pühapäev, 17. juuni 2018

Eesti Blogiauhinnad - kas aeg on muutusteks?


16.06.2018 jagati välja järjekordsed Eesti Blogiauhinnad. Blogi püsilugejate ja jälgijate jaoks pole kindlasti mingi uudis, et ka mina osalesin. Põhjus oli tegelikult väga lihtne. Nii nagu enamus blogijaid, soovisin ka mina tunnustatud saada. Etteruttavalt võib öelda, et ega järgmisel aastal mind osalemas ilmselt ei näe. Sõbranna ütles, et seda sama olin ma ka eelmine aasta öelnud. Aga mulle tundub, et sel korral on mul rohkem tõsi taga, sest mulle isiklikult tundub, et see üritus on oma uudsuse kaotanud ja hakkab kuidagi "ära vajuma". Või siis on mulle selline mulje jäänud ainult seetõttu, et järjest rohkem hakkavad suuremad (ja ühtlasi ka tuntumad) blogijad üritust ignoreerima ja seetõttu jääb kajastust vähemaks.
Tegelikult tulin ma rääkima ikkagi viimastest blogiauhindadest. Kuna ma olin otsustanud osaleda, siis tuli ka kohale minna (see oli registreerimise tingimustes kirjas). Viimasel paaril nädalal süvenes minus aga tunne, et ma kohe mitte kuidagi ei taha sinna üritusele kohale minna. Tundsin, et see üritus pole ikka üldse minu jaoks. Eks osaliselt tekitab seda tunnet ka teadmine, et ma blogin teatrist ja olgem ausad, see on teema, mida ilmselt paljud inimesed lugeda ei viitsi/taha. Ja mida ma seal üritusel siis üksinda teen, kui mul pole teemat, millest teistega rääkida? Sest enamus spordiblogijaid või arvamusblogijaid jne ikka teavad üksteist ja suhtlevad omavahel aktiivselt, ja nii ongi neil tore auhindade jagamisel kokku saada ja muljetada. Jah, ma tean, et alati on võimalik endale uusi tutvusi leida, aga natuke imelik on teiste seltskonda imbuda ja öelda, et teate ma olen ka blogija ja ma tegelikult olen teie nimesid ja nägusid internetis näinud. Kuna ma ise teiste blogisid regulaarselt ei loe, siis ei oskaks ma nendega väga kaasa rääkida ka.
Blogiauhindade korraldajad aga "otsustasid" minu eest selle minemise probleemi ära. Nimelt sain ma juuni alguses sellise kirja:

Kui ikka auhinda lubatakse, siis tuleb ju kohale minna. Varasematel aastatel on esikolmik kõik auhinnad saanud ja seetõttu pidanud lavale minema. Teades, et ürituse meediapartner on Õhtuleht, siis hakkasin paratamatult mõtlema, et peab vist veidi rohkem end sättima, kuna auhinna saamisega seoses on suurem võimalus pildile jääda. Sättimine tähendas minu puhul siis seda, et ma lasin oma väljakasvanud juuksed ära värvida ja lõigata. Sõbranna tegi hommikul lokid ka pähe. Ennast valmis sätitud, võiski teekond Tallinnasse Telliskivi loomelinnakusse alata. Maakas, nagu ma olen, olin Telliskivis ainult kaks korda varem käinud. Seega meeldis mulle, et blogiauhindade ürituse lehel oli loomelinnaku skeem, kus oli ära näidatud kuhu täpselt tulema peab. Võib-olla oleks mõni suunaviit võinud loomelinnakus ka olla. Aga ma leidsin mõned tuttavad näod (need, kelle nägusid ma olen kõige rohkem Facebookis blogikommuunides figureerimas näinud), kelle järgi sain sujuvalt õigesse kohta kõnnitud.
Vaba Laval oli vastuvõtt väga hästi korraldatud. Otse ukselt juhatati, kus asuvad töötoad, kus saab süüa, kus juua ja kus on fotosein. Fotosein oli otse sissepääsu vastas ja nii oli võimatu fotoseinast mööduda nii, et sa pildile ei jää. Kõik oli täpselt nii, nagu minu ettekujutluses suurtel ja uhketel vastuvõttudel olema peab. Sööki ja jooki oli piisavalt, arvestades, et põhirõhk on ikkagi auhindade jagamisel, mitte toidul ja joogil. Mina isiklikult oleksin eelistanud laual näha rohkem puu-ja juurvilju, mitte nii palju erinevaid Subway võileibu. Ma küll olen kõigesööja, aga tänapäeval on nii palju neid, kes erinevaid asju ei söö. See on siiski pisidetail, sest nagu ma juba ütlesin, siis põhirõhk pole söögil ja joogil. 
Igatahes siiani tundus üritus igati äge olevat. Ka nö lava oli olemas ja sai istuda. Kuigi mulle tundus, et toole on vähevõitu, sest varasemalt on minu meelest rahvast päris palju olnud. Korraldajad küll kuulutasid enne ürituse algust sotsiaalmeedias, et toole on piisavalt ja naised võivad kontsadega tulla. Nii vedasin ka mina kontsakingad kaasa (kaasa võtsin seepärast, et ma ei tahtnud autos mitu tundi kontsadega istuda). Nähes aga blogijaid loomelinnakusse sisenemas tenniste ja baleriinadega, otsustasin enda kontsad ka autosse jätta ja madalate kingadega minna. Ütleme nii, et see oli üsna õige otsus. 
Töötubades sai istuda kott-toolidel. Ja ma väga ei kujuta ette, kuidas ma seal põrandal oma kontsadega end mugavalt istuma oleksin sättinud. Selles osas oli päris huvitav vaadata, kuidas naised end istuma sättisid ja sealt pärast viisakalt üles üritasid tulla. Valida oli kahe töötoa vahel. Esimene oli Promoty töötuba "Sisuloome kui elukutse" ja teine oli Samsungi töötuba "Pane oma telefon enda kasuks tööle". Ma loomulikult valisin teise töötoa, sest ma teen siiani pilte oma suurte kaameratega ja tundus huvitav õppida kuidas telefoniga paremaid pilte teha. Seda enam, et mul on hetkel ka Samsungi telefon. Ja arvestades, et ma blogin teatrist, siis ma ei kujutanud väga ette, kuidas teatriblogis sellist siuloomet teha, et sellest saaks elukutse. Äkki oleks pidanud selle Promoty töötoa kasuks ikka otsustama? Enamus otsustas Promoty kasuks. Samsungi töötoas oli vist max 10 inimest. Ja ma pean tunnistama, et ma mõtlesin päris mitmel korral töötoa ajal töötuba vahetada. Ilmselgelt on viga minus, aga ma eeldasin pealkirja järgi, et fotograaf õpetab meid kuidas telefoniga mingeid ägedaid pilte teha. Võib-olla annab mõne salanipi või nii. Töötoa põhiidee oli aga see, et Samsung S9 on nii võimsa kaameraga telefon ja sellel kaameral on kõik uhked võimalused filtrite ja ma ei tea millega profipiltide muljet jätta. Fotograaf isegi arvas, et talle meeldiks kui ta saaks näiteks pulma minna telefoniga pildistama. Ma olen ikka nii vanamoodne, et minu jaoks on vahe kas pildistada telefoni või kaameraga. Ja peale seda fotograafi öeldud lauset olin ma aina negatiivsem kogu selle töötoa suhtes. Ega fotograaf meiega seal töötoas midagi teha ka ei osanud. Näitas mõned funktsioonid ära ja lasi meil telefoni näppida ja kell 20 oli enam-vähem töötuba läbi. Töötuba, mis oli plaanitud kestma tund aega, kestis suurte pingutuste ja venitamistega pool tundi. 
Samas oli hea, et meie töötuba varem lõppes, sai endale mõnusasti istekoha valida. Esmalt ronisin ma kusagile kõrgustesse, aga siis öeldi, et nominendid võiksid esimestesse ridadesse istuda, et nad saaksid kiiresti auhindadele järgi tulla. Nii ma siis ka tegin. Kogu aja ootasin ärevalt, et kes sel aastal õhtujuht on. Tavaliselt on ikka varem kuulutatud kes esineb ja kes õhtujuht on. Sel aastal oli täielik vaikus. 
Üllatusesinejaks oli sel aastal õpilasfirmast välja kasvanud firma nimega "Kolm Põrsakest" (kolmporsakest.ee), kes tegid teadusteatrit. Mulle kui teatriblogijale igati sobiv üllatus. Samas olen ma Ahhaaa teadusteatrit nii palju näinud, et kõik need trikid olid mulle teada ja seega jäi minul suurem vau efekt ära. Samas meeldis selline üllatus mulle rohkem kui mõnda alustavat popstaari kuulata. Peatselt selgus ka õhtujuht, kelleks oli Anu Saagim. Kõik ju teavad milline Anu Saagim on ja seega mind tema edvistamine ei häirinud. Kuna Saagim tegi Õhtulehte otseülekannet, siis oli ta niikuinii üritusel kohal ja oleks ehk intervjuusid võitjatega teinud, seega oli see igati mõistlik valik.
Kiitust tahaksin avaldada selle üle, et nominendid ja kategooriad tulid lindilt. Täpselt nii nagu uhketel auhinnagaladel. Kui nominendid kuulatud, teatas Saagim võitja, kes siis pidi Saagimi juurde diivanile minema juttu ajama ja auhinda vastu võtma. See oli kuidagi läbi mõtlemata osa minu meelest. Osad läksid otse Saagimi juurde, osad võtsid enne auhinnad vastu. Aga see auhindade vastu võtmine käis minu meelest kuidagi nii muuseas, et ah võta oma auhinnahunnik ja mine. Vähemalt ma ei näinud sellist viisakat käesurumist ja õnne soovimist enamustel juhtudel (aga ma võin vabalt ka pime olla). Ja see, mis seal diivanil toimus, oli minu meelest täiesti mage. Eks ma seepärast ei võitnudki, et ma olen liiga igav inimene (see oli nüüd nali). Vähemalt mulle jäi mulje, et enamuste võitjate puhul olid nende suurimad blogiskandaalid välja otsitud ja neid siis Saagim seal uuris ja puuris. Minu jaoks jäi täpselt selline mulje, et mingit kõmu ja intriige on vaja toota, et rohkem meediakajastust saada. Ma ikka eeldasin klassikalisi küsimusi stiilis kuidas sinust sai blogija ja mis on sinu blogi edu saladus jms. Eks neid küsiti ka, aga vähe. Üleüldse on selline ristküsitlus veidi sobimatu, arvestades seda et blogijad on inimesed, kes kirjutavad. Ilmselgelt meile, blogijatele meeldib rohkem kirjutada kui avalikkuse ees esineda. Seda enam lähevad inimesed lukku, kui neile hakkab Anu Saagim oma kurrnjäu häälega mingit soppa meelde tuletama, mida sa võib-olla parema meelega tahaksid ära unustada.
Mis mind jäi aga kogu õhtu juures kõige rohkem häirima, oli see, et auhinna sai ainult esikoht. Ma julgen käe südamele panna ja öelda, et ma ei ole kade. Küll aga pettunud. Kui ma saan kirja, milles on selgelt kirjas, et ma olen nii kõrgele jõudnud, et kui ma tulla ei saa peab keegi minu eest minema ja mu auhinna ära võtma, siis ma eeldan ka auhinda saada. Oleks see kiri siis kasvõi kuidagi teisiti sõnastatud, näiteks et ma olen üheks nominendiks valitud ja ma pean peole tulema, et teada saada, kas ma ka võitsin. Siis oleks asi hoopis teisiti olnud. Siis ma poleks sinna läinud nende ootustega, et ma saan mingi auhinna. Ma pean tunnistama, et ega ma täpselt ei tea mis kultuuriblogide kategoorias nendes auhinna kottides peale kingade veel olid. Kingad oleksid mulle ka väikesed olnud ja ma ei oleks viitsinud nende ümber vahetamisega niikuinii tegeleda. Igasuguseid flaiereid ja sooduskoode ma väga ka ei kasuta ja ehteid teen ma ise, seega poleks ma sellest kinkekotist väga rõõmu tundnud. Aga kui varasematel aastatel on esikolmik saanud diplomi/aukirja (nimetage seda kuidas tahate), siis oleks kasvõi sel aastal teisele ja kolmandale kohale aukirjad anda. Või siis varakult öelda, et sel aastal on igas kategoorias ainult üks võitja ja selle kirja teisiti sõnastada. Ma poleks siis nii suurte ootuste ja kindla veendumusega sinna auhindade jagamisele läinud. Aga eks see on suuresti juba minu viga, et ma oma ootused nii suureks kütsin. Hetkel on küll tunne nagu ma oleks laps, kellele on uut mänguasja lubatud ja siis on laps sellest mänguasjast ilma jäetud.
Ürituselt ära tulles kuulsin ka teisi blogijaid sel samal teemal arutlemas, et kui kirjas on lubatud auhind, siis miks ei saanud kõik need auhinda, kellele seda lubati. Ma usun, et keegi poleks selle auhinnast ilma jäämise peale pahane, kui see kiri oleks teisiti sõnastatud. Sest enamasti saabki auhinnagaladel ainult parim auhinna. Lihtsalt blogijad on harjunud, et varasematel aastatel on esikolmik tunnustatud saanud ja eks see kiri lubas ka seda sel aastal oletada. Tulin just mõttele, et äkki otsustati sel aastal ainult esikohta autasustada, kuna see on promomise seisukohalt kasulik. Kuna mitmed tuntud blogijad sel aastal ei osalenud, oli nii mõneski kategoorias väga palju tundmatumaid blogijaid. Kui see tundmatu blogija näiteks saab teise või kolmanda koha, siis sellest pole ürituse korraldajatele mingit kasu, sest ta on tundmatu. Aga kui kogu esikolmik on tunnustatud blogijad, siis on nende avalikustamine oluliselt kulutõhusam korraldajatele, sest paratamatult toovad tuntumad nimed endaga rohkem kajastust kaasa. Aga see on lihtalt üks uitmõte, mis mul hetke ajel pähe kargas. Muidu pean tunnistama, et selline korraldus mulle meeldis. Eks teatriblogijale meeldibki teatrisaalis istuda ja seega ma pole ehk kõige objektiivsem selles osas. Oligi selline tunne nagu oleks päris uhketel auhindade jagamisel. Ainult need paar tilka tõrva rikkusid minu jaoks selle asja täielikult ära. 
Seepärast ma arvangi, et blogiauhinnad vajaksid mingit suuremat sorti muutust. Ma täpselt ei tea veel, mis muudatused need olema peaksid, kuid mulle tundub et praegusel moel hakkab üritus end ammendama ja järjest enam blogijaid hoiab üritusest eemale. Mis omakorda tähendab seda, et korraldajad peavad iga hinna eest furoori tekitama, et üritusest ikkagi mingisugune kajastus oleks ja nad sponsoreid saaksid hoida. 
Kui näiteks Kroonika korraldab meelelahutusauhindasid, kas siis näiteks ei võiks blogiauhindade korraldamist praeguselt tiimilt ära võtta ja anda seda Õhtulehele korraldada. Neil on oma trükikoda, kus nende lehti trükitakse, seal saaks ilmselt tänukirjad/diplomid trükkida lasta ja fotograafid on neil samuti olemas, kes üritust kajastaksid. Pole väga palju suuri sponsoreid vaja. Õhtuleht sobiks mu meelest lihtsalt seepärast, et nad on praegu niikuinii meediapartnerina auhindade jagamisega seotud. Iseasi on muidugi see, kui palju seda intriigide loomist Õhtulehe korraldatavatel auhindadel vähem oleks. Ilmselt mitte oluliselt.
Ma küll ei tea, võib-olla mõni blogija blogibki ainult asjade pärast ja on väga rõõmus kui ta saab miljon erinevat auhinnakotikest. Enamus siiski oleksid ka väiksema tähelepanu ja näiteks mõne kujukese või tänukirja üle õnnelikud. Ma tean, et tasuta lõunaid pole olemas, kuid see liigne asjade promomine hakkab tänapäeval juba inimestele vastu. Võib-olla nõukogude ajal kui midagi saada polnud, oleks selline asjade kuhjamine ja promomine rahvale peale läinud, kuid praegu enam mitte. Seega ma leian, et nüüd võiks kas aasta vahele jätta auhindade jagamises või jätta ära selle liigse asjade hulluse ja inimeste kaasamise, kes ei taha kaasatud olla. Mulle hakkab isegi tunduma, et see kiri oli teadlikult nii sõnastatud, et rohkem inimesi (ja see läbi rohkem kajastust) üritusele saada. Igatahes, kui nii, siis minu poolt on linnuke kirjas, rääkisin ka oma suu puhtaks.
Igatahes nüüd ma olen end välja elanud. 
Suured tänud kõikidele nendele, kes minu poolt hääletasid!

Päisepildi autoriks on Anton Klink.

0 kommentaari:

Postita kommentaar