 |
| Pilt: AM Fotod (amfotoblogi.blogspot.com) |
Minu ühed esimesed
teatrimälestused on seotud Komöödiateatri ringreisidega mööda Eestit. Noorena
sai emaga vist iga suvi käidud Komöödiateatri lavastusi vaatamas ja ma olen
üsna kindel, et mingisuguse teatrihuvi ma just nende lavastuste vaatamisest
endale külge ka sain. Nüüd olen tunduvalt kogenum kogu selles teatrimaailmas ja
saan suurepäraselt aru, et tegemist ei ole kõrgeklassilise teatriga, vaid kõige
lihtsama meelelahutusega. Ometigi tahtsin ma seda lavastust vaatama minna,
teades suurepäraselt, et mingit ohhooo elamust ma sealt ei saa, sest ma pole
väga komöödiate austaja. Aga et ma sellise emotsiooni sellest lavastusest saan,
ei osanud ma küll kohe kuidagi oodata.
Ma olen ikka täiesti üllatunud. Ma poleks eluski osanud oodata, et
ma sellist jura (vabandage väljendust) nägema pean. Esiteks ei olnud sellel
lool isegi mitte mingisugust absurdikomöödiale viitavat sisu. Jah, midagi nagu
toimus kogu etenduse aja ja seal oli nagu mingi lugu, aga see kõik oli kuidagi
kaootiline ja ilma igasuguse mõtteta. Ma nagu mäletan lapsepõlvest, et
nendel suvetuuri etendustel oli ikka ka mingi püant lõpuks ja seal sai ikka
nalja. Või olen ma tõesti nii arusaamatu, et mulle ei jõudnud sel korral
lihtsalt see püant kohale. Mul tekkis etenduse jooksul korduvalt idee, et äkki
peaks ise ka proovima mõne suvalise teksti kusagilt välismaalt võtta, siis
selle Google translate abil eesti keelde tõlkima, sõnastust veidi korrigeerima
ja lavale tooma. Ma arvan, et kõige keerulisem selle protsessi juures oleks
minul näitlejaid leida. Lihtsalt seetõttu, et ma olen tundumatu tegija ja ükski
näitleja loodetavasti uisapäisa sellise tundmatu tegelasega punti ei lööks.
Kõik muu tundub üsnagi teostatav. Helitehnik ja tehnika tuleb ka kusagilt
hankida ja kõik. Isegi telki ja lauda pole vaja. Ma vahepeal vahtisin etenduse
ajal ringi ja ma olin tõelises hämmingus, et helipult oli helitehnika kohvrite
otsas. Ja teatri produtsent müüs ise väravas pileteid mingis suvalises
pleekinud ja väljaveninud t-särgis. Ilmselt poleks mind need detailid üldse
häirinud, kui etendusel oleks mingi nägu ja tegu olnud. Hetkel jäi küll mulle
selline tunne, et raha teenimise eesmärgil on midagi kokku klopsitud ja mitte
just kõige professionaalsemalt. Aga see on ainult minu arvamus.
Mõned inimesed ikka olid väga vaimustuses ja kiitsid peale
etenduse lõppu, et nad pole väga pikalt nii palju naerda saanud, kui etendust
vaadates. Ma olen nüüd kahevahel, et kas minu huumorisoon on veidi mööda, või
siis on nende teiste inimeste huumorisoon veidi mööda. Ma ei salgagi, et ma
naersin mõnes kohas ka kaasa, aga sellist kõht kõveras ja pisarad silmis naeru
ei tulnud minult kordagi. Samas kuulsin ma enda kõrval korduvalt kuidas mõni
naeru kätte ära pidi lämbuma. Ma vist naersin järjekordselt rohkem seda, kuidas
teised inimesed minu ümber naersid. Paaril korral sai muidugi ka Anne Paluveri
ja Raivo Metsa esituste peale naerda.
Üleüldse olidki Paluver ja Mets vist üsna ainus põhjus, miks ma
peale vaheaega minema ei läinud. Nende mängimist oli vähemalt huvitav vaadata,
sest nende rollid olid üsnagi karakterrollid. Ja ma ei saa aru, mida nemad
selles lavastuses leidsid, et nad olid nõus kaasa tegema. Minu jaoks oli see
täiesti müstika, et mõni endast lugupidav näitleja on nõus sellist lavastust
tegema. Aga kuna ma pole ka näitleja, siis ma ei peagi kõigest aru saama.
Hannes Võrno pole mulle kunagi väga meeldinud, kuid Kreisiraadiot nähes tundus
mulle vähemalt, et ta ikka oskab midagi teha. See oskus on vist aastatega
kadunud. Nii palju soperdamist pole ma tükk aega kuulnud ja näitlemisest oli ka
asi kaugel. Kohati jäi mulle Võrnot vaadates mulje, et ta on jube uhke seal
laval oleku üle ja ta on enda meelest kõige parem näitleja üldse ja kõik
peaksidki ainult teda vaatama. Ka Peeter Kaljumäe lihtsalt ütles teksti laval
ja polnud sellel tema kehastatud Euroopa ametnikul mingisugust karakterit.
Täiesti ebahuvitavad tegelaskujud koos Võrnoga.
Ma pean tunnistama, et kui ma varem olen mõne lavastuse kallal
norinud, et nii igav oli ja naerda ei saanud, siis need on ikka selle palagani
kõrval täielikud meistriteosed olnud. Ma pole vist kunagi teatris sellist
emotsiooni saanud, et keegi julgeb nii mõttetu asjaga avalikkuse ette tulla ja
selle eest veel raha ka küsida. Ma igatahes ei soovita küll seda lavastust
mitte kellelegi. Kui keegi siiski tahab 15 eurost vaesemaks jääda, siis selleks
on hulga kasulikumaid viise. Kui keegi mulle miljoni annaks, et ma ilmtingimata
pean lavastust soovitama, siis ma soovitaksin ainult Anne Paluveri ja Raivo
Metsa pärast seda vaatama minna. Kuid ka see põle piisav põhjus, et maksta 15
eurot ja jääda kahest tunnist oma elus ilma. Ilmselt leiab neid ka mõnest
teisest lavastusest, kus on lisaks nendele näitlejatele ka midagi muud vaadata.
Aga nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda vaid kakeldakse. Ja
kui keegi ikka tunneb lavastuse sisukokkuvõtet lugedes, et ta ilmtingimata
tahab seda vaatama minna, siis laske käia. Mina vähemalt olen teid
hoiatanud.
Autor: Jean Dell, Gerald
Sibleyras
Lavastaja: rühmatöö
Kunstnik: Riina Vanhanen
Mängisid:
Raivo Mets
Anne Paluver
Peeter Kaljumäe
Hannes Võrno
0 kommentaari:
Postita kommentaar