MINUST

Mina olen Triinu. Olen 34-aastane neiu, kes on ühtlasi selle blogi perenaine. See blogi on põhiliselt koht, kus ma saan iseendaga arutada selle üle, mida ma teatris nägin ja mis mõtteid nähtu minus tekitas. Seda, kuidas minust selline teatrihuviline sai, ma päris täpselt ei teagi. Ilmselt on siin oma roll mu gümnaasiumiaegsel klassijuhatajal, kes meid klassiga Tallinnasse teatrisse viis. Või siis nendel Komöödiateatri suvelavastustel, mis mööda Eestit ringreise tegid ja mida ema meid vennaga vaatama viis. Kes seda täpselt teab, mis minus selle armastuse teatri vastu sütitas. Igatahes kindel on see, et 11. klassis huvitas mind näitleja elukutse nii palju, et üleriigilisel töövarjupäeval olin ma Marika Korolevi töövari. Peale seda tundus loogilise jätkuna lavakasse astumine. Siinkohal pean suure kurbusega tunnistama, et nii palju julgust minus ei olnud, et lavaka katsetele minna. Kandideerisin küll ja isegi Tallinnasse sõitsin kohale ja ootasin kenasti oma järjekorda kuid napid minutid enne enda komisjoni ette astumist lõin verest välja ja astusin minema. Ma nimelt pidasin end liiga tagasihoidlikuks, araks, vaikseks ja andetuks, et sinna kooli sisse saada. Nüüd ma siis mõtlen, et äkki ikka oleks hakkama saanud ja oleks see kool ehk minust selle tagasihoidlikkuse ja arguse välja ajanud.

Selle asemel, et õhtuti lavalaudadel särada, säran ma nüüd igapäevaselt Tartu Ülikooli Kliinikumis õena ja olen selle üle õnnelik. Siiski tunnen vahel, et midagi oleks nagu puudu. Või kui tuju on halb ja tundub et mitte midagi head pole enam olemas, siis lähen teatrisse ja maailm on jälle parem paik. Ärge palun mu eelmist lauset lugege selle mõttega, et ma ainult siis käingi teatris kui tuju halb on. Ei, teatris käin ma ikka siis ka kui tuju hea on, kuid halva tujuga ma lihtsalt tunnen, et nüüd ja kohe on vaja teatrisse minna, sest nii saab tuju kõige paremini heaks. Või kui teatrisse minna ei saa, aitab väga hästi ka oma vanade postituste lugemine ja lemmiketenduste meenutamine.

Kuna mu sõbrad ja kolleegid on aru saanud, et ma käin üsna tihti teatris, siis tullakse sageli minult küsima, et kas ma seda või teist etendust olen näinud ja kuidas meeldis või millist etendust ma soovitan vaatama minna. Seepärast ongi hea kõik oma mõtted siia blogisse kirja panna, et siis saavad teised siit lugeda, mida ma arvasin ja leiavad ehk niimoodi need suurepärased teatrietendused lihtsamini üles. Mul pole selle vastu midagi, kui kedagi minu arvamus huvitab, kuid eelkõige pean blogi endale. Lihtsalt selleks, et oleks aeg-ajalt hea meenutada, mida vaatamas sai käidud ja mis emotsioone see etendus tekitas. Sest kõik etendused, olgu nad nii head kui tahes, ei jää mulle detailselt meelde. Eriti arvestades seda, et kõige meelsamini veedaksin ma kõik oma vabad õhtud (tegelikult ka päevad ja ööd) teatris. Just suur armastus teatri vastu viis mind ka 2018. aasta sügisel Tartu Ülikooli teatriteadust õppima j 2023. aasta kevadel sain lõpuks kätte Tartu Ülikooli kirjandus- ja kultuuriteaduste bakalaureusediplomi, mis ütleb et mu peaaeriala oli teatriteadus. Ülikool lihtsalt tundus hea võimalus end teatrialaselt veidi harida. Nii ma siis saangi öelda, et käisin hobikorras ülikoolis. Kes teab, äkki satun kunagi veel teatrisse töölegi.

Ühesõnaga lühidalt kogu eelnevat juttu kokku võttes olen ma üks argpüks, kes ise teatrit teha ei julge, kuid see-eest julgen teisi kritiseerida (see viimane lause on naljaga pooleks, ärge arvake, et ma ainult kritiseerimise pärast teatris käin).