Teatrijutud: Eesti teatri tekkimine

Pilt pärit Google otsingust

Ma ei tea kui palju inimesi satub siia blogisse eelkõige teatrietendusi otsides või kui paljud loevad seda blogi regulaarselt, sest neile meeldib teater. Igatahes on mul peas juba pikka aega küpsenud idee blogisse lisaks "arvustustele" kirjutada ka muud teatrijuttu. Mõned sellelaadsed katsetused olen juba blogisse kirja pannud, kuid suurem osa ideedest seisavad hetkel veel mustandite kaustas ja ootavad päris oma aega. Kõik need postitused, mis ei puuduta otseselt minu arvamusi etendustest on leitavad blogi avalehe paremas veerus olevas alajaotuses "Vali, mida tahad lugeda". Rubriigist "teatrisündmus" saab lugeda üritustest, mida teatrid oma majas (või maja ümbruses) korraldavad, kuid mis otseselt ei ole etendustega seotud. Näiteks ekskursioonid, laadad, kohtumisõhtud jne. Uuest rubriigist "teatrijutud" saab lugeda aga kõigest muust, mis on teatriga seotud. Näiteks leiab sealt rubriigist postituse sellest, kuidas toimub teatripiletite müük internetis. 

Idee teatrist laiemalt kirjutada tekkis mul erinevaid teatrialaseid raamatuid lugedes. Need raamatud tundusid nii põnevad ja kuna ma olen kindel, et suurem hulk inimestest ei viitsi neid raamatuid lugeda, otsustasin mõned faktid/punktid kirja panna, mida võiksid kõik inimesed teada. Näiteks kuidas üldse tekkis Eesti teater või millele pöörata tähelepanu mäne konkreetse lavastaja lavastustes. Ahjaa, siiski ei tasu ära unustada väikest tõsiasja, et ma pole teatriteadust ega midagi õppinud ja seega ei pruugi kogu terminoloogia, mida ma kasutan korrektne olla. 

Alustan sel korral päris algusest ehk siis sellest kuidas Eestis üldse teater tekkis. Kuni tänapäevani on Eesti teatriloos päris palju juhtunud ja nii lõpetan selle postituse ajateljel koos II maailmasõja lõpuga. Lihtsalt sel põhjusel, et muidu läheks postitus väga pikaks ja teiseks oli II maailmasõja ajaks Eesti teater tekkinud ning teatrimajade pommitamisega sõja lõpus võib lugeda ühe etapi Eesti teatrimaastikul lõppenuks. 

• Eesti teatri eelkäijaks võib nimetada erinevaid rahvuslikke rituaale ja lõbustusi (nt mardipäeval mardisantideks maskeerumine)
• Teater kui kunstiliik on Eestisse toodud saksa kultuuri kaudu
• Tavaliselt loetakse Eesti teatri algusajaks 1870. aastat (24.juuni), kui esietendus "Saaremaa onupoeg", mis oli esimene konkreetselt eestlastele suunatud lavastus. Siiski teatrit tehti Eestis juba tunduvalt varem
• Esimene etendus toimus Eestis 1529. aastal, kui Tallinna Linnakooli õpilased esitasid vastlapäeval ladina keelse komöödia "Androslanna"
• 17.sajandil tulid Eestisse esimesed välismaised rändtrupid. Samal ajal kohandati Tallinnas ka esimene barakitaoline hoone teatrietendusteks ja seda nimetati "Theatrumiks"
• 1770-1780 alustas Tallinnas kolm korda nädalas tegevust Hundeburgi trupp, millega kujunes välja järjepidev teatritraditsioon. Lisaks sõnalavastustele hakati esitama ka oopereid ja ballette.
• 1780. aastatel hakkasid Eestisse tekkima mitmed harrastusteatrid
• Tallinnasse suunati 18.sajandi lõpul tööle Euroopas tol ajal väga populaarne saksa draamakirjanik August von Kotzebue, kes asutas koos kohalike mõttekaaslastega 1784. aastal Tallinna asjaarmastajate teatri.
• 1789. aastal toodi välja Kotzebue ühe vaatusega saksakeelne muusikaga rahvatükk "Isalik ootus", mis kujutas ühe Eestimaa mõisnikku. Selles lavastuses toodi esimest korda lavale eesti keel ja eestlane
• 1795. aastal asutati Eesti esimene pidevalt töötav kutseline teater, mis kandis nime Tallinna saksa teater ja avati 1809. aastal. Esialgselt asus teater Laial tänaval, kuid 1910 valmis teatri uus maja Pärnu maanteel. Teater lõpetas II maailmasõja tõttu tegevuse 1939. aastal ja maja müüdi Eesti Draamateatrile
• Esimene ainult eesti keelne etendus anti 1819. aastal Tallinna saksa teatris ja selleks oli Peter Andreas Johann Steinsbergi teos „Häbbi sellel, kes petta tahhab“
• 1781. aastal muudeti Tartus teatrihooneks Aleksandri ja Lao tänava nurgal asuv vaseveski, kuhu mahtus umbes 200 pealtvaatajat
• 1812.–1867. aastal takistas Tartus teatritegevust Vene keisri Paul I kehtestatud teatrikeeld, kuna Tartu Ülikooli juhtkond kartis teatri halba mõju üliõpilaste moraalile
• 1870. aastal (kolma päeva enne Eesti rahvusliku teatri sündi) avati Tartus praeguse Vanemuise teatri väikese maja kõrval asuvas pargis Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi suveteater, mis tegutses I maailmasõjani
• Saksa seltside eeskujul hakati 1860.–1870. aastatel asutama ka Eesti seltse. Esimesteks seltsideks olid 1865. aastal asutatud Vanemuine Tartus ja Estonia Tallinnas
• Esialgu oli Vanemuise seltsi peamiseks tegevusalaks meeskoorilaul ja korraldati  iga kuu kuuõhtuid, kus lauldi, tantsiti, söödi-joodi ja peeti kõnesid. Rahva juurde meelitamiseks otsustati kuuõhtute programmi lisada ka näitemänge
• Koos „Saaremaa onupoeg“ etendusega avati Tartus Jaama tänavas ka Vanemuise seltsi uus maja
• „Saaremaa onupoeg“ on Lydia Koidula mugandus saksa kirjaniku Theodor Körneri ühevaatuselisest värsskomöödiast „Onupoeg Breemenist“.
• Järjepidev eestikeelne teatritegevus sai alguse 1880. aastatel, kui August Wiera Vanemuise seltsi teatritrupi juhtimise enda kanda võttis. August Wierat võib pidada esimeseks eestlasest elukutseliseks teatrijuhiks
• 1883. aastal esietendus Vanemuise seltsis Maria von Weberi ooper „Preziosa“, mis püsis laval 20 aastat. „Preziosa“ edust innustatuna, hakkasid Vanemuise repertuaaris domineerima muusikalavastused
• 1880. aastate lõpus tekkis järjepidev teatrikriitika traditsioon
• 1890. aastatel ilmusid mängukavva eksootilisi maid ja seiklusi kujutavate romaanide dramatiseeringud ehk ilunäitlused, kuhu lisati huumorit, muusikat ja teatritrikke. Sellised ilunäitlused kestsid tavaliselt 5–6 tundi ja neil olid pikad vaheajad, mille tõttu lõppesid nad tavaliselt öösel kella 1–2 ajal
• 20. sajandi alguseks oli teatriharrastus talupojakultuuri loomulik osa. Üle kogu Eesti oli umbes 200 näitemänguga tegelevat gruppi. Näitegrupid kasvatasid nii potensiaalseid teatritegijaid kui teatripublikut, mis lõi vajaduse teatri kui kunstiliigi järele ning võimaluse kutselise teatri asutamiseks
• 20.saj alguses hakati Vanemuisele ehitama uut teatrimaja ja asutati kutseline teater. Teatrijuhiks sai Karl Menning, kes läks peale seda Berliini teatrikunsti õppima
• Karl Menningu teatripõhimõtted olid: 1) rahva harimine, 2) psühholoogiline realism, 3) ansambliteater ja 4) lavastuslik tervik
• 13. augustil 1906 avati Eesti esimene kutseline teater (Vanemuine)Karl Menningu lavastusega „Tuulte pöörises“
• 1911. aastal avati Eesti kolmas kutseline teater (Endla) August Kitzbergi lavastusega „Libahunt“
• 1914. aastal lahkus Karl Menning Vanemuisest konflikti tõttu Vanemuise seltsi juhatuse liikme Jaan Tõnissoniga. Menningu lahkumisega sattus Vanemuine paariks järgnevaks aastakümneks kunstilisse kriisi
• 1890. aastal pandi Tallinna teatritegevusele alus Estonia seltsis näitetrupi loomisega
• Kutseline teater Estonia avati 3. septembril 1906 Mait Metsanurga näidendiga „Päikese tõusul“
• Estonia repertuaarist poole moodustasid operetid ja laulumängud, millest menukaimaks kujunes Leo Falli operett „Lõbus talupoeg“, mida mängiti 10 aastat
• 1913. aastal avati Estonia uus maja Shakespeare näidendiga „Hamlet“ ja esmakordselt Eesti teatriajaloos oli näidendi tekst tõlgitud originaalkeelest
• 1916. aastal lahkus loomingulistel põhjustel Vanemuisest grupp näitlejaid, kes asutasid Tallinnas uue teatri, mida lõpuks hakati nimetama Draamateatriks
• 1918. aastal sai Draamateatri päris oma koduks Tallinna saksa teater, mida jagati esialgu saksa ja vene trupiga
• 1924. aastal lõpetas Draamateater oma tegevuse, kuna majanduslangus ning tõsine ja uuenduslik repertuaar viisid publiku vähenemiseni, mille tõttu oli Draamateater sunnitud liituma Vanemuisega
• 1921.–1924. aastal tegutses Tallinnas Hommikteater, mis koones noortest asjaarmastajatest näitlejatest, kelle eesmärgiks oli leida teatrile uut ühiskondlikku funktsiooni. Teatri looming oli kollektiivne ning kõrvalistele inimestele anonüümne (kavalehtedel ei olnud ühtegi osaleja nime välja toodud). Enamasti oli nende jaoks prooviperiood olulisem, kui etendused ja nii antigi nelja tegutsemisaasta jooksul välja ainult 4 etendust. Tegutseti hommikuti Estonia või Draamateatri laval kui seal etendusi ei olnud ja seetõttu võetigi nimeks Hommikteater
• 1925. aastal võeti vastu Eesti Kultuurkapitali seadus, mille järgi hakati alkoholi ja tubaka aktsiisist ning lõbustusasutuste maksust saadud rahaga toetama kultuuriasutusi ja -tegelasi
• 1924. aastal lõpetas Eesti esimese teatrikooli, Draamastuudio I lend. Selle lennu lõpetajad asutasid Draamastuudio Teatri, mis aastast 1937 kannab nime Eesti Draamateater
• Draamastuudio tegutses 1921.–1933. aastal, ning selle lõpetas 51 inimest.
• 1938. aastal avati Riiklik Lavakunstikool
• II maailmasõja ajal pommitati rusudeks Estonia, Vanemuise ja Endla teatrimajad

Kuidas Eesti teater arenes edasi peale II maailmasõja lõppu, saab lugeda juba järgmisest postitusest.

Allikas: L. Epner, M. Läänesaar, A. Saro. (2006). Eesti teatrilugu. Kirjastus ILO.