ma inimestel mõelda, mis kaalutlustel nad etendust vaatama tahavad minna. Kui tahate Katrin Karismad ja Helgi Sallot koos laval näha, siis on see lavastus just teile. Samas, äkki keegi teeb Karisma ja Salloga ka mõne nauditavama lavastuse. Näiteks sellise, kus nad saavad oma lauluoskust ka näidata. Kui te aga ootate tõelist rivaalitsemist ja sellele üles ehitatud peenetundelist komöödiat (mida mina naiivselt ootasin), siis soovitan pigem raha kokkuhoiu mõttes seda lavastust mitte vaadata.

Autor: Anton Burge

Lavastaja: Erki Aule

Kujundaja: Riina Vanhanen

Mängisid:

Katrin Karisma – Bette Davis

Helgi Sallo – Joan Crawford

Väga hea ülevaate etendusest koos väikese videomaterjaliga leiab SIIT

Loe edasi