Mina olen Triinu. Olen 34-aastane neiu, kes
on ühtlasi selle blogi perenaine. See blogi on põhiliselt koht, kus ma saan
iseendaga arutada selle üle, mida ma teatris nägin ja mis mõtteid nähtu minus
tekitas. Seda, kuidas minust selline teatrihuviline sai, ma päris täpselt ei
teagi. Ilmselt on siin oma roll mu gümnaasiumiaegsel klassijuhatajal, kes meid
klassiga Tallinnasse teatrisse viis. Või siis nendel Komöödiateatri suvelavastustel,
mis mööda Eestit ringreise tegid ja mida ema meid vennaga vaatama viis. Kes
seda täpselt teab, mis minus selle armastuse teatri vastu sütitas. Igatahes
kindel on see, et 11. klassis huvitas mind näitleja elukutse nii palju, et
üleriigilisel töövarjupäeval olin ma Marika Korolevi töövari. Peale seda tundus
loogilise jätkuna lavakasse astumine. Siinkohal pean suure kurbusega
tunnistama, et nii palju julgust minus ei olnud, et lavaka katsetele minna.
Kandideerisin küll ja isegi Tallinnasse sõitsin kohale ja ootasin kenasti oma
järjekorda kuid napid minutid enne enda komisjoni ette astumist lõin verest
välja ja astusin minema. Ma nimelt pidasin end liiga tagasihoidlikuks, araks,
vaikseks ja andetuks, et sinna kooli sisse saada. Nüüd ma siis mõtlen, et äkki
ikka oleks hakkama saanud ja oleks see kool ehk minust selle tagasihoidlikkuse
ja arguse välja ajanud.
Selle asemel, et õhtuti lavalaudadel särada,
säran ma nüüd igapäevaselt Tartu Ülikooli Kliinikumis õena ja olen selle üle
õnnelik. Siiski tunnen vahel, et midagi oleks nagu puudu. Või kui tuju on halb
ja tundub et mitte midagi head pole enam olemas, siis lähen teatrisse ja maailm
on jälle parem paik. Ärge palun mu eelmist lauset lugege selle mõttega, et ma
ainult siis käingi teatris kui tuju halb on. Ei, teatris käin ma ikka siis ka
kui tuju hea on, kuid halva tujuga ma lihtsalt tunnen, et nüüd ja kohe on vaja
teatrisse minna, sest nii saab tuju kõige paremini heaks. Või kui teatrisse
minna ei saa, aitab väga hästi ka oma vanade postituste lugemine ja
lemmiketenduste meenutamine.
Kuna mu sõbrad ja kolleegid on aru saanud, et
ma käin üsna tihti teatris, siis tullakse sageli minult küsima, et kas ma seda
või teist etendust olen näinud ja kuidas meeldis või millist etendust ma
soovitan vaatama minna. Seepärast ongi hea kõik oma mõtted siia blogisse kirja
panna, et siis saavad teised siit lugeda, mida ma arvasin ja leiavad ehk
niimoodi need suurepärased teatrietendused lihtsamini üles. Mul pole selle
vastu midagi, kui kedagi minu arvamus huvitab, kuid eelkõige pean blogi endale.
Lihtsalt selleks, et oleks aeg-ajalt hea meenutada, mida vaatamas sai käidud ja
mis emotsioone see etendus tekitas. Sest kõik etendused, olgu nad nii head kui
tahes, ei jää mulle detailselt meelde. Eriti arvestades seda, et kõige
meelsamini veedaksin ma kõik oma vabad õhtud (tegelikult ka päevad ja ööd)
teatris. Just suur armastus teatri vastu viis mind ka 2018. aasta sügisel Tartu
Ülikooli teatriteadust õppima j 2023. aasta kevadel sain lõpuks kätte Tartu Ülikooli kirjandus- ja kultuuriteaduste bakalaureusediplomi, mis ütleb et mu peaaeriala oli teatriteadus. Ülikool lihtsalt tundus hea võimalus end teatrialaselt veidi
harida. Nii ma siis saangi öelda, et käisin hobikorras ülikoolis. Kes teab, äkki satun kunagi
veel teatrisse töölegi.
Ühesõnaga lühidalt kogu eelnevat juttu kokku võttes olen
ma üks argpüks, kes ise teatrit teha ei julge, kuid see-eest julgen teisi
kritiseerida (see viimane lause on naljaga pooleks, ärge arvake, et ma ainult
kritiseerimise pärast teatris käin).
0 kommentaari:
Postita kommentaar