Kadunud Jõmmu

22.juuli 2017 Lodjakojas

Pilt pärit Google pildiotsinugst

Ma ei ole väga pikka aega ühtegi koguperelavastust vaadanud. Viimati oli selleks vist Helisev muusika (LINK). Kuna mul lapsi ei ole, siis on vist üsnagi loogiline, et ma niinimetatud koguperelavastusi väga sageli vaatama ei satu. Veidi imelik vist oleks, või noh mulle endale vähemalt jääba lati mulje nagu ma oleks mingi lapseahistaja, kui ma üksinda sellistel üritustel käin. Või siis arvatakse, et ma olen väga suure alaarenguga. Enda meelest ma kumbagi pole ja seepärast ma neid koguperelavastusi ka väldin. No ja olgem ausad, need pole juba oma sisu poolest ka päris minu maitsele. 

Kui ma kunagi kevadel suvelavastuste koondpostitust tegema hakkasin, jäi "Kadunud Jõmmu" lavastus mulle silma. Nimelt on mulle siiani Mika Keräneni kirjutatud lood väga meeldinud, kuigi ma pole otseselt nende sihgrupp. Mitte, et ma väga palju Keräneni loominguga kursis oleksin, aga tema kirjutatud teksti põhjal tehtud filmi "Supilinna salaselts" olen näinud ja see mulle meeldis. Samuti meeldis mulle tema kirjutatud "Väikelinna detektiivid", mida ma veebruaris haiguslehel olles ERR järelvaatamisest vaatasin. Kusjuures korduvalt. Seega tundus ka "Kadunud Jõmmu" huvitav. Seda enam, et lavastust reklaamiti kui koguperelavastust, mitte kui lastelavastust. Ja kes on öelnud, et koguperelavastust peab ainult koos lastega vaatama? 

Nagu öeldud, siis juba autor tekitas minus huvi, kuid kui ma sisutuvustust nägin, siis huvi ainult kasvas. Sisututvustus lavastuse kodulehelt on järgmine:

Miks peaks keegi lodja ära varastama?

Äkki on Jõmmu hoopis veepõhja uppunud?

Üks on aga kindel, et ühel hetkel on laev jõe pealt kadunud ning asja hakkavad uurima nii politsei kui Supilinna Ramps.

Mika Keräneni poolt loodud armastatud tegelased on esimest korda teatrilaval oma kodulinnas, Tartus.

Teatribussi kogupere suvelavastus rullub lahti Emajõe ääres Lodjakojas, kus on vihma eest kaitstud publikuala.

Muusikaline lavastus „Kadunud Jõmmu!” pakub seiklust ja põnevust nii pisematele kui suurematele teatrisõpradele.

No minu jaoks tundus lihtsalt veidi utoopiline, et kuidas nad selle Jõmmu seal Emajõel ära kaotada kavatsevad. Ja seda tahtsin ma näha. No ja kui päris aus olla, siis etenduse reklaamklipid Teatribussi Facebooki lehel (LINK) tundusid ka piisavalt huvitavad. Ma ei tea, võib-olla olen ma lapsemeelne, aga mind see teema kõnetas. Seega sel korral saavad blogis soovitusi kõik lapsemeelsed, lapsevanemad ja lapsed (kui keegi neist peaks minu blogi lugema juhtuma).

Igatahes, kuigi lugu tundus huvitav, olin ma etendust vaatama minnes veidi skeptiline. Esiteks seepärast, et äkki on tegemist ikka liiga lapsiku lavastusega ja mul hakkab seal igav. Samas viimase teatrikülastusega, milleks oli lavastus „Elagu eurotoetused“ võrreldes ei oleks see asi saanud kõige hullem lavastus olla. Lisaks muutis mind skeptiliseks see, et Mika Keräneni lood on alati hästi tempokad ja tegevus toimub korraga mitmes erinevas kohas. Kuidas see kõik teatrilaval lahendatud saab?

Ütleme nii, et skeptilisuseks põhjust ei olnud. Jah, sisu oli minu meelest ikkagi valdavalt lastele suunatud, kuid ütlen kohe ära, et tegemist ei ole sellise lavastusega, kus vanemad lapsed teatrisse viivad ja siis ise kusagil nurga taga ootavad, et millal etendus läbi saab. Ka vanematel on huvitav kuulata/vaadata ja kaasa elada. Mõned naljad on kohati sellised, et ongi ainult vanematele suunatud, sest lapsed ei saa nendest aru. Aga millised need naljad on, peavad kõik ise välja uurima. Igatahes mina sain selle peaaegu kahe tunni jooksul ikka päris mitu korda oma kõhu kõveraks naerda (ja kes seda blogi pole palju lugenud, siis neile infoks, et mind on ikka väga keeruline teatris naerma ajada). Seega sisu üle nuriseda ei saa.

Olgu valetan, tegelikult ikka saab veidi norida küll. Mind isiklikult veidi jäi häirima see, et Keräneni kirjutatud lood on kõik väga sarnased. Alati juhtub mingi jama ja siis on üks lastest sellega kuidagi isiklikult seotud ja siis hakkab lastekamp seda kuritegu lahendama ja nad suudavad selle alati enne politseid ära lahendada. Selles suhtes on see väga tore, et mind lapsena meelitaks selline sisu kohe kindlasti rohkem õues viibima ja ka mingeid kuritegusid lahendama. Aga teisest küljest võivad need samad lapsed kunagi palju pettuda, kui neil ei õnnestu kuritegu selliselt lahendada, sest päriselus ikkagi lastel selliseid võimalusi pole ja ma tahaks loota, et päriselus on ikkagi politsei lastekambast nutikam. Võib-olla on see ka minu teadmatus (sest ma pole väga palju Keräneni loominguga kokku puutunud), et mulle tundub, et kõik tema jutud on sarnase sisuga.

Kui sisu kordumine võrreldes teiste Keräneni teostega välja jätta, siis tegelikult oli tegemist väga hea lavastusega. Vahepeal juhtus laval nii palju asju korraga, et ma ei jõudnud kõike jälgidagi. Tegevus toimub nii Jõmmu kui ka väikese aerupaadi peal, lisaks Emajões, Emajõe kaldal, vanas laevavrakis kui ka mitmetel teistel sõidukitel. Kohati vaatasin ma igat Emajõel liikuvat sõidukit sellise pilguga, et kas nüüd sealt tuleb mõni järjekordne tegelane või mis nüüd saama hakkab. Siiski paljud inimesed tegid lihtsalt oma alustega lõbusõitu ja ei olnud kuidagi lavastusega seotud. Aga mõned alused ikka olid seotud ka. Seega ei tea kunagi kas Emajõge pidi lähenev alus on juhuslik möödasõitja või mõni üllatav nüanss lavastusest.

Lisaks tegevusele olid lavastuses ka väga head näitlejad. Ma vist olen nendest näitlejatest ainult Inga Lunget kunagi aastaid tagasi laval näinud. Teised kõik olid minu jaoks teatrilaval tundmatud tegijad. Jah, mõningaid olen küll teleri vahendusel näinud, kuid teatrit ja telerit ma omavahel ikkagi ei võrdle. Valdavas osas olid näitlejad siiski minu jaoks tundmatud ja võib-olla see on ka üks põhjus, miks mulle näitlejatöö meeldis. Ma lihtsalt ei ole näitleja maneeridega harjunud ja ei oska iga näitleja liigutust ette aimata. Rohkem olen ma ikkagi seda meelt, et näitlejad olidki oma osades väga head. Eriti meeldisid mulle salaseltsi liikmed. Hoolimata sellest, et tegemist on täiskasvanutega, suutsid nad täiesti usutavalt lapsi mängida. Ja minu meelest on ühe ehtsa lapse mängimine täiskasvanu jaoks kõige keerulisem ülesanne. Veel meeldis mulle Inga Lunge. Tema mängitud proua pani endale kohe kaasa elama. Lisaks selliste kontsakingadega paadisillal ukerdamine on ikka eriline jaburus, kuid seda jaburust oli nauditav vaadata. Inga Lunge kehastatud teine tegelaskuju Pipi, kes lodjakojas töötas, oli nii ehtne „meremees“ kui üks lodjaga seotud inimene olema peaks. Kohe oli näha Inga suhe Emajõe ja paatidega.

Lisaks huvitavale sisule ja väga headele näitlejatele oli veel üks äärmiselt meeldiv nüanss. Ja selleks oli muusika. Muusikat tegi bänd Äge Brass, mis minu andmetel peaks olema üks osa kollektiivist Eller Brass. See sama Eller Brass mängis Vanemuise lavastuses Obinitsa ja juba seal nad meeldisid mulle hullupööra. Ka selles lavastuses olid nad väga olulisel kohal. Kuna tegemist oli ikkagi muusikalise lavastusega, siis lisaks bändile ei puudunud lavastusest ka laulud. Ma arvan, et laulud on selle lavastuse kõige kaasahaarvam osa. Eelkõige seepärast, et laulude viis on nii kaasakiskuv, et seda ümised juba etenduse lõpuks ise mõnuga kaasa. Kõikidest laulusõnadest ma vahepeaal küll aru ei saanud, sest enne etendust oli vihma sadanud ja tehnika veidi juperdas ja vahepeal kadusid mikrofonid ära, kuid niipalju kui ma aru sain, siis olid sõnad ka sellised, mis kutsusid Emajõele seiklema ja suve nautima. Jube kahju on ainult sellest, et meil sel aastal pole seda mõnusat suve olnud, kus tahaks jalgu Emajões plädistada.

Pika jutu kokkuvõtteks soovitan eelkõige lastega peredel seda lavastust vaatama minna. Esiteks ei ole tegu mingi lihtlabase lastelavastusega, kus tegelased eriti ninnunännu häälega laval räägivad, vaid tegu on ikka tõsiseltvõetava teatriga, kus juhtub nii mõndagi. Teiseks olen ma kindel, et lapsed jäävad selle lavastusega väga rahule ja ilmselt ei pea ka kaasasoelvad vanemad pettuma. Ja ka see pole veel kõik. Et õhtu eriti unustamatuks teha, on ainult 5 euro eest etendusepileti ettenäitamisel kohe peale etendust selle sama kadunud Jõmmuga sõitma minna. Nagu ütleb tuntud telereklaam, siis ka see pole veel kõik. Kõik, kes ostavad etenduse kava (maksab 2 eurot), saavad kava ettenäitamisel Tartu V Spas De Lux paketi hinna tavapileti hinnaga (kui ma nüüd V Spa hinnakirja õigesti vaatasin, teeb see lausa 12 eurot võitu). Pakkumine kehtib augusti lõpuni. Seega lisaks väga heale etendusele on ka teised hüved sees.

PS! Ainult mõned üksikud etendused on jäänud! Seega tasub huvilistel kiirustada. Rohkem infot mänguaegade kohta leiate Piletilevist

PPS! Vanematel tasub suur rahakott kaasa võtta, sest mängupaigas müüakse kõikide laste lemmikuid (popcorni, pulgakooke, küüslauguleivakesi jne).

PPS! Kuigi vihma eest on kaitse olemas, siis tasuks igaks juhuks vihmasema ilma korral vihmakeep kaasa võtta. Nimelt kaitseb vari otse ülevalt tuleva vhima eest, aga kui te juhtute näiteks külgedel või täitsa viimases reas istuma, siis võite ilma vihmakeebita ikka natukene märjaks saada.

Autor: Mika Keränen/Loone Ots

Lavastaja: Marko Mäesaar

Kunstnik: Marge Martin

Helilooja: Allan Vainola

Mängisid:

Veikko Täär

Inga Lunge

Marin Mägi-Efert

Meelis Sarv

Kärt Reemann

Katrin Kalma

Kristjan Lüüs

Taavi Lepik

Evelin Kivi

Enor Niinemägi

Tartu Waldorfkooli õpilased Mirjam Aavakivi, Kaius Põder, Henri Oru, Toomas Samuel Silbaum

Muusikat tegi: bänd Äge Brass koosseisus Karl Laanekask, Alar Piispea, Tanel Aavakivi