Blogiauhindadest - kaotaja pilgu läbi*

Ma arvan, et just minu arvamused ja mõtted tänavuse Eesti Blogiauhindade galaga seoses on siit maailmast veel puudu. Seega täidan kohe selle tühimiku.

Neile, kes teemaga kursis pole (ma kahtlustan, et päris suur hulk mu lugejatest) mainin ära, et blogiauhindu jagati sel aastal juba kolmandat korda. Mina osalesin teist aastat ning esimest korda käisin üritusel kohal. Just sellepärast, et ma kohal käisin, oskangi arvamust avaldada.

Enda väikese mittefunktsioneeriva aju tõttu jõudsin üritusele umbes tund liiga vara. Ma ei tea, kuidas ma nii valesti aru sain, et auhindu hakatakse jagama kell 20 (mõistus pole ikka oma teha) ja nii ma siis mõtlesin, et hea kui 19.30 kohale jõuaks. Et siis saan kenasti endale ühe mõnusa nurgakese otsida, kus segamatult auhindade jagamist vaadata ja ongi kõik hästi. Reaalsuses jõudsin kohale umbes 19.15 ja siis sain aru, et auhindu hakatakse alles kell 21 jagama. Esimene mõte oli, et mida ma see kaks tundi siin teen. Inimesi küll oli, kuid no mitte ühtegi tuttavat nägu, kellega suhelda võiks. Võõrastega suhtlema ei kippunud, sest kõik paistsid oma seltskonnaga olevat ja veidi imelik oleks end seltskonda sisse süüa. Kinnine eestlan, ma ütlen. Õnneks aitab telefon hädast välja ja tegelikult läks aeg päris kiiresti. Eriti siis, kui mängud pihta hakkasid. Üritasin ka endale samsungi FullHD telerit või Rubyrenti bussirenti võita. Sel korral ei näkanud, kuid mul on siiralt hea meel, et Ele bussirendi endale sai. Ikkagi ühe linna inimesed ja ta on üks vähestest blogijatest, keda ma reaalselt teadsin juba enne kui ta blogima hakkas.

Auhindade jagamise osa ma väga pikalt kommenteerida ei viitsi. Lihtsalt sel põhjusel, et mind jätsid paljud kategooraid suhteliselt külmaks. Küll aga on mul hea meel, et pere- ja beebiblogides sai Lilli esikolmikusse, sest tal on nii äge blogi. Okei, see on reaalselt ka ainus beebiblogi, mida mina lastetu ja peretu inimene loen. Fotoblogides olin Aili poolt. Ma isegi ei tea miks, võib-olla seetõttu, et ta tegutseb Elvas ja on mulle seetõttu lähedal. Või on põhjus selles, et tema tavaline blogi meeldib mulle ka ja üleüldse tundub Aili selline inimene, kellega ma võiks isegi suhelda. Videoblogides olin Liisa poolt, kes ka võitis. Tema poolt hääletasin ainult sel lihtsal põhjusel, et ta oli ainus nimi, keda ma valikust teadsin. Mu vend on youtuuberitega veidi rohkem kursis ja tema kõrvalt olen ma isegi mõnda Liisa vlogi näinud. Seega tundus loogiline tema poolt olla. Aasta uustulija osas ma ikka korraks lootsin, et äkki Ele võidab selle tiitli ära. Sest tal on tegelikult ka suur jälgijaskond ja vaadates seda kui aktiivne ta on, siis poleks tema puhul ilmselt olnud väga üllatav tiitel ära napsata. Vähemalt minu jaoks. Aga Kadrily sai oma blogile Marimellilt väga head reklaami ja see mõjub. Nagu oli näha ka fotoblogide võitjast Fotoraadist, keda Mallukas pidevalt reklaamib. Mina olen see vaikselt isenokitseja ja seega ma respekteerin rohkem neid, kes on end ise üles töötanud. Aga see on puhtalt minu kiiks ja ei tähenda, et mul midagi otseselt Fotoraadi või Kadrily vastu oleks. No ja otse loomulikult olin ma meesteblogide osas Henry poolt. Ma küsiks, et kes üldse tema poolt ei olnud? Nii ägeda jutuga inimene ja ikkagi jälle samast kandist, kust minagi.

Aga sellega mu arvamus võitjatest ei lõpe. Nüüd tuleb see põhipoint. Kultuuriblogid, kus ka mina kandideerisin ja mis vastupidiselt minule enamiku inimesi ükskõikseks jätavad. Eelmisel aastal olin ma kultuuriblogide võitja, kuid sel aastal ma esikolmikusse ei jõudnud. Nagu nüüd tulemusi vaadates selgus, siis jäi mul kolmandast kohast ainult 3 häält puudu. See on nüüd see koht, kus kõik need, kes minu poolt ei hääletanud ja siin blogis lugemas käivad peaksid süümepiinu tundma. Olgu, see viimane lause oli kehva nali. Ausalt ka, ma pole oma neljanda koha üle pettunud. Ma võin teile ka öelda miks.

Esiteks on kõik esikolmikusse tulnud võitjad minust pikema blogistaažiga ja kirjutavad sagedamini kui mina. Lisaks on nende sihtgrupp laiem ja teemad puudutavad inimesi rohkem kui minu keskpunktis olev teater. Teiseks olid Mutukamoos ja Rabarberipulvar eelmisel aastal samuti oma kategooriate võitjad ja järelikult ongi nad lihtsalt nii head. Kuna sel aastal kategooriaid muudeti, siis näiteks võitis kultuurikategooria sel aastal haridusblogi ja kolmanda koha sai raamatublogi. Teise koha saanud Manjana blogist ma isegi ei saa täpselt aru, mis valdkonda ta kõige rohkem esindab. Minu jaoks on ta vist rohkem arvamusblogi (mis kategoorias ta ka eelmine aasta kandideeris). Samas on mu enda blogi ka arvamusblogi, aga lihtsalt minu arvamus käib teatri kohta. Kuid ikka kandideerin kultuuriblogide valdkonnas. Aga fakt on see, et kõik blogid kes kultuuriblogides esikolmikusse tulid kirjutavad väga hästi. Paremini kui mina. Seega on loogiline, et nad said parema koha, kui mina. Kolmandaks, ma  leian et tegelikult neljas koht 19 kultuuriblogija hulgas saada on väga hea tulemus. Seda enam, et kultuur on nii lai mõiste ja konkreetselt teatrist kirjutajatest olen ma selle seisu järgi parim blogi. Okei, see pole päris objektiivne, sest kõik blogid pole end auhindade jagamisele kirja pannud, kuid see on nende otsus. Mina otsustasin kandideerida ja võin nüüd ka kuulutada oma head kohta.

Nüüd ma muudan plaati ja kirjutan veidi ka oma arvamusest ürituse korralduse osas. Marimelli blogis olevatele küsimustele vastasin ka ära, et järgmisel korral asi ikka parem oleks. Seega arvan, et võin sõna võtta küll. Mitte vingumise pärast, vaid ma reaalselt ka tahan et see üritus muutuks paremaks ja üldsus teadlikumaks. Lihtsalt seepärast, et tegelikult on väga tore kui sellist üritust korraldatakse. Võib-olla tõesti peaks nüüd ürituse korraldamise keegi teine üle võtma, et objektiivsust suurendada. Paratamatult jääb inimestele ette see, et üritust korraldab blogija ja veel hullem, kui see sama blogija nüüd ise mõne auhinna saab. Kui keegi sõltumatu korraldaks, saaks Marimell ka ise osaleda ja võib-olla osaleks rohkem blogisid, sest siis kaoks see nö „vihkamise“, „boikoteerimise“ vms teema ära. Mina vähemalt arvan, et mida rohkem blogisid osaleks, seda ihaldusväärsem oleks esikolmikusse pääseda ja seda kõvem näitaja see oleks. Näiteks sain ma esimesel kiirel lugemisel kokku u 20 blogi, mis kirjutavad ainult teatrist. Sel aastal nägin kandideerimas koos endaga ainult kahte nendest 20-st. Te nüüd kujutage ette, kui palju võib veel teistes valdkondades blogisid olla, kes hetkel mingitel erinevatel põhjustel ei osale ja kui huvitavalt kirju see blogimaastik tegelikult on.

Nii mõnestki blogist ja ka Marimelli küsimustikust käis läbi mõte, et auhindu võiks jagada nö teatrisaalis. Mina, kui teatriblogija olen kahe käe ja kahe jalaga selle idee poolt. Tegelikult oleks teatrisaal ka selles suhtes hea valik, et auhinnasaajad on kenasti lavalt kõigile nähtavad ja kõik saalis viibijad kuulevad, mida õhtujuht laval räägib. Ma sain aru, et sel aastal polnud teisele korrusele väga midagi kuulda. Ja alati on nähtavus probleemiks olnud. Sel aastal tundus mulle, et esimesel korrusel viibisid niikuinii kõik ainult oma paari tuttava seltskonnas ja mingit suurt läbikäimist blogijate vahel polnud. Seega sellist väikese grupi juttu saab ka teatrisaalis ajada. Ja reeglina on teatrimajad nii suured, et enne saali minekut saab fuajeesse täiesti arvestatava fotoseina püsti panna, mille ees pilte teha. Samuti saab snäkid ja tervitusjoogid panna fuajeesse. Selle tunnikese, millal auhindu jagatakse, vast elavad inimesed ilma söögi ja joogita üle küll. Pärast auhindade jagamist võiks ju näiteks tunnike olla siis seda aega, kus inimesed saavad fuajees omavahel suhelda ja ringi liikuda ja näiteks söögi joogiga võitu tähistada. Ja enne auhindade jagamist saab väga edukalt ka fuajees omavahel suhelda. Võib-olla see isegi veidi motiveerib inimesi suhtlema, sest sa tead, et punkt see kell jagatakse auhindu ja sa pead saali minema. Et enne saali minekut tuleb rohkem ringi käia ja suhelda, kui tahad oma lemmikutega kokku saada. Samuti kaoks teatrisaalis ära see vingumine, et ainult kiiremad või vipid saavad istuma. Istuda saaksid täpselt kõik need, kes saali mahuvad. Suuremasse teatrisaali ikka need mõnisada inimest ära mahuvad, kes blogiauhindade jagamisel kohal käivad. 

Ma tean, et ürituse nimeks on Eesti Blogiauhindade Gala lihtsalt seepärast, et gala tundus kõige paremini sobivat. Aga äkki prooviks siis tõesti üks kord teatrisaalis tõelist galat korraldada. Et inimesed oleksid veidi pidulikumas riietuses, kui igapäevaselt tänaval käies. Sellisel puhul saaksin ma ka aru nendest „oh mis ma selga ja jalga panen, ning kus ma soengu ja meigi teen“ draamadest aru. Et lähedki ikkagi viisakasse kohta galale ja sätid end. Minu jaoks on veidi vastuvõetamatu õhtukleidiga ööklubisse minna (ma ei taha ausalt kedagi kritiseerida, kes käisid pikkade õhtukleitidega EBA-l, te olite väga ilusad, eriti Helena oma lillelises kleidis). Ma saan aru küll, et auhindade jagamine ja tehakse ülekannet ja fotograafid pildistavad ja peab ilus olema, aga kas mitte tavapäraselt ööklubis käies ka seal fotograafid ei pildista? Kas iga kord, kui te ööklubisse lähete käite juuksuris ja kosmeetiku juures? Lihtsalt minu jaoks on see veidi imelik kontrast. Et ööklubi ja uhked kleidid, soengud, meigid ei sobi kokku, vaid uhke kleit, soeng, meik sobiks veidi nö pidulikumale üritusele. Sellisele, kus õhtujuht ka viisakalt riides oleks ja veidi viisakamat juttu ajaks. Ühe korra võiks ju proovida. Ja kui korraldajad ja osalejad ikka leiavad, et see stiil ei kõlba kohe kuidagi, siis edaspidi ei tee enam nii.

Kõige rohkem vist sai kriitikat sel aastal õhtujuht Ženja Fokin. Mulle pole ta mingil põhjusel kunagi väga sümpatiseerinud. Samas klubi õhkkonda sellist vabas stiilis üritust läbi viima ta minu meelest sobis. Okei, tõesti need tite naljad võib-olla polnud päris adekvaatsed, aga mina olin vist siis üks vähestest, kes tema naljade üle ikka vahel korralikult naeris. Mulle ta täitsa meeldis. Ainus, mis mind häiris oli see, et ta videotele vahele rääkis. Niigi oli halvasti kuulda ja kui ta mulises, siis ei kuulnud veel sedagi vähest. Okei, teksti oleks ta võinud ka enne endale selgeks teha, sest neid soperdamisi tuli tõesti nii mõneski kohas ette. Kuigi mõned soperdamised olid minu meelest tingitud sellest, et tekst mis talle ette oli kirjutatud, oligi kummalise ülesehitusega kirjutatud. Näiteks ei saanud paljud arvamusblogide osas aru, et kuidas Nullkulu sai teise koha, kui Ženja ütles, et Ebapärlikarp tegi Eveliisile ära. Et Eveliis ei ole ju Nullkulu blogi autor. Ei olegi. Ma arvan, et teksti kirjutajad mõtlesid selle all seda, et kõige rohkem spekuleeriti Eveliisi ja Ebapärlikarbi rivaalitsemise üle. No ja nüüd Ebapärlikarp võitis ja Eveliis ei mahtunud esikolmikusse. Mina ei ütleks, et see oli Ženja soperdamine, vaid tekstikirjutaja mööda panek. Seega ma ei ütleks, et õhtujuht kehva oli. Minu meelest üritas ta igati tuju üleval hoida, kuid võib-olla tahtis ta oma imelike kommentaaridega veidi end tähtsamana näidata. Või on tal mingi eelarvamus teatud inimrühma (nt blogijad) suhtes ja ta  otsustas nüüd seda välja näidata. Ma ei tea ja ei taha rohkem oletada ka. Lihtsalt järgmine kord võiks olla õhtujuht keegi selline, kes on sama vaba suhtleja kui Ženja Fokin, kuid kes suudaks oma suuvärki ka kontrollida. Mulle meeldiks täitsa Märt Avandi. Oskab mu meelest nalja visata ja tuju üleval hoida, kuid ei muutu labaseks.

Igatahes minu eesmärk sai täidetud. Käisin auhindade jagamisel kohal ja olin üsna märkamatu. Selles suhtes oli ka neljas koht hea, et ei pidanud mingitele imelikele küsimustele vastama ja ei pidanud kaamerate ees käima. Kuna ma põhiliselt kirjutan teatrist, siis ma siia endast väga pilte ei lisa (varsti saab see viga parandatud) ja nii ma väga võõrastele poseerida ei oska (tegelikult ei oska ma endale ka poseerida). Üleüldse arvan ma, et ma pole väga fotogeeniline ja tundub, et nii arvasid ka ürituse fotograafid. Ma leidsin kõikidest galeriidest umbes ainult 2 pilti, kus oli veidi mu põlvi ja natuke kleiti näha. Seega jäin üsna märkamatuks.

Täpselt nii palju mind pildile jäigi. Tegelikult oli pildil ikka rohkem inimesi, kuid ma lõikasin selle väikese nurgakese välja, kus ma peale olin jäänud. Foto autor Kalev Lilleorg

Märkamatuks aitas jääda ka see, et tegelikult all korrusel väga mingit suurt suhtlust ei toimunud. Vähemalt minu meelest suhtlesid kõik ainult nende inimestega, kellega nad koos peole tulnud olid. Vahel sattus ülevalt korruselt mõni „vip“ alla, kellega siis suheldi, kuid muidu tundus mulle küll, et alumine korrus oli väga vaikne. Seepärast oligi mul veidi kahju, et kõik need, kellega ma võib-olla oleks suhelda tahtnud üleval olid. Ma loodan, et järgmisel aastal sellist eraldamist enam ei toimu ja kõik saavad kõigiga suhelda.

Nüüd küll aitab sellest pikast heietamisest. Lõpetuseks tahan tänada kõiki neid, kes mulle 351 häält andsid. Eelmise aastaga võrreldes oli see lausa 100 häält enam. Vähemalt ei pea piinlikkust tundma, et häälte arv vähenenud oleks ja järgmisel aastal saab ainult veel paremini minna. 

* see "kaotaja" on naljaga pooleks mõeldud. Jäin küll auhinnast ja diplomist ilma, kuid tegelikult sisimas võitsin rohkem, kui kaotasin.